Kaante vahel

Jõulutervitused! 

Polegi siia ammu postitanud ja kes teab, millal uuesti postitan (aegajalt kirjutan oma fb-lehele). 

Alustasin hommikul Jacqueline Raoul-Duval'i raamatu "Kafka, igavene peigmees" lugemist ja milline suurepäraselt sõnastatud raamat see on! Korraga, kui olin raamatuga umbes poole peal, tabasin end ühelt tundelt ja palusin endast pilti teha (ja seda juhtub harva, mil palun endast pilti teha). 

See raamat kuidagi inspireerib; ja on läbi pikitud Kafka kirjutamismaaniast. Ma otseselt sellele ei mõelnud, kuid küllap alateadlikult, et: lõpuks ilmus ju selle aasta lõpus ka minult luulekogu. Pealkiri "Sisesilma sina". Seal on sellised helgemad tekstid. Ka kujundus ja kõik minult; kulka toetusel muide:) 

Käsikirja(de)s on veel sadu lehekülgi ja ehk saab tulevikus ühtteist veel kaante vahele. 

Enne jõule olin kolm päeva Tallinnas abiks. Tallinna elu mõjub mitmel põhjusel huvitavalt, mille tulemusena: esimesel ööl magasin 6-7 tundi, teisel ööl 5 tundi ja kolmandal ööl 4 tundi. Rongiga Viljandisse sõites kirjutasin rongis mõne luuletuse; ja õnnekombel polnud väsimus väga murdev, kuid kui õhtul magama läksin, siis magasin 12 tundi enam-vähem jutti. 

Hommikul võtsin kätte selle nimetatud raamatu Kafkast. Ja siis mõtlesingi sellele pildile, mille kirjelduseks võiks olla: Silver 2023. aasta jõulude paiku pärast seda, kui ta oli Tallinnast tulles 12 tundi maganud ja mõnusasti raamatu seltsis, kõrval plaadikass! 

EMO 20.08.2021 (üks juhtum)

 

 

* 

Kes mind tunneb, see teab ka seda, et ma ei ole väga rahulik inimene selles mõttes, et kui näiteks on kusagile minna, midagi teha, siis ma tihtilugu teen seda sörkides, joostes - sest mulle lihtsalt meeldib liikuda. 

Nõnda mõtlesin täna söögipausi ajal kiiresti poest läbi käia, suviselt plätud jalas ja... nii ta läks, et komistasin trepil, suur varvas jäi kuidagi vale nurga all ja umbes tund aega hiljem leidsin end EMOst. 20.08.2021. Kusjuures otse töölt, täpsemalt maja eest tänavalt, ja isegi mitte mingilt ürituselt. 

Pidev valu, korraks isegi kätel higi ja tundus, et varvas ei ole enam päris selle nurga all nagu peaks olema, samal ajal "polnudki nii valus" (lapsepõlves murdsin väikese varba luu ja see ei olnud tore; teisalt lapsepõlves ongi tihtilugu asjad ju võimendatud). Läksin niisiis EMOsse. Taksoga. 

Umbes pool tundi registratuuris, röntgenis (kokku 2 korda, hiljem ka), pisut üle 3 tunni ootamist. Nojah, 20. august - ju seetõttu. 

Mingil hetkel oli ukse taga keegi ratastoolis mees, hoidis oimukohast kinni. Temaga oli ka keegi teine, ilmselt sõber, kel oli pea ja käsi kinni seotud. Kangesti jäi mulje, et nad olid omavahel pisut raksu läinud ja nüüd hoolitsesid ja poputasid seal teineteist. 

Ja siis oli minu kord. Juhtunust oli möödas ligi neli tundi ja varvas endiselt valutas, ehkki oluliselt vähem, sest olin oma kolm tundi paigal istunud. Kahtlustasin murdu, sest nagu öeldud, ei olnud ta mul enam "õige nurga all", kuid kohale minnes... arst tegi krõks-ja-kraks ja pani asja sõna otseses mõttes paika. Ütles, et liigesest väljas või miskit sarnast. Siis veel üks röntgen. Mingeid luutükke pidavat seal ka olema, aga et küll saab korda. Noh, loodan ja usun. Õnneks pole hirmsaim asi, mis võiks juhtuda, aga korda tahaks ikka saada! Seda enam, et olen selline ringitormaja. Ju saab. Ju saab. 

Paranemine võtab ilmselt vähemalt 3-4 nädalat ja hiljem vaja end veel mõned nädalad hoida. 

* 

Mingil hetkel istus minu kõrvale keegi naine, kes oli - kui ma õigesti mäletan - herilase käest hammustada saanud. Selline hästi elava iseloomuga ja samal ajal kärsitu. Nojah, ta ootas ühe ukse taga pisut üle tunni, ukse taga pimedus, kedagi ei olnud ega tulnud ega läinud, ja siis tunni möödudes tuli lõpuks arst ja tegi ukse lahti. Ta oli mures, et endiselt paistes ja võib-olla mõni allergia... Rääkis kohati päris huvitavaid jutte. 

Hiljem maandus minu kõrvale üks tüdruk. Selline mõnusalt jutukas ja hästi elava iseloomuga. Töötab kusagil kohvikus. Küsisin mis juhtus ja ta näitas oma sõrme: paistes. Oli süüa teinud ja tulise vaagna või miskit sõrme peale kukutanud. 

Oli pisut mures, kas tal ikka telefonis akut jätkub, et taksot tellida (8%, hiljem 7%), ja pidavat hommikul kell 7-8 kohvikus tööl olema. Pakkusin välja, et võin talle enda telefoni laenata, aga ta ütles, et lülitab telefoni välja ja ju saab hakkama. 

Tal olevat enne seda olnud 22 sidet, sh jalgpalli ja korvpalli mängimisest. Nojah. 

Üks noormees oli seal ka, kellega pisut rääkisime. Temal ka miskit varvastega viga ja tal oli päris lahe huumorisoon. Täitsa tore. Tegime hiljem veel nalja, et: kohtume aasta pärast. 

*** 

Lesingi nüüd voodis ja jalg üles tõstetud. Panin sügavkülma vett, et see jääks muutuks. Peaksin oma varvast homme (täna) aegajalt jää all hoidma. Oeh. Tüütu, aga peaasi, et korda saab. See on põhiline. 

Eks ma siis... võtan haiguslehe ja ilmselt loen ja kirjutan. Üleüldse olen viimase aasta jooksul umbes 100+ lk luuletusi kirjutanud ja paar päeva tagasi alustasin ühe uue jutuga (teised on pooleli). 

Ja lisaks tegin preili T. abiga (ta suht napsas mult telefoni) instagrami konto. Ilukirjanduse poole pealt hakkasin Draculat lugema, hirmsasti meeldib. 

Kuutüdruk (Sinule)

Olen vahepeal "natuke" kirjutanud (viimasel ajal peaaegu iga päev). Näiteks pühapäevast selline lühike asi: 

[siin oli üks luuletus, Sulle, aga otsustasin selle maha võtta.]

** 

P.S. Ma usun, et Sa seda ei loe, aga kui loed, siis: tihti kannan Su pluusi, vahel Su mütsi, Su veekeetja on kenasti kasutuses (aitäh!), ja kõiksugu vandenõuteooriad (kui mitte päris kõik, siis vähemalt suur-suur osa neist) on jaburad asjad!! 

Gustaf ja Katri (üks stseen)

Väga (või siiski mitte väga) kaudselt eelmise teemaga seoses (ei tahakski sellest rohkem jutustada)... kirjutasin mõne kuu eest oma juttu / kavandatavasse raamatusse (näis, kas ja mis sellest saab) järgneva lõigu. 

Muide nime Katri muudan ma tõenäoliselt kunagi ära; ehkki minu jaoks jääb tolle tegelase nimeks justnimelt Katri (olgu öeldud, et reaalses elus ei tunne ma ühtki sellenimelist, ega ka Gustafit). Alustuseks üks õige pisut illustratiivne ja poolikuvõitu pilt, mille ma u kuu aja eest kritseldasin. 

Katri ei saanudki aru, kas ta tajus seda instinktiivselt kohe või siiski päevi hiljem, kui sellele kõigele tagasi mõtles, seda üht mehe ja naise võimalikku käitumise mustrit: sel hetkel, kui midagi on tõeliselt halvasti, näeb mees ainsa lahendust ja unustust pakkuva lepitusena füüsilist kontakti, lähenemist, vargsi ja samal ajal jõuliselt lähemale hiilimist, osavat teesklust, kurba nägu, kutset, suudlust, tumma ja sõnadeta kinnitust - kinni pitseerimist, võib-olla koguni seksi ja kahetsust, aga seeläbi ka õigust vaikimisele, vaikivale kaugenemisele…

Ta kujutles uuesti meest endale lähenemas ja ennast tema eest vaistlikult taganemas. See mõttepilt ajas Katril südame pahaks. Ta ei suutnud seda uskuda. See ei olnud ju Gustaf, ega ju? Ei saanud olla - see polnud üldse Gustafi moodi, ja äkitselt mõjus see uus mõte Katrile lohutavalt. Jah, midagi pidi olema juhtunud; aga samal ajal Gustafi pilk ja sõnad ei saanud valetada, kui need andsid Katrile märku, et mees temast ja nende suhtest tõepoolest hoolib.

