luuletus(ed) ja unenäod...

 Avastasin, et ma polegi siia mõnda aega kirjutanud. Eks see olegi mul selline mitteblogi-blogi. Tegin umbes aasta eest fb-s lehekülje "Kirjutised ja luuletused kirjutusmasinal" - sinna olen aegajalt luuletusi pannud. Üks näide, mis ühele mu tuttavale väga meeldis: 

Rääkides unenägudest. Nägin täna pisut kummalist unenägu, õigemini kaht unenägu, mis üksteisele järgnesid. Esimesest on väga vähe meeles, teisest rohkem. 

Mäletan, et esimeses olin mingil hetkel ühe basseini ääres, panin jalad üle ääre basseini ja otsustasin, et vesi on siiski pisut liiga tuline, et end sinna sisse kasta. Ja mingil hetkel olin teises unenäos... 

Oli talvine aeg ja keskkond, mis meenutas Islandit. Mereäärne ala, rand oli jääs ja tuiskas ning mere ääres oli üks pisike hoone. Seal oli seina peal mingi plakat või täis kirjutatud plaan või miskit, mis mingil põhjusel pääses lahti ja lendas tuulega aknast välja. Ma olin seal millegagi ametis ja mõtlesin, et kohe-kohe püüan selle kinni ja toon sisse tagasi. Siis olingi väljas ja vaatasin, et plakat-paber lendas jäisesse vette. Mõtlesin, et ju saab selle ära kuivatatud ja kõik saab korda. Hüppasin järele. Sulpsti. Vesi oli külm. 

Ma ei mäleta, kas sain plakati kätte, kuid mäletan end justkui kõrvalt vaadates kalda poole upitamas. Tekkis hirm, et võin ära külmuda ja ära uppuda; ma isegi ei kartnud nii väga enda pärast, aga mu lähedaste pärast, kes ei oska mind kusagilt otsida ja kel ei pruugi olla õrna aimugi, kuhu ma kadusin, või kui keegi kord leiab, siis ei teata, kes see inimene on. Olin jõudnud end külmununa ülakehapidi pisut jääservale upitada ja sel hetkel mäletangi end kõrvalt vaatamas ja tunne oli täpselt elu-surma vahel kõikumises ja end kõrvalt jälgides mõtlesin, et huvitav, loodetavasti, kas jään ikka ellu... - ja siis ärkasin üles. 

Nii et selline unenägu. Huvitav, et kuum ja külm vesi ühe öö teemaks. 

lühijutt 0.1

Üks lühijutt üle ilmselt väga pika aja (kui mitte arvestada kõiksugu poolikuid katsetusi ja pikemaid pooleli asju). Null punkt üks, sest suures plaanis ei pea ma seda n-ö trükivääriliseks (ma ei tea, vist; keeruline end hinnata), ühe alla hakkan enda jaoks liigitama neid tekste, mis seda aga võiksid olla - kui neid tekib, ja ju neid tekib. Praegu aga niisiis, sedapuhku pealkirjata ja sisuliselt ühe ropsuga valmis kirjutatud jutuke.
Kusjuures endiselt ma ei leia, et neid faile saaks äärest-ääreni joondada või käsitsi nende suurust sättida. Proovisin veidi html koodiga pusida ja sellest ei tulnud ka hetkel midagi välja. Ehk on siiski loetav (lõppu kopeerin ka lihtsalt tekstipõhise versiooni):

lühijutt

*** 

Ta pidurdas järsult. Korraga valitses maanteel vaikus. Esituledest kumav valgusvihk näitas sirge tee suunas, kuhu auto oli olnud sõitmas. Uks avanes ja ähmi täis mees hüppas välja. "Kas seal on keegi? Ma võin vanduda, et nägin kedagi," pomises ta. Vaikus. "Kurat. Mida kuradit!" Endiselt vaikus. "See ei saanud olla kummitus, või hakkan ma lihtsalt hulluks minema."
"Kummitus". Mees võpatas. "Kes seda ütles? Mis sa ütlesid?" Mees pöördus, vaatas enda ümber ringi ja rääkis öisesse tühjusse: "Kummitus?". Ta tegi autole tiiru peale. Ei midagi. "Halloooo!"
"Halloo!" - kostis kusagilt.
"Kurat küll!" ärritus mees, ta paistis ühtaegu vihane kui ahastuses. "Kurat. Mis toimub? Hakkan ma hulluks minema?"
"Minema?".
"Haa," näis mees taipavat. "Kusagilt kajab. Eks? Kusagilt peab kajama!". "Kaa-jaa-maaaa!" hüüdis ta ja jäi kuulatama. Vaikus. "Mida kuradit," vandus ta endamisi: "Kaja see ei saanud siis ka olla?". Mees jalutas veel ühe tiiru ümber auto. Endiselt vaikus. "Mis see siis oli?" küsis ta endamisi.
"Oli?" - näis justkui kusagilt kõlavat. "Mida!?" karjatas mees. "Midaaa!? Hall... ooo..."
"...daa" - kõlas.
"Ah?" ei saanud mees enam aru. "Kas keegi teeb minuga siin nalja?"

Ta seisis minuti-paar paigal, kuulatas ega söandanud kusagile liikuda. "No selge," ütles ta viimaks, istus autosse, hakkas juba ust kinni tõmbama, kuid tuli siiski veel välja. "Hüva." Ta lükkas auto ukse kinni ja lülitas läbi avatud akna autol ohutuled sisse.

Miski ei lasknud tal edasi sõita enne, kui ta oli veendunud, et oli seda kõike endale ette kujutanud. Ta jalutas pisut edasi ja keeras seejärel esimesest ettejuhtuvast kohast metsa. Autoteelt oli näha tema auto tulede valgust ja et mitte ära eksida, hoidis ta sel pidevalt tagasi vaadates silma peal. See polnud lihtne, sest mets oli tihe, kuid altpoolt oksi võrdlemisi läbikäidav. Ämblikuvõrgud, niiske metsaõhk ja pehme sammal. Seened. Südaöiselt hämar. Mees ei kartnud. Valgust oli siiani näha. Ta oli vai... LAKS. "Aaaaaaa!" pistis ta karjuma. "Aaaiiiiii! Kuuraaaaaat!" Hetk vaikust. "Aaaa," kostis mehe suust kaeblikku äginat, kui ta samal ajal kummargile laskus ja kätevärisedes oma jalast kinni haaras. Karule üles seatud lõks oli tugevalt ümber ta jala ja jala sisse kinni kiilunud. Mehe käed määrdusid punaseks. "Appiiii!" karjus ta. "Ma jäin kinni. On siin keegi!?" Ta hingeldas ja öine mets vaikis talle vastu. Kusagilt oli justkui kuulda auto lähenemist. "Appiiii! Appiiii!" Kui see ka oli auto, oli see taas möödunud. "Appiiii!" Vaikus. "Aaa!" Möödus hetk ja kuulda oli vaid mehe valulist hingamist. Ta oli loobunud püüdlusest lõksu oma jala ümbert lahti kangutada, see oli liialt tugev, piisavalt tugev, et hoida lõksus täiskasvanud karu.
Kusagil peab ju olema mingi lüliti või päästik, mis lõksu lahti teeks, mõtles ta, otsis seda, kuid ei leidnud. Mees vajus külili. Valu hakkas aegamööda asenduma tuimusega.

