Monday, November 23, 2015

Küsimus on standardites...

...ja iseenda jaoks uute standardite loomises ja nende ületamises!
Sõnad sõnadeks, aga olen sellest üha enam aru saanud.

Tahan seda mingil hetkel põhjalikumalt kirja panna, aga hiljuti avanes minu jaoks seoses standarditega teatav paralleel. Nimelt kuulasin (siiani pooleli) pleierist Richard Dawkinsi äsja ilmunud elulooraamatu teist osa Brief Candle in the Dark: My Life in Science (2015) ja sealt jäi kõlama üsnagi huvitavad ja esmapilgul pisut vastuolulised mõtted.

Esiteks. Iseka geeni vaatepunkt näib rõhutavat teatavat individuaalsust: iga geen iseenda eest! Ehkki rangelt võttes - et 'üks geen' saaks edukalt edasi kanduda, siis on talle kasulik 'teha koostööd' teiste geenidega. Ses mõttes tähendab isekas geen ühtlasi ka altruistlikku geeni. Sel lähenemisel on oma võlu ja omal ajal aitas seletada müsteeriume nt selle kohta, miks mõned isendid (nt töömesilased) on valmis enda elu grupi nimel ohtu seadma - et üleüldine 'geenipank' (nn genepool) säiliks.

Teiseks. Samas oma teises raamatus The Extended Phenotype räägib Dawkins, et seda teooriat tuleks võtta laiemalt: laiemas mõttes on nt tammide ehitamine kobrastele 'sisse kodeeritud', sama moodi nagu nt linnupesadel võib olla oma jälg ehitajalinnu genoomis. Ses mõttes kandub geeni-isendi suhe pisut kaugemale kui lihtsalt geen-genotüüp (st geenid) ja sellest tulenev konkreetne fenotüüp (st lind, loom vms). Aga kui kaugele?
Nt inimeste ehitatud hoone või kunstiline geniaalsus seda tõenäoliselt ei ole, sest vaevalt, et nt oskus naela seina lüüa esineks konkreetse eelisena inimese vastavas geenitähtede järjestuses; laiem-konkreetsem oskus/võime võib seda aga olla, kuid ka selle väljendus on üldjuhul laiem ja abstraktsem. Sestap (kui Dawkinsist õigesti aru sain) ei ole konkreetseid kobraste-tammide-stiilis näiteid loodusest lihtne leida (siinkohal võib ilmselt öelda, et tamm on justkui kopra kehapikendus, mis aitab kopral paremini elus püsida ja evolutsiooniprotsessile kohaselt järglasi saada).
See selleks. Dawkins on palju rääkinud ka nn Evolutionary Stable Strategy'st (ESS) - see on huvitav, aga mu meelest pisut keerulisem teooria kui esmapilgul ehk näib.

Ja sealt läks mõte standarditele. Evolutsioonis on teatavad standardid mis aitavad elus püsida ja nt immuunsüsteemis haiguseid vältida (liialt 'valvel olev' süsteem ei ole kasulik; ega ka liialt 'vabalt võttev') - st teatav tasakaal ja kuldne kesktee on oluline. See kesktee aga areneb, laieneb ja ületab iseennast, liikudes aeg-ajalt sinna-tänna (nt viirused on hea näide: nad kohanevad, mis tähendab seda, et aastatuhandeid tagasi välja töötatud ravimeetodid võivad pärast pikka aega uuesti kasulikeks osutuda)...
Umbes nädala jooksul neid asju kuulates-vaadates hakkasid need teemad justkui üheks tervikuks kujunema (või meeldib mulle nõnda mõelda) ja kõlama jäi sõna isiklik standard ja selle standardi ületamine. Jah, see on parajalt filosoofiline mõte, aga ilus on ju mõelda, et elu võib küll saada alguse võrdlemisi "lihtsast" isekopeeruvast 'masinast', hakkab seejärel laienema, arenema, luues oma ellu uusi standardeid, õppides iseenda standardeid hindama ja paremaks arendama (evolution of evolvability) ja...

kolmandaks 
inimese puhul võiks ju seda 'uut taset' (st "uus tase" ilma igasuguse hea/parem hinnanguta, aga siiski!) imetledes kokku võtta nii nagu Tony Robbins seda teeb:


Jah, isegi kui meil ei ole kõik hästi ja keskkond ja elu pole ehk selline nagu see ideaalis võiks olla, oluline on luua iseendale tugevaid standardeid, "rituaale", neist kinni pidada, neid päev-päevalt arendada ja ületada ja justnimelt nõnda inimene kasvab ja areneb! mida tahes keegi kusagil ei ütleks või ei arvaks. Tugev on see, kel on küll empaatiavõime, kes on avatud suhtumisega, aga ometi jääb iseendale kindlaks selles mõttes, et ei kaota end ja vastupidi - areneb, õpib ja kompab iseenda võimalikkuse piire - st elab!

Wednesday, November 18, 2015

Paganama õige jutt! (laiskuse vastu!)

Hetkel olen pisut emotsionaalne, sest mõned asjad viskavad vahel tõsiselt üle. Kui vaadata seda videot, siis... paganama õige jutt:

- antud juhul eriti teine pool videost. See tundub mõneti ulmeline (nt ülikoolikeskkonnas ja teatud erialade puhul seda vist tihti ei märka), aga see 10% jutt näib mulle üha enam tõesena näima.
U 80%-90% inimestest teeb vist tõesti miinimumi, et elus püsida ja rohkem ei arenegi ega tahagi areneda. Ja ausalt öeldes: ma ei saa sellest aru! Ma lihtsalt ei mõista seda. Ma mõistan seda sõnades, aga mitte emotsionaalselt.
Tundub, et vabal ajal enamik inimesi lihtsalt on, nad ketravad suvalisi ajaviitmise saite või mänge, tunnevad igavust ja näib, et puudub igasugune natukenegi pikem eesmärk või KIRG! Ja neile läheb ilgelt korda see mida TEISED teevad (jah, nagu mulle praegu! aga vahel viskab üle kui sind ümbritseb säärane laiskus ja lollus; ehkki see on ka motiveeriv ja paneb ennast üha rohkem liigutama:)).
Üha enam olen aru saanud, et ma tõesti ei mõista laiskust ja üha vähem sallin seda.

Ja minu puhul... see ei ole mingi pingutus, vaid vastupidi: nii-nii palju põnevat on ju teha ja avastada ja ennast arendada, lugeda, juurde õppida, et peaaegu igal vabal hetkel ma kasutan selleks juhust... ja ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas leidub neid kes vabal ajal lihtsalt... eksisteerivad, on, ja eelistavad mitte midagi teha. Kuidas saab nautida mitte-midagi-tegemist???

Mingil tasandil olen neid sõnu kirjutades 'jummala rahulik'. Päriselt. Kui inimene on iseendas kindel, siis on mõttetu teiste üle (liialt) ärrituda - see on nende elu ja tehku mis tahavad - aga vahel hakkab see ka iseenda vabadust piirama kui sääraseid liiga palju ette satub.

Võib-olla igatsen ideaalset maailma kus kõik inimesed oleksid ilusad ja head ja teeksid oma asja südamega. AGA seda enam näen oma teekonda ja tahet asja natukenegi muuta ja TEHA ASJU SÜDAMEGA, no matter what!
:)

Järgmise f***ing korrani! :)

Tuesday, November 17, 2015

Inspiratsioon läbi sõnade ja kirjutamise

Kirjutasin vahepeal inspiratsioonist, tegin seda võrdlemisi filosoofiliselt. Seekord lihtsalt tsitaat (laenatud:)) raamatust Wonderbook, alapeatükk Inputs for Inspiration:
[...] your imagination feeds on almost anything, like the most greedy of omnivores, and anything can become narrative. [...] Which is to say, if you reward your imagination by writing down your ideas and exploring them, even the slightest little fragment, your imagination will reward you with a more or less continuous stream of ideas. If you turn off or blunt the enthusiasm of your subconscious for engaging in creative play, the stream can dry up.
(lk 17-18) 
Ja:
The somewhat frightening and heady truth is that when you are in a certain mode of waking dream, of deep and sustained thoight about your story, your mind can transform anything into your current project and make it work.
(lk 20) 
Just: pisikesed sammud on niivõrd olulised! Ja kui õpid käima, jooksma, siis korraga üllatud, kuivõrd kõrgele nad sind tõstavad... ja ühel hetkel avastad, et oled lainel:)
The imagination is infinite - it can encompass all you want it to encompass, if you let it. Everything we see around us, whether functional or decorative, once existed in someone's imagination. Every building, every fixture, every chair, every table, every vase, every road, every toaster. In fact, the world we live in is largely a manifestation of many individual and collective imaginations applied to the task of altering preexisting reality. So the question becomes, How can you position yourself to dream well?
(lk 40) 

Teksti kõrval on raamatus järgnev pilt:


From the collection of Myrtle Von Damitz III, a note card by Cassandra N. Railsea (1970). A scene sketch for Railsea's novel The Incredible Sex Life of Boggie Crisper (1971). 

Ma pole küll teab-mis sulesepp (ehkki mõni vaidleks ehk vastu), eriti viimasel ajal, AGA mingi kirjutamispisik on siiski sees... võib-olla olen liialt perfektsionist ja seega ei taha kirjutada enne kui idee on peas piisavalt laagerdunud. Sellegipoolest: raamatus on vahva sõnastus nende kohta kes ei saa ilma kirjutamata:
I couldn't bear it anymore. I stopped writing. I shut up. It's the closest I've yet come to feeling dead.
(lk 36; by Matthew Cheney; artikkel pealkirjaga Writer's Block

P.S. Avastasin, et see raamat on siin (pisut teistsugune, aga sisu näib olevat sama) pdf kujul täiesti saadaval. Täiesti huvitav lugemine!

