Kevad

Ideid ja mõtteid ikka jätkub, et millest võiks ja tahaks kirjutada:)

Järgmine pisut sisukam postitus tuleb ehk nädala lõpu poole või järgmisel nädalal, enne seda sõidan aga Hiiumaale vanematele külla ja seal ma tõenäoliselt väga arvuti taha ei kipu.

Üks asi mida ma Hiiumaal teha tahan (lisaks sellele, et saan sealt endale ilmselt mikseri/blenderi kaasa:)) on nn astrofotograafia. Tähtede pildistamine. Avastasin selle valdkonna u aasta eest; ja nõnda olen u aasta aega püüdnud meie Linnutee galaktikat pildile saada, kuid siiani pole see kuigi efektiivselt õnnestunud (linnas teatavasti liigne valgusmüra, jne). Eks näis kas ja kuidas Hiiumaal sellega läheb. Ma arvan, et ühel heal päeval see õnnestub. VÄGA tahaks ka Andromeeda galaktikat pildile saada - meile lähim galatika, liigub muuseas meie suunas ja "põrkub" meie galaktikaga kokku u 3-4 miljardi aasta pärast. Astronoomia on mu meelest meeletult huvitav valdkond. Ja kes huvi või kes pole sellele varem väga mõelnud, siis soovitan nime: Neil deGrasse Tyson. Temalt ilmus hiljuti uus versioon sarjast nimega "Cosmos" (algne versioon legendaarse Carl Sagani poolt). 

Facinating stuff!

Aga see selleks. Millest täna kirjutada? Paar-kolm mõtet. 

* 

Sattusin täna audioversioonis kuulama Robert Greene'i raamatut "Mastery" (2013). Ma pole/polnud varem sedalaadi mõtetele mõelnud ja olen siiani osaliselt skeptiline, kõlab nagu liigne eneseabi blablabla (sisuliselt leian: kui inimesel ON tahet ja motivatsiooni, siis on, kui ei ole, siis ei õnnestu seda naljalt ka tekitada - või... ehk siiski?), kuid tundub, et oma iva neis raamatutes ju on. "Mastery" tundub siiski võrdlemisi huvitav. Poest paberkujul ostma ei kipuks, aga kui aega juhtub olema, siis kõige muu kõrvalt täitsa kuulatav. Miski, millele ma varem polnud mõelnud, on inimese evolutsioonist ja anatoomiast pärinev tähelepanu, mis on inimesele loomuomane ja mida Robert Geene kirjeldab järgmiselt (nüüd tuleb päris pikk tsitaat; raamatust lk 6-7): 

Our dominance, our mastery does not stem from our hands but from our brains, from our fashioning the mind into the most powerful instrument known in nature - far more powerful than any claw. And at the root of this mental transformation are two simple biological traits—the visual and the social—that primitive humans leveraged into power. 

Our earliest ancestors were descended from primates who thrived for millions of years in a treetop environment, and who in the process had evolved one of the most remarkable visual systems in nature. To move quickly and efficiently in such a world, they developed extremely sophisticated eye and muscle coordination. Their eyes slowly evolved into a full-frontal position on the face, giving them binocular, stereoscopic vision.
This system provides the brain a highly accurate three-dimensional and detailed perspective, but is rather narrow. Animals that possess such vision — as opposed to eyes on the side or half side — are generally efficient predators like owls or cats. They use this powerful sight to home in on prey in the distance. Tree-living primates evolved this vision for a different purpose — to navigate branches, and to spot fruits, berries, and insects with greater effectiveness. They also evolved elaborate color vision.
[...]
In the treetops, this powerful vision was built for speed—seeing and reacting quickly. On the open grassland, it was the opposite. Safety and finding food relied upon slow, patient observation of the environment, on the ability to pick out details and focus on what they might mean. Our ancestors’ survival depended on the intensity of their attention. The longer and harder they looked, the more they could distinguish between an opportunity and a danger. If they simply scanned the horizon quickly they could see a lot more, but this would overload the mind with information — too many details for such sharp vision. The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus.
Animals are locked in a perpetual present. They can learn from recent events, but they are easily distracted by what is in front of their eyes. Slowly, over a great period of time, our ancestors overcame this basic animal weakness. By looking long enough at any object and refusing to be distracted — even for a few seconds — they could momentarily detach themselves from their immediate surroundings. In this way they could notice patterns, make generalizations, and think ahead. They had the mental distance to think and reflect, even on the smallest scale.

These early humans evolved the ability to detach and think as their primary advantage in the struggle to avoid predators and find food. It connected them to a reality other animals could not access. Thinking on this level was the single greatest turning point in all of evolution—the emergence of the conscious, reasoning mind.

Võtmelause on ehk see: "The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus." Mm. Hmm. Ei oskagi seda täpsemalt kommenteerida, kuid mu meelest huvitav teema ja paneb mõtlema (kas ja kuivõrd sõltub/sõltuvad ja käivad kokku erinevad evolutsiooni jooksul välja arenenud aspektid: aju suurus, sotsiaalsus, silmade asend, jne). 

SAMAS olen lugenud pisut ja pigem vastupidist (Nicholas Carr "The Shallows" - suurepärane raamat!): jah, inimese võime ühele asjale keskenduda on midagi imeliselt inimlikku, kuid see on ühtlasi äärmiselt ebaloomulik ja võtab aastaid-aastaid, et õppida ja harjutada. Inimesed on loomult "kütid-korilased" kes on harjunud olema pidevalt liikumises, pikem keskendumisvõime ühele asjale tekkis alles siis kui inimesed õppisid lugema, seda eriti trükipressi leiutamise ajal 15. sajandi Euroopas. 

Mõelgem kui "ebaloomulikult raske" on lugemine-kirjutamine, inimene õpib seda terve elu ja tihtilugu ka siis ei saa seda päris selgeks (täiskasvanute tekstid vajavad palju töötlemist-toimetamist); samal ajal pole palju vaja, et me tähelepanu ekslema läheks: interneti vilkuvad aknad ja üldse kaasaegne infotehnoloogia segab meeletult keskendumisvõimet (katsuge vaid nt internetist pikemalt üht teksti lugeda ilma, et vahepeal sinna-tänna klikiksite, jne)... Nicholas Carr läheb koguni nii kaugele ja väidab, et internet ja vilkuv multimeedia teeb inimesi sisuliselt rumalamaks. 

Ise arvan, et nii ja naa, ehkki siiani kumab kõrvus ühe õppejõu mõte ja ütlus, et u 1997. aasta paiku polnud õpilaste/üliõpilastega probleemi, kuid viimastel aastatel ei suudeta isegi kõige lihtsamaid tekste enam vähegi sügavuti mõista. Ja mõelgem neile lastele, kes kogu selle n-ö "katkestatuse" keskel maast ja madalast üles kasvavad. Olen üldiselt optimistlik ja ei välista, et muretsemiseks pole põhjust [kunagi kardeti nt kirjutamist (Sokrates/Platon: kaotab mälu); hiljem trükipressi (muudab teksti labaseks); televiisort-raadiot (inimesed ei loe enam) jne, kuid need hirmud on olnud võrdlemisi põhjendamatud], samas - nagu ütleb psühhiaater Iain McGilchrist - koos industriaalrevolutsiooniga ja eriti kaasajal on sisuliselt tekkinud ja süvenenud selline haigus nagu skisofreenia: inimestel puudub vaimne võime näha tervikut ja terviklikkust, ühtlasi iseendasse vaadata, sügavuti mõelda, jne. 

- aga okei, see kõik on täiesti omaette teema. 

Nii ehk naa ja asja iva: mu meelest mõtlemapanev, nii heas kui halvas mõttes - ja eks ole ju huvitav (!?). 

* 

Hehe, ja veel seoses ajuga. Selline tegelane nagu Stefan Molyneux nimetas ühes vestluses Elliott Hulse'iga inimese aju nõnda: "the post-monkey beta expansion pack", mis viitab asjaolule, et: Inimlik aju on evolutsiooniliselt vanem kui keha ja pole kaugeltki kohanenud kaasaja tingimustele ja tegu on sisuliselt "ahvile kuuluva beta versioonis expansion pack'iga" (lõik videos: 32-33 min). Päris osav sõnastus mu meelest:D 

Ja veel: võrdlus inimese närvisüsteemi ja nt lille või taimega. Kaasajal ja ka ajaloo jooksul on küllaltki levinud mõte eristada omavahel keha ja vaimu, kusjuures vaim on alati kõige olulisem, keha aga jäänud vaimu varju. Jah, ka mina pean vaimu kehast olulisemaks, AGA siiski tuleks meeles pidada, et ka keha ON oluline ja tihtilugu terve vaimu alus: kui sul on tervis korrast ära, siis on ju tihtilugu meeletult keeruline ka mõistust ja vaimu tervena hoida! 