*** 

"Uskumatu. Kuidas see sai juhtuda?" küsis Paul üllatunult.
"Jah," vastas Sofia. "Olivieri surnukeha leiti alles möödunud nädalal ja arstid ei tea, kui kaua ta seal niimoodi kinni oli olnud. Auto, mille ta tee äärde oli jätnud, polnud temast kaugel, kuid kellelegi ei tulnud pähe seda uurima minna. Arvati, et küllap tegi keegi lihtsalt ühe metsapeatuse, kuid neile möödujatele, kes autost ööpäeva jooksul mitu korda mööda sõitsid, hakkas asi tunduma kahtlane. Siit-sealt lähedusest tehti katset inimest otsida ja hüüti, kuid ei midagi."
"Jah?" vangutas Paul uskumatusest pead. "Tead, mis on kummaline?"
"Mis?" päris Sofia.
"Õigemini irooniline," täpsustas Paul. "See," jätkas ta "et mul praegu tuleb meelde juhtum Olivieri noorusajast, mil Olivier käis lühikest aega ühe tüdrukuga, kelle nimi oli... mis ta nimi nüüd oligi? Ahjaa, Livia! Olivier käis tüdrukuga nimega Livia, kes jättis poisi selle pärast maha, et Olivieri tollal parima sõbra isa oli jahimees, kes minu teada jahtis muu hulgas karusid ja kel olla olnud kodus elutoa seinal karu pea topis - trofee. Tüdrukul oli selline asi südame pahaks ajanud ja jätnud poisi päevapealt maha. Olivier veel muigas selle üle, et nõrga närvikavaga tüdruk. Tüdruk oli vihjanud oma nimele, mis seostuvat "eluga" ja et kõike elusat tuleks austada. "Pole siin enam midagi austada," oli Olivier vastanud öeldes, et inimene on maailma lõpmatuseni muutnud ja et sellesse ei saa enam midagi parata."
"L-li... Livia?" küsis Sofia üllatunult. "Livia?" jätkas naine: "Harukordne nimi ja ma nagu kuulsin kusagilt, et sellenimeline tütarlaps oli kunagi metsa kadunuks jäänud. See oli muidugi ammu aega tagasi. Muud ma temast ei tea ega mäleta. Ajalehes kirjutati ja mäletan paari tuttavat temast vilksamisi rääkimas."
Paul ohkas. "Seda juttu ei tohiks väga levitada, muidu ei julge enam keegi seda teed mööda sõita ja veel vähem seal seisma jääda. Või võib-olla justnimelt peaks levitama. Tahaks tegelikult teada...".
"Ära aja hirmu nahka!" müksas Sofia Pauli suud pidama.
"Sa ometi ei usu seda?" muigas Paul ja kiikus toolil naisest pisut eemale.
"Ära mõnita. Olivier oli sinu kunagine sõber, kuidas sa võid nii rääkida!"
"Tõsi."
Nad vaikisid hetke. "Olivier oli tõesti hea sõber. Ja see oli ammu aega tagasi," rääkis Paul. Hetk vaikust. "Ja küll me kunagi kohtume nii ehk naa. Igaühel meist on ühel hetkel aeg minna." Nad vaikisid.

"Mis sa ütlesid?" küsis Paul natukese aja pärast ja Sofia vaatas talle seepeale üllatunult otsa: "Midagi ei öelnud".
"Ma nagu kuulsin, et sa ütlesid või pomisesid endamisi "Sõber"."
"Ei," ütles Sofia. "Ma ei öelnud midagi."
"Kummaline."

"Irooniline." - näis justkui kusagilt kostuvat. Sofia nagu kuulis midagi, kuid arvas, et ju kujutas seda ette. Paul tegi uue õlle lahti, kuid see pidi jääma viimaseks, sest tal oli plaanis veel sel õhtul autoga koju sõita ja see kummaline linn kus seda ja teist jätta.


21. jaanuar 2020 

Tindililled (kirjutatud 29.08-01.09)

Mõte: edaspidi küsingi raamatutesse tuttavate autogramme ja neisse raamatutesse, mis neid inimesi minu arvates kõige paremini võiksid iseloomustada. Aga niisiis: 29.08.2019 - N.; ja 11.09.2019 - Aljona.

Ja mu nelja päeva vältel (29.08-01.09) kirjutatud tekst:

(oot, mis asja!? ma ei saa hiirega/manuaalselt pildi suurust enam muuta ja saan ainult valida olemasolevate suuruste seast!? - no loodetavasti on loetav)

Veel klaveritest...

Kirjutasin jupp aega tagasi sellest, kuidas käisin muusikariistade poes klavereid proovimas ja avastasin enda jaoks Roland HP-605, mis kõlas niivõrd palju paremini kui teised.

Olen seal poes veel käinud. Kordi. Ja naljakas, kuidas maitse võib muutuda. Nüüd olen tagasi - ja tundub, et veendunult ja lõplikult tagasi - Yamaha klaverite pooldaja.
Põhjus?
Nimelt avastasin korraga, et (ja see on vaid minu mulje), et üksiknoodid on justkui Rolandil paremad, aga akorde ja meloodiaid "koos" mängida (ehk siis kui normaalselt mängida), siis on justkui Yamaha parem ning Rolandil mängitud noodid justkui teineteises liialt eraldi. Varem pöörasin alateadlikult tähelepanu ainult üksikutele nootidele, et kuidas miski kõlab, või ehk on lihtsalt midagi kuulamises muutunud (saaks iseendastki hästi aru, eksole!), et korraga olen - vastupidi varasemale - täielik Yamaha pooldaja. 180 kraadi pööre.
Varem meeldis Rolandi klaviatuur rohkem, kuid Yamaha puhul avastasin, et see on kuidagi vaiksem. Pluss: Yamahal on kogemusi ka päris akustiliste klaverite tootmisel.

Ühel hetkel tahaks linna Yamaha Arius S52 klaverit - see selline väiksemamõõdulisem ja igat pidi hoopis teine asi kui mu praegune u 15+ aastat vana Roland. Lisaks ei ole mu Roland täismõõdus ning samuti pole sellel klahviraskust (klahvitunnetus muidugi on), jne.

Hiiumaale tahaks varem välja pakutud Rolandi asemel...
nii, võrdlesin neid (kui kellelgi peaks huvi olema):
Yamaha CLP-645 - see oli ka varem esialgne valik ja täitsa tipp-topp, kuid selle kõrval proovisin ka Yamaha CLP-675 klaverit, mille heli oli PALJU parem, kuid mille klahvid olid kuidagi liiga rasked ja mulle üldse ei istunud. Niisiis: paremad klahvid vs parem heli?
Leidsin kolmanda variandi, mille heli on CLP-645-st ligi poole parem (minu meelest väga sarnane tollele CLP-675-le) ning mille klahvid sobisid mulle VÄGA hästi, ja selleks on Yamaha Clavinova CSP-170:

See muidugi tulevikumuusika (üsna sõna otseses mõttes) ja hind ka võrdlemisi krõbe, aga millalgi vast ikka. Ja mis hinda puudub, siis - arvestades seda, et selline pill peaks vastu pidama ja olema kaaslaseks aastaid-aastaid, tõenäoliselt kogu eluks, siis ma arvan, et seda hinda väärt, isegi kui selleks peab kaua koguma.
Üldse mul lähiajal (st laiemas plaanis aasta-paari jooksul) muid väljaminekuid ka. Aga, jah.

