Wednesday, December 7, 2016

üks luuletus

Pole siia ammu kirjutanud. Nüüd lõpuks mõni rida.
Olen viimasel ajal pisut ingliskeelset luulet lugenud ja täna avastasin/meenus, et mõne päeva möödudes kirjutasin ka ise telefonisse ühe, ehkki ma pole kindel kuivõrd "luuletus" see on, ehk pigem lihtsalt kirjutis:

All those naked bodies
lost and found
souls
once drowned
departed
deep
under the ocean of impenetrable
waves
of dreams, passion and despair
- love unites
us
under the sun
on this stormy night
waiting to be reborn.


05.12.2016


Panin selle ka eesti keelde ümber, nii:

kõik need alasti kehad
kaotatud ja leitud
hinged
kord uppunud
lahkunud
sügavale
unistuste, kirgede ja ahastuse
läbipääsmatusse ookeani
- päikese all
armastus meid ühendab
sel tormisel ja
pimedal ööl
taassünni ootuses.


***
Ja seoses eelmise postitusega ka pisut prantsuskeelset (tõlke saate kasvõi nt google translaite'i kopides:))

Le véritable lieu de naissance est celui où l’on a porté pour la première fois un coup d’œil intelligent sur soi-même : mes premières patries ont été les livres.

[Marguerite Yourcenar]
[Photo : Marina Raccar]


Ja lõpetuseks: Michael Faudet

Monday, October 3, 2016

Ilus: lisons ensemble






































Prends-moi avec toi, et de nos deux misères nous ferons peut-être une espèce de bonheur! 

_____________________________
Charles Baudelaire, Les bons chiens.



«Le temps est trop lent pour ceux qui attendent, trop rapide pour ceux qui ont peur, trop long pour les affligés, trop court pour ceux qui se réjouissent, mais pour ceux qui s’aiment, le temps c’est l’éternité.»

– henry van dyke.



















* ja järgnevalt üks mu lemmikuid * 



Les gens me demandent comment je survis

Et je réponds que moi,
J'ai appris à rêver.

-Federica Maneli.


Vaba ja pisut mugandatud tõlge:
- Inimesed küsivad minult: 

kuidas ma hakkama olen saanud?
Ja ma vastan:
olen õppinud unistama. 



***
Prantsuse keeles, aga mu meelest ilus ja tahtsin seda jagada. Pole olnud aega siia kirjutada ja päris palju muid tegevusi käsil, aga eks millalgi-varsti jälle... nt oma 'raamatu' esimese pikema peatüki tahan siiski varsti valmis saada ja vaikselt areneb, eks panen selle siis vist siia ka üles:) 

Monday, September 12, 2016

elu mõte.

Just selline pealkiri ongi.
Vahepeal on asju juhtunud, mis ei peaks puudutama, aga puudutavad. Ja võib-olla on nii õige, et puudutavad.
Ja täna hommikul välja astudes tundus kõik ilma keerutamiseta nii lihtne: elu mõte on teha head ja hea olla. 

Punkt. Nii lihtne see ongi. Mõni inimene lihtsalt on selline chill ja südamlik ja on näha, et hea ja abivalmis, ilma igasuguse tagamõtteta; ja selline, kes kuidagi paistab silma lihtsalt sellega, et ta on, särab jne... ja siis mõtlesingi, et parim, mida ehk iga inimene teha saab, on olla südames hea, soovida head, olla abivalmis, teha head nalja, rõõmus, naeratav... ja muud ei midagi.
See aga - mulle tundub - on vahel omamoodi kunst ja tundub, et mitte üldse alati iseenesest mõistetav. Aga võiks ju olla.

Siia võiks pikalt kirjutada ja see pole vast õige koht ja mis need sõnad ikka annavad... ja piisabki ehk, et öelda: tehke head ja olge head - ja, ma usun, sellest täiesti piisab!
Te ei või iial teada, kui kaugele säärase elu ja teiste toetuse lained võivad ulatuda, aga kindel on see, et teist endist väga palju kaugemale ja elavad veel kaua-kaua edasi... - seepärast julgengi seda nimetada 'elu mõtteks'.

Sunday, July 24, 2016

Paar mõtet eugeenikast

Täna linnast koju sõites potsatas ühtäkki ühistranspordis mu kõrvale üks mõneti svipsis tüüp (pühapäev!). Ta oli u 40-50 aastane ja üldiselt üllatavalt väljapeetud, pastakas pintsakutaskus ja üldiselt ei kujutaks ette, et selline tegelane võib joobes olla. Aga oli. Ja rääkis vene keeles iseenda, ühe soomlasest arusaadavalt pisut eemale hoidva tüdrukutirtsuga ja minuga juttu. Mina ei saa muidugi essugi vene keelest aru (tegelt hästi vähe saan) ja ütlesin seda talle ning üsna varsti väljusin.

Natuke nagu ilmselt pisut tüüpiline õhtune pühapäev pealinnas. Võib-olla olen selle oma emalt saanud, aga üldiselt ma ei kannata purjus seltskondi. Alkoholi tarbimine näitab minu arvates nõrkust.
Mitte, et ma ise teab-mis karsklane oleksin! Aga üht ma iialgi ei tee: ei lälla avalikult ja avalikus kohas ma pole kunagi nii joogine olnud, et hakkaksin inimesi häirima vms (tegelikult alkohol ei ole mulle kunagi nii mõjunud, et oleksin aru kaotanud).

You get the picture.

***
Eugeenika on teema, mis on mul üldiselt ihukarvad püsti ajanud. Enamasti... ma ei teagi millest, see on vist midagi hirmu-aukartuse vahepealset ning tekib siis, kui inimene tahab teha Jumala tööd (ei, ei, ma endiselt ei usu jumalat ega muud säärast).