Järgmisel korral, kui telefon heliseb, kavatseb Katri sellele vastata.

(hetkeversioonis leheküljel 108) 

Elu heaks!

Elu on minu jaoks omamoodi müsteerium.

Käisin poes ja ostsin endale rohelist salatit, müslit ja sibulat, mida müsli ja/või smuuti sisse panna. Ilmad on sel suvel hämmastavalt soojad ja see näib olevat ülemaailmne (ülemaakeraline) nähtus. Säärane soe suvi on imeline, ehkki laiemas perspektiivis ei oska ma sellest suurt midagi arvata.
Olen mõnevõrra uurinud meie planeedi kliima-ajalugu, samuti huvitab astronoomia ja kõik, mis universumis toimub, ja seda pisutki tundes on näha, kuivõrd õhkõrn on tegelikult meie elu ja keskkond siin planeedil. Aga seda väärtuslikum seda viivukest hinnata ja hoida!

Eks igal aastaajal on minu jaoks omad eelised. Talved on pisut mõtlikud ja vahel katab maad imeilus pehme lumi, et see on lihtsalt uskumatult ilus (mäletan, kuidas kord talvisel ajal ja justnimelt sellise ilmaga Hiiumaale sõitsin ja praamist vaadatuna nägi saar välja nagu mõnest muinasjutust pärit sillerdav haldjasaar - jah, külm, aga ilus). Või see tunne, kui saabud väljast tuppa, katsud esikut mitte lumiseks teha ja naudid seejärel soojendavat tassikest teed.
Või sügise lehed või kevade voolavad ojad. Või: suvi. Tihti vihmane, hall, aga tihti ka imeilusaid ilmasid ja väikest ja soojust ja - vabadust.

Ja ilusad inimesed - need, kes hindavad ennast ja teisi. Just eile mõtlesin, et kõige ilusam heli maailmas on minu meelest: heatahtlik ja lõbus ja siiras ning ennastunustav naer (eriti noorte puhul - see elurõõm; vanemaks saades on inimesed tihtilugu liiga tõsised! õnneks mitte alati ja mitte kõik, aga... teate küll, mida ma mõtlen), ja ilus muusika.

Ühes RadioLab saates oli juttu Oliver Sacksist ja sellest, kuivõrd ilusalt võib kõlada see, kui keegi mõtleb. Antud juhul: oma mõtteid spontaanselt paberile kirja pani.
Minu arvates on imeline ja omamoodi "müstiline" see, et inimene üleüldse on võimeline mõtlema, ja justkui omaette maailm, mis igaühe sisimas seepeale sünnib. Kellele meeldivad maasikad, kellele vaarikad, ja kellele ülepea teist laadi maasikad (no vahel on ju tore - pisut mängida) - need maitsete ja eelduste ja väärtuste sigrimigrid, mida iga inimene iseenda jaoks nii- või naamoodi ära põhjendab ja lahti mõtestab, üle võtab ja edasi annab, edasi annab ja üle võtab, ja oma osa juurde loob. Tulemuseks ongi sisuliselt lõputu arv erinevaid inimesi, lõputu arv erinevaid maailmu.

Ja sealt see "müsteerium". Mitte religiosses, vaid pigem - kui nii võib öelda - statistilises mõttes. Hämmastab, kuidas üks asi juhtub ja sada teist asja juhtumata jääb, ja kuidas sellest juhtunust omakorda kõikvõimalikud võimalused avanevad. See on niisiis pigem rikkus, sest julgen arvata, et inimese elu on piisavalt pikk ja võimalusterohke, et neid teid ja valikuid ja hetki vastavalt valida ja hinnata, õppida ja avastada (mind hämmastab isegi see, et umbes pooled meist on sündinud meesteks ja pooled naisteks; ja ma ei arva, et mehed-naised oleksid VÄGA erinevad, küll aga peitub selles minu jaoks teatav müstilisus, mis mind vastassugupoolt imetlema paneb).

Ja see tänutunne lihtsamategi hetkede eest, inimeste eest, kes kuulavad ja on ja mõistavad - see on mu meelest üks olulisemaid asju üldse. See tänutunne ja need hetked teevadki elu heaks.

:)


[isiklikku: eks igal ühel ole erinevaid hetki ja meeleolusid, eks nii ka minul. vahel rõõmsamaid teemasid, vahel tumedamaid. ja miskipärast, ehk mida rohkem maailma vastu huvi tunda ja näha seda, millest inimene on läbi tulnud ja nähes seda puht objektiivset elu haruldust, siis, jah, ehk just sellepärast, on mul tihti tunne, et võib eluga rahul olla. see ei tähenda, et edasi ei püüdleks, et asjadega ei tegeleks ja eesmärke ei oleks (pigem vastupidi), vaid miskipärast ja tihtilugu tunnen, et mis ka ei oleks, vahel ka läbi raskuste, olen vist kõige õnnelikum inimene maailmas, sest küllap olen õppinud neid lihtsaid asju nõnda hindama, et iga hetk on kulda väärt ja ma arvan, et tagantjärele oleks vähe asju, mida oleksin teisiti teinud (kui ka neid on, siis tagantjärele hindan neid õppetunde!)]

Päevik, kirjutamine - keerulisteks aegadeks

Sattusin üht oma päevikut lugema ja oli meeles, et olin sinna rohkem kirjutanud, kuid olin kirjutanud vähe, mis pole halb. Tänasega kaasa arvatud üksteist sissekannet, kusjuures algus sai tehtud 2016ndal aastal. Lugesin seda ja kirjutasin... ja mõtlesin seejärel, et võiks seda siin jagada:

16.-17. aprill 2018 (öösel)

Palju vett on merre voolanud, ja eks voolab edasi. 
Huvitav on lugeda ja meenutada varem kirjutatut - justkui teisest maailmast! 
Järeldus: kirjutamise üks häid külgi - see maailm on voolav, elus, ja kui miskit soovid, siis küll ühel hetkel seda ka saad, saabud sadamasse, isegi kui pead selleks läbima karisid ja võib-olla isegi kirjeldamatult raskeid ja rõhuvaid torme, iga päev... ühel hetkel, päeval - on päike taas väljas, rahu, rõõm... Ja tegelikult leiad neid hetki ka raskel ajal, sest alati on asju, mille eest tänulik olla! 


***
Lugu selline, et: stress on. Kohati. Mitte väga hullu, aga parajalt. Mingil jabural kombel on see isegi "hullem" (tegelikult ei ole hullem!), sest kui midagi VÄGA valesti ei ole, siis kõige totram on muretseda asjade pärast, mis tegelikult on täiesti korda aetavad, kuid iseenda rumaluse tõttu (seotud ainult minu endaga) lihtsalt - ma ei teagi - ei taha sellest rääkida, aga: jah, stressi tekitav.
Pole hullu. Varsti on taas jälle paremini ja tegelikult ega HETKELGI viga pole. Hoidkem pöialt!

P.S. Käisin täna muusikapoes seda üht klaverit klimberdamas, pisut Appassionata esimesi noote, on ikka hea klaver küll! Ühel päeval. Aga seniks: huvitavat tegevust mul leidub nii ehk naa!

5% - Rich Piana

Hiljuti lahkus meie seast Rich Piana. Ma arvan, et paljudele on see nimi tundmatu, aga neile, kes kõiksugu fitness kanaleid jälgivad, võib see nimi nii mõndagi öelda.
Muidugi sõna "fitness" tuleks siin kontekstis vist pisut jutumärkidesse panna. Ehk osaliselt seetõttu leidub Richi suhtes väga vastakaid arvamusi: ühed peavad teda legendiks, teised aga rumalaks, kes aastakümneid endasse steroide süstib - no ja mida on siis oodata, eksole.
Kunagi aasta-paari tagant rääkis Rich midagi sellist, et: jah, paljud arvavad, et ta elab maksimaalselt kuni kusagil mid 50's eluaastateni, AGA ta jätkab oma elustiili, see on osa temast!
Kurb on minu arvates asjaolu, et just hiljuti hakkas ta rohkem oma tervisele tähelepanu pöörama (ja ma pole isegi kindel, kas ja kuivõrd tema surm ta senise kõiksugu-ainete tarbimisega seotud oli - tõenäoliselt suures osas kindlasti oli), kuid - jah, see võib küll olla iseenda elu hävitamine, aga ma arvan, et laias laastus ta ei kahetse(ks) midagi.
Elas 46. aastaseks, aga usun, et see oli tõepoolest elamine!