Wednesday, October 28, 2015

Jumalad, surm ja elu

Ma pole siia jupp aega miskit kirjutanud, aga see ei tähenda, et ma muidu asjadega ei tegeleks. Nii et tasapisi ja aeg-ajalt siiski jagan miskit kui on õige aeg. Täna tuli mõtteid mida mõtlesin, et võiks jagada ning märksõnad on postituse pealkirjaks.
Hakkasin huvipärast Game of Thrones'i vaatama (tegelikult paras aja raiskamine, aga vahelduseks miks mitte) ning esimese hooaja kuuendast episoodist jäi silma selline suurepärane mõte:

Videoklipina:


- Do you pray to the gods?
- The Old and the New.
- There is only one god, and His name is Death. And there is only one thing we say to Death: "not today".
―Syrio Forel and Arya Stark


***
Ning teisena kuulasin ööülikoolist Ly Seppel-Ehini loengut "Heast enesetundest". Teab-mis vaimustuses sellest ei ole, aga kirjutasin ümber ühe mõtte mis on mu meelest lihtsalt ilus:
Saa kõikide inimestega nii hästi läbi, kui see ennast salgamata on võimalik. Räägi oma tõekspidamistest rahulikult ja selgelt. Ja kuula ise teisi, ka rumalaid - neilgi on oma lugu rääkida.
Jää ikka iseendaks. Ära ironiseeri armastuse üle, sest tuisu ja tuimuse vastu on see nagu igavene rohi. Tervest enesedistsipliinist loobumata ole enda vastu leebe. Sa oled universumite, maailmakõiksuse laps, mitte vähem kui puud ja tähed, seepärast ela rahus jumalaga, olgu ettekujutus temast milline tahes.
Ja millised ka on sinu teod ja püüdlused, kesk elukära ja segadikku, säilita rahu oma hinges. Ole terane ja püüa olla õnnelik, olgu ettekujutus temast milline tahes. 
Ly sõnul pärinevat see 17. sajandist, kuid lähemalt uurides tuleb välja, et siiski 20. sajandist:
https://en.wikipedia.org/wiki/Desiderata

Selleks korraks kõik.

Järgmise korrani ja olgem tugevad!
:)

Monday, October 12, 2015

taasNÄGEMINE!

Eelmise postituse jätkuks: sain täide viia selle, mida tahtsin täide viia möödunud laupäeval. Teha trenni.
Ausalt, see on ülim tunne. Üks mu "kiiks" on olnud see, et ma pole sisuliselt kunagi teinud midagi välise keskkonna mõjul ja teeksin suht kõike ka (no mingit piirangud ühiskond siiski seab, eksole) siis kui elaksin nt üksikul saarel. Sama käib trenni kohta. Mulle on enam-vähem absoluutselt mõistetamatu ja sisu poolest vastumeelne see, kui tehakse miskit millegi-kellegi jaoks ja kui seda ise ei naudita. Säärane tegevus on justkui kest ilma sisuta, aga sisu on alati olulisem kui kest.

Oluline ongi teha tundega, ja isegi kui seda teha vähem või alustada vaiksemalt: hea ja jõuline emotsioon on oluline ja kõige alus ja justnimelt see määrab selle, millised reaktsioonid toimivad ajus ja kehas tervikuna - ja justnimelt see on miski, mis loob vundamendi.


*
Mõtlesin seda sõnastada ka kui omamoodi "taassündi" või "uuestisündi" (võrreldes tundega mida eelmises postituses kirjeldasin), umbes aasta eest mõtlesin sedalaadi kogemuste sõnastamise peale ja mõtlesin välja, et taasNägemine on täpsem: keegi pole iial surnud, et võiks uuesti sündida, pigem õpitakse uuesti nägema ja uue pilguga vaatama. Uuesti nägemine on ehk isegi täpsem - uue pilguga, sest iga pilk on uus kui ise tunned ja näed vaadates, et miskit on muutunud.

Lõpetuseks: Bruce Lee on endiselt üks mu eeskujusid ja sattusin sellisele videole:

Temast kumab minu arvates igal sammul läbi see enesekindlus ja jõud mis kannab sind edasi siis kui sul on selleks enesekindluseks põhjust. Iseenese ülehindamine on alati ohtlik, AGA kui oled tõepoolest tundnud ära oma tee, käinud mööda nii kuristikke kui kive, tundnud vastandeid ja õppinud tundma erinevaid pooluseid, ja oled ühel hetkel leidnud enda jaoks õige, siis pole kahtlusel enam mõtet ega asu - sellisel juhul ei anna kahtlus kunagi midagi juurde, vaid vastupidi, võtab ära.
Nagu öeldakse: see, kes usub, et ei suuda, ja see kes usub, et suudab - mõlemal on enamasti õigus!

Ja palun siin mitte valesti mõista: see pole uhkus või upsakus, vaid enesekindlus. Enesekindlus võtab rõõmuga vastu kriitikat ja "vaenlasi", et vastupanust ja oma nõrkusest õppida. Enesekindlusel pole vaenlasi, sest enesekindlus ei karda kriitikat, vaid armastab seda. Enesekindlus armastab kõike ja kõiki, on avatud ja muutub vastavalt iseenda vajadusele, samas oma sisimas jääb samaks ning teda jääb saatma teadmistahe.

Elame vaid korra, parem siis juba uskuda. Igal sammul. Pessimistid-realistid olla üldjuhul täpsemad, optimistid kipuvad tihtilugu eksima, aga justnimelt uskumine ja optimism ning sellest tulenev jõud on see, mis paneb elu särama ja lööb sädemed lõkkele. Ja tuld on tarvis, et nii mõnigi hoone võiks puruneda ja uued hooned selle najale kasvada. See uus hoone on tempel, nii kehas kui vaimus, ja justnimelt see:

  kasvatab tiivad,
  seejärel juured
  ja tõuseb lendu


sest tõeline vabadus peab saama alguse vabast vaimust, käima läbi raskustest, AGA vundament peab olema ehitatud mitte sunnist, vaid iseenda tahtest.
Seepärast on Nietzsche enda kohta öelnud, et on "heroilise natuuri vastand": ta ei pinguta, ta ongi selline - "Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi vaeva näinud - minu elus ei saa tuvastada mitte mingeid heitluse jälgi". Selline inimene on vaba. See ei tähenda allutamist või allutatust, vaid armastust; mitte vägivalda, vaid vabadust - vabat tahet iseendas liikuda sinna, kuhu jõud ja isiklik tahe suunda näitab. Õppida, kasvada, ja seejärel - kui vähegi võimalik - jagada ja anda ära nii palju kui võimalik.

Ma arvan, et see on inimeseks olemise suurim potentsiaal ja väljakutse.


**
Ning (tehes temaatikas pisut kannapööret) keda huvitab inglise-prantsuse keele iseseisev õpe, siis vaadake SIIA. Kuulsin sellest juba aasta-paar tagasi, kuid nüüd avastasin, et veebis olemas. Väidetavalt saab sellega u 200 tunni jooksul keele enam-vähem lugemistasemel ära õppida:
[...] peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa!
Mu pr keel on nii ja naa ning kui ei praktiseeri, siis kipub üht-teist kaduma. Igaljuhul olen ka selle taas kätte võtnud ja kui päris lugemistaseme juba vabamalt kätte saab, siis on edasi juba lihtsam. Õppevariante on muidugi mitmeid (nt filmid, ehk ennekõike lugemine). Kui otsida nt youtube'ist märksõnadega "learn languages fast" saab ka kahtlemata mitmeid häid nippe. Olen neid pisut uurinud, aga pole kaugeltki spetsialist. Eks ennekõike peab olema sügav huvi ja selleks aega varuma.
Siin on päris häid mõtteid.

Praegu taaskord kõik.
Järgmise korrani!

Saturday, October 10, 2015

vahemõtteid

Ei, ma ei ole kusagile kadunud. Pidevalt tekib uusi mõtteid ja uusi avastusi ja tihtilugu võtan endale aega ja otsin sobivat hetke, mil neid jagada ja mil on tunne, et mul on midagi öelda.
Tunnen, et mu blogipostituste sisukvaliteet võiks oluliselt parem olla. Seda eriti viimasel ajal. Lõppude-lõpuks peaks mu blogi olema inspireeriv, innustav ning häid nippe pakkuv, mitte lihtsalt ja "ainult" teab-mis muljete jagamine. Vähemalt mu enda visioon on selline.

Igaljuhul miskit on justkui muutumas... muidugi paremuse poole (ja mitte, et varem halvasti oleks olnud, aga alati saab ju paremini). Ideid jätkub ja järgmise postitusega läheb ehk pisut aega, aga tahan kirjutada midagi konkreetsemat ja/või sisukamat.

***
Praeguse nädala lõpu kohta muidugi see naljakas lugu.
Plaan järgmine: laupäeval olla "asjalik" (mitte, et ma muidu ei oleks, aga vabal päeval on eriti mõnus võtta viimast!): teha taas trenni, lugeda, õppida pr keelt... - ühesõnaga tegevust leidub ja prioriteedid olen enda jaoks tegelikult selgeks mõelnud.

Reaalsus oli reede õhtul/öösel vastu laupäeva aga selline:















Ei, aga midagi pole öelda, vahelduseks oli tore ja seltskond super. Ainult mis te ise arvate, kas tegin hommikul trenni...? Haa!
Parem jätan selle vastamata. Igal juhul ma üha vähem mõistan neid, kes on pidevalt joobes - sest need hommikud on ju õudsed ja minul on küll säärasest kraamist praegu mõneks ajaks isu täis.
Ei, mitte, et ma teab-mis karsklane oleksin. Vein on vahel tore (ja Vana Tallinn piimaga - suht kange, aga maitselt hea!), aga minu puhul juhtub selliseid asju pigem harva. Ja see on tore. Vahel on tore.

Kui aga natuke liiale minna, siis mis tunne on hommikul...?
Ma ei kahetse peaaegu kunagi midagi, AGA ometi justkui kogu kehaga tunnetan seda mürki mis on kehasse sattunud ja naudin igat sekundit kui jõuvarud ja energia hakkab taastuma!
Siin ei ole midagi uut, aga kui vähegi enda tervise eest hoolt kanda ja ka füüsilist tervist arendada, siis on selliseid asju eriti selgelt tunda.
Ja seda enam tajusin teatavat mõnusat jõudu endas ja see on jõud, mis vahelduva eduga aastalt aastasse kasvab ja selle jõu kasvatamine ja üldse suht kõige vastu huvi tundmine on mind nüüdseks u 10 aastat huvitanud ja olen sedalaadi asja uurinud; ja pidevalt midagi muutub, tihtilugu avastan asjale hoopis uue nurga, jne. Ja nüüd tundub, et ka ise olen ehk isegi mingi suurema muutuse lävel. Ma loodan:)

Kusjuures Elliottil vist viimasel ajal midagi sarnast toimumas, ehkki teise nurga alt.