Aastate eest lugesin Lone Franki suurepärast raamatut "My Beautiful Genome: Exposing Our Genetic Future, One Quirk at a Time" ([2010]; tõlge ingl. k 2011). Suurepärane raamat! Lõpuosas aga rääkis sellest, mis saab siis, kui geneetiline informatsioon on samavõrd kättesaadav nagu... nagu praegu see juba tegelikult kipub olema. Kunagised juhuslikud kohtumised asenduvad järk-järgult otsingumootorist leitava välja mõõdetud kaaslasega. See on midagi, mida ma üldjuhul üldse ei poolda: mulle meeldib kui asjas on natukenegi riski, lihtsust, võib-olla "vanamoelisust", läbimõtlematust, spontaansust - inimlikkust.
Rääkimata natsisaksamaa tegudest, sest Hitleri ideed põhinesid suures osas eugeenikal.

*
See on tegelikult küllaltki hiljutine ajalugu. Charles Darwini (1809-1882) "Liikide tekkimine" ilmus 1859 - niisiis varasemast tugevam evolutsiooniteooria alus. Darwini poolnõbu Sir Francis Galton (1822-1911) aga oli ilmselt üks peamine eugeenika ning selle mõiste rajaja. Teoseks "Sünnipärane geenius" (1869), mis ilmus vaid 10 aastat pärast Darwini "Liikide tekkimist" ning mis eestikeelse vikipeedia sõnul oli "esimene sotsiaalteaduslik katse uurida geniaalsust".

Üldiselt 20. sajandi alguses tekkisid kõikvõimalikud intelligentsuse testid. Huvitav, sest ilmselt oli see mõneti "vastukäik" või pigemini teatav tasakaalustus Darwini teooriale: kui viimase põhjal selgub, et inimene on sisuliselt loom ja seega loomalik ja seega põhimõtteliselt 'rumal', siis on viimane aeg hakata inimese intelligentsust mõõtma! Intelligentsus sai ühtäkki mõõdetavaks. Samuti aitas intelligentsuse mõõtmine täita teatavat tühimikku, mis täitis religiooni järk-järgulist kadu.

Siit aga teema juurde.
Nagu ilmselt siinse blogi lugeja näeb, siis olen igasuguse mõõdetavuse vastu, liiati veel intelligentsuse mõõdetavuse vastu, sest tänaseks on ju teada, kuivõrd kitsas see on (emotsionaalne intelligentsus on ilmselt tuhat korda olulisem kui see meie IQ test). Samuti pole hetkekski kahelnud mõttes, et demokraatia on meil siiani kõige parem lahendus - ei tööta küll kuigi hästi, aga siiski ilmselt üks parimaid variante.
AGA üks-kaks lauset jäid mulle ühest hiljuti loetud raamatust silma, nimelt:
If, however, human nature and society were generally determined by irrational instincts, it was all the more important that the rational few should control the mindless many for their own good. [Shephard 2015: 127] 
Täpsemalt:
[T]he brain of the country is not keeping pace with the growth of weak-minded imbecility and vice. People do not seem to realise that we are rearing a race of degenerates at so rapid a rate that the future of Great Britain is imperilled. [Tweedie 1912: 854; 861] 
Ja siis ma hakkasin mõtlema: võib-olla ja tõesti tundub, et neil on ju õigus!? Ja mis on demokraatia? Sisuliselt teatav alati-mitte-kõige-säravam eliit valitseb massi üle, mis pole ilmselt valdavalt poliitikaasjus kuigi särav. Seda võiks võtta kui demokraatia definitsiooni.
Olgu, kriitika kriitikaks ja üldiselt ma ei kritiseeri kunagi kui pole midagi muud asemele pakkuda. Kritiseerimine kritiseerimise pärast on mu meelest mõttetu, juhul kui seal pole ivakestki, mis aitaks asja parandada. Aga nüüd esimest korda mõtlen: pagan, teatav diktatuur polekski ju üldse halb asi ja mõistliku valitseja puhul ilmselt tuhat korda mõttekam kui meie demokraatia.
Samas eks ainuvalitsejatega on nagu on ja seda on näidanud 20. sajand liigagi selgelt. Iseenesest mul poleks vastu, et 21. sajandil uuesti proovida - oleme ju nüüd siiski targemad(?)!
Ja teataval tasandil arukama inimese aretamine - seda ju ideaalis tahetakse niikuinii teha. Mulle tundub, et natuke ka õnnestub, ja kui mitte geneetiliselt, siis vähemalt vaimselt, sest nt väidetavalt on vägivalda iga aastasaja ja -tuhandega üha vähem (ja siiski nii ju on!?!).

Harva on viimasel ajal selliseid hetki tulnud, kus varasem mõttelaad nõnda selgelt muutub, sestap tahtsin seda mõttekäiku siia ka üles tähendada. Vahel on hea oma mõtteid läbi kirjutada.


Lõpetuseks väike 'disclaimer'.
Uskuge mind, ma üldjuhul armastan inimesi, igasuguseid inimesi, ja arvan suures osas, et pannes end kestahes olukorda, siis ilmselt võib suht igat tegu ja lugu mõista; ning et kuritegude põhjuseks on ilmselt ja ennekõike alati armastuse puudumine (siiski arvan, et ju on ka neid, kes puht neuroloogiliselt on natuke 'nihu sattunud'). Ei suudaks ma isegi sääske tappa. Rassist samuti pole, pigem vastupidi: tohutu lugupidamine muuhulgas mustanahaliste vastu! (see, kuidas mustanahalised omal ajal valgete lolluse vastu võitlesid - see on omaette teema)
Aga - ja samas - vastutustundetut käitumist, vägivalda, huvi puudumist ja ükskõiksust ma ei salli. Goethe ütles selle kohta midagi sarnast: kõige hullem asi maailmas on toimekas nõmedus. Toimekas nõmedus - pimesi järgimine ja uskumine, 'autoriteetide' kummardamine jne - nõmedus, mis toimib ja levib.
Inimese eksistentsi eelduseks ja aluseks peaks minu arvates olema hooliv suhtumine, omalt poolt millegagi toetamine, mis ja kui väike tahes see toetus ka ei oleks - ja ma arvan, et selleks on meil kõigil võimalus, sest... ega's ju vastupidine käitumine midagi paremat too. Ja mida raskem olukord, seda suurem võimalus on end näidata Inimesena!

