16.-17. aprill 2018 (öösel)
Palju vett on merre voolanud, ja eks voolab edasi.
Huvitav on lugeda ja meenutada varem kirjutatut - justkui teisest maailmast!
Järeldus: kirjutamise üks häid külgi - see maailm on voolav, elus, ja kui miskit soovid, siis küll ühel hetkel seda ka saad, saabud sadamasse, isegi kui pead selleks läbima karisid ja võib-olla isegi kirjeldamatult raskeid ja rõhuvaid torme, iga päev... ühel hetkel, päeval - on päike taas väljas, rahu, rõõm... Ja tegelikult leiad neid hetki ka raskel ajal, sest alati on asju, mille eest tänulik olla!
***
Lugu selline, et: stress on. Kohati. Mitte väga hullu, aga parajalt. Mingil jabural kombel on see isegi "hullem" (tegelikult ei ole hullem!), sest kui midagi VÄGA valesti ei ole, siis kõige totram on muretseda asjade pärast, mis tegelikult on täiesti korda aetavad, kuid iseenda rumaluse tõttu (seotud ainult minu endaga) lihtsalt - ma ei teagi - ei taha sellest rääkida, aga: jah, stressi tekitav.
Pole hullu. Varsti on taas jälle paremini ja tegelikult ega HETKELGI viga pole. Hoidkem pöialt!
P.S. Käisin täna muusikapoes seda üht klaverit klimberdamas, pisut Appassionata esimesi noote, on ikka hea klaver küll! Ühel päeval. Aga seniks: huvitavat tegevust mul leidub nii ehk naa!