Teate, need imelised hetked mil korraga mõistad, et Kõik on võimalik, ja tajud ja näed oma tegelikku potentsiaali ja tunned tohutut vabadust, et miski ei hoia sind tagasi!
AGA see tunne võib küll olla, see teatav inspiratsioon, iseasi on seda reaalselt rakendada ning üks oluline märksõna on fookus. Seda eriti meie vilkuvate ekraanide ajastul, mis segajaid on liigagi palju.
Ja siis on hea lülitada kõik välja ja nautida mõnusat keskendumist. Selliseid "saarekesi" on mu meelest oma päeva hea ja oluline tekitada. Kes nt mediteerib (sellele pole ma endiselt veel väga pihta saanud: st mõistan, aga pole väga kogenud), kes loeb raamatut, läheb lugema, jooksma, või võtab lihtsalt enda jaoks aja maha. Kui sedalaadi hetki enda jaoks ei õnnestu tekitada, siis on mu meelest elu ja ühiskond sind endaga kaasa viinud ja sinu üle kontrolli saavutanud, mitte aga vastupidi.
Sestap ongi oluline hoida teatavat selget pilku, näha tervikut ja ühtlasi ka hetke.

Seekord sellised mõtted ning lõpetan postituse ühe Alan Wattsi videoga mille sisu mulle päris meeldib:


Järgmine kord loodetavasti-eeldatavasti juba asjalikem, konkreetsematel ja sisukamatel teemadel! Ühtlasi olen mõelnud, et võiks siit-sealt ka rohkem pildi ja miks mitte video-audiomaterjali lisada - st võtta eraldi ka blogi jaoks aega ja muuta seda sisukamaks. Eks näis. Üks on aga kindel: vaimu kasvatamine jätkub, kasvõi tasapisi, aga samm-sammult püüan/püüame avada uusi mõtteid ja uusi (mõtte)maailmu ning kogemusi...:)

P.S. Oma raamatuhakatisega tegelen ka tasapisi ja loodan, et aasta lõpus või järgmise alguses olen siiski esimesed paar-kolm peatükki enam-vähem valmis saanud ja miks mitte neid siin jagada.


Sisust lühidalt:
I osa algus 
1. Sissejuhatus (u raamatu 2-3 lk)
2. Sissejuhatav ja ülevaatlik peatükk: ajaloolisi vaateid (muuhulgas) 17. sajandi Inglismaale ning teatava paradoksaalsuse kirjeldamine;
3. Johannes Kepleri mõtteradadel (esimene sisulisem peatükk)
4. Kvantfüüsika ja 21. sajandi situatsioon (üleüldiselt; olgu öeldud, et kvant-temaatika on üsna ära leierdatud ja tihtilugu koguni kuritarvitatud (ennekõike esoteerika poolt), minu eesmärk on olla teaduslikult täpne ja KUI sellest kunagi aastate pärast peaks asja saama, siis võimalusel lasen ilmselt asjatundjatel vastavad peatükid üle kontrollida, et faktivigu ei oleks)
***
I osa keskpaik ja teema-arendus
5. ... "Elu imelisus" ja "ime" definitsioon; "Võimalikud maailmad", jne
- esimese poole eesmärk on luua kontekst ja heita pilk sellele, et kus ja mis ajastul me elame ja et miks see on imeline aeg; ning teise poole eesmärk oleks keskenduda küsimusele "kuidas?" ehk n-ö 'vaimu kasvatamise' pool. Esimest poolt võiks kirjeldada sõnaga "teadus" ning teist sõnaga "teadvus", ehkki vähemalt minu arvates on need omavahel oluliselt seotud ja läbi põimunud.
Olen ses mõttes perfektsionist ja võin ühe pisikese lause kallal kaua jännata (seda blogi kirjutan võrdlemisi chillilt, ehkki, tõsi, võiks olla korralikum) ja ilmselt kirjutan seda veel palju-palju üle, aga protsess on tore ning ühtlasi on mul tunne, et mul oleks miskit uut öelda, nii et... vaatab kuidas sellega läheb:)

Lõpetuseks üks ilus laul:

Thursday, September 24, 2015

luuletus



Iga silmasära 
iga südamest tulev sõna 
ja äratundmise naeratus 

koduukse lävel 
hooliva kallistuse ootel 


** 
Olen, helisen ja unelen 

kasvatan tiivad 
seejärel juured 
ja tõusen lendu 


*** 
Sa 
mu isiklik kodu 

mu päeva- ja ööhoidja 
õhtu- ja hommikusoojus 

ja tahe 
maailma päästa. 


2015 

Saturday, September 19, 2015

Teadlikkus ja uskumuste kaks palet

Tegelikult oleks palju kirjutada, kuid keeruline leida sõnu. Kogu neid sõnu ja uurin ja puurin ja kui õige hetk, eks siis kirjutan. Aga täna tahtsin lühidalt kirjutada teadlikkusest ja uskumise kahest viisist (ma pole kindel kas "pale" on õige sõna). Nimelt täna tabas mind üks arusaamine. Olen seda ammu intuitiivselt tundnud ja nõnda käitunud, kuid täna tekkis lõpuks tunne, et ehk oskan seda ka sõnadesse panna. Seda saab jaotada kahte osasse ja minu arvates võiks see olla iga vähegi "vaimsema" elutee alus.

1) Teadlikkus 
Teadlikkusest on räägitud palju ning selle põhiline kuju on: tunneta iseennast. Mingis mõttes algab kõik iseenda usaldamisest ja tunnetamisest. Tegelikult on seda keeruline kirjeldada, sest kõik on nii-nii seotud, nii sisemine kui väline (kes kasvab huntidega, see ei saa tundma inimlikkust - puht teaduslik fakt ja sääraseid näiteid on täiesti olemas): lõppkokkuvõttes vajab inimene inimest. Seda eriti elu alguses ja ma ise usun, et alati.
Niisiis, mida mõelda teadlikkuse all? Tähelepanu ning antud juhul võiks selle vastandiks olla alateadlikkus. Osho sõnul: "[...] if you are familiar with the situation, you will not be aware of it." (Osho, The Chakra Book, lk 55)

Ning kui siia juurde võtta ka juhtnööri: Kui miski tundub huvitav ja veenev, siis alati uuri ja õpi tundma ka selle vastandit! - kui seda tõeliselt suudad, siis oled sa tugev, kartmatu, kindlate juurtega (mis on ühtlasti teatavaks juuretuseks, sest see juuretus ning kindlameelsus on justkui "teisest ilmast", ometi päirneb siit ilmast, see ongi teadlikkus) ning ennekõike vaba ja avatud. SEE on minu meelest absoluutselt igasuguse teekonna algus ja tõeline algus.
Sellest lähtuvalt ei saa teekond olema lihtne, sest alati kui oled võtnud ühe suuna, siis tihtilugu on tarvis astuda mõni samm ka vastassuunas. Seejärel tihtilugu ilmneb teatav kesktee. Ühel hetkel oled sa äärmuslik materialist ning soovitavalt õpid seda tõeliselt tundma ja tunnetama; järgmisel hetkel leiad end süvenemast "vaimsesse" maailma. Kes on algusest peale süvenenud vaid ühte, siis selle kohta ütleks: kuidas sa saad öelda, et seda tõeliselt tunned kui sul pole võrdlust? Siinkohal pidagem meeles, et inimmeel võib olla petlik ja ma ise leian, et inimmeelest tihtilugu ei piisa, tarvis on ka objektiivsemat teaduslikumat pilku (küllaga on juhtumeid kus inimesed on oma tunnetuses eksinud; võtkem näiteks tunnistajad kõiksugu kriminaaljuhtumites; lõpetades erinevate religioossete uskumustega).

Need kaks momenti on justkui ühe olulise mündi kaks poolt: õpi üht asja tundma, kuid seejärel on oluline hüpata tundmatusse, et vaadata asja uuesti uue pilguga. Täna on see hakanud mulle rohkem kohale jõudma, seda ka igapäevases elus: niivõrd palju asju teeme ju alateadlikult ega märka, et seda teeme - jalutades asetame ühe jala teise ette; välja minnes sulgeme automaatselt ukse ega pane seda enam tähelegi, jne. Kõigest ei saagi ega peagi teadlik olema, aga olen aru saanud, et teatav teadlikkus on tegelikult elutunnetuse võti. Elad ju kõige enam siis kui tunned end elavana. Seepärast on ülimalt hea tihtilugu ka trenni teha või üldse liikuda: keha täitub hapnikuga, meeled muutuvad erksamaks ja... teatavat vastupanu ning mugavustsoonist väljumist tunnetades sa oled tõeliselt hetkes ja ärkvel.

2) Uskumused 
Järgmine punkt puudutab uskumusi ja laiemalt võttes usku, et oled n-ö õigel teel. See on keerulisem teema ja ma pole kindel kui hästi seda praegu sõnastada oskan, AGA täna tabasin end mõttelt ja konkreetsemalt arusaamalt, et uskumusi saab olla kaht sorti: ühed viivad sind n-ö "tõest" eemale ja teised lähemale. Jah, tõde on suhteline, aga siiski... ja kas ikka on suhteline? Mulle tundub, et eelmist punkti arvesse võttes on siiski olemas meetod kuidas tõele natukenegi läheneda, isegi kui see tõde on puhtalt inimlik ja fabritseeritud (st mitte "tõde iseeneses").

2.1. Tervendav ja arendav uskumine näiteks see kui tõbisena usud enda tervenemisse ja seda tõeliselt siiralt uskudes tunnedki end paremini. Bruce H. Liptoni raamatut "Biology of Belief" (olin alguses eelarvamusega, aga otsige nt youtube'ist ja usun, et näete, et asjas on iva!) lugedes olen sellest üha rohkem aru saanud ning kontekstis: uskumine ja bioloogia. Iseenda hoiak ja mõtted on selle alus, et ühel hetkel saaksid teadvustada: kõik on võimalik!
See on justkui hoiak, mida on hea arendada ja elu aluseks võtta, et siis vapralt edasi liikuda ja ühtlasi olla elus õnnelik.