See selleks.
Edaspidi siiski positiivsemad teemad!


Viited:
Ben Shephard, Headhunters: The Pioneers of Neuroscience (2015);
Mrs Alec Tweedie, Eugenics, Fortnightly Review 541 (1912).

Kuidas "kaotada" aega?

Vahelduseks eelmisele postitusele ehk midagi positiivsemat ja seda vaadates sain aru, mida ma ise tahan - elu, kus teiste poolt ette kirjutatud aega ei eksisteeri:


Tegelikult on see meis endis peidus. Ja eks ajaga ole keerulised lood ja mingis mõttes on mu meelest ajataju väga oluline. Aga selles videos esitatud mõte mulle meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi oluline tegeleda millegagi, mis on nõnda vaimustav, et aeg justkui lendab... (kirjutasin sellest pikemalt nn flow termini ja 'optimaalse kogemuse psühholoogiaga' seoses nt siin) - ja ühel hetkel kontrollida ise oma aega ja elu, mitte lasta teistel seda kontrollida - see on üks minu ja selle blogi eesmärk. Tõotab tulla pikk teekond, aga vaatame, kuidas kujuneb... mu meelest täitesti teostatav:)

Ühendus(et)us!?

Sellise pealkirjaga postitus. Suuresti viitega sellele suurepärasele kõnele: 

Täiesti võimalik, et võib-olla on asi minus endas ja imelik, et seda märkan, aga mul on tutvusringkonnas vist järel ainult paar-kolm inimest, kellega saab nii suhelda, et on näha, et nad mõttes või puht füüsiliselt 'keskmisest rohkem' n-ö telefonis ei ole. Ärge arvake, et ma mingi tähelepanufriik oleksin, aga kusagilt läheb mu meelest teatav piir ja vähemalt minu jaoks on see küllaltki hästi tunnetatav piir, võib-olla pisut vanamoodne piir, mis hakkab üha enam ära kaduma.
Kui olen kellegagi koos ja keegi mulle nt sõnumi saadab, siis vastavalt olukorrale ma ilmselt mingil hetkel vaatan seda ja võib-olla ka vastan. Täiesti oleneb. Aga kui olen kellegagi koos, kasvõi niisama sõbraga, siis mulle ei tule pähegi, et võiksin samal ajal või igal võimalikul "vabal" hetkel nt fb-sse või kusagile lipsata; see oleks mu meelest umbes sama nagu ennemuiste oleks kellegi seltskonnas teleka sisse lülitamine (ehkki ma telekat ei vaata). Mu meelest ei ole olulist vahet. Või on? Nagu öeldud: võib-olla on asi minus.
Aga ühel hetkel tegi kuidagi kurvaks kui pole enam peaaegu kedagi, kellega saaks niimoodi suhelda, et nad sisuliselt samal ajal või igal eelneval-järgneval hetkel mõttes ilmselgelt kusagil mujal ei ole.
Samuti olen märganud, et kui on keegi, kes pidevalt oma igapäevaasju avalikult jagab (samuti miski, mida ma ei mõista - aga inimene ju olla sotsiaalne olend, eksole:)), siis natuke nagu kaob isu selle inimesega kokku saada. Natuke, mitte palju, aga natuke. Vähemalt tunnen sellist efekti.
Kokku saamise võlu on ju suuresti lihtsad küsimused nagu "Kuidas sul läheb?" ja "Mida teinud oled?" - aga esiteks: kui korra sattuda nt fb-sse ja ülevaade päris täpselt olemas, siis... - olgem ausad, tahes tahtmata kaotab ju üksjagu huvi ja põnevust!? Ja teiseks: isegi kui ise kõigega kursis pole, siis mul on tunne (ja võin eksida), et see "Kuidas läheb?" on natuke mõttetu küsimus ka teise jaoks, sest see tähendaks asja uuesti jagamist ja tekitaks küsimuse "Daa, kas sa sealt-ja-sealt pole lugenud?" - justkui vana asja uuesti üle leierdamine sellele, kes sellest varem interneti kaudu kuulnud pole.

Lisaks: kas pole nii, et sündmuse esmane jagamine on alati kõige põnevam!? Aga kui see esmane kipubki ennekõike pildi-teksti-internetivahendusel tulema ja alles seejärel inimeselt inimesele?

Midagi sellist.


Või kui see tundub pisut äärmuslik või arusaamatu, siis pange end minu olukorda: Sa oled keegi, kes sisuliselt sotsiaalvõrgustikke ei viitsi külastada (seal lihtsalt pole midagi uut ja teab-mis huvitavat, vaid valdavalt asju stiilis "tegin täna kooki" - mis on ju muidugi tore, aga... noh, jah); ja Sind ümbritsevad inimesed, kes justkui läbi selle suhtlevadki, siis tekib natuke tunne, nagu viibiksid kontserdil, kus mängitakse hoopis teist laadi muusikat kui see, mis oleks Sinu meelejärele - suhtlus käiks natuke nagu erinevaid tasandeid pidi.