Võrdlus lille või taimega: aju nähakse justkui õiena ja sellest võrsuvat vart ja juuri justkui millenagi, mis on pelgalt vahend ning oma sügavuses midagi räpast ja mullast. Tegelikult aga: aju ja vaim VAJAB keha ja närvisüsteemi ning SÕLTUB kehast ja närvisüsteemist, et saada toitu, kasvada ja õitseda: 

* 

Järgmises postituses - juhul kui mul ei õnnestu järgmise postitusena nt head Linnutee pilti saada ja seda siia üles riputada:) - tahaks kirjutada teemal "inimvõimete piiridel". Nimelt sattusin minu arvates päris huvitavatele uurimustele selle kohta, kuidas võib teadvusega keha ära petta ja panna keha sisuliselt üleinimlikke asju tegema. Mõelgem kasvõi paanikaolukorras käitumisele, kuidas inimesed on valu ja hirmu tundmata omanud tohutut jõudu! 

Aga neist teemadest juba järgmine kord, see vajab pisut pikemat aega, et neid kirja panna, kuid märksõnadeks võiksid olla: hullumeelseim spordiala; hullumeelsus; hallutsinatsioonid; hüpnotiseerimine; platseebo efekt; aju petmine (nt sportimise ajal vaid maitsed ergutavat jooki ja sülitad kohe välja, seda tarvitamata, ja keha saab ainuüksi juba sellest energiat juurde. toitainet reaalselt tarvitamata) - need on teemad millest tahaks järgmises postituses pisut pikemalt kirjutada. Aga eks näis kuidas kujuneb. Lõpetuseks üks mu meelest päris hea video ja läheb ju ka teemasse: 

The Transcendent Rep: 

tran-scend-ent rep 

/tran'sendent/ /rep/ noun 

An exercise repetition taken beyond physical exhaustion, with the purpose of gaining a form of mental and spiritual strength found only in self transcendence. 

Eks näis milline järgmine postitus tuleb, praegu aga sellised mõtted. 

Seniks aga: ilusat kevadet! 

:) 

Ülimalt inimlik neurokeemia: naudingu ja õnnetunde jälil

Üks võrdlemisi lühike videoklipp mis minu arvates seletab nii mõndagi. Teema lühidalt inglise keeli sõnastatuna: "pursuit of happiness: signal-work-reward". Aga vaadake ise:

Sarnasest asjast rääkis ka K. McGonigal raamatus "The Willpower Instinct" nt poekülastuse näitel. N-ö šoppama minemine on kõige mõnusam - see kui meil on enam-vähem idee mida me tahame; poes olles tunneme pigem kerget ängi ("kas selline toode on ikka saadaval?"), kassas olles seguneb sekka juba kerge tüütuse-tunne ("tahaks siit juba oma kaubaga välja saada")... vähemalt umbkaudu nõnda sõnastas seda Kelly McGonigal ja ehkki ma suurem asi šoppaja pole, siis raamatust neid ridu kuulates/lugedes ja selle üle järele mõeldes mõtlesin, et tõesti nii on. Nt hetk mil läksin oma kaamerat ostma. Või kui mõtlen sellele, et kui ühel päeval uue läpaka endale muretsen.
Ja siis imestan: MIS meelitab inimesi nondele hulludele päevadele minema? Sellest ei saa ma aru. Need on päevad mil ma justnimelt hoian säärastest kaubanduskeskustest eemale. Ju siis see "poes olemise äng" on kadunud ja asendunud "šoppama minemise"-faasiga. No ei tea, kuidas kellelegi, kuid minu jaoks on see paras müsteerium. Inimesed on erinevad, tõepoolest: ja eks igaühel on oma täiesti unikaalne sisemaailm.
Kuid eelpool viidatud Robert Sapolsky video on minu arvates igati huvitav ja vaatamist väärt. Ühtlasi on pannud mind mõtlema: mis moodi jõuaks inimene rohkem päeva jooksul ära teha ja kuidas end motiveerida? Eks igaüks mõtleb meist ju, et "võiks olla tublim". Muidugi stressata pole end vaja ja oleme nagu oleme - nautigem hetke, ka puhkust:)

***
Täna oli smuuti Silveri ja Marie-nimelistele tasuta ja nii sain ka mina endale ühe:

Mangosmuuti - nämma! Mu ema teeb ka Hiiumaal ikka smuutisid ja olen mõelnud, et peaks ka hakkama tegema. Lähen neile ilmselt lähiajal külla, neil pidi üks blender üle olema, ilmselt võtan Tallinnasse kaasa ja saan ka hakata neid asju proovima:)

***
Ja kolmas teema: süüdistamine ja andestamine.
Pole otseselt minu eluga seotud ja pole otseselt päevakorras (no natuke ehk on ka, ja kui, siis väga kaudselt; või... no kuidas võtta... vahel tuleb ikka ette olukordi kus tekib ka küsimus andestamisest; mul endal pole sellega kunagi probleemi olnud: ei vihka kedagi, ei meeldi kedagi kunagi süüdistada ja andestamisega pole ka vähemalt enda teada probleemi olnud)...
Igaljuhul: mõtlesin, et kas jagada -> seda <- või mitte, ei oska seda kuidagi kusagile liigitada, kuid kuulasin midagi, mis võttis mind sõnatuks. See oli ühtaegu kummaline ja rõve ja kurb ja imelik.

Reporter Bianca Giaever brings us a story of forgiveness that's nearly impossible to comprehend -- even for the man at the center of it, an octogenarian named Hector Black.

Vahepeal võttis seest kõhedaks ja kokkuvõttes võttis sõnatuks. Kuulasin saadet järjest tervikuna (u 1 tund) pleierist mp3 formaadis ja seega ei lugenud kirjeldust ja kogu teema oli ses mõttes ehedam, aga... no eks vaadake kas tahate seda kuulata. Üldiselt mulle ei meeldi sedalaadi tõsiseid asju kuulata/vaadata, aga see sattus ette, võttis üsna sõnatuks ja tegelikult leian, et meil kõigil on sedalaadi juhtumitest õppida...
andestamine on miski, mis tagab minu arvates alati südamerahu ja ehkki alati ei pruugi olla see lihtne; sealse saate konteksti otsustades ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada, kuid kui järele mõelda, siis halvale halvaga vastamine ei too ju kunagi head. Jah, enda eest peab seisma, jne; teatud asju tuleb karistada ja ennetada (kaudselt teemasse: hetkel loen Michel Foucault' raamatut Valvata ja karistada: Vangla sünd - suurepärane raamat!)... kuid ma siiski leian, et keegi, kes on vaimult suur, see oskab ka andestada.
Kas just sel moel nagu nimetatud saates? Ei oska öelda, see on mu kogemuste haardeulatusest niivõrd väljas, et ma ei oska seda kommenteerida. Samas on see lugu, mis võib kummitama jääda, nii et kui kuulate, siis omal vastutusel. Jagan seda, sest: säärase asjaga võrreldes on ju paljud jagelemised suisa mõttetud!
Õnneks pole mul seda väga ammu ette tulnud. Ju siis õigel teel, et kellegagi ei tülitse ja viha ei pea ega midagi... pole nagu põhjust ka:)

Nautigem hetke ja seda/neid, mis/kes meil on!
Järgmises postituses - ma usun - et tõsiseid teemasid ei tule ja tuleb taas midagi helget ja motiveerivat ja ehk heas mõttes mõtlema panevat...

***
tegelikult miks mitte lõpetada seda postitust mõne tsitaadiga Friedrich Nietzsche raamatust "Nõnda kõneles Zarathustra" (üks mu lemmikraamatuid! ehkki see raamat vajab lugemiseks oma aega), peatükist nimega "Kaastundlikest":

Ja kui sõber teeb sulle kurja, siis ütle nii: "Ma andestan sulle, mis tegid mulle; kuid mis tegid  e n e s e l e , kuis võiksin andestada seda!"
[...]
Sellest pääle kui inimesed on olemas, on inimene ikka olnud liiga vähe rõõmus: ainult see, mu vennad, on meie pärispatt!
Ja kui õpime enam rõõmsad olema, siis unustame kõige paremini teistele valu tegemise ja kannatuste väljamõtlemise. 

