Kusjuures endiselt ma ei leia, et neid faile saaks äärest-ääreni joondada või käsitsi nende suurust sättida. Proovisin veidi html koodiga pusida ja sellest ei tulnud ka hetkel midagi välja. Ehk on siiski loetav (lõppu kopeerin ka lihtsalt tekstipõhise versiooni):
lühijutt
***
Ta pidurdas järsult. Korraga valitses maanteel vaikus. Esituledest kumav valgusvihk näitas sirge tee suunas, kuhu auto oli olnud sõitmas. Uks avanes ja ähmi täis mees hüppas välja. "Kas seal on keegi? Ma võin vanduda, et nägin kedagi," pomises ta. Vaikus. "Kurat. Mida kuradit!" Endiselt vaikus. "See ei saanud olla kummitus, või hakkan ma lihtsalt hulluks minema."
"Kummitus". Mees võpatas. "Kes seda ütles? Mis sa ütlesid?" Mees pöördus, vaatas enda ümber ringi ja rääkis öisesse tühjusse: "Kummitus?". Ta tegi autole tiiru peale. Ei midagi. "Halloooo!"
"Halloo!" - kostis kusagilt.
"Kurat küll!" ärritus mees, ta paistis ühtaegu vihane kui ahastuses. "Kurat. Mis toimub? Hakkan ma hulluks minema?"
"Minema?".
"Haa," näis mees taipavat. "Kusagilt kajab. Eks? Kusagilt peab kajama!". "Kaa-jaa-maaaa!" hüüdis ta ja jäi kuulatama. Vaikus. "Mida kuradit," vandus ta endamisi: "Kaja see ei saanud siis ka olla?". Mees jalutas veel ühe tiiru ümber auto. Endiselt vaikus. "Mis see siis oli?" küsis ta endamisi.
"Oli?" - näis justkui kusagilt kõlavat. "Mida!?" karjatas mees. "Midaaa!? Hall... ooo..."
"...daa" - kõlas.
"Ah?" ei saanud mees enam aru. "Kas keegi teeb minuga siin nalja?"
Ta seisis minuti-paar paigal, kuulatas ega söandanud kusagile liikuda. "No selge," ütles ta viimaks, istus autosse, hakkas juba ust kinni tõmbama, kuid tuli siiski veel välja. "Hüva." Ta lükkas auto ukse kinni ja lülitas läbi avatud akna autol ohutuled sisse.
Miski ei lasknud tal edasi sõita enne, kui ta oli veendunud, et oli seda kõike endale ette kujutanud. Ta jalutas pisut edasi ja keeras seejärel esimesest ettejuhtuvast kohast metsa. Autoteelt oli näha tema auto tulede valgust ja et mitte ära eksida, hoidis ta sel pidevalt tagasi vaadates silma peal. See polnud lihtne, sest mets oli tihe, kuid altpoolt oksi võrdlemisi läbikäidav. Ämblikuvõrgud, niiske metsaõhk ja pehme sammal. Seened. Südaöiselt hämar. Mees ei kartnud. Valgust oli siiani näha. Ta oli vai... LAKS. "Aaaaaaa!" pistis ta karjuma. "Aaaiiiiii! Kuuraaaaaat!" Hetk vaikust. "Aaaa," kostis mehe suust kaeblikku äginat, kui ta samal ajal kummargile laskus ja kätevärisedes oma jalast kinni haaras. Karule üles seatud lõks oli tugevalt ümber ta jala ja jala sisse kinni kiilunud. Mehe käed määrdusid punaseks. "Appiiii!" karjus ta. "Ma jäin kinni. On siin keegi!?" Ta hingeldas ja öine mets vaikis talle vastu. Kusagilt oli justkui kuulda auto lähenemist. "Appiiii! Appiiii!" Kui see ka oli auto, oli see taas möödunud. "Appiiii!" Vaikus. "Aaa!" Möödus hetk ja kuulda oli vaid mehe valulist hingamist. Ta oli loobunud püüdlusest lõksu oma jala ümbert lahti kangutada, see oli liialt tugev, piisavalt tugev, et hoida lõksus täiskasvanud karu.