Ja siis kangastus see pala:


***
Kui nüüd veelgi kaugemale ja isegi pisut äärmusesse minna, siis jätan pisut seda teemat. Elliott Hulse kirjutas oma 6. juuli uudiskirjas muuhulgas järgnevalt (pealkirjaks: Selfie Sickness and New Age Narcissism):

[...]Falling so in love with his self image, that for the rest of his life he becomes haunted by his own words.
Did you know that the word Narcissistic, and the term Narcissistic Personality Disorder comes from this old, old story --- this myth?
Yesterday I read an article about a 19 year old British kid who refused to put down his iPhone and leave his room for several days, until he had captured the perfect "selfie" for his Instagram profile.

 


How many times have you obsessively snapped pics of yourself aiming for the right "angle" only to stare into the phone and marvel at your own self-image?
What about these mimicking birds? 
When we identify with our self-image, rather than our authentic Selves a strange thing happens. 
We have to defend the image; and in an attempt to do so we begin building stories around this external identity. -- this IMAGE of Self. 
These stories become a part of the narrative (or persona) we project into the world, and guess what the world does? 
Repeats the narrative back to us!
Then as the world repeats this narrative, and it's density grows, we might find that we are actually much more than this projected image and persona. 
We have changed; or we want to change... but the mocking repetition of the pernicious birds keeps us stuck. 
Stuck in our heads.
Suck in our image. 
Stuck in our persona. 
Suck in our reflection. 
Just. 
Like. 
Narcissus. 

Blessings to your authentic Self, HULSE 
PS - This might give you some insight as to my relative absence from social media in the last 20 months or so.
I got sick of my image, and [...]. 
A break from selfies, selfie-videos, and online broadcasting is good for the soul. 

Seekord siis sellised mõtted. Osaliselt ajendas seda kirjutama hiljuti kuuldud RadioLab saade kellestki, kes ühel hetkel salvestas sisuliselt kõike enda ümber. Samuti on kogu see krempel üks põhjus, miks ma siia tükk aega kirjutanud ei ole, eriti suvel - nii hea on kõigest eemal olla!
Muidugi saaks seda teemat veel edasi laiendada ja vahel tekib tunne, et inimesed võtavad ise iseendalt privaatsuse. Aga see jäägu mõneks hilisemaks korraks. Ja eks asjal ole kokkuvõttes ka positiivseid külgi, mitte sugugi nii must-valge siit ehk nähtub.
Samuti ei tasu mu juttu kuigi sõna-sõnalt või äärmuslikult võtta, olen üldiselt küllaltki mõistev ja chill inimene ja ei tee draamat ega midagi. Aga vahel paneb sedalaadi olukord kukalt kratsima ja vahel teeb pisut kurvaks ja tekitab natuke äralõigatuse tunnet.



Noh, paar inimest veel täitsa on, kes ei tunne seltskonnas viibides vajadustki telefoni järele - ja uskuge mind, nii hea on suhelda, võrdlusmomendina hoopis teine asi, sest on näha, et inimene on kohal!:)

Cheers! 

Sunday, May 22, 2016

Michel Foucault ja 'oleviku ajalugu'


Selline tsitaat Michel Foucault'lt:

Keha allub paljudele järjestikuste režiimide kujundavale mõjule, temasse lõikuvad sisse töö, puhkuse ja pühade rütmid, teda mürgitavad toidud ja väärtused - nii toitumistavad kui ka moraaliseadused. Keha ehitab ennast üles pidevas vastupanus.
"Tegelik" ajalugu erineb ajaloolaste ajaloost selle poolest, et ei toetu millelegi püsivale: mitte miski inimeses, isegi mitte tema keha, pole küllalt kindel, et selle najal mõista teisi inimesi ning neis isennast ära tunda.
Meil tuleb süstemaatiliselt purustada kõik, millele me toetume, kui pöördume ajaloo poole ja püüame mõista seda tervikuna; meil tuleb lammutada kõik, mis lubab vaadelda ajalugu pideva kannatliku liikumisena; me peame lõhkuma tükkideks kõik selle, mis lubaks meil mängida lohutavat äratundmise mängu. Isegi ajaloolises korras ei tähenda teadmine "taasleidmist", ammugi mitte "iseenda taasleidmist".
Ajalugu saab "tegelikuks" sedamööda, kuidas ta külvab katkevust meie endi olemisse. [...] See tähendab, et teadmine ei ole mõistmise, vaid läbilõikamise vahend. 

M. Foucault F. Nietzsche põhjal
Nietzsche, genealoogia, ajalugu. (1971; e.k. Teadmine, võim, subjekt; 2011: lk 114-115)

Tuesday, May 10, 2016

KULDA väärt mõte

Ja siin see on:

Tekstiversioon ka kui keegi tahab seda mugavalt kusagile kopeerida:

Spend each day trying to be a little wiser than you were when you woke up. Discharge your duties faithfully and well. Step by step you get ahead, but not necessarily in fast spurts. But you build discipline by preparing for fast spurts. Slug it out one inch at a time, day by day. At the end of the day – if you live long enough – most people get what they deserve.
— Charlie Munger 

Sarnane mõttele, mida ma ühes varasemas postituses tsiteerisin:

"If you were not embarrassed at the persion you were last year you are not learning and not growing enough." - kusjuures see mõte pärineb vist Alain de Bottonilt: 
"Anyone who isn't embarrassed by who they were last year probably isn't learning enough." 

Tuesday, March 29, 2016

Kuidas seda nüüd sõnastadagi?

[...]
Asjad tunduvad korraga nii palju lihtsamad ja selgemad. Mitte miski ei tundu ületamatu, eriti praegu.
Suvel tahan hakata jälle trenni tegema (praegu tekkis väike paus) ja ühel hetkel ilmselt ka jooksmas käima. Kavatsen oma "raamatut" edasi kirjutada ja usun, et sellest saab ühel päeval ehk asja. Ühe raamatu tõlkimist jätkata, jne.

