Monday, June 29, 2015

Inspiratsioon - Mis see on ja kus see asub?

Nii. Ma pole siia kaua aega kirjutanud, kuid ma ei ole kaugeltki seda blogi unustanud ja kirjutan nüüd. Algselt oli plaanis teha ülevaadet ühest oma lemmikraamatust "Loveability", hakkasin seda suisa uuesti üle lugema ja jõudsin umbes poole peale, AGA siis tuli igasuguseid muid asju vahele ja mõtlesin, et kirjutan hoopis inspiratsioonist. Lühidalt, aga üht-teist olulist ja enda arvates põhilist.


Inspiratsioon - Mis see on ja kus see asub? 

1. 
See on huvitav, et eesti keeles on osaline kokkulangevus inglise keelega, ühelt poolt:
inspiration - inspiratsioon
vs
spirituality - vaimsus

Muidugi võib ka öelda spirituaalsus, kuid vaimsus on eesti keeles minu arvates täpsem ja enimkasutatud. Inglise keele "spirit" tuleneb teatavasti ladinakeelsest sõnast "spiritus" ehk breath - hingeõhk, hingetõmme, hingama. See sobib eesti keeles imeliselt kokku sõnadega: hing, hingestatus, vaimsus, vaimustumine, jne. Sõnade täpset etümoloogiat ehk sõnade algtähendust ning selle kujunemist ma täpsemalt ei oska kommenteerida, kuid alustuseks ma usun, et eelmainitu on täiesti piisav. Niisiis, inspiratsioon tuleneb teatavast vaimustusest, elujõust, vitaalsusest, hingamisest, hingestatusest, vaimu-hinge 'sisse puhumisest' - elust! Selles tähenduses võib öelda, et inspiratsioon on ühtlasi ka midagi imelist - imetegu. Ilmselt pole juhus, et sõnad "elu" ja "ime" kuuluvad suuresti kokku. Elu ongi omamoodi ime: vaimu sündimine mateeriast. Elu, vaim, hing - see on justkui midagi suuremat kui materiaalsed osad millest see koosneb. A whole is more than its parts.

2. 
Metafoorid, mille järgi me elame - tuttav sõnastus, kas pole? - viitab George Lakoffi ja Mark Johnsoni samanimelisele raamatule (1980, e.k. 2011). Raamat, mida olen vaid osaliselt jõudnud lugeda, kuid ühel päeval tahaks selle läbi lugeda. Tundub, et eriti eesti keel on läbi põimunud mitmesugustest metafooridest mida me ise enam ei märkagi, et tegu on metafooridega.
Anthony "Tony" Robbinsil on audioloengud pealkirjaga "The Power of Life Metaphors" millest üht sattusin kuulama ning seal ta küsis: Milliste metafooridega kirjeldaksite te oma elu?
Mõne inimese jaoks võib elu teatud ajahetkel tähendada: mängu, sõda, lavastust, filmi - need on ju kõik metafoorid! Rääkimata sellest, et "I've lost myself" - rangelt võttes ja sõna otseses mõttes ei saa end naljalt kaotada!
Mõtlesin selle üle järele ja üsna kiiresti tuli vastus: minu jaoks tähendab elu ennekõike ime - a miracle. Ka see on ju metafoor: elu kui imetegu, kui imeline juhtum. Ime ei tähenda minu jaoks midagi üleloomulikku või "jumalikku", vaid vastupidi - juhuslikkust, ja see juhuslikkuse moment teebki minu arvates elu imeliseks. Ime pole see kui "jumaliku ettemääratuse tõttu" kohtad inimest/inimesi kes muudavad su elu või on nt täpselt sama nimega (see on omaette teema millest võiks kirjutada ning puudutab statistikat), vaid ime on see kui säärased sündmused on puhtjuhuslikud ja juhuslikkusest olemata leiavad aset. Ime = ebatõenäolisus. Tõeline ime on mateeria, mis on iseendast teadlik.

Ja veel: olen pisut Osho loenguid kuulanud ja mulle meeldis ta sõnastus millele juhtusin eile ning mis on ka antud teemaga seotud: Life is not a problem to be solved, it is a mystery to be lived.

Niisiis on omavahel tihedalt läbi põimunud nii inspiratsioon, elu, aga ka ime/imeteod ja teatav müsitilisus.