Ja see kõlab ju ka päris hästi:

Juhtigu saatus mu teele ikka teietaolisi, kes kunagi ei  k a n n a t a , kellega tohiksin jagada lootust, pidulauda ja mett! 

- Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra", lk 57-58.

Tegelikult ka, see on hää raamat. Kui ma ei eksi, siis idee: 1881-1883 ja kirjutamine 1883-1885. Oma autobiograafias "Ecce homo" (lk 58)  kirjutas Nietzsche "Zarathustra" kohta nõnda:

Kui doktor Heinrich von Stein kord tõsimeeli kurtis, et ei mõista ainsamat sõna minu Zarathustrast, ütlesin ma talle, et nii peabki see olema: läbi mõelda, täpsemalt: läbi elada kas või kuus selle lauset tähendab tõusta surelikuna kõrgemale sellest astmest, mis "moodsatele" inimestele kättesaadav. 

Kõlab ehk pisut elitaristlikult, aga seda küll, et raamat vajab aega, vastavat hetke ja kui sellesse tundega süveneda, võib mõjuda imeliselt. Ilmselt tsiteerin siin Nietzschet ka edaspidi. Minu jaoks on temas omavahel ühendatud nii poeesia kui inimese ületamine: vaimu kasvatamine kõige paremas mõttes. Lühidalt: ta on inspireeriv! Olen kindel, et meil on kõigilt midagi õppida - eriti neilt, kes meile lähedased; ja väga palju iseendalt - kui vähegi ausalt iseendasse vaadata. Needless to say: üle ei tasu muidugi mõelda ega analüüsida:)

Trenniga alustamine ja trenni kasulikkus

Seekord tuleb lühem postitus, aga tahtsin viidata paarile videole mis peaksid inspireerima trenni tegema. Uskuge mind, see võib muuta elu ja: ärge mõelge, vaid proovige järele, päriselt:)

Kel on raskusi alustamisega, siis:

Ja inspiratsiooniks - 50 põhjust miks enda liigutamine on sisuliselt igas mõttes kasulik:

Mul endal võttis ju sisuliselt mitu aastat aega kui leidisin kõige muu (õppimise-töö) kõrvalt aega regulaarsemalt trenniga alustada, ja siiani on sisse tekkinud pikemaid pause (praegu jälle päris stabiilselt joonel:)). Ma ise pole end selleks kunagi sundinud ja kui olen teinud, siis naudinguga. Üha suurema naudinguga:)
Eelmises postituses rääkisin füüsilise trenni n-ö vaimsest aspektist - see ongi minu meelest põhiline. Aga kusagilt peab ju alustama, eksole:) Kusjuures pikka aega (st mitu-mitu kuud) oli probleemiks iseeda jaoks treeningukava koostamine ja erinevate harjutuste proovimine, et mida, kuidas, jne... sest tahaks ikka kogu kehale ja nii ilma kava ja plaanita tundus ka kuidagi poolik. Mike'i kanalist panin aga harjutused kokku, neid on u 12-15 erinevat, mida nüüd aeg-ajalt teen ja mille järjekorda enda jaoks kohandan. Jupp aega hiljem avastasin Elliott Hulse'i kanali, mis nüüd tasapisi taasalustab. Väga esmamuljena jättis E. Hulse kuidagi ülbe mulje, kuid see on näide sellest kuidas esmamulje võib petta, nüüd on mul aga tohutu respekt tüübi vastu ja minu arvates räägib keskelt läbi vägagi õiget juttu (olen teda siin mõnes kohas ka tsiteerinud).
Jooksmisega on ehk asjad pisut lihtsamad ja tegelikult leian, et sellest on kõige parem ja lihtsam alustada. Mu esimene teadlik jooksukogemus (möödunud suvel) oli lihtsalt super! Siiani käin aeg-ajalt jooksmas ja tahaks rohkem käia, kuid jõutreening on rohkem meeldima hakanud. Jooksu ma muidugi väga ei oska kommenteerida, sest pole sellega alustamist ja jooksmise 'naha vahele saamist' (kui sellist ilusat väljendit kasutada) ise kogenud, aga mu parim sõbranna on juba paar-kolm aastat kirglik jooksja ja saan aru milline võlu on jooksutreeningul, eks ka higi ja pisaraid (nt maraton:)). Aga inimene ongi ju selleks, et maailma ja iseennast ja iseenda piire avastada, nii et...

Kuigi ega ma teab-mis üleinimene ka pole (nagu selle blogi teises postituses neid inimtüüpe enda jaoks määratlesin); tundub, et heal juhul vist kusagil selle teise ja kolmanda tüübi vahel. Eks igaühel meist ole igasuguseid hetki. Tõttöelda eile õhtul/öösel tuli suht "kass" peale. Läksin magama. Hommikul ka natuke. AGA - nüüd oli ju kolm päeva trennist pausi ja tundsin, kuidas keha tahab puhata - sellegipoolest tuli tahtmine end liigutada ja tegin eelnevalt mainitud Mike'i videodest kaasa selle video esimese n-ö seti ja seejärel selle 10 Minute Workout Challenge'i. Kokku u 20 minutit parajat liikumist, tõttöelda võttis lõpuks päris võhmale ja higi voolama (eriti see viimane; seda videot vaadata on muidugi lihtne, proovige aga ise kaasa teha!:D), õnneks suutsin ilusti Mike'iga sammu pidada.
Pagan, aga pärast seda oli/on kohe palju parem tunne! Kusagilt lugesin, et trenn on justkui looduslik antidepressant; ja mitte ainult, see lihtsalt mõjubki hästi - see mitte ainult ei ravi, vaid teeb terve veel tervemaks!
:)

Vot sellised mõtted. Eks näis millest järgmine kord kirjutan. Võib-olla tuleb nüüd pisut pausi. Mõtteid iseenesest jätkub ja usun ja loodan, et järgmine postitus tuleb sisukam. Mõtlen, et võiks siia mingeid teemakohaseid pilte ka panna. Kas just endast, aga üleüldiselt. Suvi ju tulemas ja loodus tärkab ja kasvab...

Avastagem oma ümbrust, tundkem huvi maailma-asjade vastu - nii kasvame ja areneme ka meie! :)

Bruce Lee: Be water, my friend.

Kindlasti teate seda lõiku/tsitaati:

Empty your mind, be formless. Shapeless, like water. If you put water into a cup, it becomes the cup. You put water into a bottle and it becomes the bottle. You put it in a teapot, it becomes the teapot. Now, water can flow or it can crash. Be water, my friend.

* teooria * 

Täna tahan kirjutada trennist rohkem "spirituaalses" ehk vaimses tähenduses.
Aastate eest käisin muuhulgas u pool aastat tantsimas, DanceAct tantsustuudios, igal reedel u 1,5 tundi järjest. Hiljem ja enne seda olin põhiliselt fännanud justnimelt seltskonnatantse, kuid vahelduse mõttes oli see midagi uut, midagi muud, ja ma tundsin, kuidas selle poole aastaga minus miski muutus: samm muutus kergemaks ja hakkasin end oma kehas kuidagi teisiti tunnetama. Parim sõna seda kirjeldamaks on minu arvates "vabadus". Sain aimu ja kujutasin ette kuidas võiksid tunda või tunnevad end need, kes suudavad meeletult hästi painduda, kes oskavad nt saltosid teha, jne. See: füüsiline vabadus end liigutada - see on imeline!
Nüüd olen hakanud seda enda jaoks üha enam (taas)avastama ja Bruce Lee oli/on minu jaoks selle üks ülim kehastus: füüsiline tugevus, sitkus, painduvus, aga ka vaimne tarkus = Bruce Lee!
Muuseas, Bruce Leest ilmus hiljuti üks päris huvitav film pealkirjaga I am Bruce Lee (2012) - see film võtab hästi kokku nii Bruce Lee elu, isiksuse kui ka filosoofia.

Tugevus ei ole mu meelest mitte ainult füüsiline tugevus, vaid igasugune - ka ja ennekõike vaimne - tugevus. Nõustun Elliott Hulse'iga kui ta oma raamatus "The Four Layers of Strength" kirjutab järgmiselt:

It is my belief that true Strength is found not in the muscles, nervous system, or organs, alone, but in all of them, working together as functioning parts in the dynamic system that you are. What is more, you are only strong to the degree to which you use your strength to benefit others. 