Siia üks mõnusalt ja üllatavalt sisukas video, mille hiljuti üsna juhuslikult avastasin (ma tean, algus võib jätta kahtlase mulje, aga kui juttu kuulata, siis mu meelest päris hea):


Pilt ei ole väga teemakohane, aga noh!

Selle blogiga tuli vahepeal väike paus, aga ilmselt hakkan seda vist siiski varsti edasi kirjutama.

Sunday, February 21, 2016

Õppida (nt prantsuse) keel selgeks u kolme kuuga nagu KING (or QUEEN)! (?)

Hei-hei!

Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. Täiesti nullist ja see oli väga super kogemus!
Ülikoolis on üldse nii, et nt inglise/vene keelt võetakse tihtilugu vist kohustusest, sest nt inglise B2 on minu teada kohustuslik. Soome keelt ehk seetõttu, et ju-on-lihtne ja saab punktid kätte. Mõned tahavad saksa keelt edasi arendada. Aga prantsuse keel A1? - selleks peab tõenäoliselt lihtsalt 'pool-segane' huviline ja miks mitte ka fanatt olema. Ai, see oli lahe kogemus ja tollane õppejõud oli ka tore - õpetajana üsna algaja, aga seda lõbusam. Üks hilisem õpetaja (prantslane) oli vastupidi hästi meetodikeskne - efektiivsem, kuid kuivem, samas A2 taseme jaoks ilmselt sobivam.
Islandil õppides (2011 sügisel) võtsin samuti meeldetuletuseks A1 pr keelt ja see oli omamoodi: kokku u 10 õpilast, tihti erinevatest riikidest ja õpetaja oli superlahe:)

See selleks. See oli selline eellugu ja iseenda muljetamine ja mälestused. Igaljuhul A2 eksamile ma vist isegi omal ajal ei läinud ja mingil põhjusel jäi see võlgu. Kaotasin vist oma järje. Siis aga õppisin iseseisvalt u aasta jooksul kõik järele, tegin eksami ja sain rõõmsalt oma 'C' kätte. A2 polegi tegelikult NII lihtne: kõiki põhilisi käändeid-värke peab ikka peast teadma.
Siiani on mind pr keel huvitanud ja olen seda aeg-ajalt pusinud, aga võrdlemisi vähe, üsna pikkade pausidega, nii mõndagi ikka ja jälle ununeb, siis tuletad uuesti meelde ja... - no tulemus pole kiita ja ise tunnen, et olen pigem alla A2 taseme olnud. U aasta eest avastasin selle lingvist programmi ja tund-paar sai sellega huvipärast pusitud.
NÜÜD aga võtsin selle uuesti ette ja praeguseks näitab, et olen seal keskkonnas õppinud juba u 20 tundi ja seda u 5 viimase päeva jooksul.

Seda on keeruline sõnastada, aga vaadates aeg-ajalt jälle õpikutele ja reeglitele tagasi, siis... selle programmi abil õppimine on mu meelest korduvalt efektiivsem. Vähemalt mulle tundub nii. Kuidagi hoopis teist moodi.
See pole nii süstemaatiline, et õppida täpselt käändeid, aga... ütleme nii, et ma tõesti usun, et sellega on võimalik õppida u kolme kuuga keel selgeks niimoodi, et saab üsna vabalt nt prantsuskeelseid raamatuid/uudiseid hakata lugema. 
No proovime järele! Iga päev u tund või poolteist, st u 50+ uut sõna/käänet/väljendit päevas.

Minu praegune progress:

Tegelikult on üle 75% sõnadest, sest nagu öeldud, olen seda varem siiski siit-sealt õppinud.
Kirjeldus selle diagrammi kohta:

See diagramm näitab sõnade hulka, mis peaksid sulle nüüd igas tekstis tuttavad olema. Näiteks peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa! 
Ja lisaks lingvist programmi kohta:
200 tundi õppetööd on teoreetiline miinimumaeg, mille jooksul inimene suudab jõuda võõrkeeles B2 tasemele. See tähendab, et suudad mõista tekstide tuuma, vestelda igapäevastel teemadel ja vaadata võõrkeelseid filme.
Lingvisti ainulaadne õppemetoodika – sõnade õpetamine nende olulisuse järjekorras ehk tegelikus keeles kasutamise sageduse järgi – tähendab, et saad omandatud teadmisi kiiremini praktikas rakendada. 
Ja väide, et keel kolme kuuga selgeks? Võin eksida, aga mul on tunne, et A2 taseme saab selle programmi abil päris kenasti kätte kui sellega u kuu aega pusida ja iga päev vähemalt 150 kaarti ära teha. Ma ei tea muidugi.
Igal juhul minu challenge: vaatan, kas saan oma u 1200 sõna juurest (ametlikult on mul u 2012. aastast A2 tase) apriili lõpuks u 5000 sõnani, st sinnakaugele, et oskan vabalt suvalisi prantsuskeelseid tekste lugeda ja mõista:) - st sisuliselt paari kuuga A2 tasemelt u B2ni!?
Mõeldes tüüpilistele õppemeetoditele oleks see ju tohutu hüpe! Ja kui see õnnestub, siis ma arvan, et poleks üldse vale öelda, et keele võib suure tahtmise ja heade võimaluste korral ära õppida ka u kolme kuuga.

