Keegi meist pole iial sündinud tervikuna ja inimestena oleme alati saamises ja muutumises ühes või teies suunas, või tembeldame aeg-ajalt sinna-tänna. Ja loomulikult on elul omad keerdkäigud, mis meid paratamatult mõjutavad. Igaühel meist on midagi kaasa antud, ja midagi tee peal juurde saadud ja õpitut. See blogi räägib sellest, kuidas inimest n-ö ületada, st kuidas läheneda neljanda ehk üleinimese tüübini. Kaks esimest tüüpi on ilmselt enamlevinud (sinna alla kuulun ka mina), kolmas on minu meelest siiski võrdlemisi harv juhtum (st geeniused ja muidu meeletult töökad ja andekad) ja neljas - pole kindel kas seda tegelikkuses eksisteerib, kuid usun, et mõnel harval juhtul siiski.
1. nõrgad ehk õrnad - on need, kes, puutudes kokku millegi vähem või rohkem haiget tegevaga, mõranevad nõnda, et see mõra mitte ei parane, vaid viib tõenäoliselt uute mõradeni. Siinkohal olen oma "nõrga-tugeva" vastanduse aluseks võtnud Nassim Nicholas Taleb'i (s. 1960) raamatu "Antifragile" (2012).
Nõrgad on üldjuhul elutud objektid, mis iseenesest ei parane (nt mööbliesemed, jne), aga sinna hulka kuuluvad ka inimesed, kes teatud traumaatilistel hetkedel muutuvad nõnda nõrgaks (ja see on ju inimlik), et ühel hetkel on neid keeruline - kui mitte võimatu - parandada ja kokku lappida. Inimelu pole kaugeltki mustvalge ja eks meil kõigil tule ette sääraseid hetki. Ma ei usu, et ükski inimene eales oleks ainult "nõrk" või "õrn" või ainult "tugev"; pigem usun - nagu seda väidab ka Taleb - et igasugune elusolend kui bioloogiline süsteem on loomu poolest tugev: ta paraneb ja tahab edasi püsida!
2. tugevad - on need, kes kõige laiemas mõttes õpivad, arenevad ja kasvavad, ja seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Nicholas Taleb ütleb, et sõnale "õrn" (fragile) pole täpset vastandit, sest kui õrna kohta öeldakse "Please, do not break!", siis selle vastandi kohta peaks ütlema: "Please mishandle!". Teatav mõistlikus koguses stress on tugevale kasvamise eelduseks, et õppida ja seejärel kasvada. Muscles don't grow - before they tear - Mike Chang. Kõik elusolendid on ses mõttes üldjuhul pigem nõrga vastandid ja nad ei ole mitte üksnes tugevad, vaid "anti-õrnad": nad vajavad teatavat stressi, et kasvada (see on juba pikem teema ja siinkohal soovitan tutvuda nimetatud raamatuga). Niisiis tembeldame me kõik vastavalt hetkele esimese ja teise tüübi vahel: on asju, mis teevad meile jäädavalt haiget, ja on asju, millest õpime. Tihtilugu on keeruline ja mõttetu vahet teha kuidas üks või teine sündmus meile mõjub - elu on selleks liialt nüansirohke ja värvikirev.
3. väga tugevad - on need, kes annavad enesest rohkem kui n-ö tavainimene. See liigitus põhineb arvamusel, et geniaalsus on suures osas müüt: piisab sellest kui pühenduda millelegi kolm-neli tundi päevas, tehes seda aastaid, ja - olenevalt siiski eesmärgi spetsiifikast - ühel hetkel oled sa sel alal spetsialist. Selle mõtte võtab kokku Gary Kelleri raamat peakirjaga "The ONE Thing: The Surprisingly Simple Truth Behind Extraordinary Results" (2013). Pealkiri ja siinöeldu ütleb kõik ja sisu poolest ma seda raamatut ei soovita (ise kuulasin raamatu audioversiooni), piisab täiesti sellest kui eelöeldu üle pisut sügavamalt järele mõelda. Nn "väga tugev" natuur nõuab meeletut pühendumist ja aega ning sihikindlust. Heaks näiteks võiks olla A. Schwarzenegger, kes noorest peale nägi võimalust ja sihti seal, kus paljud ei näinud, nägi sel alal meeletult vaeva ja jõudis nii mõneski valdkonnas sisuliselt ladvikusse: kulturism, seejärel filmimaailm ja viimase etapina (kõige paremas mõttes) poliitika.