2.2. Ja siis on veel olemas eksitav uskumine, sest uskuda saab ju igasuguseid asju ja tihtilugu usutakse ka ilmselgelt valesid asju ning seda juba üksnes puht loogiliselt: kõik uskumised ei saa iial olla tõesed!
Uskumine on ju siiski teatav projektsioon, et "kuidas võiks olla" kui eristada seda teadmistest. Siinkohal on õige usk justnimelt usk, mitte aga teadmine: ma usun, et nii on ja nii läheb, ja ma pole selles päris kindel, aga see polegi oluline, sest teekond on oluline!
Siin tekibki tihtilugu oht, et uskumine kokkuvõttes pigem nõrgestab: sa ehitad endale keerulise ja tegelikult raskesti kaitsetava ususüsteemi, lähtud ainult ühest vaatenurgast ja kokkuvõttes surub see sind pigem raamidesse, mitte aga ei ava elu müsteeriume selle kõige laiemas tähenduses. Oluline on rõhutada igasuguse uskumuse laia ja tugevat pinnast - ja niipea kui kohtad vastuväidet, siis võta see rõõmuga vastu ja uuri, et ega vastuväitel tõepõhja all ei ole!
See võib kõlada lihtsalt, aga tõttöelda olen VÄGA vähe näinud ja kohanud tõeliselt avatud inimesi: nii-nii paljud arvavad end teadvat millest räägivad, aga on näha, et tegelikult pole asjaga kursis. Enamasti ollaksegi vaid ühes teemas kodus ja siis arvatakse, et selle tundmise näol teatakse ka kõike muud. Näiteid võiks tuua küllaga. Ühes asjas on inimene tõeliselt kodus, AGA mingist hetkest paneb täiesti huupi ja kriitika ei näi absoluutselt huvitavat. Ma ise püüan selle lõksu mitte sattuda: ja tunnistan kui ma midagi ei tea!
Mu meelest hea näide: vestlus Richard Dawkinsi ja 'father' George Coyne'iga. On näha, et viimane on tõesti oma uskumused ja seisukohad läbi mõelnud!
Teisalt jällegi: kas sellisel juhul ei lähe kaduma teatav siirus ja spontaansus kui hakata kõike nõnda uurima? Selle kohta ütleks: lõppude lõpuks on ju tegu Sinu maailmavaatega, eriti kui on tegu vähem või rohkem religioossete uskumustega, siis kuidas saab mitte olla ise huvitatud, et iseenda maailmavaate vundament oleks tugev!? Eriti kui minnakse oma maailmavaadet ja uskumusi levitama. Isolatsioonis olles uskugu minu poolest mida tahes:)
"Õige" maailmavaade, ma leian, peaks olema siiski ekspressiivne, väljapoole ulatuv, laienemist ihkav, aga samas ka sissevaatav ja parajalt endasse süüviv - mikro- ja makrokosmose omavaheline seos ja teatav harmoonia - mitte aga üks või teine äärmus.

*
Siinkohal on mu meelest siiski oluline roll ka teadusel: ma ei tea n-ö tavainimese üldpilti ja kuvandit teadusest/teadlastest, aga vähegi tõsiseltvõetavad teadlased on vägagi alandlikud: nad lähtuvad ainult sellest mida nad on välja uurinud ja on avatud sellele mida nad ei tea ning tunnistavad oma teadmatust.

Oluline on tunnetada tasakaalu sisemise ja välise vahel, iseenda subjektiivse tunnetuse ning objektiivse/üldtunnustatu vahel. Tihtilugu on see meeletult keeruline, AGA rahu ja kindlameelsust toob see kui lähtud justnimelt sellest esimesest punktist ning oled avatud - siis saad vähemalt olla kindel, et oled endast andnud parima. Samas elu on üürike ja säärane suhtumine ja süvenemine võib võtta meeletult aega ja olla või kujuneda koguni elu tööks, samas keda teema huvitab ja kellele meeldib ja kel on võimalust ning luksust kõiksugu mõtete üle pead mõlgutada, siis mu meelest - miks mitte. Muidugi elus on kõike ning leian, et elus peab olema ka parajalt praktilisust, lõbu, jne. Mida ma siin blogis tahangi propageerida on teatav tervikpilt, et oleks siit-sealt midagi võtta ja et leida selleks ka aega. See on mu isiklik ideaal, mu isiklik "kiiks".

Ja ideaalis võiks eelmainitu lähtuda kolmest-neljast valdkonnast/lähtepunktist:

1. (neuro)bioloogia - tegeleda elusorganismidega rakutasandil ning ühtlasi neurobioloogiaga, mis on siiani üks suurimaid müsteeriume ning seotud ka inimpsühholoogiaga ja sellega, mis teeb meist inimesed - st kui uurida elu, siis tuleks heita pilk ka bioloogia valdkonda;
2. filosoofia/vaimsus - heita pilk elule üldisemalt ning näha, et väga palju oleneb tõlgendusest jne - vaimsus kui selline mu meelest ongi ennekõike filosoofiline;
3. (astro)füüsika: heita pilk nii makro- kui mikromaailmasse. Ilma selleta jätab tervikpilt mu meelest alati soovida, ehkki need kaks äärmust on teatavasti nii-nii suured ja siiani alles avastamist vajavad valdkonnad, et üks inimene võib elu jooksul sellest ehk vaid aimu saada, aga usun, et see aim on meeletult oluline, et tunnetada meie kohta ses kummalises universumis:)
4. ajalugu - minu arvates väga palju algab ajaloo tundma õppimisest. Ka õpikutes - igal pool - alustatakse alguses ajaloost ja kontekstis, millest üks või teine "asi" on välja kasvanud.

Kui neid nelja aspekti pisutki tõesti avatud pilgu ja siira huviga uurida ja puurida, et leida oma "elu mõtet" või lähenemist või n-ö elufilosoofiat, siis mu meelest ei saa väga mööda panna. Tee võib olla käänulisem, aga see-eest ausam, õigem ja huvitavam ning laiem.


Seekordne tekst sai kirja pandud pisut kiirustades ja teine pool on pisut hägune (üldiselt tahaks asju paremini ja konkreetsemalt sõnastada), aga seekord siis sellised mõtted. Ja need vaid hetkemõtted. Inimene muutub pidevalt ja ma ei imesta kui aasta-paari pärast mõtlen hoopis teisi asju ja lähtun teistest "pidepunktidest".

Järgmise korrani! :)


P.S. Järgmisel korral või ilmselt millalgi lähema u kuu aja jooksul tahaksin kirjutada chakratest. Paljudele tuntud teema, aga mulle endale uus ja puht psühholoogiliselt hakkas mulle meeldima see seitsme chakra süsteem, kus saab mu meelest paralleele tuua ka nt bioloogilise evolutsiooniga. Olen küll mõneti kriitiline selle teema suhtes, aga puht ideetasandil on mõte ilus ja mu meelest on selles teatav iva ja heas mõttes poeetilisus. Eks siis juba lähemalt. Ühtlasi jätkan tasapisi neuroloogia temaatika lugemist ja sel teemal tuleb ka kindlasti postitusi.

Thursday, September 17, 2015

***

Kõikjal, kus inimene puutub kokku motivatsiooni, inspiratsiooni, teotahte ja tegudega, näen ma sõna ja ennekõike metafoori ning poeesia olulisust. Ennast ületades muutub inimene kunstiteoseks: ta astub sammukese lähemale jumalusele, üleinimesele, saades kellekski, kelle olemasolu ja jõudu on võimatu kirjeldada, sest säärast inimest ei saa raamidesse suruda. Teda peab tunnetama, äärmisel juhul saab temast vaid luuletada, ja mis kõige olulisem: ta inspireerib!
See on jõud, mis liigub läbi igast takistusest, seetõttu peab ta olema parajalt abstraktne, aga ka parajalt konkreetne. Ta on tasakaalus. Ta on leidnud iseenda tugevaima külje ja rajanud sellest kindluse. See kindlus ei ole kivist, vaid see on segu vahast, savist ja veest: see on pandlik kui kõige paindlikum ja võimsam aine, mis rajab oma teed suunas, mille ta on ise valinud. See "aine" on Tahe! 
Ta on alati teel ja ta on alati kodus. Iga sammuga jõuab ta lähemale iseendale ja samas on ta alati päral. Ta eemaldub, ja samal ajal ta läheneb – kõiksusele, surematusele – elades läbi ja tunnetades sealjuures läbi igat sammu - 'aeg möödub ja on alati'. Ta ületab vastuolusid ja samas temas endas pole ühtegi vastuolu. 
Ta saab aru, et inimene on miski, mida peab pidevalt ületama - mis tahab, et teda pidevalt ületataks - ja et saada tuleb selleks, kes ollakse. Siin ja praegu. 


Sel hetkel pole see enam filosoofia, vaid see on midagi, mis asub teispool mõtet ja ometi on mõttest läbi imbunud. See ei ole meditatsioon. See on midagi vaevu sõnastatavat. Seda ei olegi tarvis sõnastada. 
See on olemine, mis asub kusagil inimese ja jumaluse piirimail. 

Thursday, August 27, 2015

Sest inimene on see, mis ta mõtleb ja see, kes ta on oma hinges

Ausalt öeldes tuli vahepeal teatud põhjustel suht n-ö kass peale. Kuulasin Queeni laulu ja lõpuks mõjus see isegi hästi. Olen leidnud enda jaoks mõned mõtted, mis sedalaadi hetkedel olemise siiski paremaks teevad ja millest on hea kinni haarata.
Neid hetki ei juhtu viimasel ajal just tihti, aga põhjusel miks mul neid ette tuleb, siis see on vist üsna loomulik ja imelik oleks kui ei tuleks. Lõppkokkuvõttes olen nad juba sada korda läbi elanud ja hakkab neist isu täis saama, seega haaran esimesel võimalusel millegi inspireeriva järele ning leidsin need read:
Kannatused on alati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine - põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, kui temast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.  
(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 48) 

Viimasel ajal tunnen mingit jaburat missioonitunnet, et... no näiteks seda raamatukest kirjutada (olen seda vist mõned kuud tagasi maininud), sest on tunne, et saaksin sellega hakkama ja et mul oleks omalt poolt midagi öelda ja anda, et ideaaljuhul inimesi inspireerida.

Lõpetuseks sama mõte, pisut teiste sõnadega:

Inimene on oma mõtete tagajärg ja justnimelt see ongi inimese enda seisukohalt kõige olulisem. Laiemas plaanis on aga veelgi olulisem laieneda ja kasvada üle iseenda piiride—ja seda nii ruumilises, ajalises, füüsilises, kui ka vaimses mõttes. 

- taipan seda üha enam kui teatud hetkedel õnnestub end "positiivseks mõelda". Aga, jah, eks me kõik oleme inimesed ja teatav nõrkus on mu meelest loomulik. Vahel isegi ilus. Aga oma keset ei tohi kaotada, sest igaühel on meil kasvõi oma lähedastele miskit anda, ja seda enam kui on vahel raske.


