28. veebruar 2018
(pilt: 27. jaanuar 2018)
* stardust
Wednesday, February 28, 2018
Thursday, February 22, 2018
kirjutamispäevik
Tulin täna mõttele teha endale kirjutamispäeviku. See tähendab: päeviku, kus saan oma kirjutamise üle järge pidada ja seda jäädvustada.
Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.
Nii tuleb minu arvates kõige parem.
Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!
Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.
SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!
Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).
Niisiis. Tegevust jätkub.
Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.
Nii tuleb minu arvates kõige parem.
Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!
Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.
SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!
Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).
Niisiis. Tegevust jätkub.
Edit:
Ja järgmisel päeval tegin faili lahti ja täiendasin eessõna mõne lausega - ja seega kokkuvõttes enda arvates oluliselt paremaks. Juba mõni õnnestunud lause on minu jaoks suur asi, mis siis veel lehekülgedest rääkida! Eks kui lainele saada ja olles pisut eeltööd teinud, siis tulevad ka need leheküljed.
Saturday, February 3, 2018
üks unistus...
Üks unistus (lähi?)tulevikuks. Korralik digitaalne klaver. Praegu on mul üks üsna "antiikne" Rolandi digitaalne klaver ja ma ei kurda - igal juhul palju parem kui mitte midagi. Samas on digitaalsete klaverite kvaliteet ajas oluliselt paremaks läinud ja sellega, mille leidsin, ei anna mu praegust pilli võrreldagi.
Õigupoolest uurisin neid klavereid mitu kuud, ennekõike ja alguses interneti vahendusel, seejärel proovisin ühes poes neid ise. Ligikaudu neli tundi astusin ühe klaveri juurest teise juurde jne. Detailidesse ei hakka laskuma, aga parimaks osutus minu arvates Roland HP605 CR (CR viitab lihtsalt värvusele).
Samuti proovisin Yamaha mudeleid CLP-635 ja CLP-645, aga ka Rolandi HP603. Yamaha puhul ei istunud klaviatuurid ja ehkki Roland HP603 juures meeldis klaviatuur väga, vist isegi rohkem kui HP605 oma, siis kõigil eelnimetatutel oli heli puhul aru saada, et see tuleb kõlaritest (eriti HP603, mis kuidagi kumises vastu). HP605 heli oli aga nõnda puhas, nagu olekski tegu päris klaveriga ja see on suur-suur pluss. Tõsi, põhilised klaveri helid seal valikus - ehk oli seal midagi muudetud, aga midagi mulle seal ei istunud, AGA Upright piano (või mis see oligi) toon - lihtsalt täpselt-täpselt super.
Nii et kui keegi satub seda siin lugema, kes otsib digitaalset klaverit, siis minu isiklik maitse ja arvamus ütleb, et Roland HP605 on üks parimaid.
Väga põhjalik ülevaade ja võrdlus mõningatest Rolandi klaveritest on siin. Tasub pilk peale visata.
Klaverimäng ja eriti Beethoveni 31nda sonaadi (op 110) kolmas osa - üks neist asjadest, mis haarab niivõrd endasse, eriti sellise klaveriga:
Kes teab, ehk ühel päeval.
Õigupoolest uurisin neid klavereid mitu kuud, ennekõike ja alguses interneti vahendusel, seejärel proovisin ühes poes neid ise. Ligikaudu neli tundi astusin ühe klaveri juurest teise juurde jne. Detailidesse ei hakka laskuma, aga parimaks osutus minu arvates Roland HP605 CR (CR viitab lihtsalt värvusele).
Samuti proovisin Yamaha mudeleid CLP-635 ja CLP-645, aga ka Rolandi HP603. Yamaha puhul ei istunud klaviatuurid ja ehkki Roland HP603 juures meeldis klaviatuur väga, vist isegi rohkem kui HP605 oma, siis kõigil eelnimetatutel oli heli puhul aru saada, et see tuleb kõlaritest (eriti HP603, mis kuidagi kumises vastu). HP605 heli oli aga nõnda puhas, nagu olekski tegu päris klaveriga ja see on suur-suur pluss. Tõsi, põhilised klaveri helid seal valikus - ehk oli seal midagi muudetud, aga midagi mulle seal ei istunud, AGA Upright piano (või mis see oligi) toon - lihtsalt täpselt-täpselt super.
Nii et kui keegi satub seda siin lugema, kes otsib digitaalset klaverit, siis minu isiklik maitse ja arvamus ütleb, et Roland HP605 on üks parimaid.
Väga põhjalik ülevaade ja võrdlus mõningatest Rolandi klaveritest on siin. Tasub pilk peale visata.
Klaverimäng ja eriti Beethoveni 31nda sonaadi (op 110) kolmas osa - üks neist asjadest, mis haarab niivõrd endasse, eriti sellise klaveriga:
Kes teab, ehk ühel päeval.
Subscribe to:
Posts (Atom)