Asja võlu ja iva on see, et: mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad!
Siinkohal ongi heaks alustuseks ja näiteks füüsiline trenn ja sport: ühelt poolt kasvatab see tahtejõudu ning teiselt poolt näitab, et paarkümmend minutit päevas liigutada üldkokkuvõttes ei mõju mitte väsitavalt, vaid energiat juurde andvalt.
Eks enamus meist liiguvad teatavas mugavus-stsoonis ja teevad nii palju kui meilt on nõutud ja täpselt nii palju kui iseendalt nõuame, et elus toime tulla. Väga tugev tüüp teeb aga rohkem kui 80% või 100%, ta teeb alati üle saja protsendi - ta on enam-vähem kogu aeg tegevuses ja otsib pidevalt võimalusi kuidas juurde õppida ja areneda. Muidugi ta ka puhkab, sest ka puhkust ja und on tarvis. Ja korraga märkad, et see pühendumus ja pingutus tuleb justkui loomulikult ja muutub ühel hetkel nauditavaks. Sealt sünnivad uued väljakutsed ja erakordse(ma)d inimesed.
4. üleinimene - on teatav ideaal, mida ilmselt pole kuigi lihtne saavutada (kui üldse), kuid mis on niivõrd "tugevasse natuuri" sisse elanud, et näib, et miski ei saa teda enam peatada ning ka ebaõnnestumine on miski, millest võib alati õppida ja kogemuse võrra rikkamaks saada. Mis ei tapa, teeb tugevamaks. See natuur on teatud mõttes "inimese ületanud", jäädes sealjuures siiski inimeseks ja inimlikuks. Mis eristab "üleinimest" "väga tugevast" natuurist on järgmine: kui "väga tugev" natuur võtab siiski raskusi raskustena ja pingutab nende ületamise nimel, siis üleinimene on ses mõttes "heroilise tüübi vastand" - temal tuleb see loomulikult, ilma pingutuseta, vaid alati ja ennekõike naudinguga.
Üleinimese idee on võetud filosoof Friedrich Nietzschelt (1844 - 1900) ja kaudselt (kuid mitte täpselt) laiendatud siia neljanda tugevuse-nõrkuse skaala natuuri alla. Nietzsche sõnutsi:
Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi vaeva näinud - minu elus ei saa tuvastada mitte mingeid heitluse jälgi, ma olen heroilise natuuri vastand. Midagi "tahta", millegi poole "püüelda", mingit "eesmärki", mingit "soovi" silmas pidada - seda kõike pole ma omal nahal kogenud. [...] Mul ei ole vähimatki tahtmist, et miski oleks teisiti, kui ta on; mina ise ei taha teiseks saada... Kuid nii olen ma alati elanud.- Friedrich Nietzsche "Ecce homo: Kuidas saadakse selleks, mis ollakse" (e.k. 1996; lk 53).
Säärane hoiak kajastub minu jaoks nt Queeni laulus "The Show Must Go On" - ma ei taju seal killukestki alla-andmise või nõrkuse nooti. See pole mitte lugu nõrgast tugevuseni, vaid see on kogu oma tervikus jõuline ja tugev - algusest lõpuni. Midagi sarnast peitub minu arvates ka Beethoveni muusikas.
Ilmselt on enamgi kui tõenäoline, et sedalaadi lauses ja muusikas peitub killuke ka enesepetet, tagantjärele õigustatust; sellegi poolest leian, et teatud mõttes võiks see olla ideaal, mille suunas võiksime liikuda. Mitte, et peaksime iga hinna eest varjama ning eitama kannatusi ja raskeid hetki, vastupidi: need tuleb omaks võtta ja läbi elada, kuid ma leian, et neisse ei tohiks - laiemat elu väärtust arvestades - kunagi kinni jääda. Tõsi, seda on lihtne öelda ja tihtilugu raske saavutada.