3. 
See, et n-ö "geenius peitub meis endis" on võrdlemisi hiline ning humanistlik nähtus, enne seda peeti geniaalsust ning "geeniust tabavat inspiratsiooni" midagi inimesest välispidiseks. Inimene mitte ei olnud geenius, vaid inimesel oli geenius - vaim või teejuht, kes end ilmutas ja teed näitas. Eksisteeris midagi inimesest kõrgemat, mis inimest vaimustas. Ei taha sellest raamatust väga tihti ja alati rääkida (olen seda juba niigi teinud ja tunnen, et mingil tasandil - vähemalt siin blogis - hakkab see end ammendama), aga A Course in Miracles sõnastab seda mu meelest imeliselt ning seostab pühendumusega:
The result of genuine devotion is inspiration, a word which properly understood is the opposite of fatigue. To be fatigued is to be dis-spirited, but to be inspired is to be in the spirit.
To be egocentric is to be dis-spirited, but to be Self-centered in the right sense is to be inspired or in spirit. The truly inspired are enlightened and cannot abide in darkness.
(lk 52)
Niisiis on inspiratsiooni puhul tegu teatava ennastunustava vaimustusega. Inglise keeles on sedalaadi seisundi jaoks kasutatud ka sõna "flow" ehk teatavat laine peal olekut kus inspiratsioonilaine sind kannab. Ma pole flow kohta väga uurinud, kuid tean, et selle kohta on vähemalt kaks raamatut mille võiks millalgi läbi lugeda:
1. Mihaly Csikszentmihalyi: Flow: The Psychology of Optimal Experience (2008)
2. Steven Kotler: The Rise of Superman: Decoding the Science of Ultimate Human Performance (2014) - treiler I ja II.
Viimane tundub mulle pisut idealistlik, aga kahtlemata on asjal oma iva (ilmselt on igaüks meist seda lainelolekut kogenud ning hiljem imestanud "kas ma tõesti tegin selle!?") ja tegelikult võiks asjaga lähemalt tutvuda.
Niisiis tegu on teatava kogemusega kus hea ja halb kaotavad oma mõtted ja sa oled tõeliselt hetkes, vaimustatud ja kusagilt tuleb inspiratsioon ning sellel on oma konkreetne väljendus (kunst, muusika, kirjandus, luule, teaduslik tekst/idee/väljendus vms). Kust see pärineb ja kuidas sellega kõige paremini toime tulla? Usun, et üheks oluliseks märksõnaks võiks olla alateadvus.

4. 
Sulle meenub teatav meloodia ja sa päris ei suuda meenutada olukorda või nime mis sellega seostub ja püüad meeletult meenutada, kuid ehkki selle päritolu on justkui keele peal ja sellegi poolest ei tule see meelde? SEST aktiivseks meenutamiseks kasutad ja teist aju piirkonda/mälu (short-term memory) kui seda, kus mälestus tegelikult peitub - alateadvuses (long-term memory). Täpseid eestikeelseid vasteid sellele paraku hetkel ei tea ja ehkki ma pisut asjast jagan (täiesti omaette teema!), siis mainin siia juurde ilmselt pole juhus, et ka arvutitel on vähemalt kaht liiki mälu: püsimälu (HDD ehk hard disk drive - kõvaketas) ja vahemälu. Oluline on märgata, et alateadvus on üldjuhul oluliselt suurem kui teadvustatud osa. Seda on näidanud mitmed (William James, Sigmund Freud, kaasajal Sam Harris), et alateadvus suuresti määrab ja eelneb kõigele sellele mida endale teadvustame. Mida sellest järeldada? Seda, et inspiratsiooni on keeruline kontrollida, ja niipea kui püüad seda kontrollida, kipub see kaduma.

5. - kaks meetodit 
Ajast, mil kadus usk üleloomulikkusesse (minu arvates õigustatult) tekkis teatav probleem: Mida teha inspiratsiooniga? Kui püüad seda teadlikult kontrollida ja iseenda võimu alla haarata, siis kipub see kaduma, samas ei ole enam kuigi võimalik uskuda, et see pärineb väljastpoolt meid endid. Mida teha?
Inspiratsioon ei puuduta mitte üksnes kunstnikuhingesid, vaid laiemalt igaüht meist, sest kõik pühendusega tehtav ja süvenemist vajav nõuab teatavat inspiratsiooni.

Tuntud neuroteadlane Oliver Sacks rääkis loo sellest, et ühel hetkel oli ta sunnitud end raamatut kirjutama ning ähvardas oma teadvust mõttega, et kui seda teatud ajaks ei tee, siis on karistuseks suitsiid. Oli see tõsiselt mõeldud või mitte, aga raamat õnnestus tal valmis kirjutada. Ma ei ole seda teemat või neid 'meetodeid' otseselt-laiemalt uurinud, aga ilmselt võib seda nimetada piitsa-meetodiks. See on miski, mida ma väga ei poolda, ehkki teatav stress on vahel kasulik, et igaüht meist liikuma panna. Pigem pooldan ja usun seda kui liikumapanevaks jõuks ei ole mitte hirm (negatiivsus), vaid armastus (positiivsus) - prääniku meetod.

Asja jaoks tuleb leida sobiv hetk ja teha seda armastusega. Tom Waitsil olla juhtum kus talle tuli pähe üks meloodia olukorras kus oli võimatu seda muul moel talletada kui ainult mälus. Lõpuks tüdines ta sellest "iseendaga võitlemisest" ära ja ütles mõttes: olgu pealegi, kui tahad mul meeles püsida, siis püsi, kui mitte, siis kao! - ja lastes end n-ö vabaks: meloodia jäigi meelde (ilmselt see lugu).

6. - kokkuvõtteks 
Leian, et tuleb leida teatav tasakaal: ühelt poolt end parajalt sundida, teisalt jällegi võtta vabalt. Ühelt poolt lüüa end käima, et saavutada teatav momentum - impulss, miks mitte Brian Tracy poolt propageeritud viisil ja selleks on enesedistsipliin:
Self-Dicipline def. The ability to make yourself do,
what you should do,
when you should do it,
whether you feel like or not. 
- ai, mulle meeldib see sõnastus! Ja teiselt poolt - kui oled juba vähegi lainel - siis lasta end laineharjal kanda, sest selle liigne teadvustamine võib tihtilugu viia vastupidisele efektile. Ilmselt vastab tõele, et mitmed geniaalsed ideed on tulnud nt unes või sellesarnases seisundis. Ka mul endal oli kunagi (2004) juhtum kus nägin poolunes üht muinasjuttu ning järgneva u nädala jooksul panin selle kirja. See on siiani pikim ilukirjanduslik tekst mida olen kirjutanud. Muidu põhiliselt luuletusi.