Ma lihtsalt armastan muusikat väga ja tõttöelda pole mul kunagi päris korraliku instrumenti olnud. Tore on mõelda, et aasta-paari jooksul ehk on!

Nii. Midagi teab-mis asjalikku ma siin nüüd ei kirjutanudki, lihtsalt tahtsin kajastada seda totaalset maitsemuutust klaverite osas. EHK õnnestub endale aasta lõpuks see odavam Yamaha S52 endale soetada. Eks näis. Nii ehk naa panen igakuiselt kõrvale ja väljaminekuid üldiselt jätkub.

30. märts 2018 (mina) & 23. veebruar 1944 (Anne Frank)

***

Hiljem... Loen Anne Franki päevikut ja see on hämmastav, kuidas ta neljateistkümne aastasena nõnda kirjutas:

Anne Franki päevik; lk 203-205; tõlge: Tänapäev: 2003.

***

Ja 2. märtsil 1944:

(lk 209)


***
Ja veel. Ühest 2009. aasta intervjuust Eva Schlossiga, kuupäevaks 12. juuni. Intervjueerija küsib Evalt (sedapuhku kõik inglise keeles):

You just celebrated your eightieth birthday, Anne will be eighty on friday, or she would have been.
How do you think she would have celebrated.

Ja Eva vastab:

Well, what she would have done, you know, people ask me whould she have become a writer or what...? Well, of course we'll never know. But I think: she was a fighter, she would have gone into politics,
she would have tried to make a mark on the world. Didn't have necessarily been through writing, but...
of course we'll never know what she would have made out of her life, but... she was... it's a pity.
But on the other hand, like you say, you know, the diary might have never been published and the great work of art of literature would have been lost. 

Viite võib leida siit - Auschwitz survivor Eva Schloss talks about her relationship with Anne Frank (Part 2).

hetk #1 (lugemisest)

Käisin täna lõunapaiku linnas. Raamatupoes, õigemini koguni kahes raamatupoes, ja tagasitulles toidupoes. Kaks asja, lisaks paljudele "asjadele", mille üle elus tänulik olla: toit ja vaimutoit (loe: raamatud). Nimekiri on muidugi pikk, mis siia veel võiks järgneda.

Tagasi tulles, bussis istudes, märkasin, kuidas üks noor tüdruk mu vastasolevas reas raamatut luges. Üha harvem nähtus, peab ütlema, aga minu arvates ilus vaatepilt, eriti võrdluses sellega, kuidas üha rohkem inimesi, ja ka noori inimesi, näiks aina telefonis istuvat.
Loomulikult pole minu asi öelda, mida keegi oma eluga teeb, kuid... jagades pisut neuroloogiast ja psühholoogiast (vihjeks: Nicholas Carri raamat "The Shallows" ehk eestikeeli "Pinnapealsed", või kuidas seda tõlgitud oligi), siis - minu arvates on muretsemiseks põhjus. Inimesed ei suuda enam keskenduda. Ja mitte ainult: mõtelgem, kuidas aeg lendab tegelikult tühja kui seda siin-seal ringi klikates mööda saata, selle asemel, et reaalselt midagi kogeda, midagi ära teha, millessegi tõeliselt süveneda. Ja raamatu lugemine, raamatusse süvenemine, on miski, mis on vaimsele tervisele kahtlemata kasulik. Üks asi on siiski pühendatud ja pidev tähelepanu, teine asi on reageerimine ja 'skrollimine'.

Nõnda oligi suisa eriline vaatepilt, kuidas too tüdruk üsna viimasel hetkel raamatu käest pani ja bussist väljus. Järgmises peatuses maha minnes märkasin, et ta oli raamatukogu sedeli maha jätnud: Nimeks oli vist Marie H. - või midagi sarnast, ja raamatuks Haldjatants.
Minul midagi üsna teistsugust ja mitte päris lastekirjandus: Aleksandr Solženitsõn "Gulagi arhipelaag", parasjagu pooleli I köite kuuenda peatüki algus (lehekülg 189). Ühel hetkel võtan vist ette Karl Popperi "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" - üldse olen viimasel ajal selliste teemade lainel - erinevad ühiskonnateooriad ja XX sajandi ajalugu. Tegelikult tahaks lõpuks ometi ka Kolme musketäri lugeda. Üldse on palju ja isegi lõputult huvitavat kirjandust. Ja siis muidugi veel ka n-ö reaalne elu (lihtsalt mingi sundus paneb viimasel ajal üha rohkem lugema ja kirjutama).
Hetkel käsil Anne Franki päevik ja lõpetuseks sellest ka üks lõik:

Reedel 23. juulil 1943
lk 121 (2003. aasta tõlge/trükk).

* * (luuletus)

28. veebruar 2018 

(pilt: 27. jaanuar 2018) 

* stardust

kirjutamispäevik

Tulin täna mõttele teha endale kirjutamispäeviku. See tähendab: päeviku, kus saan oma kirjutamise üle järge pidada ja seda jäädvustada.

Alustasin oma kirjatükki 2015. aasta suvel ja mõtlesin, et oleks tore kui oleks jälg maas, et kus ja millal mingeid uuendusi sai tehtud. Tõsi, mul on kümneid ja kümneid mustandivariante alles, kus on faili salvestamise kuupäev näha, ja lisaks peaks vist Wordis mingitlaadi history-variant ka olemas olema. Aga. Teate, see pole see. Palju parem variant tundub olevat see, kui panen eraldi märkmikkusse kirja, et sel ja sel päeval või selles ja selles vahemikus kirjutasin selle ja selle lõigu.
Kusjuures ma kirjutan üsna harva, aga seda olulisem.
Praegu olen rohkem lugemisfaasis ja järgmise alapeatüki kirjutamiseks on mul ilmselt tarvis läbi lugeda vähemalt paar-kolm-neli raamatut. Lasta asjal settida ja siis kirjutada.

Nii tuleb minu arvates kõige parem.

Huvitav. Sattusin üht kirjutamisele pühendatud podcasti kuulama ja tihti tuleb ette seda, kus autor peab arvet, et selleks ja selleks ajaks peab olema täpselt nii palju sõnu kirjas. Mingil tasandil ma saan sellest aru, mingil tasandil aga mitte.
Sõnade arv on kvantiteet ja see on miski, millest mul pole väga sooja ega külma. Ma olen valmis jändama ühe lõiguga kasvõi nädala või kuu aega, peaasi, et see tuleb hästi välja!