***
Ja veel:
Inimesest saab inimene alles siis, kui ta lõpetab virisemise ja sõimamise ning hakkab otsima tema elu reguleerivat varjatud õiglust. Ja sedamööda, kuidas ta meeled kohanevad selle reguleeriva faktoriga, lakkab ta süüdistamast teisi oma olukorra põhjustajatena ning ehitab end üles tugevates ja üllastes mõtetes; ta lakkab oludega  võitlemast ning hakkab neid kasutama kui tuge kiiremate edusammude heaks ning vahendina, mille abil avastada temas endas peituvad varjatud väed ja võimalused.
(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 51) 

Ühesõnaga:

Wednesday, August 26, 2015

Kolm astet sisemise rahu suunas (lühidalt)

Algselt mõtlesin, et panen selle postituse peakirjaks "kolm sammu sisemise rahuni", kuid pisut järele mõeldes tundus praegune peakiri täpsem. Asi selles, et alati pole kõik nii lihtne, et vaid üks samm ja oledki päral - vahel võid ühe astme peal tammuda mitu-mitu sammu ja enamasti see ju nõnda kipubki olema.

Hämmastav, kuidas tihtilugu erinevad teemad ühel hetkel kokku satuvad. Mina kui suht ülim skeptik nimetan seda rõõmuga endiselt juhuseks (aga mine sa tea, eksole).
Aeg-ajalt loen ikka ACIM raamatut. Olen alles u 100nda lehekülje juures ja seekord sattus ette sisuliselt kolmeastmeline tee sisemise rahuni (seal oli seda teisiti sõnastatud, kind-of religioosselt, aga...) - tunnetuslik mõte on mu meelest ilus, õige ja oluline:

1. aste: ego-tegude-omamise (having) tasand 
Perhaps you think fear as well as love can be communicated; and therefore can be shared. Yet this is not so real as it may appear. Those who communicate fear are promoting attack, and attack always breaks communication, making it impossible. (lk 105) 
Therefore: To have, give all to all.

See on kõige "algelisem" tasand. Inimesi on erinevaid, kuid ma ise olen sisuliselt alati leidnud, et "andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm" (eriti poksis, eksole:D). Ma ei tea, minu meelest on see elementaarne, aga vahel tundub, et vist siiski mitte alati. Keeruline aru saada kas see kipub üldiselt nii olema või elan lihtsalt mingi mulli sees kus valdav osa inimestest on ilusad ja head:)
1. aste puudutab andmist, saamist ja omamist ennekõike tegude tasandil: sa "pead" nautima andmist ja tundma rõõmu teiste rõõmust.
Tegelikult on see punkt seotud egoga selles mõttes, et: ego projetseerib, sildistab, lukustab, defineerib ja ühtlasi sulgeb; hing/vaim (nn soulspirit) seevastu aga avab, laieneb ja laiendab. St niipea kui me ego midagi sildistab, hindab või defineerib, niipea suleb ta selle ühtlasi ka raamidesse.
Näiteks: millest pärineb hukkamõist ja ühtlasi ka alaväärsustunne? Kui laps sünnib, siis on ta iseenesest armastusväärne, sest keegi pole teda veel defineerinud ega sildistanud. Esimene samm ongi märgata seda erinevust ego ja hinge/vaimu vahel ning seda, et igasugune omamine, määratlemine ja füüsiliste asjade andmine/saamine piirdub üldjuhul vaid selle füüsilise reaalsusega milles need asjad parasjagu asuvad. Kui sa aga annad midagi ära, siis see muutub teatud määral vaimseks ning laieneb sinust kaugemale: sellest saab idee, mida see asi endaga kaasas kannab.

Esimese astme võti: The first step in the reversal or undoing process is the undoing of the getting concept. (lk 107)
Oluline on lahti saada ahnusest ja saada aru, et laiemas plaanis ei vii ahnus ja kadedus kusagile. Inimene on sotsiaalne olend ning inimesele pakub kõige enam rõõmus isiklik (sh vaimne) areng ning jagamine ja andmine ning panustamine.


2. aste: hinge-mõtlemise (being) tasand 

Eelneva jutu lõpuks võib olla ehk pisut keeruline aru saada 1. ja 2. tasandi erinevusest, kuid nende kahe tasandi puhul ongi tegu sisuliselt ühe mündi kahe poolega, sest paratamatult oleme mõlemaga seotud - nii hinge kui egoga.
The second step [...] is a step in the direction out of conflict, since it means that alternatives have been considered, and one has been chosen as more desirable. Nevertheless, the term "more desirable" still implies that the desirable has degrees. [...] Lack of order of difficulty in miracles has not yet been accepted, because nothing is difficult that is wholly desired. To desire wholly is to create, and creating cannot be difficult [...].
(lk 108) 
Teine samm on seotud esimesega ning nende kahe järel märkad või teadvustad sa ühtäkki (kui seda veel märganud/teadvustanud pole), et miski sinus on muutunud teiseks.
Teise sammu sisuks on armastav ja hooliv suhtumine ning ideede ja eeskuju jagamine. Need on need hetked, mil tunned rõõmu kui oled kellelegi midagigi head teinud ja näed inimest naeratamas ja korraga taipad: neid hetki võiks rohkemgi olla ja tegelikult pole ju selleks palju tarvis!
See pole muidugi alati lihtne: teine samm tähendab suuresti üle saamist kõiksugu süüdistavatest ja kaitsehoiakutest, kus ego kipub end liialt õigustama, teisi ründama, oma arvamust peale suruma, midagi/kedagi liialt endale hoidma, liialt tähelepanu vajama (tähelepanu põhjuseks on raamatu Loveability järgi sisuliselt see, et sa ei armasta end piisavalt ja seega vajad iseenda armastusväärsusele väljastpoolt kinnitust). Niisiis on siinkohal tegu ühe olulise sammuga teatava vabaduse ja sisemise rahu suunas. Kui lähtud tõepoolest armastusest, siis saad aru, et sul pole midagi kaotada, ja kui keegi peaks sind ära kasutama - siis nende endi viga. Armastust andes ei jää sa kunagi millestki ilma, vaid vastupidi: sa õpid, õpetad ja arened:
Niisiis, armastage üha rohkem ja rohkem ning te muutute üha rõõmsamaks ja rõõmsamaks. Ärge muretsege selle pärast, kas teie armastusele vastatakse või mitte; see pole üldse tähtis. Armastusega kaasneb automaatselt rõõm, ükskõik, kas armastus leiab vastuarmastust või mitte; kas armastusele reageeritakse või mitte. Rõõm ongi armastuse ilu, rõõm on armastusele loomuomane, ta on armastuse loomuomane väärtus. Rõõm ei sõltu vastuarmastusest, rõõm jääb üleni teile.
(Osho; Hingepalsam; lk 67) 
Teise sammu juures muutub su olemus teiseks - tervikliku(mak)s.


3. aste: tähelepanu-tundmise-olemise tasand 
Now you must be vigilant to hold its oneness in your mind because, if you let doubt enter, you will lose awareness of its wholeness [...]. [...] The third step, then, is a statement of what you want to believe, and entails a willingness to relinquish everything else.
(ACIM; lk 111) 
Kolmas samm - nii nagu mina sellest aru saan - tähendab sisuliselt tähelepanu ja praktikat, st seda, et vastav suhtumine saab su elu osaks ning üksikutest hetkedest saab ühel hetkel see, kes sa sisemas oled. Muidugi raamatu ACIM kontekstis ma ütleks, et sealt kumab läbi teatavat religioosset... no ütleme nii, et midagi ajupesu taolist (pühendu jäägitult jne), aga mõte on mu meelest hea ja õige: õnnelikkus ja sügavam rahulolu pole midagi kättesaamatut või müstilist, vaid täiesti saavutatav. Ja kõik tuleneb sisuliselt armastusest:
To create is to love. Love extends outward simply because it cannot be contained. Being limitless it does not stop. It creates forever, but not in time.
(lk 112) 
Ja eks ole huvitav kuidas armastus võib olla teatud mõttes ajatu ja püsida edasi põlvest-põlve nt oma järglaste ja kunsti näol. Jah, ja isegi kui see kõlab tänase päeva kohta ehk liialt läägelt, siis nii ju on. Psühhiaater Iain McGilchrist, raamatu "The Master and His Emissary" autor, räägib, et romantiline armastus on midagi, millest on tänapäeval puudu ja põhjuseks on asjaolu, et liialt lähtutakse vasaku ajupoolkerakesksest mõtlemisest (kõigel peab olema oma konkreerne otstarve jne), samal ajal kui armastus ja empaatiavõime lähtub paremast ajupoolkerast.

***

Olen pisut Eckhart Tollet kuulanud/avastanud ja siin videos võtab ta mu meelest need ego jne teemad hästi kokku (intervjuuerijaks Dan Harris, raamatu "10% happier" autor:)):

Ja veel:
Inimese keha on alati siin ja praegu, meel ei ole seda kunagi; selles ongi vastuolu. Sa hingad siin ja praegu; sa ei saa hingata homme ega eile. [...] Meel tuleb olevikku tuua, sest teist aega ei ole. 
(Osho; Hingepalsam; lk 60-61)

***

Lisaks sattusin paar päeva tagasi kuulama seda E. Hulse'i suurepärast intervjuud ja seal video lõpupool räägib ta hästi kuidas on omavahel seotud naermine, nutmine ja orgasmiseisund: need kõik on oluliselt seotud seeläbi, et eeldavad täielikku vabaks laskmist (millal sa nägid kunagi kedagi tõeliselt naermas nagu lapsed naeravad, nii et kõht kõveras!?!).
Täna sattusin sirvima Osho raamatut "Hingepalsam" ning ülla-ülla, sisuliselt sama teema pealkirja all:

Mõistuse juurest südame ja nabani 
Inimese tegevus võib lähtuda kolmest keskusest: üks on peas, teine südames ja kolmas naba ümber. [...] Õige koht on veel sügavamal kui süda, see on naba juures. See on olemise keskpunkt.
[...]
Mõtlemise asemel pigem laulge; filosofeerimise asemel pigem armastage; proosa asemel lugege pigem luulet. Tantsige, imetlege loodust; mida iganes te ka ei tee, tehke seda südamega.
[...]
Niisiis, lubage endale üha enam ja enam tundeid. See on esimene samm. Pärast selle sammu astumist on järgmine samm ülilihtne. Kõigepealt, armastage - pool maast on sellega käidud. Mõistusest südamesse minek on kerge, ja veel kergem on liikuda südamest nabani.
Seal on lihtsalt olemine, puhas olemine - ilma tunnete ja mõteteta, täiesti liikumatult. See on keeristormi silm.
Kõik ülejäänud liigub: mõistus liigub, süda liigub ja keha liigub. Kõik liigub; kõik on pidevas voolamises. Ainult sinu olemise kese, naba, on liikumatu, nagu rattarummu kese.
(lk 54-56) 
Ilus, kas pole!

