Umbes kaks aastat tagasi, 1. juulil 2015, alustasin oma "raamatu" kirjutamist. Ka siin blogis mainisin vahepeal, et "varsti" saan alguse valmis. Noh, nüüd on enam-vähem valmis, aga ma ei hakka seda siia üles panema, vähemalt esialgu mitte. Kahtlen, kas keegi seda loeb või loekski.
(mustandijärgus lõik leheküljelt 3, tahaks öelda, et "stiilinäide", kuid stiil on selles varieeruv ja pigem on see kogu senist tervikut arvestades pisike erand, aga midagi sellist)
Selle teksti kirjutamine on mulle endale üsna huvitav kogemus olnud, eriti viimasel ajal.
Esiteks ei saa ma absoluutselt aru, kas see on mul nüüd totaalne kräpp, või ehk miskit head. Ja üha enam, kui seda olen lugenud ja arvutis faili avanud, on mul tekkinud suisa vastumeelsus selle suhtes. Ja alapeatükk, mida kõige rohkem tahtsin kirjutada ja mille kirjutamist kõige enam nautisin, see ajas mul - valmis saades ja seejärel üle lugedes - lausa südame pahaks.
Esimest korda printisin esialgse mustandi otsast-lõpuni välja 27ndal juulil. Huvitav. Paberilt üle lugedes tekkis teatav distants ja tundus isegi enam-vähem. Selle asemel, et olla "arvuti-redigeerimis-režiimil", olin nüüd "paber-lugemisrežiimil". Üle lugedes paistsid vead paberilt paremini silma ja tegin oma 20 parandust.
Järgmisel päeval, 28ndal, viisin suuremad parandused sisse. Üksjagu sai teksti siit-sealt putitatud ka 29ndal ja peaaegu lõplikumalt täna, 30ndal juulil.
Vaikselt hakkab tekkima mõtteid, kuidas edasi kirjutada. Plaanis on vabamas stiilis kui algus seda on.
Ma siiani ei tea, mida sellest arvata. Ühel hetkel tundub, et see on kõige mõttetum jura üldse, teisel hetkel mõtlen, et "täitsa võib asja saada". Hetkel on selline mõnus rahu: tõenäoliselt kirjutan edasi ja eks näis, mis saab või kas miskit saab.
Võib-olla asjatu töö, aga võib-olla ka mitte.
Olen paarile inimesele seda lugeda andnud ja esimest korda saan nüüd ehk millalgi objektiivsemat tagasisidet. Peaasi, et aus ja ma ei karda, kui öeldakse, et jura. Eelmine versioon (aastaid tagasi) oli jura ja ehk tänu sellele alustasin uuelt lehelt:)
Esimest korda tajun vist seda, mida paljud nn loominguinimesed on tundnud. Selline totaalne ära eksimine oma töösse. Ma ei pea end "loominguinimeseks". Ausalt ei pea. Iroonia on see, et ma poleks elu sees arvanud, et oleksin suuteline midagi pikemat kirjutama, seepärast pigem lühemad-fragmentaarsed "luuletused". Seda ka ennekõike iseenda lõbuks. Aga näed nüüd: sissejuhatav peatükk u 50-55 lk. Hahaha!
Ja nõnda, aimata iseenda annet või andetust, on see huvitav "risk", kummaline 'vee peal kõndimine', ja eks seda tule palju ette: on neid, kes proovivad miskit teha ja eriti paljud alguse-asjad ebaõnnestuvad, ehkki protsessi käigus nad võivad arvata, et on millegi jälil, tihtilugu alles hiljem, olles kordi ja kordi proovinud, hakkab miskit looma, võib-olla vahel ei hakka kunagi looma, vahel jällegi hakkab üsna varakult looma - mulle tundub, et asjaosalisel endal on sellest üsna võimatu aru saada. Nii ka minul ja see on mulle päris huvitav kogemus. Eks siis näha ole.
Põhiline on siiski see, et üldiselt mulle meeldib sellega pusida ja eriti hea on praegune tunne, mil mul tuli (täna-eile) idee, kuidas järgmist peatükki alustada.
Sellised mõtted. Selleks korraks kõik.