5%
Your World Within - üks mu lemmik nn motivatsioonikanal. Kanali autor ja looja Eddie rääkis seal kunagi ühes videos sellest 5-st protsendist, et - tõepoolest - on ju nii, et ühiskonnas on ligikaudu 5% inimesi, kes kerkivad teistest esile, kes tõesti mingil alal täiesti kartmatult ja iga hinna eest midagi teistest erinevat ja tihtilugu suurt korda saadavad.
Üks neist oli kahtlemata Rich Piana. Frank Yang võrdles teda omamoodi Eckhart Tollega, kui teatavat vastandit, mis teeb mingil tasandil sama välja: kui Tolle lähtub n-ö ego lahustumisest, kaotamisest, siis Rich - vastupidi - on "puhas ego" - aga sealjuures see ego ka kaob: ühel hetkel pole vahet, mida keegi arvab, Rich võttis oma suuna, et tema elu on tema jaoks kunstiteos, mis tahes hinnaga loodav projekt. Eks tal oli oma nägemus sellest, mis paljudega ei ühti ega peagi ju ühtima.
Jah, see pole teab-mis tervislik ja "fit" eluviis, AGA see oli läbinisti kirge täis eluviis. Ja tihtilugu nõnda läheb: need, kes tõeliselt elavad, need ka lõpetavad paraku varakult.

Teisalt - kui teatav optimaalsus leida, siis - ma usun, et sarnane elukirg ja janu võib eluiga oluliselt pikendada. Jah, tuleb olla tervislik. Aga igaühe elu on iseenda teha ja eks see ole igaühe enda valik, mida keegi oma eluga teeb. Rich oli ses osas siiski minu arvates imetlusväärne, sest temas oli seda julgust, et tõesti anda endast see 5%, mida vaid 5% inimkonnast on nõus andma! - ja ma arvan, et puht objektiivselt, eriti kui elu oli tema jaoks ennekõike nauditav, on see midagi, jah, imetlusväärset. Vähemalt minu arvates. Ehk mitte kõige tervislikum 'vaimu ületamine', aga siiski mingil olulisel tasandil vaimu ja inimese ületamine.

Pika jutu lõpuks kaks videot, mis minu arvates mu öeldut illustreerivad. Esimene neist - meenutamaks Richi:

- sellise suhtumisega peakski hommikuid alustama!


Ja teine jäi silma ühest Malan Darrase infokirjast, kus ta reedeti mu meelest kohati päris huvitavat juttu jagab.

Olgem terved! ja nagu alati - hinnakem igat pisematki hetke, mis meil on :)

elu mõte.

Just selline pealkiri ongi.
Vahepeal on asju juhtunud, mis ei peaks puudutama, aga puudutavad. Ja võib-olla on nii õige, et puudutavad.
Ja täna hommikul välja astudes tundus kõik ilma keerutamiseta nii lihtne: elu mõte on teha head ja hea olla. 

Punkt. Nii lihtne see ongi. Mõni inimene lihtsalt on selline chill ja südamlik ja on näha, et hea ja abivalmis, ilma igasuguse tagamõtteta; ja selline, kes kuidagi paistab silma lihtsalt sellega, et ta on, särab jne... ja siis mõtlesingi, et parim, mida ehk iga inimene teha saab, on olla südames hea, soovida head, olla abivalmis, teha head nalja, rõõmus, naeratav... ja muud ei midagi.
See aga - mulle tundub - on vahel omamoodi kunst ja tundub, et mitte üldse alati iseenesest mõistetav. Aga võiks ju olla.

Siia võiks pikalt kirjutada ja see pole vast õige koht ja mis need sõnad ikka annavad... ja piisabki ehk, et öelda: tehke head ja olge head - ja, ma usun, sellest täiesti piisab!
Te ei või iial teada, kui kaugele säärase elu ja teiste toetuse lained võivad ulatuda, aga kindel on see, et teist endist väga palju kaugemale ja elavad veel kaua-kaua edasi... - seepärast julgengi seda nimetada 'elu mõtteks'.

Kuidas "kaotada" aega?

Vahelduseks eelmisele postitusele ehk midagi positiivsemat ja seda vaadates sain aru, mida ma ise tahan - elu, kus teiste poolt ette kirjutatud aega ei eksisteeri:

Tegelikult on see meis endis peidus. Ja eks ajaga ole keerulised lood ja mingis mõttes on mu meelest ajataju väga oluline. Aga selles videos esitatud mõte mulle meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi oluline tegeleda millegagi, mis on nõnda vaimustav, et aeg justkui lendab... (kirjutasin sellest pikemalt nn flow termini ja 'optimaalse kogemuse psühholoogiaga' seoses nt siin) - ja ühel hetkel kontrollida ise oma aega ja elu, mitte lasta teistel seda kontrollida - see on üks minu ja selle blogi eesmärk. Tõotab tulla pikk teekond, aga vaatame, kuidas kujuneb... mu meelest täitesti teostatav:)

Ühendus(et)us!?

Sellise pealkirjaga postitus. Suuresti viitega sellele suurepärasele kõnele: 

Täiesti võimalik, et võib-olla on asi minus endas ja imelik, et seda märkan, aga mul on tutvusringkonnas vist järel ainult paar-kolm inimest, kellega saab nii suhelda, et on näha, et nad mõttes või puht füüsiliselt 'keskmisest rohkem' n-ö telefonis ei ole. Ärge arvake, et ma mingi tähelepanufriik oleksin, aga kusagilt läheb mu meelest teatav piir ja vähemalt minu jaoks on see küllaltki hästi tunnetatav piir, võib-olla pisut vanamoodne piir, mis hakkab üha enam ära kaduma.
Kui olen kellegagi koos ja keegi mulle nt sõnumi saadab, siis vastavalt olukorrale ma ilmselt mingil hetkel vaatan seda ja võib-olla ka vastan. Täiesti oleneb. Aga kui olen kellegagi koos, kasvõi niisama sõbraga, siis mulle ei tule pähegi, et võiksin samal ajal või igal võimalikul "vabal" hetkel nt fb-sse või kusagile lipsata; see oleks mu meelest umbes sama nagu ennemuiste oleks kellegi seltskonnas teleka sisse lülitamine (ehkki ma telekat ei vaata). Mu meelest ei ole olulist vahet. Või on? Nagu öeldud: võib-olla on asi minus.
Aga ühel hetkel tegi kuidagi kurvaks kui pole enam peaaegu kedagi, kellega saaks niimoodi suhelda, et nad sisuliselt samal ajal või igal eelneval-järgneval hetkel mõttes ilmselgelt kusagil mujal ei ole.
Samuti olen märganud, et kui on keegi, kes pidevalt oma igapäevaasju avalikult jagab (samuti miski, mida ma ei mõista - aga inimene ju olla sotsiaalne olend, eksole:)), siis natuke nagu kaob isu selle inimesega kokku saada. Natuke, mitte palju, aga natuke. Vähemalt tunnen sellist efekti.
Kokku saamise võlu on ju suuresti lihtsad küsimused nagu "Kuidas sul läheb?" ja "Mida teinud oled?" - aga esiteks: kui korra sattuda nt fb-sse ja ülevaade päris täpselt olemas, siis... - olgem ausad, tahes tahtmata kaotab ju üksjagu huvi ja põnevust!? Ja teiseks: isegi kui ise kõigega kursis pole, siis mul on tunne (ja võin eksida), et see "Kuidas läheb?" on natuke mõttetu küsimus ka teise jaoks, sest see tähendaks asja uuesti jagamist ja tekitaks küsimuse "Daa, kas sa sealt-ja-sealt pole lugenud?" - justkui vana asja uuesti üle leierdamine sellele, kes sellest varem interneti kaudu kuulnud pole.

Lisaks: kas pole nii, et sündmuse esmane jagamine on alati kõige põnevam!? Aga kui see esmane kipubki ennekõike pildi-teksti-internetivahendusel tulema ja alles seejärel inimeselt inimesele?

Midagi sellist.


Või kui see tundub pisut äärmuslik või arusaamatu, siis pange end minu olukorda: Sa oled keegi, kes sisuliselt sotsiaalvõrgustikke ei viitsi külastada (seal lihtsalt pole midagi uut ja teab-mis huvitavat, vaid valdavalt asju stiilis "tegin täna kooki" - mis on ju muidugi tore, aga... noh, jah); ja Sind ümbritsevad inimesed, kes justkui läbi selle suhtlevadki, siis tekib natuke tunne, nagu viibiksid kontserdil, kus mängitakse hoopis teist laadi muusikat kui see, mis oleks Sinu meelejärele - suhtlus käiks natuke nagu erinevaid tasandeid pidi.

Ja siis kangastus see pala:

***
Kui nüüd veelgi kaugemale ja isegi pisut äärmusesse minna, siis jätan pisut seda teemat. Elliott Hulse kirjutas oma 6. juuli uudiskirjas muuhulgas järgnevalt (pealkirjaks: Selfie Sickness and New Age Narcissism):

[...]Falling so in love with his self image, that for the rest of his life he becomes haunted by his own words.
Did you know that the word Narcissistic, and the term Narcissistic Personality Disorder comes from this old, old story --- this myth?
Yesterday I read an article about a 19 year old British kid who refused to put down his iPhone and leave his room for several days, until he had captured the perfect "selfie" for his Instagram profile.

 

How many times have you obsessively snapped pics of yourself aiming for the right "angle" only to stare into the phone and marvel at your own self-image?
What about these mimicking birds? 