Kusjuures olgu öeldud, et naudin seda kui protsessi. Ei mingit survet. Pigem tekitab see õppimine meeldivat sõltuvust, ehkki vahel jookseb juhe kokku. Nt eile tegin üle tuhande sõna, sh u 200 uut sõna, ja siis küll tundsin, et aitab küll. Samas seal diagrammil on justkui ülem piir 2000 kaarti päeva kohta (tavaolukorras ilmselt u 400 uut sõna, ülejäänud u 1600 vana kordamine). Kui tuleb päris vaba päev, siis ilmselt proovin päevas ka 2000 täis saada. Eks näis. Ja eks näis kas oskaksin u sarnast teksti u aprilli lõpus või mai alguses juba pr keeles tippida:)

...näiteks selle postituse esimest lõiku? ma praegu ei näe mis seal kirjas on ja mida ma kirjutasin, see praegu täiesti lambiidee, aga miks ka mitte!?
Vaatasin järele ja võtaks esimeseks lõiguks selle osa:
Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. 
No praegu tuleks sellega raskusi. Hmm... "Alors, j'écris encore. [Hiljuti] j'ai trouvé un programme..." - okei, edasi ei oska ja ma pole kindel kas kirjutatu oli 100% õige. Eks aprilli lõpus/mai alguses vaatame, et kas sain oma u 5000 sõna lävendi ületatud ja kas oskaksin seda kohe pr keelde valada - no kui mitte täpselt sõna-sõnalt, siis nii, et mõte on edasi antud ja suurema sõnaraamatu abita:)
Kui mitte, kui ei suuda, pole ka hullu midagi. No pressure. Praeguse tempo puhul tundub suht-väga teostatav ja asja loomulik kulg. Aga eks näis.

*** 

Lõpetuseks. Praegu on teatud põhjustel suht säästuaeg ja võimalusel säästan ja panen kõrvale suht iga sendi, aga APRILLIS peaks Elliott Hulse oma raamatust KING 7000 uut koopiat tegema (2000 esimest müüdi loetud tundidega läbi) ja praegu on plaan ka endale see muretseda:


Lõpetuseks üks päris hea ja üsnagi kokkuvõtlik video Elliotti, noh, filosoofiast:


Ja olen aru saanud, et võrreldes raamatust õppimisega on pisut sarnaselt kehaline/kogemuslik ka õppimine selle lingvist programmi abil. Ma mitte niivõrd ei tuubi või ei meenuta pingsalt, vaid pigem lõbusalt proovin ja kordan. Ja is seal salata: vahepeal suht ragistan ajusid kui sõna on keelel, aga päris meelde ei tule.

Järgmise korrani!

Wednesday, February 10, 2016

iPosture ehk iKehahoiak

Ei mäletagi, kuidas selle peale sattusin, aga kusagilt käis läbi selline sõna nagu "iPosture" (või midagi sarnast). See on huvitav, kuidas inglise keeles "mina" kirjutatakse suure tähega "I".
Algselt kindlasti mitte selles tähenduses, aga kergelt iroonilises võtmes on justkui ülimalt sobiv firmamärk "iPhone", "iPad" jne, kus "i" on väikese tähega. Kui tehnoloogia hakkab inimest kontrollima, mitte aga vastupidi, siis tõepoolest on liigagi suur oht, et "I" suure tähega muutub "i"-ks.

Millest ma räägin. No vaadake siia:


Tänaval ringi vaadates... noh, natuke sarnane sellele, mida nt alkohol inimestega teeb.

Niisiis. Meil on võimalus kontrollida tehnoloogiat ja iseennast, mitte aga vastupidi, eks!
Need on pisiasjad, mille mõju väikeses koguses ei tarvitse märgata, aga aastate-aastakümnete jooksul võib see nii mõndagi mõjutada ja tõenäoliselt mõjutab ka.


***
P.S. Mõte sellele, millises asendis Sa seda teksti praegu loed? Kas sellises:

?
Iroonia. Esimest korda kui arvutist seda artiklit lugesin, siis justnimelt sarnases asendis. Siis aga taipasin "f*ck!" ja tõmbasin end sirgeks:D
Uurisin pisut veel ja ühest kohast leidsin sellise teksti:



  • * 84 per cent of 18-24 year olds have admitted to suffering back pain in the last 12 months, according to a survey by Simplyhealth.

  • * The results also showed almost all age groups spend as much time in front of a PC, laptop or tablet screen in total as they do asleep in bed. 

  • * Brian Hammond, CEO of BackCare, warned hunching over handheld devices is a contributory factor in back pain reported by different generations.


  • Read more: http://www.dailymail.co.uk/health/article-2439365/Do-suffer-iPosture-Tablets-smartphones-causing-epidemic-pain-people-hunch-devices.html#ixzz3zmnvqnVP

    Tõepoolest.

    Seekord sellised mõtted. Tegelikult ideid/teemasid on olnud päris palju, millest võiks kirjutada, kuid mingil x-põhjusel pole leidnud sobivat hetke, et neid mõtteid kirja panna. Aga eks varsti jälle.


    P.P.S.
    Üks lühike mõte ühest Elliott Hulse'i uudiskirjast/blogist:

    Take a look at all of your wounds, and ask yourself... What's growing inside? 

    Selliste mõtetega selleks korraks lõpetan:)

    Thursday, January 14, 2016

    Yin ja yang treening: jooga, jõuharjutused ning painutus- ja venitusharjutused

    Yin-'anabolic'-treening 

    Seekord pikemalt ei jutustagi, tahtsin lihtsalt öelda, et leidsin juba jupp aega tagasi ühe minu arvates päris hea joogaprogrammi (eriti algajatele, ja seda ma olen:) - Erin Motzi 30 day doyouyoga challange.

    Täna oli 25. päev. Ma ei ole neid kõiki algusest peale päris järjest teinud, aga viimased u 10+ on küll järjest. Iga päev. Ja mulle meeldib. Mõnusalt mitmekülgsed ja pinget pakkuvad. Nii et kui kedagi huvitab jooga, siis soovitan seda järele tšekata.
    Ma ise otsisin jupp aega kõiksugu harjutusi ja see on neist mu enda arvates kõige sobivam. Muidugi: kuidas kellelegi ja eks suuresti maitse asi.
    Ühtlasi on see suuresti trennijärgse lihaste venituse eest, aga samas kahtlemata ka igas muus mõttes kasulik.