Tõttöelda pole ma neile kolmele aspektile niimoodi varem tähelepanu pööranud, aga viimastel päevadel on need siit-sealt päris huvitavalt kokku sattunud ja sellest ka see postitus. Ühtlasi tekkis pisut sügavam huvi seda siit-sealt ning filosoofilisest ning praktilisest aspektist lähemalt uurida - seda läbi kõiksugu kirjanduse ja miks mitte nt jooga. Eks üht-teist siit-sealt tean, aga säärast terviklikku kolmetist süsteemi teadvustasin alles eile/täna (ehk on seal veel osi? - seda ma ei tea praegu öelda).
Seda tean, et viimase osa kohta ütleb E. Hulse oma kuulsa lause, et: "Breathe into your balls":D
Ühtlasi tekkis mõte, et võiks lähikuudel tellida Paul Cheki raamatu. Esmapilgul kõlab see ehk läilalt, kuid Paul Cheki videosid uurinu ja vaadanuna (ja siiagi üht-teist linkinud) tundub, et see on tõenäoliselt midagi ülimalt sisukat ja kasulikku. Eks kui ühel päeval (tõenäoliselt üsna varsti: kuu-paari jooksul ehk) ära tellin ja kätte saan, siis teen siia tõenäoliselt ka selleteemalise postituse.

Lõpetuseks üks video, kus üht-teist mainitust omavahel seotud on (ft A. Watts & E. Hulse). Ning lisaks:
1) üks imeline, rahulik ja ilus meditatsiooni (tausta)muusika; ning
2) veel midagi ilusat ja vaheldusrikkamat.

Eks ole ju põnev, et milliseid maailmu võib avastada ja uurida!?!

Soojust ja järgmiste mõteteni!
Kasvagem: nii vaimselt kui füüsiliselt:)

Sunday, August 23, 2015

Midagi inspireerivat!

Tegelikult kirjutada oleks palju. aga viimasel ajal suht nagu orav rattas ja siit-sealt palju tegemist, septembris aga nädalane puhkus tulemas jne - ja eks loodetavasti siis ka sisukamaid postitusi. Seekord n-ö kergema vastupanu teed minek ja viskan siia lihtsalt ühe video:

Tõttöelda pole ma jõudnud seda päris lõpuni vaadata, aga u poolepeale ja võtab mu meelest väga palju olulist kokku. Siinkohal viitaks ainult lõigule vahemikus 20.50 - 21.40.

Ja nii ju ongi! Mis saab viltu minna? Kui nii mõelda, siis suurt ei midagi. Imeline on kui Sa tead mida tahad, teekonda tõesti südamest naudid, kui Sul on tunne, et Sul oleks omalt poolt justkui midagigi anda, mis maailma või kasvõi ühe-paari inimese elu natukenegi ilusamaks ja huvitavamaks teeks (mitte, et muidu poleks huvitav, aga veelgi huvitavamaks:)) ja... hop on and enjoy the ride, no matter where it takes you, at least it is and it has been Your life made by your own rules:)

Järgmise korrani!
Ja nautige SUVE ja ilusaid ilmasid:)

Friday, August 14, 2015

Paul Chek & Kapten Jack Sparrow!

Paul Chek ja Kapten (siinkohal suure tähega) Jack Sparrow ehk Tervis ja Chill suhtumine. Ja mida rohkemat ongi eluks tarvis?

Lugu algab sellest, et vaatasin hiljuti Kariibimere piraatide esimest osa. Kunagi olin vist midagi näinud, aga ega suurt meeles ei olnud, kuid iseendalegi üllatuseks olin sellest üsna kiiresti vaimustuses. Esimene stseen võtab mu meelest kokku selle hoiaku, mis võiks kuuluda ka siia blogisse:
ehk inglise keeli: fake it until you make it! - ja filmi lõpus on ta juba suure laeva kapten. Ja isegi kui oleks kõik nihu läinud ja poleks olnud? - suhtumine on oluline!

Kirjutasin viimati päeva planeerimisest ja sellest, et kui palju jõuab kui võtta endale natukenegi aega... tõttöelda ei pidanud ma selle tublidusega kuigi kaua vastu, AGA sain n-ö maitse suhu ja tahan uuel nädalal uuesti proovida. Midagi siiski muutus. Jubehea tunne on kui oled tubli olnud; aga on suvi ja eks puhata peab ka oskama.

***
Teiseks olen avastanud Paul Cheki mõtteid ja videokraami. Mõtlen, et ka tema raamat kuluks vist ühel päeval ära. Vist. Vist - sest tegelikult tundub see nii elementaarne, et kas selleks just raamatut tarvis on, samas mulle meeldib ta lähenemine - parajalt teaduslik ja parajalt 'vaimne' (filosoofiline, heas mõttes üldine, st universaalne) - et üht täispikka loengut kuulates pani imestama kui tark ka tegelikult on, ja mulle tundub, et isegi mitte uudu-vuudu-new-age-"tark", aga päriselt. Et saada pisut aimu, siis:
ja

Ning küsimus sellest, et What is organic(s)? (I osa) Kokku on sellel viis osa ja kel huvi, siis ülejäänud osad peaksid sealt ilusti nähtavale tulema. Vaatasin üht loengut kus ta rääkis sel teemal, seda konkreetset miniseeriat pole veel jõudnud vaadata, aga lähiajal kindlasti vaatan. Ühesõnaga tekkis huvi, sest kõik on ju omavahel seotud: tervis, bioloogia, aga ka filosoofilisemad teemad, nt see, et mida me elult tahame.

*
Paul Chek on öelnud, et inimesed lähevad tihtilugu trenni seetõttu, et nad ei meeldi endale ja tahavad seetõttu ennast muuta, aga tegelikult peaks olema vastupidi: mine trenni seepärast, et sa meeldid endale ja tahad end juba praegu arendada!
Sõna to exercise (võrdle sõnaga exorciser, ehkki ma ei tea kas need sõnad on omavahel etümoloogiliselt seotud või mitte), millegi "ära võtmine" peaks olema mitte "working out", vaid "working in". Seal on tegelikult mu meelest teatav erinevus, suhtumise erinevus, ja see on mu meelest nii-nii oluline ja muudab suures osas hoiakut. Esimesel juhul sa näed vaeva, teisel juhul sa naudid!

Ühe sõbrannaga kunagi jalutades rääkisime sellistest asjadest ja vist enamus või paljud inimesed lähtuvad iseenda kujundamisel Teiste arvamusest. Minul on ausalt öeldes peaaegu kogu aeg suht savi olnud ja kui miskit teen, siis teeksin seda ka siis kui nt üksikul saarel oleksin ja keegi mind ei näeks. Muidugi peab teataval määral teistega arvestama ja kontekst on see, mis meid ALATI kujundab, aga kõige olulisem peaks tulema siiski sisemusest, mitte sellest, et teistele meeldida. Meeldima pead ju ikka ennekõike iseendale, eksole, ja siis juba kõik muu...:)

*
Kõik pole alati ilus ja lilleline olnud, aga eile õhtul tuli selline mõnus tunne, et isegi kui elu peaks mingil põhjusel ****e minema, siis vähemalt olen elanud omaenda kirgedest ja tahtest lähtudes ja see on ausalt öeldes paganama hea tunne! Pisut käänuline rada, aga HUVITAV!

Järgmise korrani ja olge terved!
:)
(katsun edaspidi natuke sisukamate postituste juurde tagasi pöörduda, viimasel ajal olen kajastanud lihtsalt päevamõtteid, aga eks see ju olegi blogi mõte, et panna kirja seda, mis parasjagu mõtteis...)

Tuesday, August 4, 2015

Aja planeerimine: motivatsioon ja enesedistsipliin

Alati saab olla tublim. Alati pole mõtet ka üle pingutada. Tuleb tajuda teatavat tasakaalu. Võtkem see eelduseks.

Õpingute alguses käisin kunagi ühel ajaplaneerimise koolitusel, tegin ka ühe testi mis näitas, et kasuta(si)n niigi aega maksimaalselt. See on osaliselt põhjus miks ma pole kunagi ajaplaneerimisse kui sellisesse uskunud; olen arvanud, et kõik peab tulema vastavalt hetkele, tundele ja inspiratsioonile: teatud kõige olulisemaid asju ei saa planeerida. Viimasel ajal olen hakanud pisut teisiti mõtlema.
Seda ennekõike seoses sellega, et kõige olulisem on end n-ö käima saada. Tihti on ju tunne, et "nää, ei viitsi/jaksa..." aga kui juba tegema hakkad ja tehtud saad, siis on jubemõnus tunne!

Vähemalt aasta-kaks olen mõelnud ja tajunud, et jõuaksin palju rohkem kui teen ja et potentsiaali on oluliselt rohkema jaoks kui seda ära kasutan, seetõttu on silma jäänud ka too Brian Tracy mõte mida olen siin blogis juba maininud:
Self-Dicipline def.
The ability to make yourself do,
what you should do,
when you should do it,
whether you feel like or not.
Üldse on sedalaadi mõtteid korraga siit-sealt ette sattunud. Asi sai alguse sellest kui end Hiiumaal u pooleteise nädala jooksul totaalselt välja puhkasin (magasin, sõin ja vaatasin Family Guy'd) - ai, see kulus ära! Umbes neljandal-viiendal päeval hakkasin juba tundma, et tahaks end liigutada, kasvõi vaimselt - see oli päev mil lugesin Patañjali Yogasūtra läbi ja tegin sellest siia ka kokkuvõtte. Tallinnasse tagasi jõudes oli sõna otseses mõttes "hull" teotahe peal ning päädis see sellega, et hakkasin mõtlema, et nt tööpäeval: lisaks trennile, mida me veel jõuaksin teha? Ja jõuaks ju palju. Niisiis:
u 30 min pr keel, u 1 h (erialane) lugemine + u 1,5 h söömine + trenn = u 3 h. Mõelda: vaid kolm tundi ja see on tegelikult hämmastav kui palju kasvõi tunniajalise lugemisega jõuab loetud: iga päev u tund aega lugemist ja kuu ajaga saab ühe korraliku-sisuka u 300-350 lk raamatu läbi. See teeb aastas u 12 erialast-sisukat (nt teaduslikku või populaarteaduslikku) raamatut. Ja ainult tund aega päevas + lisaks on see ju nauditav tegevus, sest see arendab!
Kui nt iga päev kaks tundi millegi sellisega tegeleda (oleneb inimesest ja prioriteetidest, eksole), siis jõuab juba poole rohkem. Igaljuhul parem ja mõttekam kui niisama päeva maha molutada (vahel juhtub seda mu meelest liigagi tihti) - ja seda enam naudid puhkust!

