Täna oli ilus päev. Ma isegi ei oska seda sõnades kirjeldada, aga Hiiumaaga on mul pisut keeruline "teema". Alguses tulin linnast siia ja ma armastasin seda kohta (oma maja ja puha!) ja ei kujutanud ette, et siit ära tahaks minna. Pärast gümnaasiumit, mõistagi, asi muutus ja ühtäkki igatsesin tagasi Tallinnasse. Mingi aeg olin "sunnitud" siin olema (loe: polnud linnas ei tööd ega kohta kus olla ja kogu see värk võttis aega ja planeerimist, et niimoodi päris nullist taas alustada, kui ühtäkki seljakott seljas ma linna poole läksin ja linnas ma nüüd elan...)... - ilmselt sellest sunnitusest tuli kerge 'trauma', sest just tol hetkel - kui tollal suht kõik elus metsa keeras - igatsesin oma Tallinnasõprade seltskonda. Seepärast on siinne keskkond mulle pisut segasevõitu tähendusega. Pluss mu lemmikpaigad, kus alati ei ole käinud üksi ja tahes tahtmata kusagil alateadvuses tekitavad ka need kõiksugu seoseid. Pluss veel ühtteist (loe üle-eelmist postitust). Ühesõnaga nagu näete, siis pisut segane värk.
Üha paremini saan aru miks inimesed reisivad ja miks nt Beethoven ja Nietzsche pidevalt ringi liikusid (mitte, et ma end nendega võrdleks, aga teatav loominguline moment on ka mind alati lummanud - vist on vähe asju mida ma poleks proovinud "teha", rääkimata sellest enamus on olnud kräpp, siis protsess on ju oluline:)). Ja siiani ei tunne ma, et mul oleks päris kodu. Eks sel ole ka omad head küljed.
Hiiumaal pole ma naljalt üle kolme-nelja (max viie) päeva püsinud. Kõik päris oma inimesed on Tallinnas ja üsna kiiresti tekib siin teatav 'klaustrofoobia'. Seekord on isegi pisut teisiti olnud.
Selgushetked
Järgmisel päeval lähen tagasi Tallinnasse ja seekord olen siin olnud koguni pisut üle nädala jutti. Esimesed päevad suht magasin. Kusagil vahepealsel perioodil tekkis teatav ängistus (enamasti olen sel hetkel tagasi linna põrutanud), kuid see läks siiski üska kenasti üle ja paaril viimasel päeval olen siin olemist lausa nautinud. Eriti täna.
Ühelt poolt nägin täna üht head sõbrannat kes juhuslikult siiakanti sattus ja veel kaht superlahedat inimest kes temaga kaasas olid. Käisime jalutamas, sulistasime vees, rääkisime juttu, jne; ja sellises kohas:
Ja teisalt: mulle MEELDIB loodus, ma nt jumaldan bioloogiat jne, mulle meeldib väljas jalutada ja käia, kuid Hiiumaal ma ausalt öeldes väga tihti välja ja nt mere äärde ei kipu, kuid täna oli üle pika aja kuidagi teisiti. Hiljem läksingi sinna mere äärde tagasi (u 10-15 min jalgsitee kaugusel - miski, mida ma tegelikult väga-väga hindan) ja... olin seal kokku u kaks tundi ja see oli imeline (lõpuks hakkas lihtsalt pisut külm). Tabas teatav selgushetk, kõik tundus nii ilus ja imeline. Ja oligi:
Mingil tasandil olen alati "rahutu hing" olnud. Eks igaüks meist on, aga - nagu üks inimene kes mind nii-nii hästi juba aastaid-aastaid tunneb mulle ütles, et - mul on vist mingi kummaliselt keskmiselt suurem enesetõestusvajadus vms. Mitte teiste, vaid iseenda ees. Kogu aeg on tunne, et tahaks midagi suurt ja ilusat korda saata, maailma muuta, inimesi aidata. Jne.
Ideaalis (kui nüüd julgelt mõelda): anda loenguid (no seda olen teinud, super oli!), tunde, teha filme, kirjutada luule- ja populaarteaduslikke ning ilukirjanduslikke raamatuid. Õppida selgeks prantsuse keel. Tõlkida raamatuid. Õppida neurobioloogiks. Tunda füüsikat, keemiat, astronoomiat, vaimustuda kvantfüüsikast, jagada teatud vaimseid teemasid (st "vaimsus ilma religioonita"). Õppida klaveril enam-vähem talutavalt mängima Beethoveni 8ndat ja 31st sonaati... and I think the list goes on and on...