- Elliott Hulse, "The Four Layers of Strength", lk 5.

Usun, et säärane teatav "holistlik" arvamus on juba küllalt levinud, kuid pisut teine asi on seda vähegi rohkem sügavuti tunda (ma ise alles avastan seda maailma:)) ja ise enda peal kogeda. See on umbes nagu tants. See ongi tants. Emotion in motion.

Ühest sedalaadi kogemusest tahaksingi järgnevalt pajatada.


* praktika / kogemus * 

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas 13. aprillil toimus minus mingi kummaline "nihe", heas mõttes muutus: selline teotahe ja hoiak nagu seda oma teises postituses omistasin nn "väga tugeva" inimtüübi alla. Mulle see sõna "tugevus" siiski väga ei meeldi, sest see tekitab võrdluse, et teised pole tugevad ja teiseks - kõik oleme ju vaid inimesed ja kes teab millal keegi või miski võib murduda - ei taha kedagi/midagi võrrelda ega 'ära sõnuda'. Igaljuhul see tuhin on endiselt peal ja loodan, et püsib. Hämmastav, varsti juba ligi kaks nädalat.
Niisiis tegin muuhulgas iga päev trenni. Alguses pisut vähem ja täiesti enesetunde järgi. Et üle ei pingutanud, siis juhtus nii, et trennitasin sisuliselt seitse päeva jutti (E-E) ning viimane esmaspäev oligi see imeline tunne millest ma tahan rääkida.
Kusjuures seda on üsna võimatu sõnadesse panna. Olen trenni alati nautinud ja midagi vastumeelselt pole ma kunagi teinud. Liigagi tihti saan sellest suisa teatava kaifi kätte: nt pärast mitmeid kätekõverdusi vms kui neid tehes tunnen mõnusat jõudu ja seda, kuidas hiljem keha mõnusasti suriseb, veri käib ringi... mõnus!
Tegelikult on mul umbes 12-15 erinevat harjutust mida ma teen. Kogu kehale. Ja nüüd möödunud esmaspäeval tundsin, et tahan teha natuke rohkem kui varem (E-P tegin u 15-20-40 minutit), panin taustaks muusika mängima ja olin 100% hetkes, nautisin ja tunnetasin igat liigutust... ja aeg lausa lendas kui oligi tund aega möödas. Ilmselt peab seda ise kogema. See on see, et: tunneta iseennast - see on mingis mõttes ju kõige alus.

Korraga saad aru ja tunned kui rikas on inimkeha. Iga kude, iga rakk, iga lihas - kogu see meeletult keeruline "masinavärk" mida saad ja suudad kontrollida; kõik need meeletud ja sõna otseses mõttes miljonid ühendused mis võimaldavad sul end liigutada... korraga avastad ja märkad kuivõrd imeline see on!
Jah, ilmselt peab seda ise kogema; ja olen seda ka varem kogenud ja mõelnud, kuid möödunud esmaspäeval teist moodi ja ehedamalt kui varem: aeg kadus ja jäi vaid nauding liikumisest.

Styles tend to not only separate men - because they have their own doctrines and then the doctrine became the gospel truth that you cannot change. But if you do not have a style, if you just say: Well, here I am as a human being, how can I express myself totally and completely? Now, that way you won't create a style, because style is a crystallization. That way, it's a process of continuing growth. 

Järgmisel päeval tundsin, et vajan väikest pausi ja puhkust, et keha vajab taastumist, ja nõnda on täna kolmas päev mil puhkan ja tegelen muude asjadega. Ilmselt teen täna siiski ka pisut trenni (avastasin, et Mike'il uus ligi 13. minutiline video tundub selleks liiga kutsuv, raske on vastu panna ja ilmselt proovin kaasa teha!). Tunnen, et tahan jälle end liigutada. Rohkem jooksmas võiks ka hakata käima. Põlv paistab ka olevat juba enam-vähem korras.

Seekord sellised mõtted. Tegelikult tahangi seda blogi rohkem 'vaimsematel' teemadel hoida. See kõik on ju nii-nii seotud. Õpid tundma nt ajalugu või astronoomiat (mitte astroloogiat, eksole!:D), mõistad paremini oma kohta selles universumis, Linnutee galaktika äärealal, ja suhtud ka ellu, liigutamisse ja trenni pisut teise hoiakuga, teiste mõtetega, teise - pisut terviklikuma - pilguga.

Terviklik enesetunne ongi see, miks mulle meeldib trenni teha, aga ka lugeda, õppida, avastada, jagada (kui keegi seda siia lugema satub ja kirjutatust midagi saab ja äratudmist leiab:)) - elada.

Tegelikult olen hakanud päris tantsimisest puudust tundma. Argentiina tangot tahaks kunagi proovida.


Lõpetuseks üks hea ja asjakohane tsitaat Elliott Hulse'ilt:

Don't look out so much, start looking in. We're so caught up in what we can see out here, we're so caught up in what's being measured, and we almost worship such things to such a degree that we forget to feel what's going on inside us. We forget how powerful our own machinery is. You know. Just consider the automatic nervous system and how it beats your heart without you having to beat it; how it grows a baby in a womb of a woman without her actually growing the baby. This a brilliance I invite you back to. And a state like that just sheds light on how powerful that place would be to more from. [...]
Go and experience life instead of reading about it. 

Mõni sõna blogist ja blogi autorist

Algne tõuge 
Nii. Miks ja kellele ma seda blogi kirjutan? Sellele küsimusele polegi lihtne vastata. Ennekõike iseendale, AGA veel suurem rõõm oleks mul selle üle kui õnnestuks ka kedagi teist innustada. Innustada mida tegema või kuidas mõtlema? Innustada nägema seda, milleks me kõik võimelised oleme, innustada elama, innustada tegelema sellega, mida tõeliselt armastad...
okei, see võib kõlada läägelt nagu mõned eneseabiraamatud vms. Ma pole elus ühtegi säärast "usu endasse blablabla" asja lugenud, minus endas on olnud piisavalt motivatsiooni, olen teadnud mida tahan, selle kallal töötanud ja tegelikult seda ka saanud...
aga korraga avanes justkui uus maailm: uued sihid, uued mõtted ja korraga sain aru: inimene on tegelikult palju enamaks võimeline! Ja mitte kellegi teise või "ühiskonna" pärast, vaid iseenda jaoks.

Igal asjal oma aeg (või siiski mitte?) 
Mis puutub trenni, siis ehkki olen võrdlemisi liikuva eluviisiga olnud (tegelenud seltskonnatantsuga, aga ka tantsuklubis DanceAct tantsimas käinud, uisutanud, jne), tekkis 2011. aastal tahtmine hakata konkreetselt ka füüsilist trenni tegema. Lihtsalt enesetunde pärast. Üks mu orientiire on kõlanud järgmiselt: if it's not fun - it's not worth it! - kui millegagi tegeled, siis tegele armastusega!
2011. aastal alustasin trenniga ja pidasin u 2 nädalat vastu. Seejärel läksin Islandile vahetusüliõpilaseks ja siis olid muud teemad. 2012 õppisin-õppisin. 2013-2014 lõputööga tegelemine. Muidugi: vabandusi leiab alati, kuid tavaliselt kipub minuga nii olema: kui midagi ette võtan, siis keskendun 100% sellele ühele asjale. No oleneb muidugi, sest tavaliselt tegelen väga mitme erialaga korraga, kuid kui midagi on tõeliselt oluline, siis kipub kõik muu selle kõrval varju jääma. Sain lõputöö valmis ja möödunud suvel (2014) võtsin trenni ette, alustasin hästi tasapisi ja tegin seda mõnuga - u kuu aega jutti ja selle kohta tuli vaid 5-6 täiesti trennivaba päeva. Hiljem on küll tekkinud pause, kuid see kuu aega jättis oma jälje ja mul on tunne, et ma ei saa enam ilma trennita, ja see on tore: kasvõi u 15 minutit päevas ja kogu päevaks hoopis palju rohkem energiat ja jaksu!

Viimastel päevadel tunnen ja mõtlen, et:
1. Never go three days without exercise.
2. Workout at least three days a week.
3. Never miss a Monday workout.
4. Never give up.