Eks, jah, kõike peab olema. Aga mõte, mis tegelikult on minus tekitanud muutuse, mida olen juba aastaid otsinud ja püüdnud oma ellu rakendada:
teeks seda (mingi tegevus x) - pool tundi / tund aega päevas selle jaoks ju ikka leian! 
- ja nõnda mõeldes: leiangi! 

Siiani olen suht leidnud. No kui üldse ei lähe, siis ei hakka end piinama ka, aga üldjoontes tunnen, et olen tublim kui varem. Ühtlasi tirisin telefonisse äpu nimega: TimeTune, samas kasutan aeg-ajalt märkmikku ja olen avastanud, et asjade üles kirjutamisest võib isegi kasu olla.

Huvitava kokkusattumuse juures on vahetult u samal ajal ilmunud youtube'i järgmised teemad ja videod ning see siin võtab olulise väga hästi kokku: Chris Barnard Strength Camp'ist:

Lisaks Elliott Hulse:


Hiljem avastasin sama mõtte Elliott'ilt ka siit videost. Mis puutub trenni, siis sama ideega trenn ka Mike'ilt.
Kõik see kõlab ehk jaburalt lihtsalt, aga mul on tunne, et see kind of works ja vähemalt minu puhul näen mõningast olulist erinevust. Eks näis kas ja kuidas see püsib, sest tihtilugu ju asjad naljalt päris üleöö ei muutu. Aga ehk muutuvad. Võib-olla kulus see pooleteisenädalane puhkus ära:)

Kokkuvõttes 
Kui on tunne, et magad päevad maha ja suurt midagi kasulikku ei tee. Ja väga ei jaksagi teha, siis tegelikult on ju nii: kui juba lainele saad, siis jaksad ja jõuad tegelikult rohkem. Näiteks juba u 15 minutit trenni päevas mitte niivõrd ei võta energiat vaid annab energiat!
Tänu mõtteviisile "ah, pool tundi ikka leian päevas aega, et õppida pr keelt" või "tunnikese ikka leian (või "pean" leidma - loe: tahan leida!:)), et lugeda nt erialast kirjandust" või "täna õhtul: pool tundi joogat!":) - ja siiani olen selle aja leidnud ja see on nii-nii mõnus. Mitte päris iga päev, sest vahel pea enam ei võta ja puhkus kulub ära, aga... proovige!
Vähemalt omalt poolt avastasin, et justkui kõik on olemas: tunnike päevas millegi jaoks mida tahad endas arendada ja nädalas teeb see juba 7 tundi ning kuus u 30 tundi - mõtelda kui pikk aeg see ju tegelikult on, samas ööpäeva kohta vaid 1/24ndik!

Nautige suve ja järgmiste mõteteni!

Mina aga lähen nüüd JOOKSMA ja teen ühe jooksutiiru. Seda ma niivõrd ei mõõda ja üldiselt teen siiski asju tunde järgi. Nii ilus ilm on ja kuradima hea on olla vähegi noor ja tervise juures ja nautida JOOKSMIST ja liikumist üleüdiselt!
:)

***
Lõpetuseks üks mõte James Allen'ilt:
Mõttetera "Inimene on selline, nagu ta on oma hinges"* ei haara mitte üksnes kogu inimolemust, vaid on nii kõikehõlmav, et küündib inimelu kõigi seisundite ja olukordadeni. Inimene on sõna otseses mõttes see, mis ta mõtleb, tema loomus on kõigi tema mõtete summa. 
James Allen, Nii, nagu inimene mõtleb; lk 9.
* For as he thinketh in his heart, so is he. 

Friday, July 24, 2015

Ilus olemine!

Pisut segane värk 
Täna oli ilus päev. Ma isegi ei oska seda sõnades kirjeldada, aga Hiiumaaga on mul pisut keeruline "teema". Alguses tulin linnast siia ja ma armastasin seda kohta (oma maja ja puha!) ja ei kujutanud ette, et siit ära tahaks minna. Pärast gümnaasiumit, mõistagi, asi muutus ja ühtäkki igatsesin tagasi Tallinnasse. Mingi aeg olin "sunnitud" siin olema (loe: polnud linnas ei tööd ega kohta kus olla ja kogu see värk võttis aega ja planeerimist, et niimoodi päris nullist taas alustada, kui ühtäkki seljakott seljas ma linna poole läksin ja linnas ma nüüd elan...)... - ilmselt sellest sunnitusest tuli kerge 'trauma', sest just tol hetkel - kui tollal suht kõik elus metsa keeras - igatsesin oma Tallinnasõprade seltskonda. Seepärast on siinne keskkond mulle pisut segasevõitu tähendusega. Pluss mu lemmikpaigad, kus alati ei ole käinud üksi ja tahes tahtmata kusagil alateadvuses tekitavad ka need kõiksugu seoseid. Pluss veel ühtteist (loe üle-eelmist postitust). Ühesõnaga nagu näete, siis pisut segane värk.
Üha paremini saan aru miks inimesed reisivad ja miks nt Beethoven ja Nietzsche pidevalt ringi liikusid (mitte, et ma end nendega võrdleks, aga teatav loominguline moment on ka mind alati lummanud - vist on vähe asju mida ma poleks proovinud "teha", rääkimata sellest enamus on olnud kräpp, siis protsess on ju oluline:)). Ja siiani ei tunne ma, et mul oleks päris kodu. Eks sel ole ka omad head küljed.
Hiiumaal pole ma naljalt üle kolme-nelja (max viie) päeva püsinud. Kõik päris oma inimesed on Tallinnas ja üsna kiiresti tekib siin teatav 'klaustrofoobia'. Seekord on isegi pisut teisiti olnud.

Selgushetked 
Järgmisel päeval lähen tagasi Tallinnasse ja seekord olen siin olnud koguni pisut üle nädala jutti. Esimesed päevad suht magasin. Kusagil vahepealsel perioodil tekkis teatav ängistus (enamasti olen sel hetkel tagasi linna põrutanud), kuid see läks siiski üska kenasti üle ja paaril viimasel päeval olen siin olemist lausa nautinud. Eriti täna.
Ühelt poolt nägin täna üht head sõbrannat kes juhuslikult siiakanti sattus ja veel kaht superlahedat inimest kes temaga kaasas olid. Käisime jalutamas, sulistasime vees, rääkisime juttu, jne; ja sellises kohas:

Ja teisalt: mulle MEELDIB loodus, ma nt jumaldan bioloogiat jne, mulle meeldib väljas jalutada ja käia, kuid Hiiumaal ma ausalt öeldes väga tihti välja ja nt mere äärde ei kipu, kuid täna oli üle pika aja kuidagi teisiti. Hiljem läksingi sinna mere äärde tagasi (u 10-15 min jalgsitee kaugusel - miski, mida ma tegelikult väga-väga hindan) ja... olin seal kokku u kaks tundi ja see oli imeline (lõpuks hakkas lihtsalt pisut külm). Tabas teatav selgushetk, kõik tundus nii ilus ja imeline. Ja oligi:



Mingil tasandil olen alati "rahutu hing" olnud. Eks igaüks meist on, aga - nagu üks inimene kes mind nii-nii hästi juba aastaid-aastaid tunneb mulle ütles, et - mul on vist mingi kummaliselt keskmiselt suurem enesetõestusvajadus vms. Mitte teiste, vaid iseenda ees. Kogu aeg on tunne, et tahaks midagi suurt ja ilusat korda saata, maailma muuta, inimesi aidata. Jne.
Ideaalis (kui nüüd julgelt mõelda): anda loenguid (no seda olen teinud, super oli!), tunde, teha filme, kirjutada luule- ja populaarteaduslikke ning ilukirjanduslikke raamatuid. Õppida selgeks prantsuse keel. Tõlkida raamatuid. Õppida neurobioloogiks. Tunda füüsikat, keemiat, astronoomiat, vaimustuda kvantfüüsikast, jagada teatud vaimseid teemasid (st "vaimsus ilma religioonita"). Õppida klaveril enam-vähem talutavalt mängima Beethoveni 8ndat ja 31st sonaati... and I think the list goes on and on...
Ja tulemus? Ennekõike naudin teekonda, aga eks sel teekonnal ole nii ilu kui karisid (viimasel ajal tundub, et pigem viimast, aga ma ei mõtle sellele, sest mis see teadmine mulle annab; tegutseda on vaja).

Ja täna tunduski seal mere ääres olles kõik korraga nii ilus ja selge. Ja mitte ainult. Otsisin ja vaatasin rannal ilusaid kive ja need olid tõepoolest imelised. Valisin mõned välja ja järgmisel korral võtan ehk korraliku kaamera kaasa ja teen neist makro-pilte.
Üks kivistiselaadne asi teise järele. Vaatasin ja mõtlesin sellele, et igal sel pisikesel kiviksel on oma lugu jutustada.

Olen vist liiga palju populaarteadust lugenud, et sedalaadi mõtted mind tõepoolest nõnda liigutavad. Kui ma ei eksi, siis Einstein on seda nimetanud "uueks religioossuseks" ja nii-nii mõistan seda kui suht kõik teadlased räägivad sama asja: Richard Dawkins ("science is the poetry of reality"), Brian Cox, Carl Sagan, jne jne.
Nõnda olin seal mere ääres ja olin üsna sõnatu kui mõtlesin, et nelja-viie miljardi aasta eest polnud siin elust haisugi ja kes teab kust kaugelt need aatomid on pärit mis nüüd sel hetkel mu käes selleks kiviks on vormunud. Miljonid ja miljardid elud tulevad ja lähevad. Üks juhtum teise järel ja: siin ma nüüd lõpuks olen, silmapilk geoloogilisel ajateljel (mis on üks inimelu miljonite ja miljardite aastate mastaabis!)...
võib-olla see on imelik, aga kui vähegi asjade vastu huvi tunda ja kui vähegi teadusest (ajaloost, astronoomiast, bioloogiast, füüikast) huvituda, siis tõttöelda paneb üha enam imestama...
ja sellistel hetkedel tundub kõik nii lihtne ja loogiline. Ja vahel kui ka on raske, ALATI saab ju sellesse hetke tagasi tulla ja neid mõtted ikka ja jälle mõelda. Seniks kuni kusagilt ei valuta, kuni katus peakohal, magamiskoht olemas ja kõht täis - mida siin viriseda ja seda enam on põhjust edasi liikuda ja elu avastada:)

Kui rääkisin täna seal rannas, et "nii palju siis tublidusest" (suurema osast magasin ja vaatasin siin Family Guy'd), siis neiu S. ütles: "Aga mis seal halba on? Puhka!" - täiesti õige jutt. Ja üha enam tunnen, et tänu sellele puhkusele on taas isu end liigutama hakata, aga puhkus kulub/kulus ära:)
- see on see mida ma püüan teha: leida teatavat tasakaalu "edukultuse" (ma EI pea end teab-mis edukaks! selles ehk asi ongi; küll aga leian, et süda on õige koha peal ja see vast ongi kõige olulisem) ja teatava "budistliku rahu" vahel. Lühidalt: kiirustamata, aga kirglikult.