When we identify with our self-image, rather than our authentic Selves a strange thing happens. 
We have to defend the image; and in an attempt to do so we begin building stories around this external identity. -- this IMAGE of Self. 
These stories become a part of the narrative (or persona) we project into the world, and guess what the world does? 
Repeats the narrative back to us!
Then as the world repeats this narrative, and it's density grows, we might find that we are actually much more than this projected image and persona. 
We have changed; or we want to change... but the mocking repetition of the pernicious birds keeps us stuck. 
Stuck in our heads.
Suck in our image. 
Stuck in our persona. 
Suck in our reflection. 
Just. 
Like. 
Narcissus. 

Blessings to your authentic Self, HULSE 
PS - This might give you some insight as to my relative absence from social media in the last 20 months or so.
I got sick of my image, and [...]. 
A break from selfies, selfie-videos, and online broadcasting is good for the soul. 

Seekord siis sellised mõtted. Osaliselt ajendas seda kirjutama hiljuti kuuldud RadioLab saade kellestki, kes ühel hetkel salvestas sisuliselt kõike enda ümber. Samuti on kogu see krempel üks põhjus, miks ma siia tükk aega kirjutanud ei ole, eriti suvel - nii hea on kõigest eemal olla!
Muidugi saaks seda teemat veel edasi laiendada ja vahel tekib tunne, et inimesed võtavad ise iseendalt privaatsuse. Aga see jäägu mõneks hilisemaks korraks. Ja eks asjal ole kokkuvõttes ka positiivseid külgi, mitte sugugi nii must-valge siit ehk nähtub.
Samuti ei tasu mu juttu kuigi sõna-sõnalt või äärmuslikult võtta, olen üldiselt küllaltki mõistev ja chill inimene ja ei tee draamat ega midagi. Aga vahel paneb sedalaadi olukord kukalt kratsima ja vahel teeb pisut kurvaks ja tekitab natuke äralõigatuse tunnet.

Noh, paar inimest veel täitsa on, kes ei tunne seltskonnas viibides vajadustki telefoni järele - ja uskuge mind, nii hea on suhelda, võrdlusmomendina hoopis teine asi, sest on näha, et inimene on kohal!:)

Cheers! 

Paganama õige jutt! (laiskuse vastu!)

Hetkel olen pisut emotsionaalne, sest mõned asjad viskavad vahel tõsiselt üle. Kui vaadata seda videot, siis... paganama õige jutt:

- antud juhul eriti teine pool videost. See tundub mõneti ulmeline (nt ülikoolikeskkonnas ja teatud erialade puhul seda vist tihti ei märka), aga see 10% jutt näib mulle üha enam tõesena näima.
U 80%-90% inimestest teeb vist tõesti miinimumi, et elus püsida ja rohkem ei arenegi ega tahagi areneda. Ja ausalt öeldes: ma ei saa sellest aru! Ma lihtsalt ei mõista seda. Ma mõistan seda sõnades, aga mitte emotsionaalselt.
Tundub, et vabal ajal enamik inimesi lihtsalt on, nad ketravad suvalisi ajaviitmise saite või mänge, tunnevad igavust ja näib, et puudub igasugune natukenegi pikem eesmärk või KIRG! Ja neile läheb ilgelt korda see mida TEISED teevad (jah, nagu mulle praegu! aga vahel viskab üle kui sind ümbritseb säärane laiskus ja lollus; ehkki see on ka motiveeriv ja paneb ennast üha rohkem liigutama:)).
Üha enam olen aru saanud, et ma tõesti ei mõista laiskust ja üha vähem sallin seda.

Ja minu puhul... see ei ole mingi pingutus, vaid vastupidi: nii-nii palju põnevat on ju teha ja avastada ja ennast arendada, lugeda, juurde õppida, et peaaegu igal vabal hetkel ma kasutan selleks juhust... ja ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas leidub neid kes vabal ajal lihtsalt... eksisteerivad, on, ja eelistavad mitte midagi teha. Kuidas saab nautida mitte-midagi-tegemist???

Mingil tasandil olen neid sõnu kirjutades 'jummala rahulik'. Päriselt. Kui inimene on iseendas kindel, siis on mõttetu teiste üle (liialt) ärrituda - see on nende elu ja tehku mis tahavad - aga vahel hakkab see ka iseenda vabadust piirama kui sääraseid liiga palju ette satub.

Võib-olla igatsen ideaalset maailma kus kõik inimesed oleksid ilusad ja head ja teeksid oma asja südamega. AGA seda enam näen oma teekonda ja tahet asja natukenegi muuta ja TEHA ASJU SÜDAMEGA, no matter what!
:)

Järgmise f***ing korrani! :)

vahemõtteid

Ei, ma ei ole kusagile kadunud. Pidevalt tekib uusi mõtteid ja uusi avastusi ja tihtilugu võtan endale aega ja otsin sobivat hetke, mil neid jagada ja mil on tunne, et mul on midagi öelda.
Tunnen, et mu blogipostituste sisukvaliteet võiks oluliselt parem olla. Seda eriti viimasel ajal. Lõppude-lõpuks peaks mu blogi olema inspireeriv, innustav ning häid nippe pakkuv, mitte lihtsalt ja "ainult" teab-mis muljete jagamine. Vähemalt mu enda visioon on selline.

Igaljuhul miskit on justkui muutumas... muidugi paremuse poole (ja mitte, et varem halvasti oleks olnud, aga alati saab ju paremini). Ideid jätkub ja järgmise postitusega läheb ehk pisut aega, aga tahan kirjutada midagi konkreetsemat ja/või sisukamat.

***
Praeguse nädala lõpu kohta muidugi see naljakas lugu.
Plaan järgmine: laupäeval olla "asjalik" (mitte, et ma muidu ei oleks, aga vabal päeval on eriti mõnus võtta viimast!): teha taas trenni, lugeda, õppida pr keelt... - ühesõnaga tegevust leidub ja prioriteedid olen enda jaoks tegelikult selgeks mõelnud.

Reaalsus oli reede õhtul/öösel vastu laupäeva aga selline:

Ei, aga midagi pole öelda, vahelduseks oli tore ja seltskond super. Ainult mis te ise arvate, kas tegin hommikul trenni...? Haa!
Parem jätan selle vastamata. Igal juhul ma üha vähem mõistan neid, kes on pidevalt joobes - sest need hommikud on ju õudsed ja minul on küll säärasest kraamist praegu mõneks ajaks isu täis.
Ei, mitte, et ma teab-mis karsklane oleksin. Vein on vahel tore (ja Vana Tallinn piimaga - suht kange, aga maitselt hea!), aga minu puhul juhtub selliseid asju pigem harva. Ja see on tore. Vahel on tore.

Kui aga natuke liiale minna, siis mis tunne on hommikul...?
Ma ei kahetse peaaegu kunagi midagi, AGA ometi justkui kogu kehaga tunnetan seda mürki mis on kehasse sattunud ja naudin igat sekundit kui jõuvarud ja energia hakkab taastuma!
Siin ei ole midagi uut, aga kui vähegi enda tervise eest hoolt kanda ja ka füüsilist tervist arendada, siis on selliseid asju eriti selgelt tunda.
Ja seda enam tajusin teatavat mõnusat jõudu endas ja see on jõud, mis vahelduva eduga aastalt aastasse kasvab ja selle jõu kasvatamine ja üldse suht kõige vastu huvi tundmine on mind nüüdseks u 10 aastat huvitanud ja olen sedalaadi asja uurinud; ja pidevalt midagi muutub, tihtilugu avastan asjale hoopis uue nurga, jne. Ja nüüd tundub, et ka ise olen ehk isegi mingi suurema muutuse lävel. Ma loodan:)

Kusjuures Elliottil vist viimasel ajal midagi sarnast toimumas, ehkki teise nurga alt.

Teate, need imelised hetked mil korraga mõistad, et Kõik on võimalik, ja tajud ja näed oma tegelikku potentsiaali ja tunned tohutut vabadust, et miski ei hoia sind tagasi!
AGA see tunne võib küll olla, see teatav inspiratsioon, iseasi on seda reaalselt rakendada ning üks oluline märksõna on fookus. Seda eriti meie vilkuvate ekraanide ajastul, mis segajaid on liigagi palju.
Ja siis on hea lülitada kõik välja ja nautida mõnusat keskendumist. Selliseid "saarekesi" on mu meelest oma päeva hea ja oluline tekitada. Kes nt mediteerib (sellele pole ma endiselt veel väga pihta saanud: st mõistan, aga pole väga kogenud), kes loeb raamatut, läheb lugema, jooksma, või võtab lihtsalt enda jaoks aja maha. Kui sedalaadi hetki enda jaoks ei õnnestu tekitada, siis on mu meelest elu ja ühiskond sind endaga kaasa viinud ja sinu üle kontrolli saavutanud, mitte aga vastupidi.
Sestap ongi oluline hoida teatavat selget pilku, näha tervikut ja ühtlasi ka hetke.