Ahjaa, tegelikult tuli vahepeal idee... raamatut kirjutada, esialgne kondikava on juba oma kaks aastat olemas ja nagu siit blogist näha, siis ideid jätkub. Pisut panin ka kirja (lehekülje paar), kuid KUI sellest asja peaks saama, siis läheb selle kirjutamisega ilmselt aastaid. Eks näis. Ennekõike kirjutan iseenda pärast ja omaks lõbuks ja naudin protsessi kus saan mõtteid läbi kirjutamise põhjalikumalt läbi mõelda (nagu siin blogis), teisalt KUI saan selle tõepoolest ühel päeval valmis ja lugejaid leiduks, miks mitte kaaluda trükis avaldamise peale. Ise usun, et sellest võiks täitsa asja saada ja ehk panen siia ühel päeval esialgse eessõna ja sissejuhatuse üles (nendega läheb aega ja juba eessõna ning sissejuhatus tuleksid kokku vist vähemalt u 3-5 keskmise raamatu lehekülge) - aga see on juba teine teema.

Praeguseks kõik ja loodan, et mul õnnestus natukenegi valgustada seda tausta mis puudutab inspiratsiooni kui sellist. Olge ilusad ja head ning järgmiste mõteteni!
:)

Thursday, June 11, 2015

Inimhinge ilu ja olulisus (isegi kui hinge kui sellist pole olemas)

0. - taustaks (eelmise postituse jätkuks) 
Eelmist postitust lugedes võib märgata mõningast vastuolu: ma kritiseerin kui räägitakse aeg-ruumi illusoorsusest, kuid samas justkui pooldan seda kui räägitakse hingest, ehkki rangelt võttes ma hinge kui sellise olemasolusse väga ei usu (kõik taandub mateeriale). Miks on hinge illusoorsus lubatud, kuid nt aja-ruumi ja muud illusoorsused mitte?
Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata, kuid ilmselt vastaksin midagi sellist (kui suudsite mu mõttekäiku jälgida): aeg-ruum, imeteod, jne võivad olla või mitte olla, kuid hing - teataval määral sellesse uskumine teeb minu arvates inimesest Inimese; samuti ei ole hingesse uskumine minu arvates niivõrd "radikaalne" kui nt Jumalasse uskumine, samas on hingesse uskumine minu arvates mõneti olulisem kui aeg-ruumi illusoorsusesse uskumine (või mitte uskumine).

Näiteks:
1) Usk Jumalasse: eeldab küllaltki suurt perspektiivimuutust mis läheb tõenäoliselt vastuollu mitmete füüsikaseaduste ja üldse kaasaegsete teaduslike avastustega - see see on radikaalne;
2) Usk inimhinge olemasolusse - n-ö keskmise väärtusega: ei kaasa endaga ilmtingimata teab-mis üleloomulikesse jõududesse uskumist, ümbersündi või jumalasse vms uskumist jne;
3) Usk aeg-ruumi illusoorsusesse - n-ö madala väärtusega: sellest ei sõltu kuigi palju kas meid ümbritsevat maailma / aeg-ruumi peetakse illusoorseks või mitte. Okei, see võib olla mõne religiooni oluliseks osaks, kuid minu arvates sarnaneb väitele, et "me näeme alati und", kuid unes olles on nii ehk naa üsna raske aru saada kas näed und või mitte ja on's aeg-ruum illusoorne või mitte, kogemuslikus plaanis ja igapäevaselt ma ei usu, et see endaga teab-mis muutusi kaasa tooks (käitume me ju küll justkui maailm pole illusoorne, ei hüppa heast-peast auto alla, jne).

Ma ei tea kui loogiline või arusaadav see jutt praegu oli, ise hakkasin ka sellele alles täna mõtlema, kuid mõtlesin, et panen selle mõttekäigu kirja nii nagu ta mul praegu pähe tuli.

1. - käesoleva postituse sisu: KÕIK (inim)hinged on Ilusad! 
Ei tahakski väga rohkem A Course in Miracles'ist rääkida, kuid viimases "lessonis" jäi mul silma lõik, mis on mu meelest sõnatuksvõtvalt ilus (see sama mida eelmises postituses mainisin, et lugesin seda mitu korda üle, kirjutasin märkmikusse üles, jne). Pealkiri on küll religioosne "I am as God created me." - kuid et ma teatavasti Jumalasse ei usu ja seostasin seda "algset inimese loomisakti/olekut" nn "unconditional Self"-iga - teatava süütusega millesse inimesed ju algselt sünnivad kui nad veel ei taju hinnanguid, väärtusi, hukkamõiste ja heakskiite - kui nad on nagu on: lihtsalt ilusad, siis sõnastasin pealkirja enda jaoks pisut ümber ja koos originaaltekstiga näeb see lõik välja järgmine - minu arvates lihtsalt meeletult ilus sõnastus, eriti viimane lause:

ALL Souls are Beautiful.
This single thought, held firmly in the mind, would save the world.
[...]
Holy indeed is he who makes these words his own; arising with them in his mind, recalling them throughout the day, at night bringing them with him as he goes to sleep. His dreams are happy and his rest secure, his safety certain and his body healed, because he sleeps and wakens with the truth before him always. He will save the world, because he gives the world what he receives each time he practices the words of truth
Midagi nii ilusat pole ma ammu lugenud. Maitse asi muidugi, aga mulle meeldis ja mõtlesin, et kirjutan selle ka siia ümber. Üldiselt katsun ACIM'ist lähemal ajal mitte rohkem juttu teha ja blogiteemana mulle näib, et see hakkab end ammendama. Ju siis on mul lihtalt ehk elus vastav periood ja hetk, et sedalaadi asja on hea lugeda.

