Väga (või siiski mitte väga) kaudselt eelmise teemaga seoses (ei tahakski sellest rohkem jutustada)... kirjutasin mõne kuu eest oma juttu / kavandatavasse raamatusse (näis, kas ja mis sellest saab) järgneva lõigu.
Muide nime Katri muudan ma tõenäoliselt kunagi ära; ehkki minu jaoks jääb tolle tegelase nimeks justnimelt Katri (olgu öeldud, et reaalses elus ei tunne ma ühtki sellenimelist, ega ka Gustafit). Alustuseks üks õige pisut illustratiivne ja poolikuvõitu pilt, mille ma u kuu aja eest kritseldasin.
Katri ei saanudki aru, kas ta tajus seda instinktiivselt kohe või siiski päevi hiljem, kui sellele kõigele tagasi mõtles, seda üht mehe ja naise võimalikku käitumise mustrit: sel hetkel, kui midagi on tõeliselt halvasti, näeb mees ainsa lahendust ja unustust pakkuva lepitusena füüsilist kontakti, lähenemist, vargsi ja samal ajal jõuliselt lähemale hiilimist, osavat teesklust, kurba nägu, kutset, suudlust, tumma ja sõnadeta kinnitust - kinni pitseerimist, võib-olla koguni seksi ja kahetsust, aga seeläbi ka õigust vaikimisele, vaikivale kaugenemisele…
Ta kujutles uuesti meest endale lähenemas ja ennast tema eest vaistlikult taganemas. See mõttepilt ajas Katril südame pahaks. Ta ei suutnud seda uskuda. See ei olnud ju Gustaf, ega ju? Ei saanud olla - see polnud üldse Gustafi moodi, ja äkitselt mõjus see uus mõte Katrile lohutavalt. Jah, midagi pidi olema juhtunud; aga samal ajal Gustafi pilk ja sõnad ei saanud valetada, kui need andsid Katrile märku, et mees temast ja nende suhtest tõepoolest hoolib.
Järgmisel korral, kui telefon heliseb, kavatseb Katri sellele vastata.