    Yang-'catabolic'-treening 

    Loen William J. Broad'i raamatut "Jooga: Ohud ja võimalused" (originaalis: The Science of Yoga: The Risks and Rewards [2012]) ja minu arvates imeline raamat. Tutvustab ajalugu, purustab mitmeid müüte ja ühtlasi annab võrdlemisi põhjaliku ülevaate joogaharjutustest, nende mõjust, võimalikest ohtudest ja ennekõike siiski kasuteguritest.
    Näiteks üks asi on selge: räägitakse, et üldiselt on kasulik teha nädalas u paaril-kolmel korral u 20-30 minutit trenni ja just säärast trenni, mis ka võhmale ajab. Pikka aega on mitmed jooga'gurud' ja -stuudiod väitnud, et joogast täiesti piisab. 2007. ja 2010. aasta põhjalikes uuringutes aga selgus, et n-ö 'cardio' trenni aspektist võrdub keskmine jooga keskmise jalutuskäigu pingega ning tund aega säärast kulutab keskmiselt u 144 kalorit.
    Nimelt on joogal tervistav toime kõrge vererõhu, luude hõrenemise, stressi ja depressiooni korral, aga selle kasutegurid ei ole peamiselt seotud hapnikutarbimisega: jooga teeb kehale ja meelele palju head, kuid ei paranda eriti või üldse mitte inimese aeroobset seisundit.
    (minu enda sõnadega refereeritud raamatu leheküljelt 95) 

    Pikka aega arvasin, et igasugune liigutamine, nii jooga kui trenn, paneb kehas vere liikuma ja see aitab keha varustada hapnikuga. Eks nii ju ka minu teada on, AGA mis aitab iseäranis hapnikuvarustust parandada, siis siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd 'kopsumahu suurendamises', vaid ainult ja ennekõike südametöö treenimises. Süda on lihas ja südametööd aitavad treenida harjutused ja spordialad, mis võtavad võhmale!

    Kindlasti olete kuulnud nn Cooperi testist: sellest, kui kaugele jõuab inimene 12 minutiga joosta. See pärineb Kenneth H. Cooperilt 1960ndate lõpuaastaist, kes muuhulgas leiutas sõna "aeroobika".
    Selle kasutegurite kohta raamatust järgnev tsitaat:
    Tulemused olid jahmatavad. Kõige olulisem oli ehk see, et uuringute andmetel alandab aeroobne treening infarkti ja südamehaiguste riski, mis on arenenud maailmas peamised surma põhjused. Samuti vähendab see kalduvust diabeedile, insuldile, ülekaalule, depressioonile, dementsusele, osteoporoosile, hüpertooniale, sapikividele, divertikuliidile ning tosinale vähivormile. Ning tagatipuks aitab patsiendil toime tulla kõikevõimalike krooniliste tervisehädadega. Harvardi rahvatervise kooli epidemioloog Frank Hu kiitis aeroobse treeningu erilisi kasutegureid. Rahvatervise seisukohast nimetas ta aktiivset treeningut "ainukeseks võlurohuga võrreldavaks vahendiks".
    Miks see siis nii kasulik on? Teadlased avastasid, et aktiivne treening parandab peaaegu iga inimkeha raku talitlust. Näiteks tekivad selle tagajärjel skeletilihastesse, südamesse ja ajju uued kapillaarid, mis siirendavad toitainete voolu ning eemaldavad toksiinne. Teadlased tuvastasid ka, et aeroobne treening suurendab ringlevate punaste vereliblede arvu, mis omakorda aitab kaasa hapniku transpordile. Samuti toodetakse veresoonte seintes aeroobse treeningu tagajärjel lämmastikoksiidi, mis suurendab vereringet.
    (lk 78) 
    Sealjuures, siiski; "hapnikutarbimine oleneb peamiselt südame, mitte kopsude tööst" (lk 76). Ja veel: "Ilmnes, et tippsportlase süda pumpab umbes poole rohkem hapnikku kui treenimata inimese oma.
    Kasutegurid laienesid peaaegu kõigile, kes aktiivselt treenisid. Aja jooksul avastasid teadlased, et kolm kuud vastupidavustreeningut võis VO2 max-i tõsta 15-30 protsenti. Kahe aastaga tõusis see kuni 50 protsendi võrra" (lk 77).

    Ja nõnda läks 1970ndatel jooksmine moodi.

    *** 

    Eks jõutreening on seal kusagil vahepeal ja siiski ennekõike yang-treeningu poolel, ja jooga on sellele heaks tasakaaluks ja lisaks. Niisiis seekord pisut valgustavat informatsiooni füüsilise treeningu ja jooga alalt. Ise ma pole kaugeltki spetsialist, vaid tohutu algaja, kuid mu meelest on see teema meeletult oluline ja põnev. Ja mulle tõesti meeldib trenni teha!


    Lõpetuseks Elliotti väitel neli olulisimat venitusharjutust kaelalihastele:


    Mõnus! ja Lord Gains naeratab;)

    Järgmise korrani! :)


    P.S. Lisakirjandust:
    üks suurepärane ja põhjalik raamat füüsilise treeningu kasulikkusest on John J. Ratey Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain (2013).

    Monday, January 11, 2016

    "Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud."

    "Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud" - lause, mis isegi kontekstist välja lõigatuna ja konteksti arvestamata ütleb nii mõndagi ja võib osutuda sisukamaks kui esmapilgul näib - piisab vaid, kui mõelda selle vastandile.
    Lause ise pärineb Osho raamatust "Vabadus" (Osho 2012: 137).
    Ilmselt võib öelda, et absoluutselt iga sõna selles lauses on tähendusrikas ja iga sõna eemaldamine, või muutmine selle vastandiks, annab mõttele hoopis vastupidise sisu.