2. - lisaks ja tänase jutu lõpetuseks 
'Vaimu kasvatamine' on suur ja lai teema ja usun, et järgmine kord jälle ehk hoopis teistlaadi mõtted. Robert Holdeni raamatust "Loveability" tahaks siia siiski millalgi kokkuvõtte teha, kuid eks näis kuidas sellega kujuneb.

Lõpetuseks täienduse ja lisana üks Iain McGilchristi loeng teemal What Happened to the Soul?:

ühtib sisuliselt minu mõtetega ja samuti käesoleva postituse teemaga. Samas see "hinge"-teema pole midagi, milles ma tea-mis kinni oleksin ja tegelikult ma pigem ei usu, et on olemas hinged mis kehast väljuvad, jne - pigem usun, et kõik taandub mateeriale ja "ise" on aju poolt loodud illusioon-konstruktsioon (vt Bruce Hood'i raamatut "The Self Illusion"!), kuid mul pole selle vastu midagi kui inimesed sellistesse asjadesse usuvad ja minu arvates on see ilus ja mu meelest oleks kurb kui sõna "hing" peaks nt kasutusest ära kaduma. See ongi kogu mu - ja Iain McGilchristi - jutu iva.
Ilusaimad asjad võivad minu arvates sündida paradoksidest: ilu ja imelisuse lisab asjaolule see, et "hinge" pole rangelt võttes olemas ja et kõik taandub evolutsioonilistele protsessidele, pooljuhustele ja mateeriale; kuid samas veel ilusamaks teeb kõige veel see, et me sellegipoolest saame rääkida ja tajuda inimesi ja maailma justkui hinged oleksid olemas. See on asi, mille üle pole mu meelest oluline teab-mis palju juurdelda ja mõtelda (nagu mina praegu teen), kuid mis on mu meelest lihtsalt ilus, olenemata sellest kas usutakse hingedesse või räägitakse neist lihtsalt rõhutamaks, et inimene näib olevat väga palju enamat kui lihtsalt mateeria!

3. Edit (mõtlemisainet): - hing Michel Foucault' järgi kui teatav kehale kohaldatud võimutehnoloogia korrelaat (raamatu "Valvata ja karistada: Vangla sünd" kontekstis):

Ei tohiks väita, et hing on pelk illusioon või ideoloogiline efekt. Ei, ta eksisteerib, tal on oma reaalsus, teda toodab pidevalt keha ümber, pinnal ja sisemuses selle võimu funktsioneerimine, mida rakendatakse neile, keda karistatakse, ja üldisemalt kõigile neile, kelle järele valvatakse, keda dresseeritakse ja korrigeeritakse; kõigile hulludele, lastele, õpilastele ja koloniaalmaade põliselanikele, aga ka nendele, kes on kinnistatud tootmisaparaadi külge ja kelle kogu elu on nõnda kontrolli alla võetud. Selline ajalooliselt reaalne hing erineb küll kristlikus teoloogias kirjeldatud hingest – ta ei sünni siia ilma kui süüdlane ja karistusalune, vaid pigem sünnib ta just alles karistus- ja järelevalve-, piinamis- ja sunniprotseduuride tulemusena. See reaalne ja siiski mitte kehaline hing pole mingi substants, vaid ta on element, kus omavahel ühinevad teatud tüüpi võimu efektid ja teadmise referents; kus võimusuhted otsekui tehnilise ülekande kaudu genereerivad võimalikku teadmist ning teadmine omakorda kindlustab ja tugevdab võimuefekte. Just sellise referents-reaalsuse pinnal ehitati üles mitmesuguseid kontseptsioone, just sealt lõigati välja analüüsivaldkondi – näiteks psüühika, subjektiivsus, personaalsus, teadvus jne.  /-/ Inimene, kellest meile räägitakse ja keda meid kutsutakse üles vabastama, kujutab endast juba ise palju sügavama allutatuse tulemit. Temas elab ja teda paneb eksisteerima “hing”, kes on ise osake sellest valitsemisest, mida võim keha peal teostab. Hing on poliitilise anatoomia instrument ja tulemus; hing on keha vangla.
- Michel Fouault; Valvata ja karistada. Vangla sünd; lk 46-47.


Praeguseks kõik. Olge ilusad ja järgmiste mõteteni!
:)

Wednesday, June 10, 2015

Raamatud ja eeskujud

Ma pole siia jupp aega kirjutanud. On olnud tegemist ja igasuguseid asju juhtunud ja elust läbi käinud. Ühtlasi olen viimasel ajal sattunud rohkem "vaimsemat" kirjandust lugema - vahelduseks päris huvitav; ja tunnen, et kulub ära, sest olen avastanud, et võiks olla teatud olukordades rohkem võimet ja alust nt rahulikuks jääda. Jne. Seekord mõtlesingi, et võiks kirjutada raamatutest - oma lemmikraamatutest - ja nii mõnigi neist vääriks ehk ühel hetkel lähemat käsitlemist.

