Sarnasest asjast rääkis ka K. McGonigal raamatus "The Willpower Instinct" nt poekülastuse näitel. N-ö šoppama minemine on kõige mõnusam - see kui meil on enam-vähem idee mida me tahame; poes olles tunneme pigem kerget ängi ("kas selline toode on ikka saadaval?"), kassas olles seguneb sekka juba kerge tüütuse-tunne ("tahaks siit juba oma kaubaga välja saada")... vähemalt umbkaudu nõnda sõnastas seda Kelly McGonigal ja ehkki ma suurem asi šoppaja pole, siis raamatust neid ridu kuulates/lugedes ja selle üle järele mõeldes mõtlesin, et tõesti nii on. Nt hetk mil läksin oma kaamerat ostma. Või kui mõtlen sellele, et kui ühel päeval uue läpaka endale muretsen.
Ja siis imestan: MIS meelitab inimesi nondele hulludele päevadele minema? Sellest ei saa ma aru. Need on päevad mil ma justnimelt hoian säärastest kaubanduskeskustest eemale. Ju siis see "poes olemise äng" on kadunud ja asendunud "šoppama minemise"-faasiga. No ei tea, kuidas kellelegi, kuid minu jaoks on see paras müsteerium. Inimesed on erinevad, tõepoolest: ja eks igaühel on oma täiesti unikaalne sisemaailm.
Kuid eelpool viidatud Robert Sapolsky video on minu arvates igati huvitav ja vaatamist väärt. Ühtlasi on pannud mind mõtlema: mis moodi jõuaks inimene rohkem päeva jooksul ära teha ja kuidas end motiveerida? Eks igaüks mõtleb meist ju, et "võiks olla tublim". Muidugi stressata pole end vaja ja oleme nagu oleme - nautigem hetke, ka puhkust:)
***
Täna oli smuuti Silveri ja Marie-nimelistele tasuta ja nii sain ka mina endale ühe:
Mangosmuuti - nämma! Mu ema teeb ka Hiiumaal ikka smuutisid ja olen mõelnud, et peaks ka hakkama tegema. Lähen neile ilmselt lähiajal külla, neil pidi üks blender üle olema, ilmselt võtan Tallinnasse kaasa ja saan ka hakata neid asju proovima:)
***
Ja kolmas teema: süüdistamine ja andestamine.
Pole otseselt minu eluga seotud ja pole otseselt päevakorras (no natuke ehk on ka, ja kui, siis väga kaudselt; või... no kuidas võtta... vahel tuleb ikka ette olukordi kus tekib ka küsimus andestamisest; mul endal pole sellega kunagi probleemi olnud: ei vihka kedagi, ei meeldi kedagi kunagi süüdistada ja andestamisega pole ka vähemalt enda teada probleemi olnud)...
Igaljuhul: mõtlesin, et kas jagada -> seda <- või mitte, ei oska seda kuidagi kusagile liigitada, kuid kuulasin midagi, mis võttis mind sõnatuks. See oli ühtaegu kummaline ja rõve ja kurb ja imelik.
Reporter Bianca Giaever brings us a story of forgiveness that's nearly impossible to comprehend -- even for the man at the center of it, an octogenarian named Hector Black.Vahepeal võttis seest kõhedaks ja kokkuvõttes võttis sõnatuks. Kuulasin saadet järjest tervikuna (u 1 tund) pleierist mp3 formaadis ja seega ei lugenud kirjeldust ja kogu teema oli ses mõttes ehedam, aga... no eks vaadake kas tahate seda kuulata. Üldiselt mulle ei meeldi sedalaadi tõsiseid asju kuulata/vaadata, aga see sattus ette, võttis üsna sõnatuks ja tegelikult leian, et meil kõigil on sedalaadi juhtumitest õppida...
andestamine on miski, mis tagab minu arvates alati südamerahu ja ehkki alati ei pruugi olla see lihtne; sealse saate konteksti otsustades ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada, kuid kui järele mõelda, siis halvale halvaga vastamine ei too ju kunagi head. Jah, enda eest peab seisma, jne; teatud asju tuleb karistada ja ennetada (kaudselt teemasse: hetkel loen Michel Foucault' raamatut Valvata ja karistada: Vangla sünd - suurepärane raamat!)... kuid ma siiski leian, et keegi, kes on vaimult suur, see oskab ka andestada.
Kas just sel moel nagu nimetatud saates? Ei oska öelda, see on mu kogemuste haardeulatusest niivõrd väljas, et ma ei oska seda kommenteerida. Samas on see lugu, mis võib kummitama jääda, nii et kui kuulate, siis omal vastutusel. Jagan seda, sest: säärase asjaga võrreldes on ju paljud jagelemised suisa mõttetud!
Õnneks pole mul seda väga ammu ette tulnud. Ju siis õigel teel, et kellegagi ei tülitse ja viha ei pea ega midagi... pole nagu põhjust ka:)
Nautigem hetke ja seda/neid, mis/kes meil on!
Järgmises postituses - ma usun - et tõsiseid teemasid ei tule ja tuleb taas midagi helget ja motiveerivat ja ehk heas mõttes mõtlema panevat...
***
tegelikult miks mitte lõpetada seda postitust mõne tsitaadiga Friedrich Nietzsche raamatust "Nõnda kõneles Zarathustra" (üks mu lemmikraamatuid! ehkki see raamat vajab lugemiseks oma aega), peatükist nimega "Kaastundlikest":
Ja kui sõber teeb sulle kurja, siis ütle nii: "Ma andestan sulle, mis tegid mulle; kuid mis tegid e n e s e l e , kuis võiksin andestada seda!"Ja see kõlab ju ka päris hästi:
[...]
Sellest pääle kui inimesed on olemas, on inimene ikka olnud liiga vähe rõõmus: ainult see, mu vennad, on meie pärispatt!
Ja kui õpime enam rõõmsad olema, siis unustame kõige paremini teistele valu tegemise ja kannatuste väljamõtlemise.
Juhtigu saatus mu teele ikka teietaolisi, kes kunagi ei k a n n a t a , kellega tohiksin jagada lootust, pidulauda ja mett!- Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra", lk 57-58.
Tegelikult ka, see on hää raamat. Kui ma ei eksi, siis idee: 1881-1883 ja kirjutamine 1883-1885. Oma autobiograafias "Ecce homo" (lk 58) kirjutas Nietzsche "Zarathustra" kohta nõnda:
Kui doktor Heinrich von Stein kord tõsimeeli kurtis, et ei mõista ainsamat sõna minu Zarathustrast, ütlesin ma talle, et nii peabki see olema: läbi mõelda, täpsemalt: läbi elada kas või kuus selle lauset tähendab tõusta surelikuna kõrgemale sellest astmest, mis "moodsatele" inimestele kättesaadav.Kõlab ehk pisut elitaristlikult, aga seda küll, et raamat vajab aega, vastavat hetke ja kui sellesse tundega süveneda, võib mõjuda imeliselt. Ilmselt tsiteerin siin Nietzschet ka edaspidi. Minu jaoks on temas omavahel ühendatud nii poeesia kui inimese ületamine: vaimu kasvatamine kõige paremas mõttes. Lühidalt: ta on inspireeriv! Olen kindel, et meil on kõigilt midagi õppida - eriti neilt, kes meile lähedased; ja väga palju iseendalt - kui vähegi ausalt iseendasse vaadata. Needless to say: üle ei tasu muidugi mõelda ega analüüsida:)
No comments:
Post a Comment