luuletus

* 

Iga silmasära 
iga südamest tulev sõna 
ja äratundmise naeratus 

koduukse lävel 
hooliva kallistuse ootel 


** 
Olen, helisen ja unelen 

kasvatan tiivad 
seejärel juured 
ja tõusen lendu 


*** 
Sa 
mu isiklik kodu 

mu päeva- ja ööhoidja 
õhtu- ja hommikusoojus 

ja tahe 
maailma päästa. 


2015 

Teadlikkus ja uskumuste kaks palet

Tegelikult oleks palju kirjutada, kuid keeruline leida sõnu. Kogu neid sõnu ja uurin ja puurin ja kui õige hetk, eks siis kirjutan. Aga täna tahtsin lühidalt kirjutada teadlikkusest ja uskumise kahest viisist (ma pole kindel kas "pale" on õige sõna). Nimelt täna tabas mind üks arusaamine. Olen seda ammu intuitiivselt tundnud ja nõnda käitunud, kuid täna tekkis lõpuks tunne, et ehk oskan seda ka sõnadesse panna. Seda saab jaotada kahte osasse ja minu arvates võiks see olla iga vähegi "vaimsema" elutee alus.

1) Teadlikkus 
Teadlikkusest on räägitud palju ning selle põhiline kuju on: tunneta iseennast. Mingis mõttes algab kõik iseenda usaldamisest ja tunnetamisest. Tegelikult on seda keeruline kirjeldada, sest kõik on nii-nii seotud, nii sisemine kui väline (kes kasvab huntidega, see ei saa tundma inimlikkust - puht teaduslik fakt ja sääraseid näiteid on täiesti olemas): lõppkokkuvõttes vajab inimene inimest. Seda eriti elu alguses ja ma ise usun, et alati.
Niisiis, mida mõelda teadlikkuse all? Tähelepanu ning antud juhul võiks selle vastandiks olla alateadlikkus. Osho sõnul: "[...] if you are familiar with the situation, you will not be aware of it." (Osho, The Chakra Book, lk 55)

Ning kui siia juurde võtta ka juhtnööri: Kui miski tundub huvitav ja veenev, siis alati uuri ja õpi tundma ka selle vastandit! - kui seda tõeliselt suudad, siis oled sa tugev, kartmatu, kindlate juurtega (mis on ühtlasti teatavaks juuretuseks, sest see juuretus ning kindlameelsus on justkui "teisest ilmast", ometi päirneb siit ilmast, see ongi teadlikkus) ning ennekõike vaba ja avatud. SEE on minu meelest absoluutselt igasuguse teekonna algus ja tõeline algus.
Sellest lähtuvalt ei saa teekond olema lihtne, sest alati kui oled võtnud ühe suuna, siis tihtilugu on tarvis astuda mõni samm ka vastassuunas. Seejärel tihtilugu ilmneb teatav kesktee. Ühel hetkel oled sa äärmuslik materialist ning soovitavalt õpid seda tõeliselt tundma ja tunnetama; järgmisel hetkel leiad end süvenemast "vaimsesse" maailma. Kes on algusest peale süvenenud vaid ühte, siis selle kohta ütleks: kuidas sa saad öelda, et seda tõeliselt tunned kui sul pole võrdlust? Siinkohal pidagem meeles, et inimmeel võib olla petlik ja ma ise leian, et inimmeelest tihtilugu ei piisa, tarvis on ka objektiivsemat teaduslikumat pilku (küllaga on juhtumeid kus inimesed on oma tunnetuses eksinud; võtkem näiteks tunnistajad kõiksugu kriminaaljuhtumites; lõpetades erinevate religioossete uskumustega).

Need kaks momenti on justkui ühe olulise mündi kaks poolt: õpi üht asja tundma, kuid seejärel on oluline hüpata tundmatusse, et vaadata asja uuesti uue pilguga. Täna on see hakanud mulle rohkem kohale jõudma, seda ka igapäevases elus: niivõrd palju asju teeme ju alateadlikult ega märka, et seda teeme - jalutades asetame ühe jala teise ette; välja minnes sulgeme automaatselt ukse ega pane seda enam tähelegi, jne. Kõigest ei saagi ega peagi teadlik olema, aga olen aru saanud, et teatav teadlikkus on tegelikult elutunnetuse võti. Elad ju kõige enam siis kui tunned end elavana. Seepärast on ülimalt hea tihtilugu ka trenni teha või üldse liikuda: keha täitub hapnikuga, meeled muutuvad erksamaks ja... teatavat vastupanu ning mugavustsoonist väljumist tunnetades sa oled tõeliselt hetkes ja ärkvel.

2) Uskumused 
Järgmine punkt puudutab uskumusi ja laiemalt võttes usku, et oled n-ö õigel teel. See on keerulisem teema ja ma pole kindel kui hästi seda praegu sõnastada oskan, AGA täna tabasin end mõttelt ja konkreetsemalt arusaamalt, et uskumusi saab olla kaht sorti: ühed viivad sind n-ö "tõest" eemale ja teised lähemale. Jah, tõde on suhteline, aga siiski... ja kas ikka on suhteline? Mulle tundub, et eelmist punkti arvesse võttes on siiski olemas meetod kuidas tõele natukenegi läheneda, isegi kui see tõde on puhtalt inimlik ja fabritseeritud (st mitte "tõde iseeneses").