Seekord sellised mõtted ning lõpetan postituse ühe Alan Wattsi videoga mille sisu mulle päris meeldib:

Järgmine kord loodetavasti-eeldatavasti juba asjalikem, konkreetsematel ja sisukamatel teemadel! Ühtlasi olen mõelnud, et võiks siit-sealt ka rohkem pildi ja miks mitte video-audiomaterjali lisada - st võtta eraldi ka blogi jaoks aega ja muuta seda sisukamaks. Eks näis. Üks on aga kindel: vaimu kasvatamine jätkub, kasvõi tasapisi, aga samm-sammult püüan/püüame avada uusi mõtteid ja uusi (mõtte)maailmu ning kogemusi...:)

P.S. Oma raamatuhakatisega tegelen ka tasapisi ja loodan, et aasta lõpus või järgmise alguses olen siiski esimesed paar-kolm peatükki enam-vähem valmis saanud ja miks mitte neid siin jagada.


Sisust lühidalt:
I osa algus 
1. Sissejuhatus (u raamatu 2-3 lk)
2. Sissejuhatav ja ülevaatlik peatükk: ajaloolisi vaateid (muuhulgas) 17. sajandi Inglismaale ning teatava paradoksaalsuse kirjeldamine;
3. Johannes Kepleri mõtteradadel (esimene sisulisem peatükk)
4. Kvantfüüsika ja 21. sajandi situatsioon (üleüldiselt; olgu öeldud, et kvant-temaatika on üsna ära leierdatud ja tihtilugu koguni kuritarvitatud (ennekõike esoteerika poolt), minu eesmärk on olla teaduslikult täpne ja KUI sellest kunagi aastate pärast peaks asja saama, siis võimalusel lasen ilmselt asjatundjatel vastavad peatükid üle kontrollida, et faktivigu ei oleks)
***
I osa keskpaik ja teema-arendus
5. ... "Elu imelisus" ja "ime" definitsioon; "Võimalikud maailmad", jne
- esimese poole eesmärk on luua kontekst ja heita pilk sellele, et kus ja mis ajastul me elame ja et miks see on imeline aeg; ning teise poole eesmärk oleks keskenduda küsimusele "kuidas?" ehk n-ö 'vaimu kasvatamise' pool. Esimest poolt võiks kirjeldada sõnaga "teadus" ning teist sõnaga "teadvus", ehkki vähemalt minu arvates on need omavahel oluliselt seotud ja läbi põimunud.
Olen ses mõttes perfektsionist ja võin ühe pisikese lause kallal kaua jännata (seda blogi kirjutan võrdlemisi chillilt, ehkki, tõsi, võiks olla korralikum) ja ilmselt kirjutan seda veel palju-palju üle, aga protsess on tore ning ühtlasi on mul tunne, et mul oleks miskit uut öelda, nii et... vaatab kuidas sellega läheb:)

Lõpetuseks üks ilus laul:

Ilus olemine!

Pisut segane värk 
Täna oli ilus päev. Ma isegi ei oska seda sõnades kirjeldada, aga Hiiumaaga on mul pisut keeruline "teema". Alguses tulin linnast siia ja ma armastasin seda kohta (oma maja ja puha!) ja ei kujutanud ette, et siit ära tahaks minna. Pärast gümnaasiumit, mõistagi, asi muutus ja ühtäkki igatsesin tagasi Tallinnasse. Mingi aeg olin "sunnitud" siin olema (loe: polnud linnas ei tööd ega kohta kus olla ja kogu see värk võttis aega ja planeerimist, et niimoodi päris nullist taas alustada, kui ühtäkki seljakott seljas ma linna poole läksin ja linnas ma nüüd elan...)... - ilmselt sellest sunnitusest tuli kerge 'trauma', sest just tol hetkel - kui tollal suht kõik elus metsa keeras - igatsesin oma Tallinnasõprade seltskonda. Seepärast on siinne keskkond mulle pisut segasevõitu tähendusega. Pluss mu lemmikpaigad, kus alati ei ole käinud üksi ja tahes tahtmata kusagil alateadvuses tekitavad ka need kõiksugu seoseid. Pluss veel ühtteist (loe üle-eelmist postitust). Ühesõnaga nagu näete, siis pisut segane värk.
Üha paremini saan aru miks inimesed reisivad ja miks nt Beethoven ja Nietzsche pidevalt ringi liikusid (mitte, et ma end nendega võrdleks, aga teatav loominguline moment on ka mind alati lummanud - vist on vähe asju mida ma poleks proovinud "teha", rääkimata sellest enamus on olnud kräpp, siis protsess on ju oluline:)). Ja siiani ei tunne ma, et mul oleks päris kodu. Eks sel ole ka omad head küljed.
Hiiumaal pole ma naljalt üle kolme-nelja (max viie) päeva püsinud. Kõik päris oma inimesed on Tallinnas ja üsna kiiresti tekib siin teatav 'klaustrofoobia'. Seekord on isegi pisut teisiti olnud.

Selgushetked 
Järgmisel päeval lähen tagasi Tallinnasse ja seekord olen siin olnud koguni pisut üle nädala jutti. Esimesed päevad suht magasin. Kusagil vahepealsel perioodil tekkis teatav ängistus (enamasti olen sel hetkel tagasi linna põrutanud), kuid see läks siiski üska kenasti üle ja paaril viimasel päeval olen siin olemist lausa nautinud. Eriti täna.
Ühelt poolt nägin täna üht head sõbrannat kes juhuslikult siiakanti sattus ja veel kaht superlahedat inimest kes temaga kaasas olid. Käisime jalutamas, sulistasime vees, rääkisime juttu, jne; ja sellises kohas:

Ja teisalt: mulle MEELDIB loodus, ma nt jumaldan bioloogiat jne, mulle meeldib väljas jalutada ja käia, kuid Hiiumaal ma ausalt öeldes väga tihti välja ja nt mere äärde ei kipu, kuid täna oli üle pika aja kuidagi teisiti. Hiljem läksingi sinna mere äärde tagasi (u 10-15 min jalgsitee kaugusel - miski, mida ma tegelikult väga-väga hindan) ja... olin seal kokku u kaks tundi ja see oli imeline (lõpuks hakkas lihtsalt pisut külm). Tabas teatav selgushetk, kõik tundus nii ilus ja imeline. Ja oligi:

Mingil tasandil olen alati "rahutu hing" olnud. Eks igaüks meist on, aga - nagu üks inimene kes mind nii-nii hästi juba aastaid-aastaid tunneb mulle ütles, et - mul on vist mingi kummaliselt keskmiselt suurem enesetõestusvajadus vms. Mitte teiste, vaid iseenda ees. Kogu aeg on tunne, et tahaks midagi suurt ja ilusat korda saata, maailma muuta, inimesi aidata. Jne.
Ideaalis (kui nüüd julgelt mõelda): anda loenguid (no seda olen teinud, super oli!), tunde, teha filme, kirjutada luule- ja populaarteaduslikke ning ilukirjanduslikke raamatuid. Õppida selgeks prantsuse keel. Tõlkida raamatuid. Õppida neurobioloogiks. Tunda füüsikat, keemiat, astronoomiat, vaimustuda kvantfüüsikast, jagada teatud vaimseid teemasid (st "vaimsus ilma religioonita"). Õppida klaveril enam-vähem talutavalt mängima Beethoveni 8ndat ja 31st sonaati... and I think the list goes on and on...
Ja tulemus? Ennekõike naudin teekonda, aga eks sel teekonnal ole nii ilu kui karisid (viimasel ajal tundub, et pigem viimast, aga ma ei mõtle sellele, sest mis see teadmine mulle annab; tegutseda on vaja).

Ja täna tunduski seal mere ääres olles kõik korraga nii ilus ja selge. Ja mitte ainult. Otsisin ja vaatasin rannal ilusaid kive ja need olid tõepoolest imelised. Valisin mõned välja ja järgmisel korral võtan ehk korraliku kaamera kaasa ja teen neist makro-pilte.
Üks kivistiselaadne asi teise järele. Vaatasin ja mõtlesin sellele, et igal sel pisikesel kiviksel on oma lugu jutustada.