    * vähemalt - Eesti õigekeelsussõnaraamat toob järgmised näited:
    "Pane vähemalt müts(ki) pähe." ja "Hea vähemalt, et ei saja", stiilis: "Hea seegi, alati võiks olla hullem". Sõna "vähemalt" peegeldab lootust, või pigemini teatavat lootusetust, miinimumi, leppimist vähesega.

    * olid - minevikuvorm - miski oli, keegi oli, hoolimata sellest, mis on praegu.

    * nad - nemad, keegi teine, aga mitte mina.

    * oma - ja isegi kui on juttu kellestki, või millestki, mis on kellegi oma, siis viitab see omamisele, justkui omataks midagi igavesti ja justkui ei saaks seda muuta - justkui omatav oleks igavesest ajast igavesti selle kellegi juurde kuuluv. Ja kui see miski on midagi halba, nagu antud juhul, siis justkui oleks võimatu sellest enam lahti öelda.
    Mõelgem siia juurde: vaid inimene võib olla ori - see on millegagi vähem või rohkem teadvustatud leppimine, see mitte niivõrd reaktsioon, kuivõrd teadvustamine. "Sa ei saa mind iial orjaks teha, kui ma seda ise ei taha; sa võid saada mu keha, mu asjad, aga sa ei saa iial võtta minult mu loomust ega seda, kes ma olen oma südames".
    Suurim vabadus on see, kui ma saan aru, et ma rangelt võttes ei "oma" midagi, vaid kui ma Olen Keegi.

    * orjusega - orjus - see on orjus, ja ilmselt ei vaja rohkem kommentaare.

    * harjunud - harjumused, tõenäoliselt kõige vähemteadvustatud ja kõige vähem "elusad" käitumismaneerid üldse. Harjumuse vastand on teadlik tegevus.
    Siinkohal, pidagem meeles, näiteks vähegi spirituaalses mõttes rituaal on hoopis midagi muud kui harjumus, sest rituaal on midagi, mida -- vähemalt soovitavalt -- tehakse siiski teadlikult. Ma pesen hambaid, sest tahan nende eest hoolt kanda; ma käin jooksmas ja/või trennis, sest tahan oma keha eest hoolt kanda; ma söön tervislikku toitu - tegevused, mida nimetatakse küll harjumusteks ja mida tihtilugu tehakse kui harjumusi, kuid mis minu arvates saavad hoopis väärtuslikemaks, kui neile tegevustele tõepoolest tähelepanu pöörata. Nõnda saavad harjumustest rituaalid ja rituaal on miski, mis teeb harjumusest tõepoolest sisuka ja mõtestatud tegevuse.

    Niisiis: "Vähemalt olid nad oma orjusega harjunud". Ja kuidas võiks kõlada selle vastand?
    Pikemalt mõtlemata võiks intuitsiooni najal pakkuda välja midagi sellist:

    Kindlapeale
    olen ma oma vabaduses paindlik! 

    Ja eks ole sellega ju öeldud nii mõndagi. Jällegi: iga sõna omal kohal.
    Sõna "oma" on siin küll täiesti olemas, aga antud juhul 'omatakse vabadust' ja minu arvates parim vabaduse sõnastus, mida ma siiani olen kuulnud, kõlab järgmiselt:
    inimene tunneb end vabana siis, kui see vabadus on auga välja teenitud.
    See tähendab mõistmist ja vastutust, loomulikult ka raskusi ja eneseületust - ja mis kõige tähtsam: armastust, nii iseenda kui teiste vastu. Vaid sel moel talitades, tegutsedes, olles ja armastades võib inimene tunda end tõeliselt vabana.


    *** 

    Lõpetuseks mõni rida Earl Nightingale'i audio/videoraamatust The Strangest Secret (Kummaliseim saladus; Merchant Books: 2013 [1956]):


    The human mind is the last great unexplored continent on earth. It contains riches beyond our wildest dreams. It will return anything we want to plant.

    So you may say, if that is true, why don't people use their minds more? Well I think they've figured out an answer to that one too.

    The problem is that our mind comes as standard equipment at birth. It's free. And things that are given to us for nothing, we place little value on. Things that we pay money for, we value.

    The paradox is that exactly the reverse is true.
    Everything that's really worthwile in life came to us free: our minds, our souls, our bodies, our hopes, our dreams, our ambitions, our intelligence, our love of family and children and friends and country.
    All these priceless possessions are free.

    But the things that cost us money are actually very cheap and can be replaced at any time. A good man can be completely wiped out and make another fortune. He can do that several times. Even if our home burns down, we can rebuild it. But the things we got for nothing, we can never replace.

    The human mind is not used because we take it for granted. "Familiarity breeds contempt". It can do any kind of job we assign to it, but generally speaking, we use it for little jobs instead of big important ones. [...]

    So decide now.



    Life should be an exciting adventure.
    It should never be a bore.

    (lk 16 & 19) 

    Cheers ja järgmiste mõteteni! 

    S.

    Tuesday, January 5, 2016

    Lord Gains'i ilmutus

    Põhimõtteliselt. Aasta alguses ilmutas end mulle Lord Gains ja sõnastas oma pühakirja. Lühike ja kui rakendada, siis üsnagi konkreetne:

    Thou shall make some gains! 
    All kinds of gains. All kinds. 

    Lord Gains 


    Lisainfot:


    Eks tulevikus tuleb ka 'mõistlikumaid' postitusi. Nii mõndagi oleks kirjutada, vaja lihtsalt leida õige hetk, et seda vähegi normaalselt kirja panna.
    Seniks aga: olge tublid! :)