Tegelikult pole seda ju palju tahetud, ometi vajab vahel omajagu tahtejõudu, aga kui seda suudad ja sellega ära harjud, siis midagi sinus on muutunud! Ja tõesti, ma armastan liikumist ja trenni, kasvõi natukenegi & keha vere- ja hapnikuvarustus paraneb, jõudu, jaksu ja võhma tuleb juurde ja kokkuvõttes - trenn mitte ei võta, vaid annab energiat!

Samas leian, et päris sundida ei ole end kunagi mõtet, sest see tekitab pigem negatiivseid kogemusi, mustreid ja mälestusi. Tee kasvõi vähe, aga tee tundega. Siin on omamoodi paradoks: teatav sundimine ja mugavustsoonist väljumine kasvatab tahtejõudu ja paneb tegutsema, samas on oluline lähtuda sisetundest ja sisemisest motivatsioonist. Ühest küljest pole iialgi seda "õiget aega", selle aja peab endale ise tekitama, teisest küljest vahel on jällegi tõesti nii, et: iga asi omal ajal. Oluline on säilitada teatavat loomulikkust.
Alustasin seda blogi jaanuarikuus, praegu on juba aprill. Jaanuaris oli see jutt "väga tugevast" inimtüübist kui mõte, kuid nt 13ndal aprillil toimus mingil teab-mis põhjusel mingi muutus, justkui iseenesest, ja sellest ajast peale olen täiesti sundimatult regulaarselt trenni teinud, päris palju lugenud, jne - tegutsenud täpselt nii nagu olen tahtnud tegutseda. Eks näis kuidas sellega on, aga endale tundub, et sain end n-ö joonele. Ja see lihtsalt juhtus. Lõpuks ometi. See blogi on üks hea motivatsioon ka iseenda jaoks siia oma pajatustest kirjutada ja ühtlasi harjutada kirjutamist.
Kusjuures: neuroloogilisest vaatepunktist lähtudes arendab kirjutamine ja kirja teel sündmuste kirjeldamine ajupoolkerade koostööd ja empaatiavõimet. Selle kohta kirjutab Daniel J. Siegel oma raamatus "Mindsight" (2010) kuidas üks 80ndates aastates mees, kes polnud kunagi päriselt empaatiat tundnud (sisuliselt lapsepõlvetrauma tõttu), õppis muuhulgas justnimelt kirjaliku väljenduse teel tundma. Minul muidugi sellega probleemi ei ole ja vahel tunnen vist liigagi palju empaatiat, aga igal juhul on ju hea end ka kirjalikult väljendada, kasuks see kahtlemata tuleb.

Mõelgem, milline kunst on kirja või suulisel teel suhtlemine: võtame vastu kellegi sõnad/kirjeldused, see läheb vasakusse ajupoolkerasse kus on n-ö keelekeskus, seejärel liigub info paremasse ajupoolkerasse kus see n-ö tõlgitakse terviklikuks kogemuseks, ja seejärel uuesti vasakusse, kus kogemus tõlgitakse omakorda sõnadeks. Muidugi töötavad ajupoolkerad koos ja on pidevas ühenduses ja pilt pole sugugi päris nii mustvalge, aga midagi sinnapoole.

Tegelikult on empaatiavõime täiesti omaette huvitav valdkond: Kas teadsite, et kui teil on käsi tuimestatud ja kui näete, et keegi torgib nt nõelaga oma kätt, siis tunnete valu nagu see oleks teie enda käsi? Ainus, mis meid sedalaadi kogemustest eraldab on me närvid, mis liiguvad keha ja aju vahel ning annavad teada, et "pole põhjust valu tunda, sind ju ei torgita", kuid kui see ühendus on katkenud, siis... voila (sellest räägib lähemalt nt neuroloog V. S. Ramachandran). Ja ometi mingit valu me tunneme, isegi kui meiega on kõik korras ja kui näeme kedagi kannatamas.
Minu teada sarnasel põhimõttel toimib ka asjaolu, et nt sotsiaalne hüljatus teeb pisut ka puht füüsiliselt haiget ning valuvaigistid pidavat aitama ka vaimses mõttes südamevalu vastu. Aga see selleks.

Intellektuaalselt 
Siit aga järgmise teema juurde. Hariduselt olen õppinud humanitaariat, kuid hiljuti avastasin ja olen üsna kindel, et tahan teha elus ühe kannapöörde ning minna õppima (neuro)bioloogiat - st loodusteadusi - täpsem oleks ehk öelda, et neurokeemiat. Nimelt olen aru saanud, et väga põnevad asjad asuvad ajus ja...
usun, et kui miski tõeliselt huvitab, siis tuleb sellega ka tegeleda! Aasta-paari eest mõtlesin kultuuride uuringute eriala doktorantuuri, kuid korraga tundub neurobioloogia hulga mõttekam. Mulle tunduvad ka igasugused kultuuri- ja filosoofia teemad tihtilugu väga põnevad, kuid mingil hetkel jäi see pisut liiga ähmaseks ja abstraktseks ja tekkis olukord, et kui tahad asjasse rohkem süveneda ja süüvida, siis öeldakse: see ei ole enam see eriala, vaid pigem psühhiaatria, psühholoogia, bioloogia, vms. Võimalik. Ja siis tekkiski mõte: miks mitte seda siis õppima minna!
Ehkki kõige huvitavamad asjad peituvad tihtilugu mu meelest seal ristumispunktis: täppisteaduste ja filosoofia vahepeal.

Ilmselt on kõnekas, et siiani mu lemmikraamatu "Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World" (esmatrükk 2009) autoriks on Iain McGilchrist, kes on psühhiaater, kuid kes on õppinud ka filosoofiat ning humanitaarteadusi laiemalt.

Tsiteerides inglise keelde valatult A. Einsteini: "Science without religion is lame, religion without science is blind" - religioon religiooniks, aga mulle tundub, et sarnane võrdlus käib ka humanitaaria ja täppisteaduste kohta: Täppis- ja loodusteadused ilma humanitaaria ja/või filosoofiata on kuidagi... tühjad, jõuetud, sisutühjad; humanitaaria ja filosoofia ilma täppis- ja loodusteadusteta on pime!
Olulised on seosed. Ka isiklikud seosed. Seoste võrgustik.

Muidugi, jällegi pole asi nii mustvalge ja lihtne ning liigagi tihti on need erinevad valdkonnad omavahel läbi põimunud, kuid seda tundub küll: täppis- ja loodusteadlased on liigagi tihti vägagi kursis humanitaaria ja ajalooga, humanitaarid aga (vähemalt nii mulle näib) võrdlemisi harva kursis täppis- ja loodusteadustega. Võtkem näiteks Ivai Piiri "Füüsika ajalugu: õpik kõrgkoolidele" (2013) või kasvõi Ain Heinaru "Geneetika: õpik kõrgkoolile" (2013) - esimene räägib põhjalikult füüsika ajaloost mis ulatub sisuliselt peaaegu et "aegade hämarusse", samuti ka nõnda kaasaegse valdkonna nagu geneetika põhjaliku tundma õppimise juurde kuuluvad teadmised nt keskajast ja sellest, millest kaasaegne geneetika on võrsunud.
Tekib küsimus: Kumb on lihtsam, kas täppis- ja loodusteadused või humanitaaria? Mulle tundub, et nii ja naa. See on jälle omaette teema.

Pika jutu lõpuks ja kokkuvõtteks 
Niisiis. Vaimu kasvatamine? Vaimu kasvatamine kõige laiemas mõttes on minu jaoks nii füüsiline kui vaimne protsess. Teate küll: terves kehas terve vaim, kusjuures vaimne pool on mu meelest siiski olulisem: meil võib olla keha, kuid kui vaimu pole, siis pole ju selle kehaga suurt midagi peale hakata, samal ajal kui meil on vaim, aga keha pole, siis see vaim võib olla hiiglaslik (vt nt Stephen Hawkig)!

Ideaalis tahan ma neid pooluseid omavahel ühendada. Propageerida ja vaimustuda füüsilisest trennist ja heast enesetundest, mida see annab; teisalt jagada mõtteid ja vaimustust selle kohta, mida annab me elule nt filosoofia, aga ka loodus- ja täppisteadused: need kõik ju avardavad me teadmisi ja elu!
Ja veel: mõningates teemades olen pehmelt öeldes skeptik (nagu vaimud, hinged, jne), kuid mitte päris 100% skeptik; samas elan ise ja lasen ka teistel elada ning lähtun sellest, et minu arvamus on vaid minu arvamus; siiski on küllaga teemasid kus - andke andeks - väga paljud arvamused ja asjad on lihtsalt valed ning leian, et - olgem ausad! - üks n-ö vaimu kasvatamise alustalasid on: ole iseenda vastu aus! - kui sa midagi ei taha kuulda vms, siis võib sul olla probleem.
Eks ole mul ju õigus kui ütlen, et tõeliselt julge ja enesekindel inimene on avatud kõige suhtes!