1. Alain de Botton - Armunu esseed (inimsuhete põhipsühholoogia)
Seda raamatut lugesin juba aastaid tagasi, kuid see oli miski, mis mind sel hetkel muutis: raamatus polnud küll iseenesest midagi väga uut, kuid seal kirjutatu aitas asju kuidagi perspektiivi panna, aitas kõiksugu inimsuhetes hinnata seda, mis on tõeliselt oluline - vaadata iseendasse ja ühtlasi paremini mõista ja märgata Teist. Tol hetkel mõtlesin, et see võiks olla nt igas gümnaasiumis "kohustuslik" kirjandus (ehkki sõna 'kohustuslikkus' mulle ei meeldi ja see võib nii mõndagi ära rikkuda!) - sedalaadi elu põhitõed selle kohta, kuidas me alateadlikult käitume, kuid mida me ise tihtilugu ei märka. Ma ei hakka selle raamatu kohta praegu pikemalt kirjutama, kuid siin on Raamatukoi link/kirjeldus, et saada raamatust mingitki ülevaadet.
Olen seda raamatut kunagi paarile lähedasemale inimesele soovitanud ja tagasisidena kuulnud vaid kiidusõnu. Samas: lugesin seda raamatut hiljuti siit-sealt üle ja hetkel ei kõneta see mind enam nõnda nagu varem, kuid sellegipoolest usun, et keda huvitab isiklik vaimne areng, siis kahtlemata väärt lugemine.
Edasi...:

2. Richard Dawkins - Jõgi Eedenist; The Ancestor's Tale (teaduslik meetod, elu evolutsioon Maal, jne)
Need Richard Dawkinsi raamatud sisuliselt muutsid mu elu! Kunagi aastaid-aastaid tagasi (siiski pärast Armunu esseede lugemist) jäi ühes Apollo raamatupoes jäi see raamat silma, sirvisin sisukorda, nimi tundus kuidagi-kusagilt tuttavavõitu ja ostsin raamatu ära, maksis omal ajal u 70 krooni. Raamat seisis riiulil u aasta-paar kui selle ühel hetkel kätte võtsin ja lugesin ja lugesin ja - olin vaimustuses!

Tsitaat raamatu essõnast (ka Raamatukoi kodulehelt):
Ealeski pole nii paljusid fakte olnud võimalik seletada nii väheste eelduste abil. Lisaks külluslikule selgitavale jõule on Darwini teoorial ka sitket elegantsi ja poeetilist ilu, mis jätab kaugele maha ka kõige imelisemad maailmaloomise müüdid. Üks mu eesmärke selle raamatu kirjutamisel oligi osutada sellele inspireerivale väärtusele, mida sisaldab nüüdisaegne arusaam darwinlikust elukäsitlusest. Mitokondriaalses Eevas on palju rohkem poeesiat kui tema müütilises nimekaimus. 
Ausalt öeldes olen siiani selle öelduga üsnagi nõus. Sellest ajast peale võlus mind evolutsiooniteooria ja korraga - it suddenly made sense, all made sense! - need kõige fundamentaalsemad küsimused, et "miks me siin oleme?", "kuidas me siia saime?", jne. Järgmisena lugesin u aasta-paari jooksul läbi sama autori u 600-700. leheküljelise raamatu "The Ancestor's Tale: A Pilgrimage to the Dawn of Life". Siiani vist kõige mahukam ingliskeelne raamat mida lugenud olen:

Ja minu hinnangul Richard Dawkinsilt vist ühtlasi kõige huvitavam raamat. Hilja-aegu eesti keelde tõlgitud "The Selfish Gene" on ka lummav. Muidugi kuidas kellelegi ja mõnele võib see "ahvist arengu" teema olla vastuvõetamatu, kuid minu arvates on see ilus ja näitab, et 'me oleme kõik üks' - kõik elusloodus on omavahel suguluses! Kes kahtleb? - mingu kasvõi nt Eesti Tervishoiu Muuseumisse ja kui ma ei eksi, siis seal kusagil oli kirjas fakt, et nt inimesed ja tomatid jagavad 50% ühist DNA-d. Ja miks uskuda mis kuskil kirjas? Kui on vähegi avatud meelt, siis vaadake-uurige ise ja näete, kuidas teaduslik meetod toimib ja kui teaduses on olnud ette pettusi (oleme ju kõik vaid inimesed!), siis on see ühel hetkel ka paljastatud. Teadlased armastavad mitte teadmist!
Ja selles tähenduses on teadus minu arvates teatud mõttes inimese kõrgeim seni saavutatud teadvuse-evolutsiooni tase: uurida iseennast, olla iseenda suhtes meeletult enesekriitiline - ja avastada sealjuures uusi asju - armastada nii teadmisi kui teadmatust, olla aus! Olgem ausad: säärast ausust ei leidu tänapäeval just tihti, kuid minu arvates justnimelt see on vaimu kasvatamise üks olulisi eeldusi.
Richard Dawkinsist ja kogu sellest teemast võiksin ma kirjutada pikalt-laialt; kirjutasin temast ka oma magistritöö, jne.
Kuid liigume edasi...