Olen vist liiga palju populaarteadust lugenud, et sedalaadi mõtted mind tõepoolest nõnda liigutavad. Kui ma ei eksi, siis Einstein on seda nimetanud "uueks religioossuseks" ja nii-nii mõistan seda kui suht kõik teadlased räägivad sama asja: Richard Dawkins ("science is the poetry of reality"), Brian Cox, Carl Sagan, jne jne.
Nõnda olin seal mere ääres ja olin üsna sõnatu kui mõtlesin, et nelja-viie miljardi aasta eest polnud siin elust haisugi ja kes teab kust kaugelt need aatomid on pärit mis nüüd sel hetkel mu käes selleks kiviks on vormunud. Miljonid ja miljardid elud tulevad ja lähevad. Üks juhtum teise järel ja: siin ma nüüd lõpuks olen, silmapilk geoloogilisel ajateljel (mis on üks inimelu miljonite ja miljardite aastate mastaabis!)...
võib-olla see on imelik, aga kui vähegi asjade vastu huvi tunda ja kui vähegi teadusest (ajaloost, astronoomiast, bioloogiast, füüikast) huvituda, siis tõttöelda paneb üha enam imestama...
ja sellistel hetkedel tundub kõik nii lihtne ja loogiline. Ja vahel kui ka on raske, ALATI saab ju sellesse hetke tagasi tulla ja neid mõtted ikka ja jälle mõelda. Seniks kuni kusagilt ei valuta, kuni katus peakohal, magamiskoht olemas ja kõht täis - mida siin viriseda ja seda enam on põhjust edasi liikuda ja elu avastada:)

Kui rääkisin täna seal rannas, et "nii palju siis tublidusest" (suurema osast magasin ja vaatasin siin Family Guy'd), siis neiu S. ütles: "Aga mis seal halba on? Puhka!" - täiesti õige jutt. Ja üha enam tunnen, et tänu sellele puhkusele on taas isu end liigutama hakata, aga puhkus kulub/kulus ära:)
- see on see mida ma püüan teha: leida teatavat tasakaalu "edukultuse" (ma EI pea end teab-mis edukaks! selles ehk asi ongi; küll aga leian, et süda on õige koha peal ja see vast ongi kõige olulisem) ja teatava "budistliku rahu" vahel. Lühidalt: kiirustamata, aga kirglikult.

Jah, ja see ongi ja nõnda tulevadki need selgushetked, mida on elus hädasti vaja. Nõnda lihtsad, samas aga vahel tundub, et nõnda keerulised. On vaja pisut loodust, rahu ja vähegi vaba aega, et lihtsalt olla ja mõelda sellele, mis tõeliselt oluline - ja voila.

Lõpetuseks see imeilus video mis minu meelest oma sõnumilt just seda ongi:

- imeilusa mõttega!

Lõpetuseks päris hea kohalik veinivalik:

Ma polnud juba päris ammu veini/alkoholi joonud, ega tundnud vähimat vajadustki, aga see (menüüst ülevalt teine) oli täna päris hea.

Selleks korraks kõik. Varsti taas Tallinna poole tagasi ja tagantjärele vaadates möödus see nädal lausa linnutiivul, aga jubemõnus oli!

Eks näis millal siia järgmine kord kirjutan. Hetkel pisut mõtted otsas, aga ju-eks-kindlasti millalgi jälle...:)

Inimene, kasvamine ja efektiivsus

Seekord tuleb pisut teistsugune postitus kui tavaliselt. Üldiselt kirjutan siin "vaimu kasvatamisest" kõige laiemas tähenduses ja pean selleks ka igapäeva pisiasju, mil natukenegi midagi uut juurde õpid. Ja mitte, et ma alati ilgelt tubli oleksin. Viimased päevad olen suht laiselnud (puhkus ju ka), ehkki samas tunnen, et on juba tagumine aeg "tubliks" hakata ja rohkem asju ära teha. See selleks.

1. Inimene, efektiivsus ja masinad 
Esimene puudutab "efektiivsus" ja inimeseks olemist kui sellist. Ilmselt pole uudis, et tänapäeval on tendents kõike võimalikult palju mõõta ja numbritesse panna. Kõige tüüpilisem on mõõta töö efektiivsust: mitte ei piisa sellest, et töö on ilusti-kenasti tehtud - ja isegi kui see on tehtud - vaid tihtilugu kiputakse seda ühel või teisel viisil ka mõõtma. Ilmselt on sel oma loogika: KUI töötajad on ka tublid, teevad oma tööd keskmise-paraja kiirusega, siis seda mõõtes saab ühel hetkel alati öelda, et: tehke kiiremini! Aga siin tekib minu arvates teatav viga, mida ilmselt tihti ei märgata. Nimelt: inimene pole masin.
Kui masinatelt nõuda efektiivsemat tegutsemist, siis nad ka muutuvad efektiivsemateks, inimestega kipub üldjuhul vastupidi olema: tagasunnitus (eriti töökohtadel) naljalt hästi ei mõju ja ülimalt tõenäoliselt muutub nii töötaja suhtumine töösse kui ka töö kvaliteet. Hetkel ei oska kahjuks loo autorit meenutada (tavaliselt ikka alati viitan), kuid ühes audioprogrammis oli selle kohta hea võrdlus ja näide järgmine näide.
Nimelt oli juttu sellest, et üks tüüp kavandas oma päeva ning muuhulgas lisas päevakavasse u 10-15 minutit selle tarbeks, et liikuda oma tüdrukuga suhtest sõbratasandisse (kusjuures telefoni teel). Niisiis helistas tüdrukule ja küsis, et kuidas läheb. Tüdruk: "Oh, tead, nii ja naa. Kooliasjad ja...". Poiss: "Aga räägi...". Tüdruk räägib natuke. Poiss: "Tead, ma mõtlesin, et... me suhe, et... we should be..." jne. Ja nagu arvata võite: loomulikult võttis kogu asi kauem kui 10-15 minutit ning asjaga kiirustades nagu maha jätmine oleks midagi masinlikult mehaanilist ja nagu tüdruk oleks masin, millele võib informatsiooni justkui pelgalt sisestades teatavaks teha. Mitte ainult ei võtnud asi planeeritust kauem aega, vaid ka sisu poolest läks aia taha. Ilmselt pole see teab-mis harukordne juhtum. Oluline ongi:
inimene ei ole masin ja masinliku "efektiivsuse"-põhjal kiirustamisega sa hoopis aeglustad ja teed keerulisemaks kogu protsessi, mis rahulikult võttes võiks hulga sujuvamalt ja lihtsamalt kulgeda. Erinevalt masinatest:

inimesega kiirustades käitumine hoopis aeglustab protsessi ning rahulikult ja tasakaalukalt ning mõistvalt käitumine üldjuhul pigem kiirendab. 

Minu meelest nii lihtne ja isegi elementaarne mõte, ometi tundub, et vägagi tihti ei mõelda sellele ega osata seda hinnata. Ja selles lihtsas asjas peitub üks fundamentaalne erinevus inimese ja masinate vahel. Inimest teebki inimeseks see, et inimesel on MÕISTUS, teatav "vahemälu", mis lööb teatava lõhe/distantsi ajas ja ruumis, ning püüdes seda tagant kiirustada, tekib mõtlemisprotsessis teatav lühis ning kiirustamisest saab hoopis aeglustus. Et seda vältida, on oluline empaatiavõime, mõistmine ja oskus end teise inimese olukorda panna.
Ei oska seda praegu sõnastada - ja kindlasti saaks seda paremini sõnastada - aga seekord sedalaadi mõtted. Lihtne, aga oluline, kas pole!?!

2. Inimene, kasvamine ja loodus 
Viimane teema on isiklikumat laadi ja ise arvan, et ehk huvitavamgi. Sissejuhatusena meenub, et vist Milan Kundera kirjutas kusagil raamatus, et Odüsseuse seiklus ja ennekõike tema koju naasmisest tulenev nostalgia poleks tänapäeval sel kujul enam võimalik: u külme aastaga muutub nii palju, et nostalgia muutub võimatuks - endist kohta, kust kangelane omal ajal lahkus, pole enam lihtsalt olemas, kõik on nõnda ümber ehitatud.
Mul endal oli aastate eest imeline kogemus: meil oli Tallinna lähistel üks krunt, mis seisis u 10 aastat täiesti puutumatuna, kuni lõpuks sai see (kahjuks!!!) maha müüdud. Igaljuhul enne müümist käisin seal ja see oli imeline: saag oli veel endiselt seal puu sees, kus isa sellega viimati u 10. aasta eest saagis, jne. Samas oli kõik nii täis kasvanud, et ei tundnud kohta enam äragi. Olgu kogu loo maguskurbusega kuidas on, aga SELLE mälestuse eest olen tänulik!

3. Isiklik näide ühe pildiseeria kujul 
Verelt olen Tallinlane. Samas u 1998. aastal kolisime Hiiumaale ja alates 2002. aastast olen põhiosas tagasi Tallinnas elanud ja elan siiani. Vanemad elavad Hiiumaal ja aeg-ajalt käin neil külas. Minu meelest imeline kodu! Merest mitte kaugel ja... mulle lihtsalt meeldib, pealegi päris oma maja, mitte mõni Lasnamäe korter (kus kunagi elasime). Samas üsna eraldatud ja ses mõttes ma siin korraga kuigi kaua ei kipu olema, pealegi töö-värgid Tallinnas, AGA siinse õhkkonna osas ma armastan seda. Kohe näitan miks.
Kui esmalt siia kolisime, siis nägi see välja u selline (pildi kvaliteet jätab hetkel soovida: pildid on tehtud mobiiliga ja vanemad pildid lisaks vanast seebikarbipildist omakorda mobiiliga; korralik kaamera hetkel linnas):

Vist oli aasta umbes 1998, äärmisel juhul 1999 või 2000 - siis kui sinna esmalt kolisime. Sisuliselt üsna lage maa ja keskel maja. Esiplaanil kiduravõitu mänd ning sellest maja poole kahe posti vahele meie enda istutatud (u põlvepikkune) tamm. Tamme ja maja vahel pildi paremal pool on kuused. Täna aga - st u 15 aastat hiljem - käisin ja sain u samast kohast SELLISE pildi, et ei tunne äragi ja minu meelest tuhat korda ilusam:

Jah, hetkel suht rohtu kasvanud. Sealt teed mööda me enam ei sõida, seetõttu pole ka teed enam niimoodi näha. Ilmselt näete, kuidas nii tamm, kuused kui ka mänd on oluliselt kasvanud!