Siia üks mõttetera, mis on mind alati saatnud:
Don't be afraid to express your opinions, but don't be surprised when they are challenged.
- kui midagi tundub tõene ja seda võiks pidada elu ja eluhoiaku nurgakiviks, siis tutvu ka selle ülima kriitikaga, vastasel juhul on oht, et võid end totaalselt ära kaotada ilma, et sellest ise aru saaksid. Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kus sa parasjagu asud, vaid su enda avatuses ja hoiakus: ole avatud! :)

Mulle tundub, et selliseid tõeliselt avatud inimesi pole just palju. Nagu filosoof Friedrich Nietzsche (1844-1900) minu arvates tabavalt kirjutas:

"Tõesti, mu sõbrad, ma käin inimeste keskel nagu inimese katkete keskel ja kehaosade keskel!
See on mu silmale kõige hirmsam - näha inimest tükkideks kistuna ja laiali pillatuna nagu tapa- ja taplusväljal.
Ja kui mu pilk põgeneb olevikust minevikku ikka sama leiab ta sääl: katkeid ja kehaosi ja julmi juhuseid - kuid ei ainustki inimest!
[...]
Ja selles on kõik mu loomise luule ja püha püüe, et korjata kokku ja ühendada ühte kõik, mis on katkelist, mõistatuslikku ja jubedalt juhuslikku." 

- Friedrich Nietzsche, "Nõnda kõneles Zarathustra"; e.k 1993; lk 92.

Eks ka Nietzschel olid omad kiiksud, kuid mulle meeldib ta ausus iseenda vastu - ja sellest ju kõik algabki. Nn vaimu kasvatamine algab minu arvates aususest iseenda vastu. Inimesi, sihte, huvialasid, elukäike ja juhuseid on mitmeid - suhestu nende kõikidega, mõista ja teisi arvustamata ja teistele peale surumata leia see, mis justnimelt Sind kõige enam vaimustab! Mu meelest nõnda elementaarne, aga vahel tundub, et võrdlemisi harv nähtus. Muidugi kuidas kellelegi.
Vähemalt minu jaoks peamine on aga see: ma ei taha siin blogis mitte niivõrd kirjutada millegi eitamisest, vaid pigem millegi jaatamisest - meid ümbritseva niivõrd rikkaliku maailma ja elu jaatamisest ning kogu selle avastamisest ja avardamisest:)


Päris pikk tekst tuli. Eile oskasin oma jala ära lüüa ja põlv pisut valutab, AGA täna on esmaspäev ja oma trenni kavatsen ma ära teha (põlve jätan muidugi rahule):)
Kirjutan seda blogi iseendale, aga veelgi rohkem loodan ja oleks hea meel kui õnnestuks innustada ka teisi inimesi, natukenegi, ja alati võib mulle vastu vaielda ja ma ei ütle, et kõik mis ma siin kirjutan on 100% tõde vms; ja mis peamine: ma endiselt ja siiralt usun, et andmis- ja jagamisrõõm on parem kui saamisrõõm (eriti poksis, eksole, nagu mu kallis sõbranna S. tavatseb öelda:)).

P.S. Ma pole kindel kui tihti seda blogi täiendama hakkan, aga annan teada kui paus peaks tekkima. Võib juhtuda, et vahel on koguni mõni kuu pausi, aga võib juhtuda, et ju kirjutan ikka tihedamini. Eks see oleneb pisut ka sellest, et kas ja kes seda veel loeb (ma pole seda eriti välja reklaaminud)... siis ju ikka lõbusam kirjutada kui mu vaimustus peaks kellelegi üle kanduma ja kui on mõttekaaslasi:)

Nüüd aga mõtte- ja vaimumaailmast liigutamise ja trennimaailma. Järgmise korrani!

*
Mõtlesin, et jätan siia igaksjuhuks/naljaviluks ka oma meiliaadressi ja võib kirjutada siia (kes teab, kui keegi ei taha kommentaari kirjutada aga tunneb, et tahaks midagi öelda/küsida vms:)).
Järgmises paaris postituses plaanin rääkida nt a) trenniga alustamisest ja b) erinevusest teatava ürgse kire (desire) ja selle vahel, mida inglise keeles võiks nimetada sõnaga fulfillment - esimene on pigem instinktidel põhinev, teine aga õppimise käigus arendatav (ja nagu ikka: alati pole kõik sugugi nii mustvalge, jne).
Kes tahab aga kohe pisut liigutada, siis üks päris hea "petlikult lihtne" Mike Chang's 10 Minute Workout Challenge:)

Esimesed sammud!

Teises postituses rääkisin erinevatest "inimtüüpidest" ning kolmandat tüüpi nimetasin "väga tugevaks". Mulle tundub, et esimesi teadlikke samme selle tüübi suunas võib kirjeldada järgnevalt (ja tegu ei pruugi olla üldse füüsilise treeninguga: füüsiline treening on vaid üks võimalikke vahenditest, et kasvatada oma vaimu) - leia endale miski, mida sa armastad, milles sa tahad end tõeliselt arendada ja:

First, to be successful, training should be offered in relatively short bursts of twenty to thirty minutes a day, but repeated four to six times a week for at least four weeks. Second, the training schedule should be continuously adapted to the capacity limit of the individual being trained. It can't be too easy; it can't be too hard; it has to be right at the edge, and it has to stay at that edge, getting harder as the person gets better. Together, these two principles developed by Merzenich made for a standardized regimen: four weeks of short daily bursts of intense training that is continuously adapted to remain always at person's capacity limit. 

- Dan Hurley "Smarter: The New Science of Building Brain Power" (2014) (lk 23, epub versioon; e.k. "Targem: Ajuvõimekuse arendamise uus teadus")

D. Hurley raamatu lugemisega olen alles algusjärgus ja ei oska seda veel kommenteerida, kuid antud tsitaat võtab minu arvates kokku midagi väga olulist: leia endale midagi, milles tahad end arendada - kas füüsiline tegevus või ajutreeningut puudutav - tegele sellega u kuu-kaks, 4-6 korda nädalas u 20-30 minutit ühe korra kohta ja kuu-paari möödudes: voila - miski sinus on muutunud!
Kindlasti oleneb asjast, kuid raamatus on konkreetselt juttu nn working memory treenimisest mängu N-back abil; ma ise suht kogesin sarnast efekti u aasta eest kui tegin kuu aega trenni ja nüüd... vahepeal on küll ette tulnud ka pikemaid pause, kuid üldkokkuvõttes on tekkinud suisa "sõltuvus" trennitegemisest:)
Jooksmas käin harva, kuid jooksmine tundub üks hea variant millega alustada, ja päris ausalt kohe, kui sa seda varem teinud pole ja pole n-ö vabatahtlikult jooksma läinud, siis korralda iseendale eksperiment: võta endale kuu aega mil jooksed-jalutad päevas u 20-30 minutit, 4-6 päeval nädalas ja nii u kuu aega ja ma võin sulle suht kinnitada: midagi olulist sinus selle aja jooksul muutub! (vt mu eelmist postitust:)) Pealegi: kammoon, u 20-30 min päevas on ju väga väike aeg ja selle aja võiks ikka leida ja soovitavalt vähegi kannatust (kuu aega on ehk juba pisut keeruline vastu pidada aga: you can do it!)
P.S. Füüsilise trenniga peab olema ettevaatlik ja alguses peab alustama pigem hästi tasapisi, tegema eelnevalt soojendusharjutusi, jne. Alustamise kohta on internetis kahtlemata piisavalt informatsiooni.

Edaspidi ei taha ma siin blogis mitte niivõrd sedalaadi juhiseid hakata andma (olen ise väga algaja ega ole spetsialist; ja sedalaadi kanaleid on kindlasti palju ja palju paremaid!), pigem tahan jagada erinevaid mõtteid selle kohta, mida tähendab minu arvates nn vaimu kasvatamine ja kuidas me vaimselt saaksime olla paremad, avatumad ja iseenda vastu ausamad inimesed... ja ühtlasi produktiivsemad ja liikuda selles suunas, et päev-päevalt end ületada ja alati avastada midagi uut ja huvitavat!