Samuti tuli teemaks: Kas anda pooleliolevat kirjatükki kellelegi lugeda? Sealse podcasti autor oli seisukohal, et "ei!" ja muu hulgas ütles, et vähesed on nii "tugevad", et suudavad seda teha.
Mina olen üsna vastupidisel seisukohal: alati kuulata kriitikat ja mida poolikum ja algusjärgus asi on, seda lihtsam on seda veel jooksvalt (paremaks) muuta. Umbes nagu teadustöö kirjutamine, kus juhendaja pidevalt üle vaatab ja näpunäiteid jagab.
Ühelt poolt on mul mingil tasandil üsna ükskõik, mida keegi arvab, juhul kui ma ise kirjutatusse sügavalt usun (kui ma ei usuks või pigem ei usuks, siis ma ilmselt ei kirjutaks); teisalt - teades, et iseenda kirjutatut on üsna võimatu objektiivselt hinnata - on minu arvates meeletult oluline tajuda, kuidas lugeja kirjutatusse sisse elab, mida näeb, mida märkab, mida ei märka - ja seda kõike arvesse võttes võib leida nii mõnegi väga olulise tähelepaneku, kuidas kirjatükki paremaks teha.

SEE on üks põhjus, miks ma kiiresti oma kirjatükiga uut katset tegin, sest üks mu tuttav oli aastaid-aastaid tagasi mõnusalt aus, kui ütles, et mu esialgne mustand polnud suurem asi. Ja tal oli õigus. Praegusega võrreldes oli see totaalne saast!

Üldises mõttes sarnane juhtum oli Tšaikovskil oma esimese klaverikontserdiga. Esimest versiooni tehti väga maha, ja siis ta täiendas seda, ja täiendas, ja täiendas veel - kuniks jõudis tänapäeval tuntud versioonini, mis ühel hetkel oli niivõrd hea, et seda ei osatudki enam väga kritiseerida (midagi sellist, ma pole selle juhtumiga siiski kuigi kursis).

Niisiis. Tegevust jätkub.

Edit: 

Ja järgmisel päeval tegin faili lahti ja täiendasin eessõna mõne lausega - ja seega kokkuvõttes enda arvates oluliselt paremaks. Juba mõni õnnestunud lause on minu jaoks suur asi, mis siis veel lehekülgedest rääkida! Eks kui lainele saada ja olles pisut eeltööd teinud, siis tulevad ka need leheküljed. 

üks unistus...

Üks unistus (lähi?)tulevikuks. Korralik digitaalne klaver. Praegu on mul üks üsna "antiikne" Rolandi digitaalne klaver ja ma ei kurda - igal juhul palju parem kui mitte midagi. Samas on digitaalsete klaverite kvaliteet ajas oluliselt paremaks läinud ja sellega, mille leidsin, ei anna mu praegust pilli võrreldagi.
Õigupoolest uurisin neid klavereid mitu kuud, ennekõike ja alguses interneti vahendusel, seejärel proovisin ühes poes neid ise. Ligikaudu neli tundi astusin ühe klaveri juurest teise juurde jne. Detailidesse ei hakka laskuma, aga parimaks osutus minu arvates Roland HP605 CR (CR viitab lihtsalt värvusele).
Samuti proovisin Yamaha mudeleid CLP-635 ja CLP-645, aga ka Rolandi HP603. Yamaha puhul ei istunud klaviatuurid ja ehkki Roland HP603 juures meeldis klaviatuur väga, vist isegi rohkem kui HP605 oma, siis kõigil eelnimetatutel oli heli puhul aru saada, et see tuleb kõlaritest (eriti HP603, mis kuidagi kumises vastu). HP605 heli oli aga nõnda puhas, nagu olekski tegu päris klaveriga ja see on suur-suur pluss. Tõsi, põhilised klaveri helid seal valikus - ehk oli seal midagi muudetud, aga midagi mulle seal ei istunud, AGA Upright piano (või mis see oligi) toon - lihtsalt täpselt-täpselt super.
Nii et kui keegi satub seda siin lugema, kes otsib digitaalset klaverit, siis minu isiklik maitse ja arvamus ütleb, et Roland HP605 on üks parimaid.
Väga põhjalik ülevaade ja võrdlus mõningatest Rolandi klaveritest on siin. Tasub pilk peale visata.

Klaverimäng ja eriti Beethoveni 31nda sonaadi (op 110) kolmas osa - üks neist asjadest, mis haarab niivõrd endasse, eriti sellise klaveriga:

Kes teab, ehk ühel päeval.

täiuslikkus ja ebatäiuslikkus

Jäi silma Lion Feuchtwangeri raamat Goya. Kui ma ei eksi, siis trükitud on see aastal 1960. Ja ehkki otse trükist tulnud raamatutel on oma võlu, siis oma võlu on ka vanematel raamatutel, mille tekst trükituna näeb tihtilugu välja selline:

Selline mõnus "ebatäiuslikkuse täiuslikkus". Ausalt öeldes ei kannata ma liigset korralikkust, liigset steriilsust, "täiuslikkust" ja justnimelt armastan neid pisikesi ja tihtilugu harjumuspäraseid ning vaevumärgatavaid kõrvalekaldeid, taustaks olevat 'inimlikku müra', 'sahinat', kellegi 'sõrmejälgi' - ühesõnaga: märke inimtegevusest. Ma armastan seda - jällegi - sest see näitab, et tegu on inimestega, tahtega, püüdlusega, mitte aga masina või arvutitehnoloogiaga, kus pole tihtilugu enam jälgegi inimesest endast.
Ma ei taha siin kõlada liialt nostalgiliselt. Eks kõigel on oma võlu ja olulisus, oma aeg ja koht. Küll aga oleks mu meelest kurb, kui ühel hetkel poleks enam saadaval ühtki raamatut, kus tähed ei oleks sel moel trükitud - kus iga sõna on omamoodi erinev, kus iga täht võib olla pisut erinev, sarnanedes pisutki inimese käekirjale, näidata pisutki seda inimhinge kohalolu, ja seda isegi trükitud raamatu puhul. Imeline.

terviklik psühholoogia (üks pilt)

Astusin täna pärast raamatukogukülastust üle pika aja ühest kaltsukast läbi. Ja seinal jäi üks pilt/maal silma. Mul pole sisuliselt kodus ega kusagil ühtegi raamitud pilti ega maali. Hindan kunsti väga, aga lihtsalt pole leidnud midagi, mida võiks üles riputada (välja arvatud tiineka-aja postrid, eksole).

Lisaks pole see kuidagi "teemaks olnud". Täna aga jäi sisuliselt esimest korda elus üks pilt silma. Maksis häbiväärselt vähe (3 eurot!), sellises mõnusas pisut kulunud puidust raamis. Vaatasin ja vaatasin ja miski mind võlus selle juures. Samas justkui tavaline, aga... midagi selles nagu oli, et teadsin, et pean selle ära ostma. Kohe räägin sellest lähemalt, aga pilt ise on selline:

Raami siin pildil pole, aga raamituna ja raami sees näeb mu meelest eriti ilus välja.
Ilmselt on asi stiilis, tolles ajastus, mis mind köidab. Nende inimeste riietus.
Mul pole aimugi, kes on pildi autor või millal see on tehtud.