3. Friedrich Nietzsche - Nõnda kõneles Zarathustra (jõulisus, tugevus, ausus, enesekriitika)
Selle raamatu kohta ma pikemalt ei kirjutaks ja ehkki päris läbi lugesin Zarathustra-raamatu alles möödunud aastal (varem u poolepeale - see raamat vajab Õiget Hetke), siis Nietzsche on minu jaoks olnud üks kõige olulisemaid nimesid juba enne 2007. aastat kui esmalt ülikooli õppima läksin. Nietzsche on minu jaoks keegi, kelle nimi sümboliseerib jõudu, ausust iseenda vastu ja elu-jaatust ja -armastust! Kui vahel on meel must või tahan energia-süsti, siis piisab sellest kui võtan 'Zarathustra' kusagilt lahti, loen mõnda allajoonitud lõiku ja see mõjub kui Beethoveni muusika.
Mõneti on Zarathustra-raamat minu arvates ülehinnatud, kuid mõttega neid ridu lugedes, siis tunnistan - seal on tohutu energia ja jõud ja see on raamat (õigemini kogu Nietzsche elufilosoofia), mis vähemalt mind on üsna palju muutnud - see on raamat, mis muudab ka kõige raskemad hetked vaimujõuks!:)

4. Iain McGilchrist - The Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World (neuroloogia; inimkogemuse laiem mõistmine, empaatiavõime, poeesia, kultuur, jne)
SEE on KÕIGE huvitavam raamat mida elus olen lugenud! ehkki ma just igaühele seda ei soovitaks, sest raamatu esimene pool räägib pikalt-laialt ja lõpuks isegi ehk ennast kordavalt ajust, neuroloogiast jne, nii et sellega võib olla tükk tegemist, et teksti jälgida, ehkki keelekasutus on võrratu, nii et tuleb tahtmine iga järgnev lause alla joonida (ja nii ma suht tegin). Raamatu teine pool paneb eelneva ajaloolis-kultuurilisse konteksti. Põhiküsimuse võib taandada ajupoolkerade erinevusele ja küsimusele, et miks üldse inimestel (ja teistel olenditel) on kaks ajupoolkera.
See pani mind mõistma ja kogema aju kui teatavat "masinat"; nägema, kuivõrd plastiline ja muutlik see võib olla, et KÕIK mida me kogeme - see peitub me ajudes ja seda on võimalik muuta; ühtlasi näitas see raamat seda, kuidas liigne teaduslikkus-süsteemsus (vasak ajupoolkera) võib tekitada olukorda, kus uuritavast/nähtavast maailmast võib kaduda teatav hing, elu ja alles jääda vaid mehhaaniline süsteem; ja seda, et ka romantika-ajastul, melanhoolial, usul, hingel, vaimul - kõigel muusikalisel ja poeetilisel! - võib olla oma tähtsus ja see tähtsus on ilmselt suuremgi kui me seda 21. sajandil arvame olevat.
See raamat ja selle raamatuga seonduv on üks mu suurim kirg ja see pani mind huvituma ka tõsisemalt sellises valdkonnast nagu neurobioloogia. Minu jaoks isiklikult kõige huvitavam raamat mida siiani elus olen lugenud:)

5. Robert Holden - Loveability (rahu ja armastus nii iseenda kui teiste vastu:))
See raamat on ehk mõneti üllatuslik, kuid... umbes aasta eest üks mu hea-kallis sõbranna soovitas/mainis seda mulle, lehitsedes ja ümberjutustatuna tundus kuidagi pisut "liiga lihtne", kuid ühel hetkel seda temalt laenates olin ma raamatust koheselt vaimustuses!
Jah, see räägib armastusest ja sellest, et armastus ei kao kusagile, see on alati olemas; ja mis ka ei juhtuks, alati südames ja sisemuses peaksime alati lähtuma armastusest.
Tegelikult tahaksin sellest raamatust pikemalt kirjutada, kuid mõelgem kasvõi sellele: IGA kord kui meil tekib kellegagi või iseenda konflikt, siis see põhineb oma fundamentaalsel tasandil asjaolul ja sügavuses peituval tundel, et "meid ei armastata piisavalt" või et me ei armasta iseennast piisavalt. See on minu arvates absoluutselt iga tüli ja konflikti alus - see etteheide: miks Sa mind piisavalt ei armasta? Jah, võib-olla alati ei armastagi, alati ei saa ega peagi olema kõige suhtes teab-mis armastav ja tolereeriv, kuid ma usun, et kui kõik inimesed iseennast oma sügaval sisemuses armastavad, ja näevad, et mingil tasandil on iga inimene armastusväärne (ehkki võib juhtuda, et 'elu tegi omad korrektuurid' ja ühel hetkel enam pole teab-mis armastusväärne), siis... - see on minu arvates miski, mida võiks õppida silmas pidada.
Näiteks väikesed lapsed - nad elavad hetkes, seda eriti enne kui neis hakkab tekkima arusaam heast-halvast, väärtustest, jne - nende elu on mäng ja hetkes olemine: kui rõõm, siis rõõm, kui trots, siis trots, jne - vahest ka seetõttu nõustun Nietzschega (ja Oshoga) kui ta räägib, et ühel hetkel peab lõvi saama ka lapseks ('Zarathustra' pt "Kolmest moondusest"):
Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu. 
See on raamat millest tahaksin millalgi kirjutada ka pikemalt ning tõttöelda hakkasin seda hiljuti uuesti üle lugema. Eks näis kuidas kujuneb.
Kordan: esmakordne raamatu ümberjutustus sõbrannalt jättis mulle mõneti "lääge" mulje ja tekitas küsimuse, et "mida uut seal on?", kuid... minu jaoks oli - ja ma ei imesta kui mu kirjeldus selle raamatu kohta siin postituses võib imal tunduda, kuid ometi on see üks neist raamatutest, mis kuulub viie raamatu hulka mis on mu elu vähegi sügavamas mõttes teise nurga alt vaatama pannud.