Ja tulemus? Ennekõike naudin teekonda, aga eks sel teekonnal ole nii ilu kui karisid (viimasel ajal tundub, et pigem viimast, aga ma ei mõtle sellele, sest mis see teadmine mulle annab; tegutseda on vaja).
Ja täna tunduski seal mere ääres olles kõik korraga nii ilus ja selge. Ja mitte ainult. Otsisin ja vaatasin rannal ilusaid kive ja need olid tõepoolest imelised. Valisin mõned välja ja järgmisel korral võtan ehk korraliku kaamera kaasa ja teen neist makro-pilte.
Üks kivistiselaadne asi teise järele. Vaatasin ja mõtlesin sellele, et igal sel pisikesel kiviksel on oma lugu jutustada.
Olen vist liiga palju populaarteadust lugenud, et sedalaadi mõtted mind tõepoolest nõnda liigutavad. Kui ma ei eksi, siis Einstein on seda nimetanud "uueks religioossuseks" ja nii-nii mõistan seda kui suht kõik teadlased räägivad sama asja: Richard Dawkins ("science is the poetry of reality"), Brian Cox, Carl Sagan, jne jne.
Nõnda olin seal mere ääres ja olin üsna sõnatu kui mõtlesin, et nelja-viie miljardi aasta eest polnud siin elust haisugi ja kes teab kust kaugelt need aatomid on pärit mis nüüd sel hetkel mu käes selleks kiviks on vormunud. Miljonid ja miljardid elud tulevad ja lähevad. Üks juhtum teise järel ja: siin ma nüüd lõpuks olen, silmapilk geoloogilisel ajateljel (mis on üks inimelu miljonite ja miljardite aastate mastaabis!)...
võib-olla see on imelik, aga kui vähegi asjade vastu huvi tunda ja kui vähegi teadusest (ajaloost, astronoomiast, bioloogiast, füüikast) huvituda, siis tõttöelda paneb üha enam imestama...
ja sellistel hetkedel tundub kõik nii lihtne ja loogiline. Ja vahel kui ka on raske, ALATI saab ju sellesse hetke tagasi tulla ja neid mõtted ikka ja jälle mõelda. Seniks kuni kusagilt ei valuta, kuni katus peakohal, magamiskoht olemas ja kõht täis - mida siin viriseda ja seda enam on põhjust edasi liikuda ja elu avastada:)
Kui rääkisin täna seal rannas, et "nii palju siis tublidusest" (suurema osast magasin ja vaatasin siin Family Guy'd), siis neiu S. ütles: "Aga mis seal halba on? Puhka!" - täiesti õige jutt. Ja üha enam tunnen, et tänu sellele puhkusele on taas isu end liigutama hakata, aga puhkus kulub/kulus ära:)
- see on see mida ma püüan teha: leida teatavat tasakaalu "edukultuse" (ma EI pea end teab-mis edukaks! selles ehk asi ongi; küll aga leian, et süda on õige koha peal ja see vast ongi kõige olulisem) ja teatava "budistliku rahu" vahel. Lühidalt: kiirustamata, aga kirglikult.
Jah, ja see ongi ja nõnda tulevadki need selgushetked, mida on elus hädasti vaja. Nõnda lihtsad, samas aga vahel tundub, et nõnda keerulised. On vaja pisut loodust, rahu ja vähegi vaba aega, et lihtsalt olla ja mõelda sellele, mis tõeliselt oluline - ja voila.
Lõpetuseks see imeilus video mis minu meelest oma sõnumilt just seda ongi:
- imeilusa mõttega!
Lõpetuseks päris hea kohalik veinivalik:
Ma polnud juba päris ammu veini/alkoholi joonud, ega tundnud vähimat vajadustki, aga see (menüüst ülevalt teine) oli täna päris hea.
Selleks korraks kõik. Varsti taas Tallinna poole tagasi ja tagantjärele vaadates möödus see nädal lausa linnutiivul, aga jubemõnus oli!
Eks näis millal siia järgmine kord kirjutan. Hetkel pisut mõtted otsas, aga ju-eks-kindlasti millalgi jälle...:)
No comments:
Post a Comment