Postituse pealkiri on "terviklik psühholoogia". See pole mingi termin teaduslikus tähenduses, vaid see, milleni ma seda pilti vaadates hiljem jõudsin ja see, kuidas seda pilti näen. Nõnda sain vist hiljem aru ja oskan nüüd sõnastada seda, miks see pilt mulle meeldib.

Need kaks naist, üks neist iseseisvalt omaette, teine aga laseb enda eest varju kanda. Mees, kes on stiilselt abiks ja toeks. Lihtne hetk mererannal. Lihtne ilu. - Selles kajastub minu silmis midagi terviklikku, täiuslikku, rahulikku. Justkui üsna suvaline hetk, et milleks üldse seda sellise nurga alt jäädvustada, aga justnimelt see teebki selle pildi minu arvates eriliseks. Vabadus.

Üldiselt mulle ei meeldi asju üle tõlgendada ja pigem arvan, et kunst võiks ideaalis võimalikult vahetult mõjuda, ilma igasuguste sõnadeta. Midagi sellist ma kogesin, niipea kui seda pilti nägin (ja see on ilmselgelt vaid minu maitse - ma ei leia, et see oleks mingi ülim kunstiteos, aga selles leidus piisavalt seda, mis mind köidab ja mis on minu jaoks imeline ja imetlusväärne).
Hiljem leidsin niisiis sõnu, et oma vaimustust sellest pildist kirjeldada ja see on hea tunne - saada sõnades enam vähem aru, miks midagi alateadlikult köidab.

Ilus: lisons ensemble

Prends-moi avec toi, et de nos deux misères nous ferons peut-être une espèce de bonheur! 

_____________________________
Charles Baudelaire, Les bons chiens.

* 

«Le temps est trop lent pour ceux qui attendent, trop rapide pour ceux qui ont peur, trop long pour les affligés, trop court pour ceux qui se réjouissent, mais pour ceux qui s’aiment, le temps c’est l’éternité.»

– henry van dyke.


















* ja järgnevalt üks mu lemmikuid * 


Les gens me demandent comment je survis
Et je réponds que moi,
J'ai appris à rêver.

-Federica Maneli.


Vaba ja pisut mugandatud tõlge:
- Inimesed küsivad minult: 
kuidas ma hakkama olen saanud?
Ja ma vastan:
olen õppinud unistama. 


***
Prantsuse keeles, aga mu meelest ilus ja tahtsin seda jagada. Pole olnud aega siia kirjutada ja päris palju muid tegevusi käsil, aga eks millalgi-varsti jälle... nt oma 'raamatu' esimese pikema peatüki tahan siiski varsti valmis saada ja vaikselt areneb, eks panen selle siis vist siia ka üles:) 

Kuidas "kaotada" aega?

Vahelduseks eelmisele postitusele ehk midagi positiivsemat ja seda vaadates sain aru, mida ma ise tahan - elu, kus teiste poolt ette kirjutatud aega ei eksisteeri:

Tegelikult on see meis endis peidus. Ja eks ajaga ole keerulised lood ja mingis mõttes on mu meelest ajataju väga oluline. Aga selles videos esitatud mõte mulle meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi oluline tegeleda millegagi, mis on nõnda vaimustav, et aeg justkui lendab... (kirjutasin sellest pikemalt nn flow termini ja 'optimaalse kogemuse psühholoogiaga' seoses nt siin) - ja ühel hetkel kontrollida ise oma aega ja elu, mitte lasta teistel seda kontrollida - see on üks minu ja selle blogi eesmärk. Tõotab tulla pikk teekond, aga vaatame, kuidas kujuneb... mu meelest täitesti teostatav:)

Õppida (nt prantsuse) keel selgeks u kolme kuuga nagu KING (or QUEEN)! (?)

Hei-hei!

Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. Täiesti nullist ja see oli väga super kogemus!
Ülikoolis on üldse nii, et nt inglise/vene keelt võetakse tihtilugu vist kohustusest, sest nt inglise B2 on minu teada kohustuslik. Soome keelt ehk seetõttu, et ju-on-lihtne ja saab punktid kätte. Mõned tahavad saksa keelt edasi arendada. Aga prantsuse keel A1? - selleks peab tõenäoliselt lihtsalt 'pool-segane' huviline ja miks mitte ka fanatt olema. Ai, see oli lahe kogemus ja tollane õppejõud oli ka tore - õpetajana üsna algaja, aga seda lõbusam. Üks hilisem õpetaja (prantslane) oli vastupidi hästi meetodikeskne - efektiivsem, kuid kuivem, samas A2 taseme jaoks ilmselt sobivam.
Islandil õppides (2011 sügisel) võtsin samuti meeldetuletuseks A1 pr keelt ja see oli omamoodi: kokku u 10 õpilast, tihti erinevatest riikidest ja õpetaja oli superlahe:)

See selleks. See oli selline eellugu ja iseenda muljetamine ja mälestused. Igaljuhul A2 eksamile ma vist isegi omal ajal ei läinud ja mingil põhjusel jäi see võlgu. Kaotasin vist oma järje. Siis aga õppisin iseseisvalt u aasta jooksul kõik järele, tegin eksami ja sain rõõmsalt oma 'C' kätte. A2 polegi tegelikult NII lihtne: kõiki põhilisi käändeid-värke peab ikka peast teadma.
Siiani on mind pr keel huvitanud ja olen seda aeg-ajalt pusinud, aga võrdlemisi vähe, üsna pikkade pausidega, nii mõndagi ikka ja jälle ununeb, siis tuletad uuesti meelde ja... - no tulemus pole kiita ja ise tunnen, et olen pigem alla A2 taseme olnud. U aasta eest avastasin selle lingvist programmi ja tund-paar sai sellega huvipärast pusitud.
NÜÜD aga võtsin selle uuesti ette ja praeguseks näitab, et olen seal keskkonnas õppinud juba u 20 tundi ja seda u 5 viimase päeva jooksul.

Seda on keeruline sõnastada, aga vaadates aeg-ajalt jälle õpikutele ja reeglitele tagasi, siis... selle programmi abil õppimine on mu meelest korduvalt efektiivsem. Vähemalt mulle tundub nii. Kuidagi hoopis teist moodi.
See pole nii süstemaatiline, et õppida täpselt käändeid, aga... ütleme nii, et ma tõesti usun, et sellega on võimalik õppida u kolme kuuga keel selgeks niimoodi, et saab üsna vabalt nt prantsuskeelseid raamatuid/uudiseid hakata lugema. 
No proovime järele! Iga päev u tund või poolteist, st u 50+ uut sõna/käänet/väljendit päevas.

Minu praegune progress:

Tegelikult on üle 75% sõnadest, sest nagu öeldud, olen seda varem siiski siit-sealt õppinud.
Kirjeldus selle diagrammi kohta:

See diagramm näitab sõnade hulka, mis peaksid sulle nüüd igas tekstis tuttavad olema. Näiteks peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa! 