Pikk jutt tuli. Järgmises postituses tahan kirjutada oma ideedest täpsemalt, et kuidas seda blogi ette näen ja kellele see võiks huvi pakkuda. Seda ütlen küll: tahan, et see blogi saaks ennekõike vaimses mõttes huvitav ja mitmekülgne ning arendav ja tahan jagada vaid asju mis ennast väga vaimustavad ja mis minu arvates võiks(id) olla iga inimese arengus hästi-hästi olulisel kohal - ja seda nii naistele kui meestele - kõigile:)


Lõpetuseks üks mõttetera:

The greatest form of violence against another human being is not seeing the brilliance in them.
- Elliott Hulse

Inspiratsiooniks: kehale ja vaimule

Sellised asjad nagu motivatsioonivideod avastasin enda jaoks u aasta eest. Varem ei teadnud, et sellised asjad olemas on ega tulnud pähe neid otsidagi: piisas täiesti sisemisest motivatsioonist. Tegelikult siiani piisab, kuid neid videosid vaadates tunned: "Sa ei ole üksi!"
Ja mitte, et ma ilma nende videodeta arvaks, et olen üksi, ei, seda mitte, aga siiski... see on mu meelest imeline kuidas mõni lühike video võtab tegelikult nii hästi ja nii-nii olulise kokku:

Need on videod mis on mulle jupi aja jooksul youtube'is silma jäänud, mida olen ikka ja jälle vaadanud ja mis on mu meelest lihtsalt imelised. Esimese video avastasin tegelikult täna öösel (algselt oli plaanis temalt üht teist klippi linkida) ning viimane video: see on mu meelest pisut liiga idealistlik - st n-ö valgustusajastul ja moderniseerumisel on ka oma tumedad küljed (lühidalt: süsteem ja bürokraatia kipub domineerima Inimese ja empaatiavõime üle).

Tahtejõud: tahtejõu neurobioloogia

Enne vaimu kasvatamise juurde asumist püüame selle osadeks lahti harutada ja seejärel uuesti kokku panna, sest oluline on mõista, miks me midagi teeme või ei tee, enne kui seda tegema - või kasvatama - asume. Selles postituses tahan ma rääkida tahtejõust. Alustan tsitaadiga (ma ei hakka tsitaate tõlkima: nõnda säilib tsitaatide ehedus, ja lisaks eeldan, et igaüks meist saab inglise keelest aru):

One thing the science of willpower makes clear is that everyone struggles in some way with temptation, addiction, distraction, and procrastination. These are not individual weaknesses that reveal our personal inadequacies - they are universal experiences and part of the human condition. 

- Kelly McGonigal "The Willpower Instinct" (lk 15, epub versioon)

Keegi meist pole ideaalne ja kõigil meil on arenguruumi; kusjuures see, et me pole "ideaalsed", see teebki meist Inimesed suure I-tähega. Eesmärk on säilitada Inimlikkust, kuid - nagu eelmises postituses öeldud - avardada inimese potentsiaali. Ma ei räägi sugugi mingisugusest müstilisest "jõust" new-age stiilis, vaid lähenen asjale 100% teaduslikult ja nõnda, et igat fakti on võimalik ise järele kontrollida ja soovi korral enese peal katsetada. Selles postituses võtame vaatluse alla Kelly McGonigali raamatu "The Willpower Instinct: How Self-Control Works, Why It Matters, and What You Can Do to Get More of It" (2013), et mõista tahtejõu aluseid, ja siis vaatame juba edasi.
Vaimu kasvatamine on nii füüsilises kui vaimses mõttes väga lai teema!
Selles postituses keskendun ennekõike tahtejõu neurobioloogiale ja seletan, miks tahtejõud võiks olla üks paremaks ja kõige laiemas mõttes terviklikumas inimeseks olemise alustalasid.


Inimese aju 
Mis eristab meid teistest loomaliikidest (olgem ausad: oleme samuti loomad - ja sestap tundkem ühtekuuluvust teiste loomadega!:))? Ilmselt "lihtsaim" vastus on: aju! Ennekõike see piikond, mida nimetatakse inglise keeles prefrontal cortex (osa otsmikusagarast ehk frontal lobe'ist):

See piirkond on miski, mis teeb inimesest inimese, on evolutsiooni käigus viimasena arenenud (eriti viimase u 2 miljoni aasta jooksul; võrdpildiks: meie planeet Maa on u 4,5 miljardit aastat vana!) ning on oluliselt suurem kui teistel loomadel. Seal leiavad aset n-ö "kõrgemad funktsioonid" (higher functions) nagu planeerimine, kujutlusvõime, empaatia, aga ka abstraktne mõtlemine ja keerulisemad mõttekäigud, jne. See on põhjus, miks me ei pea ellu jäämiseks toetuma küüntele ja hammastele, vaid suudame lahendada keerukaid probleeme mõistuse abil; ühtlasi peitub selles ajupiirkonnas põhjus, miks me diivanil lesimise asemel oleme võimelised püsti tõusma ja nt füüsilist trenni tegema või millegi edasi lükkamise asemel oleme võimelised kohe selle kallale asuma. Uuringud on näidanud, et need lapsed kes on võimelised planeerima ja kiusatustele (nt maiustused) vastu astuma ("oota viis minutit ja saad ühe asemel kaks maiustust!") on ülejäänud elu jooksul keskelt läbi edukamad - sest neil on kannatust ja tahtejõudu.
Lühidalt: selles ajupiirkonnas peitub tahtejõud, ja see on miski, mida on võimalik treenida!

Nimetatud piikond jaguneb meid huvitavate põhifunktsioonide poolest kolmeks ja Kelly McGonigal on neid oma raamatus nimetanud järgnevalt:

I will - võimaldab sul nt trenni teha või millegi kallal vaeva näha, selle asemel et tegutsemist vältida ja lihtsalt laiselda.
I won't - võimaldab öelda "ei!" implussidele nagu seda on nt sõidu ajal tekstisõnumi lugemisest keeldumine. Need määravad läbimõeldud tegutsemise "jah" ja "ei".
I want - võimaldab sul meeles pidada suuremat eesmärki, mida sa tegelikult tahad.


Erinevate tegevuste ajal aktiveeruvad ajus erinevad piirkonnad.


Fight or flight vs Willpower 

Nii nagu inimene on määratult pika ja mineviku hämarustesse ulatuva evolutsiooniprotsessi käigus arenenud, on arenenud ka inimese aju: n-ö primitiivsemad-ürgsemad piirkonnad on arenenud varem ja pikema aja jooksul, ning hilisemad/"kõrgemad" piirkonnad oluliselt hiljem. Niisiis, ühel pool on inimese "loomalikkus", teisel pool: planeerimisvõime, tahtejõud, jne.

Aju ürgne osa aktiveerub nn fight-or-flight ehk ohu olukorras, mil meil ei jää muud üle kui oma elu eest võidelda või põgeneda. Hiljem välja arenenud otsmikusagar lülitub välja, et vältida kriitilisel hetkel liigset mõttepausi ("Hmm, kas ja kust poolt põgeneda? Või ehk hoopis rünnata?"), ning ürgsemad-vahetumad ajupiirkonnad võtavad üle: pulss kiireneb, aju ning keha täitub vere ja vere kaudu hapnikuga, energiavarud täienevad ning oleme valmis tegutsemiseks. Samas: otsese ohu puudusel osutub säärane reaktsioon sisuliselt ressursi ja energia raiskamiseks ning sedalaadi hetkedel ei pruugi me alati kuigi ratsionaalselt käituda (ratsionaalsusega seotud piirkond ajus on sisuliselt välja lülitatud).
Nii kummaline kui see ka pole: stress ja säärane fight-or-flight situatsioon on laiemas mõttes tahtejõu vastand! Stress mitte ei kasvata, vaid kurnab organismi. Jah, stress võib olla ka kasulik, kuid vaid vaid mõõdukas koguses - stress on kasulik kui see on asja eest. Samuti pole kasulik tänapäeval tihti esinev liigne mugavus: ja inimene muutub nõrgaks ja harjub sellega: teatav õpitud abitus.
Veelgi enam: halvas mõttes stressiga on tihtilugu seotud ka nt: magamatus, depressioon, ärevus, jne - see kõik kurnab organismi. Meie aga tahame olla terved, ja seda nii kehalt kui vaimult!