Ja et teid/lugejaid ehk pisut veel oma "imalusega:)" šokeerida, siis pärast "Loveability" lugemist otsustasin tellida ka sellise raamatu:

sest raamatust "A Course In Miracles" oli "Loveability"s üksjagu juttu ja sealt pärinesid päris ilusad ja geniaalsed mõtted ja tsitaadid, nii et otsustasin ka selle tellida. Lugesin paar päeva, iga päeva kohta uus lause kui otsustasin, et ostan terve u 1300 lk täisversioonis raamatu ja tegelikult nüüd saan aru, et selle "Holy Shift!" asemel oleks pidanud seda kohe tegema.
Minu arvates see raamat (st 'A Course In Miracles') EI ole igaühe jaoks ja kui kellelgi tekkis huvi, siis tasuks enne KINDLASTI "Loveability" läbi lugeda, Course'i raamatut siit-sealt sirvida või e-versiooni kusagilt tirida ja selle algust lugeda, kuid mulle isiklikult see raamat täitsa meeldib. Muidugi hetkel olen vaid 15-20 lk lugenud ja võib täiesti olla, et see hakkab end kordama ja muutub tüütuks, kuid siiani on väga okei.
Raamat on küllaltki tugevate kristlike sugemetega ja mina olen - may I remind you - põhimõtteliselt ateist, ehkki päris 100% midagi ei välista, 99% aga küll; nt Piiblit ma pole väga suutnud lugeda, ehkki u aasta eest tegin naljaviluks algust, kuid tundes natukenegi ajalugu, astronoomiat, evolutsioonibioloogiat, siis ma ei saa aru kuidas saab seda uskuda kui see on ilmselgelt laenatus-fabrikaat (siinkohal soovitus: Eric R. Dodds'i raamat Paganad ja kristlased ängistuse ajastul - hea ülevaade sellest, kuidas kristlus omal ajal oma lihtsuse ja hirmu-taktikaga n-ö 'paganaid'-kreeka filosoofiat enda poolele üle 'võlus'; tollal usuti kõike (vihje: à la Monty Python'i "Life of Brian"!:D) ja imeteod oli tavaline nähtus, jne) - ühesõnaga Piibel-Piibliks ja sealt võib leida kõike; seal on aja jooksul osad asjad välja jäetud, osad juurde pandud, palju tõlkes kaduma läinud ja - tehes veel silmi-avavat kriitikat, siis - lisaks soovitaks sellist filmi - see on PIKK 'film', kuid sisu poolest andis seal nii mõnigi jupp rohkem kui terve 'maailma usundite' loeng ülikoolis...
AGA ehkki ACIM võib olla kind-of new age stiilis raamat, siis vähemalt esimesed 15-20 lehekülge mulle täitsa istuvad, samas teistele seda vist väga ei soovitaks, sest a) kui sa pole enne "Loveability"-stiilis raamatuid lugenud või kui pole kursis mõtetega ja selle tunnetusega, et kuidas on tajuda seda justkui puhast ja ego-eelset iseennast milles pole mingeid hinnanguid-hukkamõistu (minu jaoks vastavsuses Jeesus-tegelaskujuga), jne, või b) sa pole kristlane, siis võib ACIM ilmselt ühel hetkel mõttetu religioosse soigumise mulje jätta. Samuti võib see ehk ka kristlastes-usklikes konflikte tekitada kui mõelda vikipeedia saidil olevale raamatu lühiülevaatele.

Lisan veel siia juurde, et ma pole kunagi mingilgi moel usklik olnud; pikka aega olin agnostik, kuid eriti pärast Dawkinsi raamatute lugemist ja üldse rohkem ajaloo ja kõige-kõige lugemist aru saanud, et olen sisuliselt ateist / 99% ateist-agnostik. Religioon kui selline pole minu teema, AGA eriti pärast Iain McGilchristi lugemist olen ehk hakanud rohkem hindama kogemust kui sellist.
Dawkins lähtub ennekõike sellest, mis on Tõene ja sisuliselt nõustun temaga, sest milleks ennast petta ja parem juba olla 100% iseenda vastu aus, pealegi: tõde-evolutsioon-teadus on mu meelest imeline ja selles on nii-nii palju avastada ja uurida ja nautida, aga ka teadmatus, nagu räägib füüsik Richard Feynman ja mis on 100% ka minu vaatepunkt:

samas nõustun ka McGilchristiga kes ilmselt ütleks, et kui keegi otsustab elus midagi uskuda, siis - palun väga - ka sedalaadi kogemused võivad olla inimestele rikastavad. Eks igaühel ole oma elu ja väärtused.