Kusagil peab ju olema mingi lüliti või päästik, mis lõksu lahti teeks, mõtles ta, otsis seda, kuid ei leidnud. Mees vajus külili. Valu hakkas aegamööda asenduma tuimusega.
***
"Uskumatu. Kuidas see sai juhtuda?" küsis Paul üllatunult.
"Jah," vastas Sofia. "Olivieri surnukeha leiti alles möödunud nädalal ja arstid ei tea, kui kaua ta seal niimoodi kinni oli olnud. Auto, mille ta tee äärde oli jätnud, polnud temast kaugel, kuid kellelegi ei tulnud pähe seda uurima minna. Arvati, et küllap tegi keegi lihtsalt ühe metsapeatuse, kuid neile möödujatele, kes autost ööpäeva jooksul mitu korda mööda sõitsid, hakkas asi tunduma kahtlane. Siit-sealt lähedusest tehti katset inimest otsida ja hüüti, kuid ei midagi."
"Jah?" vangutas Paul uskumatusest pead. "Tead, mis on kummaline?"
"Mis?" päris Sofia.
"Õigemini irooniline," täpsustas Paul. "See," jätkas ta "et mul praegu tuleb meelde juhtum Olivieri noorusajast, mil Olivier käis lühikest aega ühe tüdrukuga, kelle nimi oli... mis ta nimi nüüd oligi? Ahjaa, Livia! Olivier käis tüdrukuga nimega Livia, kes jättis poisi selle pärast maha, et Olivieri tollal parima sõbra isa oli jahimees, kes minu teada jahtis muu hulgas karusid ja kel olla olnud kodus elutoa seinal karu pea topis - trofee. Tüdrukul oli selline asi südame pahaks ajanud ja jätnud poisi päevapealt maha. Olivier veel muigas selle üle, et nõrga närvikavaga tüdruk. Tüdruk oli vihjanud oma nimele, mis seostuvat "eluga" ja et kõike elusat tuleks austada. "Pole siin enam midagi austada," oli Olivier vastanud öeldes, et inimene on maailma lõpmatuseni muutnud ja et sellesse ei saa enam midagi parata."
"L-li... Livia?" küsis Sofia üllatunult. "Livia?" jätkas naine: "Harukordne nimi ja ma nagu kuulsin kusagilt, et sellenimeline tütarlaps oli kunagi metsa kadunuks jäänud. See oli muidugi ammu aega tagasi. Muud ma temast ei tea ega mäleta. Ajalehes kirjutati ja mäletan paari tuttavat temast vilksamisi rääkimas."
Paul ohkas. "Seda juttu ei tohiks väga levitada, muidu ei julge enam keegi seda teed mööda sõita ja veel vähem seal seisma jääda. Või võib-olla justnimelt peaks levitama. Tahaks tegelikult teada...".
"Ära aja hirmu nahka!" müksas Sofia Pauli suud pidama.
"Sa ometi ei usu seda?" muigas Paul ja kiikus toolil naisest pisut eemale.
"Ära mõnita. Olivier oli sinu kunagine sõber, kuidas sa võid nii rääkida!"
"Tõsi."
Nad vaikisid hetke. "Olivier oli tõesti hea sõber. Ja see oli ammu aega tagasi," rääkis Paul. Hetk vaikust. "Ja küll me kunagi kohtume nii ehk naa. Igaühel meist on ühel hetkel aeg minna." Nad vaikisid.
"Mis sa ütlesid?" küsis Paul natukese aja pärast ja Sofia vaatas talle seepeale üllatunult otsa: "Midagi ei öelnud".
"Ma nagu kuulsin, et sa ütlesid või pomisesid endamisi "Sõber"."
"Ei," ütles Sofia. "Ma ei öelnud midagi."
"Kummaline."
"Irooniline." - näis justkui kusagilt kostuvat. Sofia nagu kuulis midagi, kuid arvas, et ju kujutas seda ette. Paul tegi uue õlle lahti, kuid see pidi jääma viimaseks, sest tal oli plaanis veel sel õhtul autoga koju sõita ja see kummaline linn kus seda ja teist jätta.
21. jaanuar 2020