2.1. Tervendav ja arendav uskumine näiteks see kui tõbisena usud enda tervenemisse ja seda tõeliselt siiralt uskudes tunnedki end paremini. Bruce H. Liptoni raamatut "Biology of Belief" (olin alguses eelarvamusega, aga otsige nt youtube'ist ja usun, et näete, et asjas on iva!) lugedes olen sellest üha rohkem aru saanud ning kontekstis: uskumine ja bioloogia. Iseenda hoiak ja mõtted on selle alus, et ühel hetkel saaksid teadvustada: kõik on võimalik!
See on justkui hoiak, mida on hea arendada ja elu aluseks võtta, et siis vapralt edasi liikuda ja ühtlasi olla elus õnnelik.

2.2. Ja siis on veel olemas eksitav uskumine, sest uskuda saab ju igasuguseid asju ja tihtilugu usutakse ka ilmselgelt valesid asju ning seda juba üksnes puht loogiliselt: kõik uskumised ei saa iial olla tõesed!
Uskumine on ju siiski teatav projektsioon, et "kuidas võiks olla" kui eristada seda teadmistest. Siinkohal on õige usk justnimelt usk, mitte aga teadmine: ma usun, et nii on ja nii läheb, ja ma pole selles päris kindel, aga see polegi oluline, sest teekond on oluline!
Siin tekibki tihtilugu oht, et uskumine kokkuvõttes pigem nõrgestab: sa ehitad endale keerulise ja tegelikult raskesti kaitsetava ususüsteemi, lähtud ainult ühest vaatenurgast ja kokkuvõttes surub see sind pigem raamidesse, mitte aga ei ava elu müsteeriume selle kõige laiemas tähenduses. Oluline on rõhutada igasuguse uskumuse laia ja tugevat pinnast - ja niipea kui kohtad vastuväidet, siis võta see rõõmuga vastu ja uuri, et ega vastuväitel tõepõhja all ei ole!
See võib kõlada lihtsalt, aga tõttöelda olen VÄGA vähe näinud ja kohanud tõeliselt avatud inimesi: nii-nii paljud arvavad end teadvat millest räägivad, aga on näha, et tegelikult pole asjaga kursis. Enamasti ollaksegi vaid ühes teemas kodus ja siis arvatakse, et selle tundmise näol teatakse ka kõike muud. Näiteid võiks tuua küllaga. Ühes asjas on inimene tõeliselt kodus, AGA mingist hetkest paneb täiesti huupi ja kriitika ei näi absoluutselt huvitavat. Ma ise püüan selle lõksu mitte sattuda: ja tunnistan kui ma midagi ei tea!
Mu meelest hea näide: vestlus Richard Dawkinsi ja 'father' George Coyne'iga. On näha, et viimane on tõesti oma uskumused ja seisukohad läbi mõelnud!
Teisalt jällegi: kas sellisel juhul ei lähe kaduma teatav siirus ja spontaansus kui hakata kõike nõnda uurima? Selle kohta ütleks: lõppude lõpuks on ju tegu Sinu maailmavaatega, eriti kui on tegu vähem või rohkem religioossete uskumustega, siis kuidas saab mitte olla ise huvitatud, et iseenda maailmavaate vundament oleks tugev!? Eriti kui minnakse oma maailmavaadet ja uskumusi levitama. Isolatsioonis olles uskugu minu poolest mida tahes:)
"Õige" maailmavaade, ma leian, peaks olema siiski ekspressiivne, väljapoole ulatuv, laienemist ihkav, aga samas ka sissevaatav ja parajalt endasse süüviv - mikro- ja makrokosmose omavaheline seos ja teatav harmoonia - mitte aga üks või teine äärmus.

*
Siinkohal on mu meelest siiski oluline roll ka teadusel: ma ei tea n-ö tavainimese üldpilti ja kuvandit teadusest/teadlastest, aga vähegi tõsiseltvõetavad teadlased on vägagi alandlikud: nad lähtuvad ainult sellest mida nad on välja uurinud ja on avatud sellele mida nad ei tea ning tunnistavad oma teadmatust.

Oluline on tunnetada tasakaalu sisemise ja välise vahel, iseenda subjektiivse tunnetuse ning objektiivse/üldtunnustatu vahel. Tihtilugu on see meeletult keeruline, AGA rahu ja kindlameelsust toob see kui lähtud justnimelt sellest esimesest punktist ning oled avatud - siis saad vähemalt olla kindel, et oled endast andnud parima. Samas elu on üürike ja säärane suhtumine ja süvenemine võib võtta meeletult aega ja olla või kujuneda koguni elu tööks, samas keda teema huvitab ja kellele meeldib ja kel on võimalust ning luksust kõiksugu mõtete üle pead mõlgutada, siis mu meelest - miks mitte. Muidugi elus on kõike ning leian, et elus peab olema ka parajalt praktilisust, lõbu, jne. Mida ma siin blogis tahangi propageerida on teatav tervikpilt, et oleks siit-sealt midagi võtta ja et leida selleks ka aega. See on mu isiklik ideaal, mu isiklik "kiiks".