Pika jutu lõpuks: armastan teadust, ausust, enese arendamist, ma sisuliselt ei usu teab-mis kõrgemaid jõude, ehkki neid päris 100% ei välista (põhjus? nägin kunagi kolmel ööl järjest üht VÄGA kummalist und ja see läks u kuu aja pärast täide - 11. sept 2001 - ja siiani ei suuda uskuda, et see võis olla juhus?), kuid sedalaadi read on ju ilusad, kas pole:


Miracles are both beginnings and endings, and so they alter the temporal order. They are always affirmations of rebirth, which seem to go back but really go forward. They undo the past in the present, and thus release the future. 
- ACIM, lk 4.

Või näiteks järgmine lause mis täna silma jäi: "Error cannot really threaten truth, which can always withstand it. Only the error is actually vulnerable." (ACIM, lk 9) - Tõde on see, kes Sa sisimas oled ja kui Iseendast piisavalt teadlik oled, siis miski ei saa seda kõikuma lüüa; vaid vead on need, mis hävivad ja mille najal Sa kokkuvõttes kasvad ja arened - nõnda ellu suhtudes: miski ei saa minna viltu! Ja see pole mitte teatav reaalsuse eest põgenemine, vaid vastupidi: sedalaadi suhtumine annab rohkem julgust asju ette võtta ja tekitab sellise mõnusa rahuliku tunde. Vähemalt minu puhul. Ja sedalaadi lauseid ja mõtteid seal raamatus ikka leidub, suht igal leheküljel, isegi kui on vahel pisut korduvad, kuidagi mõjub hästi.
Ja sekka muidugi Jumala-juttu, kuid seda loen teise pilguga ja neil sõnadel on minul jaoks teine tähendus kui usklike jaoks (üllataval kombel saab seda raamatut siiani nõnda lugeda), päris imalat "kummarda Mind... blablabla" juttu pole veel õnneks kohanud. Eks näis. Lehekülgi sellel raamatul ju jätkub. *

***
Ühtlasi avastasin enda jaoks Ralph Waldo Emersoni esseed; ning kallis sõbranna kinkis mulle Osho, mida ma pole eriti lugenud, kuid mis tundub täitsa hää (näib, et lihtsalt ja osavalt võtab siit-sealt kokku siiski juba varem levinud mõtted):

P.S. Veel paar arvamust paari autori osas (st nii võhik ma nüüd ka ei ole):
P. Coelho - way too liiga lihtne/triviaalne ja mina ei suutnud teda väga lugeda!
Chopra - sorri, aga pläma!
E. Tolle - olen vähe lugenud, kuid tundub, et 80% päris hea jutt ja 20% läheb teaduslikult absoluutselt põhjendamatult uudu-vuuduks kätte ära.
- st minu subjektiivne arvamus. Üldiselt mulle ei meeldi kritiseerida ja lähtun sellest, mis mulle meeldib, kuid need on tuntud nimed ja ennetamaks austatud lugeja mõtteid, et 'on ju olemas ka need autorid', siis - vähemalt neist olen teadlik ja esmamulje on selline. Igaljuhul tollet kavatsen rohkem lugeda küll!
Põhiidee osas arvan, et olen enam-vähem kursis ja sedalaadi asju omal nahal läbi tunnetanud, sügavamas mõttes 'vaimsus-teispoolsuse otsing' vms pole jällegi minu teema; meditatsioonist pean lugu, ehkki ma pole seda sisuliselt kunagi katsetanud (võiks proovida!).
Lühidalt: midagi sarnast, millest neuroteadlane Sam Harris lähtub, selline teatav teaduslik-vaimsus:


Päris pikk tekst tuli, kuid eks ole ju nõnda, et maailmas ja iseendas on palju-palju huvitavat ja avastamisväärset - peaasi on olla parajalt avatud meelega, et seda vastu võtta ja avastada!
Niisiis vahelduseks trennijutule tuli seekord vahelduseks ka pisut raamatujuttu. Järgmises postituses juba uued teemad.

Soojust kõigile!


* Edit:
"...blablabla"-juttu pole veel kohanud. Nüüd olen. Olen leheküljel 14 ning seal on new-age'ilikult juttu sellest, et "aegu-ruum on illusoorne". Selliseid asju ehk ei "tohiks" sõnasõnalt lugeda, aga samas tohib küll (teadvuse/aju jaoks on aeg-ruum muidugi suhteline, kuid sellegipoolest paganama reaalne!)... mõelgem kasvõi Einsteinile või Lee Smolin'i raamat "Time Reborn: From the Crisis in Physics to the Future of the Universe" (2014) - raamat, mille lugemine mul samuti hetkel pooleli on. Parafraseerides Richard Dawkinsit: on asju/arvamusi, mis on lihtsalt läbinisti valed!
Aga see selleks ja loetu mind iseenesest ei üllata, sellegipoolest nauditav raamat, ilus poeesia sõna otseses mõttes (just täna sattusin ühele lõigule, et see oli lihtsalt nii ilusasti sõnastatud ja mõte oli nii ilus, et pidin seda u kolm korda üle lugema ja kirjutasin endale veel eraldi üles ka:)). Ses mõttes, ärge saage valesti aru, minu asi pole mitte niivõrd kritiseerida, vaid näha asjades head ja võtta neist seda, mida leian endale olevat kasulikuna. Aga et see on blogi, nii mõnigi võib seda lugeda, siis tasakaaluks ja objektiivsuse eesmärgil mõni pisike kriitikanool kulub vast ära.
Üldiselt on tekst mulle nauditav. Eks igaüks loeb erinevalt, mina loen jällegi läbi sedalaadi (teaduslik-poeetilise)filtri.