Ja lisaks lingvist programmi kohta:

200 tundi õppetööd on teoreetiline miinimumaeg, mille jooksul inimene suudab jõuda võõrkeeles B2 tasemele. See tähendab, et suudad mõista tekstide tuuma, vestelda igapäevastel teemadel ja vaadata võõrkeelseid filme.

Lingvisti ainulaadne õppemetoodika – sõnade õpetamine nende olulisuse järjekorras ehk tegelikus keeles kasutamise sageduse järgi – tähendab, et saad omandatud teadmisi kiiremini praktikas rakendada. 

Ja väide, et keel kolme kuuga selgeks? Võin eksida, aga mul on tunne, et A2 taseme saab selle programmi abil päris kenasti kätte kui sellega u kuu aega pusida ja iga päev vähemalt 150 kaarti ära teha. Ma ei tea muidugi.
Igal juhul minu challenge: vaatan, kas saan oma u 1200 sõna juurest (ametlikult on mul u 2012. aastast A2 tase) apriili lõpuks u 5000 sõnani, st sinnakaugele, et oskan vabalt suvalisi prantsuskeelseid tekste lugeda ja mõista:) - st sisuliselt paari kuuga A2 tasemelt u B2ni!?
Mõeldes tüüpilistele õppemeetoditele oleks see ju tohutu hüpe! Ja kui see õnnestub, siis ma arvan, et poleks üldse vale öelda, et keele võib suure tahtmise ja heade võimaluste korral ära õppida ka u kolme kuuga.

Kusjuures olgu öeldud, et naudin seda kui protsessi. Ei mingit survet. Pigem tekitab see õppimine meeldivat sõltuvust, ehkki vahel jookseb juhe kokku. Nt eile tegin üle tuhande sõna, sh u 200 uut sõna, ja siis küll tundsin, et aitab küll. Samas seal diagrammil on justkui ülem piir 2000 kaarti päeva kohta (tavaolukorras ilmselt u 400 uut sõna, ülejäänud u 1600 vana kordamine). Kui tuleb päris vaba päev, siis ilmselt proovin päevas ka 2000 täis saada. Eks näis. Ja eks näis kas oskaksin u sarnast teksti u aprilli lõpus või mai alguses juba pr keeles tippida:)

...näiteks selle postituse esimest lõiku? ma praegu ei näe mis seal kirjas on ja mida ma kirjutasin, see praegu täiesti lambiidee, aga miks ka mitte!?
Vaatasin järele ja võtaks esimeseks lõiguks selle osa:

Nii, kirjutan jälle.
Hiljuti (taas)avastasin ühe programmi nimega lingvist.
See oli vist aastal 2010, mil suht päevapealt avastasin enda jaoks prantsuse keele. Keele õppimine pole kunagi lihtne ja vajab hullu pühendumist. No eks nii on ka nt muusikainstrumentide mängimise ja tegelikult väga paljude muude asjadega. Igaljuhul. Hakkasin seda tollal audioõpikute abil kuulates õppima (kirjapilti nägemata tegelikult üsna lootusetu!) ja olin iga õpitud sõna üle meeletult rõõmus! See oli 2010. aasta suvel.
Sügisel võtsin ülikoolis prantsuse keele A1 kursuse. 

No praegu tuleks sellega raskusi. Hmm... "Alors, j'écris encore. [Hiljuti] j'ai trouvé un programme..." - okei, edasi ei oska ja ma pole kindel kas kirjutatu oli 100% õige. Eks aprilli lõpus/mai alguses vaatame, et kas sain oma u 5000 sõna lävendi ületatud ja kas oskaksin seda kohe pr keelde valada - no kui mitte täpselt sõna-sõnalt, siis nii, et mõte on edasi antud ja suurema sõnaraamatu abita:)
Kui mitte, kui ei suuda, pole ka hullu midagi. No pressure. Praeguse tempo puhul tundub suht-väga teostatav ja asja loomulik kulg. Aga eks näis.

*** 

Lõpetuseks. Praegu on teatud põhjustel suht säästuaeg ja võimalusel säästan ja panen kõrvale suht iga sendi, aga APRILLIS peaks Elliott Hulse oma raamatust KING 7000 uut koopiat tegema (2000 esimest müüdi loetud tundidega läbi) ja praegu on plaan ka endale see muretseda:

Lõpetuseks üks päris hea ja üsnagi kokkuvõtlik video Elliotti, noh, filosoofiast:

Ja olen aru saanud, et võrreldes raamatust õppimisega on pisut sarnaselt kehaline/kogemuslik ka õppimine selle lingvist programmi abil. Ma mitte niivõrd ei tuubi või ei meenuta pingsalt, vaid pigem lõbusalt proovin ja kordan. Ja is seal salata: vahepeal suht ragistan ajusid kui sõna on keelel, aga päris meelde ei tule.

Järgmise korrani!

iPosture ehk iKehahoiak

Ei mäletagi, kuidas selle peale sattusin, aga kusagilt käis läbi selline sõna nagu "iPosture" (või midagi sarnast). See on huvitav, kuidas inglise keeles "mina" kirjutatakse suure tähega "I".
Algselt kindlasti mitte selles tähenduses, aga kergelt iroonilises võtmes on justkui ülimalt sobiv firmamärk "iPhone", "iPad" jne, kus "i" on väikese tähega. Kui tehnoloogia hakkab inimest kontrollima, mitte aga vastupidi, siis tõepoolest on liigagi suur oht, et "I" suure tähega muutub "i"-ks.

Millest ma räägin. No vaadake siia:

Tänaval ringi vaadates... noh, natuke sarnane sellele, mida nt alkohol inimestega teeb.

Niisiis. Meil on võimalus kontrollida tehnoloogiat ja iseennast, mitte aga vastupidi, eks!
Need on pisiasjad, mille mõju väikeses koguses ei tarvitse märgata, aga aastate-aastakümnete jooksul võib see nii mõndagi mõjutada ja tõenäoliselt mõjutab ka.


***
P.S. Mõte sellele, millises asendis Sa seda teksti praegu loed? Kas sellises:

?
Iroonia. Esimest korda kui arvutist seda artiklit lugesin, siis justnimelt sarnases asendis. Siis aga taipasin "f*ck!" ja tõmbasin end sirgeks:D
Uurisin pisut veel ja ühest kohast leidsin sellise teksti:

* 84 per cent of 18-24 year olds have admitted to suffering back pain in the last 12 months, according to a survey by Simplyhealth.

* The results also showed almost all age groups spend as much time in front of a PC, laptop or tablet screen in total as they do asleep in bed. 

* Brian Hammond, CEO of BackCare, warned hunching over handheld devices is a contributory factor in back pain reported by different generations.

Read more: http://www.dailymail.co.uk/health/article-2439365/Do-suffer-iPosture-Tablets-smartphones-causing-epidemic-pain-people-hunch-devices.html#ixzz3zmnvqnVP
Tõepoolest.

Seekord sellised mõtted. Tegelikult ideid/teemasid on olnud päris palju, millest võiks kirjutada, kuid mingil x-põhjusel pole leidnud sobivat hetke, et neid mõtteid kirja panna. Aga eks varsti jälle.