Võtkem hetki ja elu sellisena, nagu see on, andkem endast parim (ja mida enamat saakski meilt nõuda?) ning püüelgem selle poole, et teekonda nautida, ettejuhtuvaid võimalusi kasutada ja et hiljem ei peaks kahetsema, et oleme ühe või teise asja tegemata jätnud. Mis peamine ja kõige olulisem: jäägem sealjuures siiski inimesteks kogu oma inimlikkuses ja armastagem nii iseennast kui teisi! - sest üksnes inimlikkuses, rahus ja - nii läägelt kui see ka ei kõla - armastuses nii iseenda kui teiste vastu peitub rahu ja õnn.
*
See on n-ö teooria ja ma ise - kirjutades seda hetkel vaid iseendale ja olemata seda blogi kellegagi jaganud - pole kaugeltki musternäidis, vaid pigem kuulun nende esimese kahe inimtüübi alla (seda enam näen ma põhjust seda siin kirjutada - et inspireerida ennast ja ehk kunagi ka teisi); kes teab, ehk peitub minus vahel pisut ka kolmandat tüüpi, või kahtlemata soovi sellele läheneda, sest igasugune eneseareng ja õppimine on mind alati sümpatiseerinud (tegelikult ennekõike ja vähem või rohkem teadvustatult alles al. u 20. eluaastast) ja oluline olnud.
Miski minus on u viimase aasta jooksul muutunud ja korraga on hakanud tunduma, et olen enda jaoks avastamas midagi, mida mõni meist pole ehk iial avastanud, mõnele jälle on teisme-east saati elementaarne teadmine - see, et inimesel on meeletult rohkem potentsiaali kui olla "vaid tugev" natuur. Usun, et see on kõigis meis peidus, sest eks me kõik soovi ju anda endast midagi, mis oleks meist suurem ja püsiks meist kauem ja mis võiks olla potentsiaalselt surematu;
Inimelu eeliseks on seada teadvustatud sihte, tunnetada nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku ja ületada seda, milleks arvatakse esmapilgul võimeline olevat. Nietzsche sõnutsi: "Inimene on miski, mida peab ületama". Ja ületada saab ennekõike iseennast, võrdlemata end teistega, vaid õppides, innustudes ja vaimustudes teistest!
Lõpetan selle postituse taaskord ühe luulefragmendiga:
Ah, sa iseendale
oled suurim vaenlane, ja armastaja!
Ah, ületa kord iseend, et saada igaüheks,
mis & kes on kord elanud, armastanud ja olnud!
Ah, ületa ise, ületa e n d
et saada selleks
kes o l e d !
***
Alustagem lihtsast, nautigem teekonda ja eks siis näha ole, kas ja milleni välja jõuame. Teatud mõttes, kui hetk tundub õige, oleme ju alati päral, sest naudime seda, millega parasjagu tegeleme ja see ju ongi kõige olulisem.
Neid pisikesi naudinguid iseenda ja võimete avastamisest tahangi Teiega jagama hakata. Hetkel küll iseenda jaoks, aga eriti rõõmus oleks kui keegi siit veel inspiratsiooni ja mõtteid leiaks. Et sellega alles alustan, siis pole leidnud põhjust seda veel kellegagi jagada; aga kui oled seda lugema sattunud, siis - by all means - mu suurimaks rõõmuks on alati see kui keegi iseenda jaoks midagi olulist avastab - kui avastatakse endas see Miski, mis mingis mõttes on seal alati olemas olnud ja mida seejärel üha suurema innuga tundma hakatakse õppima.
Ja kes meist ütleks ära iseenda vaimu (ja miks mitte ka kehalise enesetunde) kasvatamisest!? Kui leiad sama, siis jätkakem üheskoos teekonda ja nautigem hetke - carpe diem. Õpime ju kogu elu, miks mitte seda õppe- ja (enese)avastamisprotsessi pisut tagant utsitada.