Ja ideaalis võiks eelmainitu lähtuda kolmest-neljast valdkonnast/lähtepunktist:

1. (neuro)bioloogia - tegeleda elusorganismidega rakutasandil ning ühtlasi neurobioloogiaga, mis on siiani üks suurimaid müsteeriume ning seotud ka inimpsühholoogiaga ja sellega, mis teeb meist inimesed - st kui uurida elu, siis tuleks heita pilk ka bioloogia valdkonda;
2. filosoofia/vaimsus - heita pilk elule üldisemalt ning näha, et väga palju oleneb tõlgendusest jne - vaimsus kui selline mu meelest ongi ennekõike filosoofiline;
3. (astro)füüsika: heita pilk nii makro- kui mikromaailmasse. Ilma selleta jätab tervikpilt mu meelest alati soovida, ehkki need kaks äärmust on teatavasti nii-nii suured ja siiani alles avastamist vajavad valdkonnad, et üks inimene võib elu jooksul sellest ehk vaid aimu saada, aga usun, et see aim on meeletult oluline, et tunnetada meie kohta ses kummalises universumis:)
4. ajalugu - minu arvates väga palju algab ajaloo tundma õppimisest. Ka õpikutes - igal pool - alustatakse alguses ajaloost ja kontekstis, millest üks või teine "asi" on välja kasvanud.

Kui neid nelja aspekti pisutki tõesti avatud pilgu ja siira huviga uurida ja puurida, et leida oma "elu mõtet" või lähenemist või n-ö elufilosoofiat, siis mu meelest ei saa väga mööda panna. Tee võib olla käänulisem, aga see-eest ausam, õigem ja huvitavam ning laiem.


Seekordne tekst sai kirja pandud pisut kiirustades ja teine pool on pisut hägune (üldiselt tahaks asju paremini ja konkreetsemalt sõnastada), aga seekord siis sellised mõtted. Ja need vaid hetkemõtted. Inimene muutub pidevalt ja ma ei imesta kui aasta-paari pärast mõtlen hoopis teisi asju ja lähtun teistest "pidepunktidest".

Järgmise korrani! :)


P.S. Järgmisel korral või ilmselt millalgi lähema u kuu aja jooksul tahaksin kirjutada chakratest. Paljudele tuntud teema, aga mulle endale uus ja puht psühholoogiliselt hakkas mulle meeldima see seitsme chakra süsteem, kus saab mu meelest paralleele tuua ka nt bioloogilise evolutsiooniga. Olen küll mõneti kriitiline selle teema suhtes, aga puht ideetasandil on mõte ilus ja mu meelest on selles teatav iva ja heas mõttes poeetilisus. Eks siis juba lähemalt. Ühtlasi jätkan tasapisi neuroloogia temaatika lugemist ja sel teemal tuleb ka kindlasti postitusi.

***

Kõikjal, kus inimene puutub kokku motivatsiooni, inspiratsiooni, teotahte ja tegudega, näen ma sõna ja ennekõike metafoori ning poeesia olulisust. Ennast ületades muutub inimene kunstiteoseks: ta astub sammukese lähemale jumalusele, üleinimesele, saades kellekski, kelle olemasolu ja jõudu on võimatu kirjeldada, sest säärast inimest ei saa raamidesse suruda. Teda peab tunnetama, äärmisel juhul saab temast vaid luuletada, ja mis kõige olulisem: ta inspireerib!

See on jõud, mis liigub läbi igast takistusest, seetõttu peab ta olema parajalt abstraktne, aga ka parajalt konkreetne. Ta on tasakaalus. Ta on leidnud iseenda tugevaima külje ja rajanud sellest kindluse. See kindlus ei ole kivist, vaid see on segu vahast, savist ja veest: see on pandlik kui kõige paindlikum ja võimsam aine, mis rajab oma teed suunas, mille ta on ise valinud. See "aine" on Tahe! 

Ta on alati teel ja ta on alati kodus. Iga sammuga jõuab ta lähemale iseendale ja samas on ta alati päral. Ta eemaldub, ja samal ajal ta läheneb – kõiksusele, surematusele – elades läbi ja tunnetades sealjuures läbi igat sammu - 'aeg möödub ja on alati'. Ta ületab vastuolusid ja samas temas endas pole ühtegi vastuolu. 

Ta saab aru, et inimene on miski, mida peab pidevalt ületama - mis tahab, et teda pidevalt ületataks - ja et saada tuleb selleks, kes ollakse. Siin ja praegu. 

Sel hetkel pole see enam filosoofia, vaid see on midagi, mis asub teispool mõtet ja ometi on mõttest läbi imbunud. See ei ole meditatsioon. See on midagi vaevu sõnastatavat. Seda ei olegi tarvis sõnastada. 

See on olemine, mis asub kusagil inimese ja jumaluse piirimail.