P.P.S.
Üks lühike mõte ühest Elliott Hulse'i uudiskirjast/blogist:

Take a look at all of your wounds, and ask yourself... What's growing inside? 

Selliste mõtetega selleks korraks lõpetan:)

Paganama õige jutt! (laiskuse vastu!)

Hetkel olen pisut emotsionaalne, sest mõned asjad viskavad vahel tõsiselt üle. Kui vaadata seda videot, siis... paganama õige jutt:

- antud juhul eriti teine pool videost. See tundub mõneti ulmeline (nt ülikoolikeskkonnas ja teatud erialade puhul seda vist tihti ei märka), aga see 10% jutt näib mulle üha enam tõesena näima.
U 80%-90% inimestest teeb vist tõesti miinimumi, et elus püsida ja rohkem ei arenegi ega tahagi areneda. Ja ausalt öeldes: ma ei saa sellest aru! Ma lihtsalt ei mõista seda. Ma mõistan seda sõnades, aga mitte emotsionaalselt.
Tundub, et vabal ajal enamik inimesi lihtsalt on, nad ketravad suvalisi ajaviitmise saite või mänge, tunnevad igavust ja näib, et puudub igasugune natukenegi pikem eesmärk või KIRG! Ja neile läheb ilgelt korda see mida TEISED teevad (jah, nagu mulle praegu! aga vahel viskab üle kui sind ümbritseb säärane laiskus ja lollus; ehkki see on ka motiveeriv ja paneb ennast üha rohkem liigutama:)).
Üha enam olen aru saanud, et ma tõesti ei mõista laiskust ja üha vähem sallin seda.

Ja minu puhul... see ei ole mingi pingutus, vaid vastupidi: nii-nii palju põnevat on ju teha ja avastada ja ennast arendada, lugeda, juurde õppida, et peaaegu igal vabal hetkel ma kasutan selleks juhust... ja ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas leidub neid kes vabal ajal lihtsalt... eksisteerivad, on, ja eelistavad mitte midagi teha. Kuidas saab nautida mitte-midagi-tegemist???

Mingil tasandil olen neid sõnu kirjutades 'jummala rahulik'. Päriselt. Kui inimene on iseendas kindel, siis on mõttetu teiste üle (liialt) ärrituda - see on nende elu ja tehku mis tahavad - aga vahel hakkab see ka iseenda vabadust piirama kui sääraseid liiga palju ette satub.

Võib-olla igatsen ideaalset maailma kus kõik inimesed oleksid ilusad ja head ja teeksid oma asja südamega. AGA seda enam näen oma teekonda ja tahet asja natukenegi muuta ja TEHA ASJU SÜDAMEGA, no matter what!
:)

Järgmise f***ing korrani! :)

taasNÄGEMINE!

Eelmise postituse jätkuks: sain täide viia selle, mida tahtsin täide viia möödunud laupäeval. Teha trenni.
Ausalt, see on ülim tunne. Üks mu "kiiks" on olnud see, et ma pole sisuliselt kunagi teinud midagi välise keskkonna mõjul ja teeksin suht kõike ka (no mingit piirangud ühiskond siiski seab, eksole) siis kui elaksin nt üksikul saarel. Sama käib trenni kohta. Mulle on enam-vähem absoluutselt mõistetamatu ja sisu poolest vastumeelne see, kui tehakse miskit millegi-kellegi jaoks ja kui seda ise ei naudita. Säärane tegevus on justkui kest ilma sisuta, aga sisu on alati olulisem kui kest.

Oluline ongi teha tundega, ja isegi kui seda teha vähem või alustada vaiksemalt: hea ja jõuline emotsioon on oluline ja kõige alus ja justnimelt see määrab selle, millised reaktsioonid toimivad ajus ja kehas tervikuna - ja justnimelt see on miski, mis loob vundamendi.


*
Mõtlesin seda sõnastada ka kui omamoodi "taassündi" või "uuestisündi" (võrreldes tundega mida eelmises postituses kirjeldasin), umbes aasta eest mõtlesin sedalaadi kogemuste sõnastamise peale ja mõtlesin välja, et taasNägemine on täpsem: keegi pole iial surnud, et võiks uuesti sündida, pigem õpitakse uuesti nägema ja uue pilguga vaatama. Uuesti nägemine on ehk isegi täpsem - uue pilguga, sest iga pilk on uus kui ise tunned ja näed vaadates, et miskit on muutunud.

Lõpetuseks: Bruce Lee on endiselt üks mu eeskujusid ja sattusin sellisele videole:

Temast kumab minu arvates igal sammul läbi see enesekindlus ja jõud mis kannab sind edasi siis kui sul on selleks enesekindluseks põhjust. Iseenese ülehindamine on alati ohtlik, AGA kui oled tõepoolest tundnud ära oma tee, käinud mööda nii kuristikke kui kive, tundnud vastandeid ja õppinud tundma erinevaid pooluseid, ja oled ühel hetkel leidnud enda jaoks õige, siis pole kahtlusel enam mõtet ega asu - sellisel juhul ei anna kahtlus kunagi midagi juurde, vaid vastupidi, võtab ära.
Nagu öeldakse: see, kes usub, et ei suuda, ja see kes usub, et suudab - mõlemal on enamasti õigus!

Ja palun siin mitte valesti mõista: see pole uhkus või upsakus, vaid enesekindlus. Enesekindlus võtab rõõmuga vastu kriitikat ja "vaenlasi", et vastupanust ja oma nõrkusest õppida. Enesekindlusel pole vaenlasi, sest enesekindlus ei karda kriitikat, vaid armastab seda. Enesekindlus armastab kõike ja kõiki, on avatud ja muutub vastavalt iseenda vajadusele, samas oma sisimas jääb samaks ning teda jääb saatma teadmistahe.

Elame vaid korra, parem siis juba uskuda. Igal sammul. Pessimistid-realistid olla üldjuhul täpsemad, optimistid kipuvad tihtilugu eksima, aga justnimelt uskumine ja optimism ning sellest tulenev jõud on see, mis paneb elu särama ja lööb sädemed lõkkele. Ja tuld on tarvis, et nii mõnigi hoone võiks puruneda ja uued hooned selle najale kasvada. See uus hoone on tempel, nii kehas kui vaimus, ja justnimelt see:

  kasvatab tiivad,
  seejärel juured
  ja tõuseb lendu

sest tõeline vabadus peab saama alguse vabast vaimust, käima läbi raskustest, AGA vundament peab olema ehitatud mitte sunnist, vaid iseenda tahtest.
Seepärast on Nietzsche enda kohta öelnud, et on "heroilise natuuri vastand": ta ei pinguta, ta ongi selline - "Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi vaeva näinud - minu elus ei saa tuvastada mitte mingeid heitluse jälgi". Selline inimene on vaba. See ei tähenda allutamist või allutatust, vaid armastust; mitte vägivalda, vaid vabadust - vabat tahet iseendas liikuda sinna, kuhu jõud ja isiklik tahe suunda näitab. Õppida, kasvada, ja seejärel - kui vähegi võimalik - jagada ja anda ära nii palju kui võimalik.