Pilt kuuskedest maja eest:

Ja nüüd: kui algselt olid kuused u inimese pikkused, siis nüüd paar-kolm korda kõrgemad:)

Ja kui tamm oli varem u põlvini, siis nüüd on juba üle täiskasvanud inimese pea:

Ja mu meelest meeletult ilus. Imeline, kuidas juba tüve paksuses hakkab märkama, et tegu ei ole lihtsalt mõne "tavalise" puuga, vaid TAMMEPUUGA; ehkki veel peenike, siis ometi on näha selles peenuses jõudu ja tärkavat tugevust.
Tõttöelda on pisut maguskurb jälgida, kuidas puud ja inimesed kasvavad ja siis vaadata kõrvuti neid pilte. Tundub, justkui inimesed jäävad kusagile maha - aga seda vaid väliselt: inimeste vaim kasvab ja see on miski, mida tasub mu meelest alati silmas pidada ja väärtustada! - mõte, mis on ühtaegu nii lohutav kui ja julgustav:)
(ehkki sellest pisut kurvast momendist on mul pisut raske üle saada, aga mis sellele ikka mõelda, eksole - seda enam tuleb väärtustada hetke:) vahel lihtsalt tundub, et puud on pisut karmiks mõõdupuuks, AGA see mõõdupuu võrsub võrdlusest, kui aga ei võrdle, jääb alles ilu - looduse ja elu ilu!)

Pilt maja eest:

Ja nüüd:

Üks pilt teiselt poolt maja ja talvisel ajal (u aasta 2000 või sinnakanti):

Kusjuures pildi ühe parempoolse puu all on üks pisike must kogu: see on/oli meie armas kiisu Kiti. Üldse oli sealpool maja pisut rohkem rohelust. Täna nägi vaatepilt välja selline:

Pangem tähele seda kaske seal vasakul kuurist/keldrist vaataja poole. Siis polnud lumega seal midagi näha ja me ise ei ole seda sinna istutanud, AGA nüüd on seal suur ilus kask. Kusjuures mingil x-põhjusel on see kask mu lemmikpuu siin meie maal. Üks suurem pilt kasest:

Päris lahe ju kui suureks ja ilusaks võib u 15 aastaga kasvada üks kask. Võrdluseks seda kasvuhoonet on nt pildil "pilt maja eest" näha. Siis oli muidugi kasvuhoone ilus ja töökorras, peagi aga märkasime, et Hiiumaa kivise pinnasega pole suurt mõtet kasvuhoonet pidada ja tööd oli natuke liiga palju kui see end ära tasus (tore ettevõtmine siiski). Hiiumaa 'sisemaal' on mullaga pisut paremad lood, aga meil on nagu on - suht kivine.
Üks pool majast on pildistamata (tegelt oleks võinud pilti teha, ehk homme ja lisan siia juurde), sest sellest polnud "enne" varianti, aga seal on õunapuud ja mõned ilusad suured kased ja üldse päris roheline. Jah, puid siin ikka on, kuid kui siia elama asudes oli esmamulje: "maja pisut lagedal maal", siis nüüd on tunne, et "maja täitsa looduse ja puude keskel". Hoopis teine asi!

Seekord siis sellised mõtted ja pildid. Ise ma siia vanamatele väga tihti külla ei satu, u 3-4 korda aastas ehk ja väga heal juhul u nädal aega jutti (seekord isegi kauem; minu elu on küll Tallinnas, kuid üha enam olen hakanud ka Hiiumaal ja vanematega olemise aega nautima ja hindama:) Oi, kuidas ma armastan seda maja ja maad siin, kahju ainult, et nii kaugel linnast, samas ehk ka hea ja mitte siiski väga kaugel).

*
Järgmine kord kirjutan ilmselt pisut kirjutamisest. Ja see "raamat", millega alustasin: muid asju vahele tulnud ja väga pole saanud sellega tegeleda ja tõenäoliselt läheb sellega ikka üsna kaua aega, ilmselt aastaid, aga idee on olemas ja kui elu vähegi plaanipäraselt läheb, siis tahaks sellega ühel päeval valmis saada. Eks näis kas ja kuidas kujuneb. Mõtlesin, et mõne rea võiks siia millalgi üles riputada. Üldse kirjutada on tore ja eriti kui ühel päeval tekib endal tunne, et kirjutatust on koosnenud teatav tervik ja et midagi on selle pisikese tervikuga justkui öeldud.

Olge ilusad ja järgmise korrani!
:)

Addicted to Screens

0. 

Vahepeal on kirjutamisest väike paus tulnud ja kirjutan alles nüüd.
Jah, käisin üle pika aja Hiiumaal ja tore oli. Teab-mis häid pilte ei saanud, ehkki olin öösel vähemalt tund aega väljas tähti vaatamas ja pildistamas (esimene päev sadas vihma ja oli pilves); aga see tuli välja mu meelest päris huvitavalt (loe: kaamera libises ja seega oli tegu küllaltki juhusliku pildiga):

- justkui päev ja öö üheskoos. Pilt oli tehtud 30 sekundiga; u kl 12 öösel ja tegelikult oli päris pime.
Järgmisel päeval käisin mere ääres jooksmas - u 5 km edasi-tagasi. Mõnus!

Sellest nn "mind over matter" teemast ma seekord siiski ei kirjuta, ehkki mõtteid iseenesest oleks, kuid olen pisut teisel 'lainel' ja muid teemasid on vahele tulnud. Tundub, et kõige laiemas mõttes "vaimu kasvatamisega" seoses ideid jätkub ja tuleb suht iga päevaga juurde (viimasel ajal olen nt uurinud/lugenud aju ja mälutehnikate kohta) - see on tore! - iseasi kui tihti mul neid kirja õnnestub panna. Paari-kolme nädala tagant ehk ikka, vahel võib-olla koguni harvem, aga enamasti (ma usun), et siiski tihedamini.

1. 
Esiteks: eelmise postituse jätkuks, et vahel näib, justkui ei suuda inimesed enam keskenduda jne, siis Steven Pinker on oma viimases raamatus pealkirjaga The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century (2014) kirjutanud naljaga pooleks ja päris tabavalt ja mu meelest õigustatult, et jajaa:

Surely the craft of written expression has declined since the days before smartphones and the Web. You remember those days, don’t you? Back in the 1980s, when teenagers spoke in fluent paragraphs, bureaucrats wrote in plain English, and every academic paper was a masterpiece in the art of the essay? (Or was it the 1970s?) The problem with the Internet-is-making-us-illiterate theory, of course, is that bad prose has burdened readers in every era.
[...]
As people age, they confuse changes in themselves with changes in the world, and changes in the world with moral decline—the illusion of the good old days.

Siiski leian, et arenguruumi on vast alati ja oleneb hetkest ja eesmärkidest: meil kõigil on kusagile areneda ja midagi juurde õppida:)

2.
Suvi on tulemas ja mulle meeldib jalutamas käia ja ka täna õhtul käisin jalutamas (ühe hea sõbrannaga, kellega on alati tore ja juttu jätkub:)); vahel on tore ka üksi jalutada; - sama käib jooksmise kohta. AGA sattusin ühele sürrile videole. Elliott Hulse mainis teda ühes videos ja siis chekkasin järele ning järgnev video jäi silma:

Siit ka seekordse postituse pealkiri: addicted to screens. Ja hakkasin mõtlema, et ehkki ma naljalt "niisama" ei tee netis midagi (näiteks ei viitsi ma naljalt chattida (palju tühje pause), pigem kirjutan siis juba kirja) ja telefoni (jajah, nutikas, daa) kasutan ka üldiselt helistamiseks ja vahel sõnumite saatmiseks, siis olgu minuga kuidas on, istutakse mu meelest siiski mõttetult palju kõiksugu ekraanide taga (see käib ka minu kohta). Mõelge ja kujutage ette, alati kui te üht või teist ekraani vaatama hakkate: vaadake end kõrvalt, oma kehahoiakut, aega mil te ekraani vaatate, ja kas ja kuivõrd oluline see on? kui palju uut ja vähegi väärtuslikku informatsiooni? Ja kui tahate suhelda, siis uskuge või mitte - ja kindlasti teate seda - olulisem informatsioon suhtluses tuleneb emotsioonidest, st silmast-silma suheldes!