Kaks 'mind' 
Vahel on tunne, et oleme iseendaga pahuksis ja meis peitub justkui mitu isiksust. Üks võimalus on seda seletada ühelt poolt meie ürgsema "mina" ja tungide ning teiselt poolt teadvustatuma "mina" vastuoluna: keha ja evolutsiooni käigus välja kujunenud instinktid ütlevad üht, ratsionaalne mõistus aga ehk hoopis midagi muud. Kuidas sellises olukorras käituda ja millist rolli mängib siinkohal tahtejõud?

Enesekontroll: tee paus ja planeeri! 
"Tunne iseennast!" - ja tundes iseennast oskad end ka paremini kontrollida. McGonigali sõnutsi:

Self-control is a better predictor of academic success than intelligence (take that, SATs), a stronger determinant of effective leadership than charisma (sorry, Tony Robbins), and more important for marital bliss than empathy (yes, the secret to lasting marriage may be learning how to keep your mouth shut). If we want to improve our lives, willpower is not a bad place to start.

End paremini kontrollides - oma tegude ja mõtete üle reflekteerides - saavutad ka kontrolli oma tahtejõu üle. See kõik vajab planeerimist: otsmikusagarat.
Kui fight-or-flight response tuleneb ennekõike välistest asjaoludest, siis selle vastand - tahtejõud ja enesekontroll ning teadvustatud käitumine - tuleneb pigem meie sisemusest. Kui selle üle põhjalikumalt järele mõelda saame aru kui oluline ja loogiline see tegelikult on - väga palju algab meist endist!
See on ühtlasi põhjus miks räägitakse nt meditatsiooni heast mõjust, jne. Tahtejõudu ja valmisolekut keskendumist vajavateks tegevusteks annab ka enne keskendumist tegevustele pühendumist rahulikult sisse-välja hingamine (u 4-6 korda minuti jooksul).

Hingamine 
Sisse hingates pulss vähehaaval kiireneb: kopsud täituvad hapnikuga, vereringlus kiireneb, jne; välja hingates pulss pisut aeglustub. See on kasulik ja tarviklik, et meile antud juhul olulist ajupiirkonda aktiveerida.

Füüsiline treening ja raamatusoovitus 
Mõõdukas füüsiline treening üldjuhul mitte ei kurna, vaid annab energiat: paneb vere liikuma, keha vere- ja hapnikuvarustus paraneb ning tunneme end energilisema ja elavamana. McGonigal ütleb oma raamatus, et liigne ja inimesest viimse välja pigistav füüsiline trenn on enesetunde osas pigem kurnav, ehkki võib nt kulturismi vms eesmärgina silmas pidades olla kasulik, kuid juba 10-15 minutit või vähemgi parandab oluliselt enesetunnet ja - jah, suurendab ka tahtejõudu. Mina isiklikult teen trenni ennekõike parema enesetunde pärast:)
Ühe uuringu käigus anti rühmale priipääsmed jõusaali ja nad võisid seal käia kuu-paari jooksul u üks kord nädalas. Vastav lõik raamatust:

The participants, none of whom exercised regularly before the intervention, were given free membership to a gym and encouraged to make good use of it. They exercised an average of just one time per week for the first month, but were up to three times per week by the end of the two-month study. The researchers did not ask them to make any other changes in their lives, and yet the exercise program seemed to spark newfound strength and self-control in all aspects of their lives.

Ja tulemus:

The trial’s guinea pigs were six men and eighteen women, ranging in age from eighteen to fifty years old. After two months of the treatment, they showed improvements in attention and the ability to ignore distractions. In an age of thirty-second attention spans, that would have been reason enough to celebrate. But there was more. They had reduced their smoking, drinking, and caffeine intake—despite the fact that nobody had asked them to. They were eating less junk food and more healthy food. They were spending less time watching television and more time studying. They were saving money and spending less on impulse purchases. They felt more in control of their emotions. They even procrastinated less and were less likely to be late for appointments.Good God, what is this miracle drug and where can I get a prescription? The intervention wasn’t a drug at all. The willpower miracle was physical exercise. 

(McGonigal 2013)


VÄGA hea raamat füüsilise treeningu mitmekülgselt arendavast mõjust kannab pealkirja Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain (2013) ning autoriks on John J. Ratey.
Mõlemat raamatut saab nii osta/tellida, khmm... kes otsib, siis netist tirida, aga ka mp3 formaadis.

HETKEL eelpool mainitud teemadesse põhjalikumalt süvenemata on vast selge, miks füüsiline treening võiks vaimu kasvatamist silmas pidades olla üheks heaks aluseks.
Mõelgem: KUI sa oled harjunud regulaarselt trenni tegema, u 15-30 minutit päevas, sekka ka päevad mil puhkad ja lased organismil taastuda, ja see kujuneb sul mõnusaks ja nauditavaks elu osaks mis annab energiat ja parandab enesetunnet, ja kui see on ühtäkki sinu ellu juba nõnda sisse "programmeeritud", et ilma selleta ei saa, siis võid ilmselt üsna kindel olla: ka raskel hetkel ei saa sind mitte miski lõplikult maha murda!

Füüsiline treening pole kaugeltki ainus teema mida tahan siin blogis lahkama hakata, ehk hakkavad koguni domineerima rohkem "vaimsemad" teemad mis avavad võimalusi, kuidas saada paremaks ja tugevamaks inimeseks. Inspireerivatest tsitaatidest, piltidest ja mõtetest kuni teaduslikumate ja põhjalikema artikliteni välja. Vähemalt selline on mu idee. Elada ja jagada iseenda avastusi ja loodan VÄGA, et mul õnnestub sellega kedagi natukenegi innustada, sest olen aru saanud: meil on palju, mida enda juures veel avastada - neid aspekte tahangi edasistes postitustes Teiega jagama hakata:)


Järgmises postituses lisan paar inspireerivat videot ning ülejärgmises räägin paari sõnaga endast, oma taustast, sihtidest ja sellest, miks ja kellele (ennekõike iseendale, kuid veelgi suurem rõõm oleks kui keegi veel siit innustust leiaks!) ma seda blogi kirjutama hakkasin.

...because you CAN!

Vastus küsimusele "Miks sa trenni teed?" võiks minu arvates olla: "Because you CAN!"
- Ja see on imeline tunne!

Mõtle, ühel hetkel oled nt 40-50+ aastane ja keha pole ehk enam see mis varem. Samm pole nii kerge, painduvus pole enam nii hea. Leian, et üks parimaid asju mis sinuga juhtuda saab on see kui noorena avastad liikumise mõnu!

Eile õhtul andis selg edast pisut tunda. Olin eelmisel päeval pisut üle pingutanud. Hoogu sattudes on seda teinekord lihtne teha, eriti kui alustad või taasalustad trenniga (oma ESIMESEST teadlikust jooksukogemusest kirjutan pikemalt mõnes teises postituses - see oli imeline tunne!).
Ja siis - hetkel mil tunned, et keha on kannatada saanud - tunned ja saad aru, et milline MÕNU on tegelikult trenni teha ja teada ja tunda, et oled täis elujõudu, vitaalsust, et oled vormis ja jaksad!

Tegin mõned siit-sealt õpitud painutusharjutused ja see on hämmastav KUI palju parem korraga hakkas. Nüüd - järgmisel päeval - tundub jälle kõik korras olevat:)
Korraga tundub inimkeha nii põnev, justkui täiesti uus maailm mida avastada - nii toitumise kui liigutamise osas. Põnev, kas pole!?!

Olen sedalaadi mõtteid ka varem mõelnud ja tundnud, kuid see keha-teema hakkab minusse üha enam süvenema. See on vist see, et kui u 7+ aastat ülikoolis jutti õppida ja siis korraga hakkad kehale rohkem tähelepanu pöörama, seda erinevate nurkade alt samm-sammult avastama, siis mõtled, et... vau: I have a whole body to develop and to explore!

Samm-sammult, kombata ja avastada keha piire, ja korraga märkad: SINUST ON SAANUD UUS INIMENE!

Ja mitte ainult trenni, vaid ehk isegi ennekõike intellektuaalses mõttes olen üha enam hakanud arvama ja ka oma elus rakendama mõtet: 

See tuleb juba kuidagi... loomulikult; milleks magada maha elu, sest magada jõuab ju alati, tõeliselt elada aga mitte!