Olen vahepeal "natuke" kirjutanud (viimasel ajal peaaegu iga päev). Näiteks pühapäevast selline lühike asi:
[siin oli üks luuletus, Sulle, aga otsustasin selle maha võtta.]
**
P.S. Ma usun, et Sa seda ei loe, aga kui loed, siis: tihti kannan Su pluusi, vahel Su mütsi, Su veekeetja on kenasti kasutuses (aitäh!), ja kõiksugu vandenõuteooriad (kui mitte päris kõik, siis vähemalt suur-suur osa neist) on jaburad asjad!!
Veel üks luuletus. (sahtlisse olen neid muidugi juba üsna mitu-mitu kirjutanud; st sel aastal ja aastate peale kokku.)
Ma üldiselt arvan, et luuletusi ei pea(ks) seletama, aga lühidalt tagamaast ja ideest:
Selline veidi kaootiline. Ja asja mõte, et (üle)mõtlemise vahepeal või tulemusena on kusagil see sõnadeta reaalsus, see "olevikku haarav tunne", mis on kõige olulisem.
Ja et vahepeal on sellised absurdsed 'asjad' nagu "koos korduvad korraga" - nagu wtf, eksole.
Midagi sellist.