Muidugi see pole minu asi öelda ega arvustada mida keegi oma eluga teeb. Iroonia on muidugi veel see, et ise istun sama moodi arvuti taga kui neid sõnu siia kirjutan! Aga vahel tänavapilti vaadates jääb tõesti mulje, et tehnoloogia ei ole mitte inimeste kasutada, vaid vastupidi: tehnoloogia kasutab inimesi ja inimesed on ekraanidest justkui sõltuvuses.
Mu meelest üks parimaid asju on see kui saad nt kusagile maale minna, minu poolest telefoni välja lülitada ja paar päeva täiesti n-ö offline olla. Enamasti siiski domineerib juba alateadvusesse juurdunud tunne, et telefon peab alati sees ja laetud olema, muidu "kes teab kes mind ehk kätte tahab saada..." - saate aru: juba selles mõttes peitub teatav killustatus - mikroskoopiline, aga siiski.
Mulle endale tundub, ja see käib ka minu kohta, et kadumas on teatav 100% iseendaga (või kellegi teisega) olemise hetk - hetkes, siin-ja-praegu olemise hetk.
Muidugi ma ei kurda ega taha kurta, kaasaegsel infoühiskonnal on meile väga palju pakkuda, siiski leian, et peaksime olema pisut ettevaatlikud ja mõtlema, et kas meie kasutame tehnoloogiat ja et tehnoloogia aitab meil areneda, või vastupidi: oleme... addicted to screens.

Ahjaa, muide paar-kolm päeva olen sisuliselt esimest korda ka joogat teinud:) Mõnus!

Praegu lõpetan. Võimalik, et nüüd tuleb pisut pausi (nädal-kaks? võib-olla vähem), sest tunnen puudust pigem info ammutamisest, mitte niivõrd jagamisest.

Olge terved!

Ülimalt inimlik neurokeemia: naudingu ja õnnetunde jälil

Üks võrdlemisi lühike videoklipp mis minu arvates seletab nii mõndagi. Teema lühidalt inglise keeli sõnastatuna: "pursuit of happiness: signal-work-reward". Aga vaadake ise:

Sarnasest asjast rääkis ka K. McGonigal raamatus "The Willpower Instinct" nt poekülastuse näitel. N-ö šoppama minemine on kõige mõnusam - see kui meil on enam-vähem idee mida me tahame; poes olles tunneme pigem kerget ängi ("kas selline toode on ikka saadaval?"), kassas olles seguneb sekka juba kerge tüütuse-tunne ("tahaks siit juba oma kaubaga välja saada")... vähemalt umbkaudu nõnda sõnastas seda Kelly McGonigal ja ehkki ma suurem asi šoppaja pole, siis raamatust neid ridu kuulates/lugedes ja selle üle järele mõeldes mõtlesin, et tõesti nii on. Nt hetk mil läksin oma kaamerat ostma. Või kui mõtlen sellele, et kui ühel päeval uue läpaka endale muretsen.
Ja siis imestan: MIS meelitab inimesi nondele hulludele päevadele minema? Sellest ei saa ma aru. Need on päevad mil ma justnimelt hoian säärastest kaubanduskeskustest eemale. Ju siis see "poes olemise äng" on kadunud ja asendunud "šoppama minemise"-faasiga. No ei tea, kuidas kellelegi, kuid minu jaoks on see paras müsteerium. Inimesed on erinevad, tõepoolest: ja eks igaühel on oma täiesti unikaalne sisemaailm.
Kuid eelpool viidatud Robert Sapolsky video on minu arvates igati huvitav ja vaatamist väärt. Ühtlasi on pannud mind mõtlema: mis moodi jõuaks inimene rohkem päeva jooksul ära teha ja kuidas end motiveerida? Eks igaüks mõtleb meist ju, et "võiks olla tublim". Muidugi stressata pole end vaja ja oleme nagu oleme - nautigem hetke, ka puhkust:)

***
Täna oli smuuti Silveri ja Marie-nimelistele tasuta ja nii sain ka mina endale ühe:

Mangosmuuti - nämma! Mu ema teeb ka Hiiumaal ikka smuutisid ja olen mõelnud, et peaks ka hakkama tegema. Lähen neile ilmselt lähiajal külla, neil pidi üks blender üle olema, ilmselt võtan Tallinnasse kaasa ja saan ka hakata neid asju proovima:)

***
Ja kolmas teema: süüdistamine ja andestamine.
Pole otseselt minu eluga seotud ja pole otseselt päevakorras (no natuke ehk on ka, ja kui, siis väga kaudselt; või... no kuidas võtta... vahel tuleb ikka ette olukordi kus tekib ka küsimus andestamisest; mul endal pole sellega kunagi probleemi olnud: ei vihka kedagi, ei meeldi kedagi kunagi süüdistada ja andestamisega pole ka vähemalt enda teada probleemi olnud)...
Igaljuhul: mõtlesin, et kas jagada -> seda <- või mitte, ei oska seda kuidagi kusagile liigitada, kuid kuulasin midagi, mis võttis mind sõnatuks. See oli ühtaegu kummaline ja rõve ja kurb ja imelik.

Reporter Bianca Giaever brings us a story of forgiveness that's nearly impossible to comprehend -- even for the man at the center of it, an octogenarian named Hector Black.

Vahepeal võttis seest kõhedaks ja kokkuvõttes võttis sõnatuks. Kuulasin saadet järjest tervikuna (u 1 tund) pleierist mp3 formaadis ja seega ei lugenud kirjeldust ja kogu teema oli ses mõttes ehedam, aga... no eks vaadake kas tahate seda kuulata. Üldiselt mulle ei meeldi sedalaadi tõsiseid asju kuulata/vaadata, aga see sattus ette, võttis üsna sõnatuks ja tegelikult leian, et meil kõigil on sedalaadi juhtumitest õppida...
andestamine on miski, mis tagab minu arvates alati südamerahu ja ehkki alati ei pruugi olla see lihtne; sealse saate konteksti otsustades ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada, kuid kui järele mõelda, siis halvale halvaga vastamine ei too ju kunagi head. Jah, enda eest peab seisma, jne; teatud asju tuleb karistada ja ennetada (kaudselt teemasse: hetkel loen Michel Foucault' raamatut Valvata ja karistada: Vangla sünd - suurepärane raamat!)... kuid ma siiski leian, et keegi, kes on vaimult suur, see oskab ka andestada.
Kas just sel moel nagu nimetatud saates? Ei oska öelda, see on mu kogemuste haardeulatusest niivõrd väljas, et ma ei oska seda kommenteerida. Samas on see lugu, mis võib kummitama jääda, nii et kui kuulate, siis omal vastutusel. Jagan seda, sest: säärase asjaga võrreldes on ju paljud jagelemised suisa mõttetud!
Õnneks pole mul seda väga ammu ette tulnud. Ju siis õigel teel, et kellegagi ei tülitse ja viha ei pea ega midagi... pole nagu põhjust ka:)

Nautigem hetke ja seda/neid, mis/kes meil on!
Järgmises postituses - ma usun - et tõsiseid teemasid ei tule ja tuleb taas midagi helget ja motiveerivat ja ehk heas mõttes mõtlema panevat...

***
tegelikult miks mitte lõpetada seda postitust mõne tsitaadiga Friedrich Nietzsche raamatust "Nõnda kõneles Zarathustra" (üks mu lemmikraamatuid! ehkki see raamat vajab lugemiseks oma aega), peatükist nimega "Kaastundlikest":

Ja kui sõber teeb sulle kurja, siis ütle nii: "Ma andestan sulle, mis tegid mulle; kuid mis tegid  e n e s e l e , kuis võiksin andestada seda!"
[...]
Sellest pääle kui inimesed on olemas, on inimene ikka olnud liiga vähe rõõmus: ainult see, mu vennad, on meie pärispatt!
Ja kui õpime enam rõõmsad olema, siis unustame kõige paremini teistele valu tegemise ja kannatuste väljamõtlemise. 

Ja see kõlab ju ka päris hästi:

Juhtigu saatus mu teele ikka teietaolisi, kes kunagi ei  k a n n a t a , kellega tohiksin jagada lootust, pidulauda ja mett! 

- Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra", lk 57-58.

Tegelikult ka, see on hää raamat. Kui ma ei eksi, siis idee: 1881-1883 ja kirjutamine 1883-1885. Oma autobiograafias "Ecce homo" (lk 58)  kirjutas Nietzsche "Zarathustra" kohta nõnda:

Kui doktor Heinrich von Stein kord tõsimeeli kurtis, et ei mõista ainsamat sõna minu Zarathustrast, ütlesin ma talle, et nii peabki see olema: läbi mõelda, täpsemalt: läbi elada kas või kuus selle lauset tähendab tõusta surelikuna kõrgemale sellest astmest, mis "moodsatele" inimestele kättesaadav. 

Kõlab ehk pisut elitaristlikult, aga seda küll, et raamat vajab aega, vastavat hetke ja kui sellesse tundega süveneda, võib mõjuda imeliselt. Ilmselt tsiteerin siin Nietzschet ka edaspidi. Minu jaoks on temas omavahel ühendatud nii poeesia kui inimese ületamine: vaimu kasvatamine kõige paremas mõttes. Lühidalt: ta on inspireeriv! Olen kindel, et meil on kõigilt midagi õppida - eriti neilt, kes meile lähedased; ja väga palju iseendalt - kui vähegi ausalt iseendasse vaadata. Needless to say: üle ei tasu muidugi mõelda ega analüüsida:)