Ma arvan, et see on inimeseks olemise suurim potentsiaal ja väljakutse.


**
Ning (tehes temaatikas pisut kannapööret) keda huvitab inglise-prantsuse keele iseseisev õpe, siis vaadake SIIA. Kuulsin sellest juba aasta-paar tagasi, kuid nüüd avastasin, et veebis olemas. Väidetavalt saab sellega u 200 tunni jooksul keele enam-vähem lugemistasemel ära õppida:

[...] peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa!

Mu pr keel on nii ja naa ning kui ei praktiseeri, siis kipub üht-teist kaduma. Igaljuhul olen ka selle taas kätte võtnud ja kui päris lugemistaseme juba vabamalt kätte saab, siis on edasi juba lihtsam. Õppevariante on muidugi mitmeid (nt filmid, ehk ennekõike lugemine). Kui otsida nt youtube'ist märksõnadega "learn languages fast" saab ka kahtlemata mitmeid häid nippe. Olen neid pisut uurinud, aga pole kaugeltki spetsialist. Eks ennekõike peab olema sügav huvi ja selleks aega varuma.
Siin on päris häid mõtteid.

Praegu taaskord kõik.
Järgmise korrani!

***

Kõikjal, kus inimene puutub kokku motivatsiooni, inspiratsiooni, teotahte ja tegudega, näen ma sõna ja ennekõike metafoori ning poeesia olulisust. Ennast ületades muutub inimene kunstiteoseks: ta astub sammukese lähemale jumalusele, üleinimesele, saades kellekski, kelle olemasolu ja jõudu on võimatu kirjeldada, sest säärast inimest ei saa raamidesse suruda. Teda peab tunnetama, äärmisel juhul saab temast vaid luuletada, ja mis kõige olulisem: ta inspireerib!

See on jõud, mis liigub läbi igast takistusest, seetõttu peab ta olema parajalt abstraktne, aga ka parajalt konkreetne. Ta on tasakaalus. Ta on leidnud iseenda tugevaima külje ja rajanud sellest kindluse. See kindlus ei ole kivist, vaid see on segu vahast, savist ja veest: see on pandlik kui kõige paindlikum ja võimsam aine, mis rajab oma teed suunas, mille ta on ise valinud. See "aine" on Tahe! 

Ta on alati teel ja ta on alati kodus. Iga sammuga jõuab ta lähemale iseendale ja samas on ta alati päral. Ta eemaldub, ja samal ajal ta läheneb – kõiksusele, surematusele – elades läbi ja tunnetades sealjuures läbi igat sammu - 'aeg möödub ja on alati'. Ta ületab vastuolusid ja samas temas endas pole ühtegi vastuolu. 

Ta saab aru, et inimene on miski, mida peab pidevalt ületama - mis tahab, et teda pidevalt ületataks - ja et saada tuleb selleks, kes ollakse. Siin ja praegu. 

Sel hetkel pole see enam filosoofia, vaid see on midagi, mis asub teispool mõtet ja ometi on mõttest läbi imbunud. See ei ole meditatsioon. See on midagi vaevu sõnastatavat. Seda ei olegi tarvis sõnastada. 

See on olemine, mis asub kusagil inimese ja jumaluse piirimail. 

Sest inimene on see, mis ta mõtleb ja see, kes ta on oma hinges

Ausalt öeldes tuli vahepeal teatud põhjustel suht n-ö kass peale. Kuulasin Queeni laulu ja lõpuks mõjus see isegi hästi. Olen leidnud enda jaoks mõned mõtted, mis sedalaadi hetkedel olemise siiski paremaks teevad ja millest on hea kinni haarata.
Neid hetki ei juhtu viimasel ajal just tihti, aga põhjusel miks mul neid ette tuleb, siis see on vist üsna loomulik ja imelik oleks kui ei tuleks. Lõppkokkuvõttes olen nad juba sada korda läbi elanud ja hakkab neist isu täis saama, seega haaran esimesel võimalusel millegi inspireeriva järele ning leidsin need read:

Kannatused on alati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine - põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, kui temast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.  

(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 48) 

Viimasel ajal tunnen mingit jaburat missioonitunnet, et... no näiteks seda raamatukest kirjutada (olen seda vist mõned kuud tagasi maininud), sest on tunne, et saaksin sellega hakkama ja et mul oleks omalt poolt midagi öelda ja anda, et ideaaljuhul inimesi inspireerida.

Lõpetuseks sama mõte, pisut teiste sõnadega:

Inimene on oma mõtete tagajärg ja justnimelt see ongi inimese enda seisukohalt kõige olulisem. Laiemas plaanis on aga veelgi olulisem laieneda ja kasvada üle iseenda piiride—ja seda nii ruumilises, ajalises, füüsilises, kui ka vaimses mõttes. 

- taipan seda üha enam kui teatud hetkedel õnnestub end "positiivseks mõelda". Aga, jah, eks me kõik oleme inimesed ja teatav nõrkus on mu meelest loomulik. Vahel isegi ilus. Aga oma keset ei tohi kaotada, sest igaühel on meil kasvõi oma lähedastele miskit anda, ja seda enam kui on vahel raske.


***
Ja veel:

Inimesest saab inimene alles siis, kui ta lõpetab virisemise ja sõimamise ning hakkab otsima tema elu reguleerivat varjatud õiglust. Ja sedamööda, kuidas ta meeled kohanevad selle reguleeriva faktoriga, lakkab ta süüdistamast teisi oma olukorra põhjustajatena ning ehitab end üles tugevates ja üllastes mõtetes; ta lakkab oludega  võitlemast ning hakkab neid kasutama kui tuge kiiremate edusammude heaks ning vahendina, mille abil avastada temas endas peituvad varjatud väed ja võimalused.
(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 51) 

Ühesõnaga:

Midagi inspireerivat!

Tegelikult kirjutada oleks palju. aga viimasel ajal suht nagu orav rattas ja siit-sealt palju tegemist, septembris aga nädalane puhkus tulemas jne - ja eks loodetavasti siis ka sisukamaid postitusi. Seekord n-ö kergema vastupanu teed minek ja viskan siia lihtsalt ühe video:

Tõttöelda pole ma jõudnud seda päris lõpuni vaadata, aga u poolepeale ja võtab mu meelest väga palju olulist kokku. Siinkohal viitaks ainult lõigule vahemikus 20.50 - 21.40.

Ja nii ju ongi! Mis saab viltu minna? Kui nii mõelda, siis suurt ei midagi. Imeline on kui Sa tead mida tahad, teekonda tõesti südamest naudid, kui Sul on tunne, et Sul oleks omalt poolt justkui midagigi anda, mis maailma või kasvõi ühe-paari inimese elu natukenegi ilusamaks ja huvitavamaks teeks (mitte, et muidu poleks huvitav, aga veelgi huvitavamaks:)) ja... hop on and enjoy the ride, no matter where it takes you, at least it is and it has been Your life made by your own rules:)

Järgmise korrani!
Ja nautige SUVE ja ilusaid ilmasid:)