30. märts 2018 (mina) & 23. veebruar 1944 (Anne Frank)

***

Hiljem... Loen Anne Franki päevikut ja see on hämmastav, kuidas ta neljateistkümne aastasena nõnda kirjutas:

Anne Franki päevik; lk 203-205; tõlge: Tänapäev: 2003.

***

Ja 2. märtsil 1944:

(lk 209)


***
Ja veel. Ühest 2009. aasta intervjuust Eva Schlossiga, kuupäevaks 12. juuni. Intervjueerija küsib Evalt (sedapuhku kõik inglise keeles):

You just celebrated your eightieth birthday, Anne will be eighty on friday, or she would have been.
How do you think she would have celebrated.

Ja Eva vastab:

Well, what she would have done, you know, people ask me whould she have become a writer or what...? Well, of course we'll never know. But I think: she was a fighter, she would have gone into politics,
she would have tried to make a mark on the world. Didn't have necessarily been through writing, but...
of course we'll never know what she would have made out of her life, but... she was... it's a pity.
But on the other hand, like you say, you know, the diary might have never been published and the great work of art of literature would have been lost. 

Viite võib leida siit - Auschwitz survivor Eva Schloss talks about her relationship with Anne Frank (Part 2).

hetk #1 (lugemisest)

Käisin täna lõunapaiku linnas. Raamatupoes, õigemini koguni kahes raamatupoes, ja tagasitulles toidupoes. Kaks asja, lisaks paljudele "asjadele", mille üle elus tänulik olla: toit ja vaimutoit (loe: raamatud). Nimekiri on muidugi pikk, mis siia veel võiks järgneda.

Tagasi tulles, bussis istudes, märkasin, kuidas üks noor tüdruk mu vastasolevas reas raamatut luges. Üha harvem nähtus, peab ütlema, aga minu arvates ilus vaatepilt, eriti võrdluses sellega, kuidas üha rohkem inimesi, ja ka noori inimesi, näiks aina telefonis istuvat.
Loomulikult pole minu asi öelda, mida keegi oma eluga teeb, kuid... jagades pisut neuroloogiast ja psühholoogiast (vihjeks: Nicholas Carri raamat "The Shallows" ehk eestikeeli "Pinnapealsed", või kuidas seda tõlgitud oligi), siis - minu arvates on muretsemiseks põhjus. Inimesed ei suuda enam keskenduda. Ja mitte ainult: mõtelgem, kuidas aeg lendab tegelikult tühja kui seda siin-seal ringi klikates mööda saata, selle asemel, et reaalselt midagi kogeda, midagi ära teha, millessegi tõeliselt süveneda. Ja raamatu lugemine, raamatusse süvenemine, on miski, mis on vaimsele tervisele kahtlemata kasulik. Üks asi on siiski pühendatud ja pidev tähelepanu, teine asi on reageerimine ja 'skrollimine'.

Nõnda oligi suisa eriline vaatepilt, kuidas too tüdruk üsna viimasel hetkel raamatu käest pani ja bussist väljus. Järgmises peatuses maha minnes märkasin, et ta oli raamatukogu sedeli maha jätnud: Nimeks oli vist Marie H. - või midagi sarnast, ja raamatuks Haldjatants.
Minul midagi üsna teistsugust ja mitte päris lastekirjandus: Aleksandr Solženitsõn "Gulagi arhipelaag", parasjagu pooleli I köite kuuenda peatüki algus (lehekülg 189). Ühel hetkel võtan vist ette Karl Popperi "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" - üldse olen viimasel ajal selliste teemade lainel - erinevad ühiskonnateooriad ja XX sajandi ajalugu. Tegelikult tahaks lõpuks ometi ka Kolme musketäri lugeda. Üldse on palju ja isegi lõputult huvitavat kirjandust. Ja siis muidugi veel ka n-ö reaalne elu (lihtsalt mingi sundus paneb viimasel ajal üha rohkem lugema ja kirjutama).
Hetkel käsil Anne Franki päevik ja lõpetuseks sellest ka üks lõik:

Reedel 23. juulil 1943
lk 121 (2003. aasta tõlge/trükk).