Jah, ja see ongi ja nõnda tulevadki need selgushetked, mida on elus hädasti vaja. Nõnda lihtsad, samas aga vahel tundub, et nõnda keerulised. On vaja pisut loodust, rahu ja vähegi vaba aega, et lihtsalt olla ja mõelda sellele, mis tõeliselt oluline - ja voila.

Lõpetuseks see imeilus video mis minu meelest oma sõnumilt just seda ongi:

- imeilusa mõttega!

Lõpetuseks päris hea kohalik veinivalik:

Ma polnud juba päris ammu veini/alkoholi joonud, ega tundnud vähimat vajadustki, aga see (menüüst ülevalt teine) oli täna päris hea.

Selleks korraks kõik. Varsti taas Tallinna poole tagasi ja tagantjärele vaadates möödus see nädal lausa linnutiivul, aga jubemõnus oli!

Eks näis millal siia järgmine kord kirjutan. Hetkel pisut mõtted otsas, aga ju-eks-kindlasti millalgi jälle...:)

Thursday, July 23, 2015

Patañjali Yogasūtra (fragmente) ja pisut astronoomiat

Olen endiselt Hiiumaal, nüüseks juba pisut üle nädala. Esimesed päevad siin möödusid suuresti MAGADES ja Family Guy'd vaadates (nii palju siis "suurest tublidusest", aga eks puhkama peab ka:)). Eile aga sai magamisest siiber ja üha enam tundsin tungi end liigutama hakata. Teab-mis 'liigutamine' see nüüd on, aga viimased paar päeva olen suuresti lugemisega tegelenud.
Mu ema tegeleb juba u 30+ aastat meditatsiooniga ja et meil on siin Patañjali Yogasūtra raamat, siis otsustasin kasutada juhust ja see mõttega läbi lugeda. Ütleme nii, et raamat osutus meeldivaks üllatuseks. Ilmselgelt on see mõeldud tõeliselt pühendunuile, ja... lühidalt: sedalaadi joogaga on minu arvates lood järgmised: mingil väga üldisel ja fundamentaalsel tasandil on see ülimalt lihtne, aga teatud sügavamal tasandil ääretult keeruline. Ma ei oska seda teisiti sõnastada.
Seda lugedes ja tekstist inspireerituna tulid järgmised read:

'saabumine
edasi!
me otsime maailma algust!
sinu ja minu algust
naise ja mehe algust
[...]
klammerdume maise külge  
klammerdume naise
mehe, maa ja
iseenda külge
kuni mõistame
sündide saladusi
ja meele kindlust
tabab viimane laine
leiame end ulgumerelt
ja meie ees avaneb piiritu maailm 

Olen ju luuletusi kirjutanud ja midagi luuleraamatu sarnast olemas: see koosneb nn "neljast raamatust" ja üha enam tunnen ja tekib mõtteid, et vastavalt inspiratsioonile (KUI seda aeg-ajalt teele satub) võiks ka viienda osa kirjutada, sest ehkki praegused neli osa moodustavad minu silmis terviku ja lõpuks ometi on tunne, et "kõik on öeldud mida olen tahtnud öelda", siis... "miski on puudu" ja leian, et puudu on justnimelt selline meditatiivsem teema. Eks näis kuidas sellega kujuneb (see mõte mõlgub peas juba oma pool aastat ja pisut - u 5 lk - on juba ka kirjas).
Nii ehk naa tuli mõte, et panen siia kirja mõningaid fragmente sellest samast raamatust:


Olgu öeldud, et olen jooga-meditatsiooni alal suht-VÄGA algaja (aga pisut kõrvaltvaatajana ka kursis, sest ema tegeleb sellega juba aastaid-aastaid), aga eriti tänu Yogasūtra lugemisele tekkis isegi pisut suurem huvi (niivõrd-kuivõrd ja teades mind: paljud huvid tulevad ja lähevad, aga kes teab...:)).
Ühtlasi leian, et kui siinse blogi lugejal on vähegi jooga-meditatsiooni vastu huvi, siis ehk annab see raamatust mingigi ülevaate ja ehk tekitab samuti huvi. Väärt raamat, ehkki kahtlemata mitte igaühele. Nõnda on kirjutatud ka raamatu tagakaanel: "Yogasūtra pole eneseabiõpik, mis hakib iidse tarkuse lääne inimesele sobivateks suutäiteks ja sisendab usku, et õnneni viib kiirtee. Vaimse "kiirtoidu" otsija võib selle raamatu südamerahus ostmata jätta. [...] Need, keda huvitab jooga tõeline olemus, võiksid seda baasteksti elu jooksul mitu korda lugeda." Kusjuures nii ongi. Endal tekkis ka kohe tunne, et see on miski, mida tahaksin kunagi veel lugeda ja oleks see minu raamat, oleks see juba tõenäoliselt siit-sealt alla joonitud (komme, mille sain auväärt professor Rein Einastolt, ehkki ilmselt ka ilma selleta oleks see joonimiskomme minusse süvenenud:)).

Niisiis.

Patañjali Yogasūtra 
Raamat koosneb neljast osast ja kindlasti tasub ära märkida u 60. leheküljelist põhjalikku sissejuhatust raamatusse - see on juba omaette väärtus. Samuti põhjalikud kommentaarid. Raamatu neli osa on:
I Süüvimise rajal - teksti sissejuhatus, teksti põhiterminid- ja teemad;
II Edenemise rajal - teekonna, vaimse arengu kirjeldus (st ilmselt kõige olulisem osa, sest eks teekond ju olegi kogu asja võti);
III Vägevuse rajal - "edukast enese ohjamisest tekkivad (ime)võimed";
IV Iseolemise rajal - "omamoodi kokkuvõte".

Jutumärkides on tõlkija/kommenteerija sõnastus. Tekst ise ilma kommentaarideta on võrdlemisi lühike. Minu lemmiksuutrad olid järgmised:


I Süüvimise rajal

Sissejuhatus
1.
nüüd juhatus yoga'sse
2.
yoga on meeletegeluse ohjamine
3.
nõnda leiab nägija püsi omaenda loomuses
4.
vastasel juhul saadakse samaks [meele] tegelusega

Vabanemine
17.
täielik teadmine koosneb kahtlusest, sisekaemusest, õndsusest [ja] minateadvusest

Ülimani jõudmine
42.
seal kus sõna, tähendus [ja] teadmine on meelepetteist segi paisatud, [toimub] samastumine eeldustega *
43.
[ent kus] mälu on puhastatud, oma loomus justkui tühja täis [ja] asi ise selgelt nähtav, [samastutakse] järeldustega *

* kommentaar minu enda sõnastuses; see need laused vajavad ilmselt kindlasti selgitamist, et mis mõttes "eeldustega" ja "järeldustega", sest ma ise oleksin esmakordsel lugemisel pakkunud pigem ümberpöördud varianti. Eeldustega on tegu selles mõttes, et KUI sõnad, tähendused ja teadmised meil omavahel segi ei läheks ja kui näeksime asju nii nagu need on (ehk "iseeneses"), siis puuduks ju ka igasugune tarvidus nt meditatsiooni-jooga jne järele - just selles mõttes on tegu eeldustega (umbes nii nagu sünd on eelduseks surmale). Omamoodi "järeldused" on need milleni inimene jooga-meditatsiooni käigus jõuab. Mis need "järeldused" on? Vat seda peab vist ise kogema (ja mitte, et ma seda kogenud oleksin, aga aiman).


II Edenemise rajal

Meeleplekkide vältimine
13.
kuniks on olemas juur, on viljadeks sünd, elu [ja] kogemused *

* minu enda kommentaar: mulle meeldis see sõnastus, ehkki hiljem kommentaari lugedes sain aru, et "sünd, elu ja kogemused" on miski, millest peaks justkui vabanema, minu jaoks aga on need - vastupidi - midagi ilusat ja positiivset ja mulle lihtsalt meeletult meeldis selle suutra sõnastus ja mõte nii nagu mina seda lugesin.

Yoga osad
41.
puhas tõelisus, virk vaim, keskendumine ühele, meeletajude võitmine ja enesevaatlus - see on yoga olek *
42.
rahulolus saab osaks ülim õnn
46.
kehahoid [olgu] kindel [ja] õnnis
47.
püüdlustest lahti lastes samastutakse lõpmatusega
48.
ei siis vastandid enam vaenujalal seisa
49.
selles seisnebki hingamise ohjamine, kui lahus seisavad sisse- [ja] väljahinguse kulg
52.
seeläbi hävib kõik, mis valgus varjas
53.
ning vaim suudab keskenduda

* minu kommentaar: siin on mu meelest hästi sõnastatud jooga 'definitsioon'.


III Vägevuse rajal

Yoga osad
1.
keskendumine köidab meele paigale
2.
seepärast ongi mõtluse tuum ühetaoline
3.
seepärast just ongi süüvimine see, kui järgi vaid asi ise [ja] [meele] oma loomus tühi
4.
[need] kolm üheskoos ongi enese ohjeshoid

Enese ohjeshoid
5.
sellest võidust [kerkib] teadmiste sära

Imevõimed
21.
kui keha ohjes hoida, siis muutub too hoomamisväe lakates nähtamatuks, sest valguseta silm ei seleta
22.
öeldakse, et niisamuti muutuvad hoomamatuks helid ja muu
24.
sõbralikkusest ja muust [tärkab] vägi
26.
valguse lätete valdamine toob teadmise, sellest mis ülipeen, varjatud [ja] kauge
47.
täiuslik keha on ilu, võlu, vägi [ja] teemanttugevus


IV Iseolemise rajal

Prakṛti seosed *
7.
yogin'ile pole toimimine valge ega must; teiste tarvis aga kolmetine
10.
ning algust [mälul ja meeleosistel] ei ole, sest elutahe on igavene

* minu kommentaar: st algaine(se) seosed

Muutused
12.
et loomuomaduste teed lahus seisavad, on olnul [ja] tuleval iseseisev loomus
13.
loomujoonte olemusest lähtuvalt on nad nähtavad [või] ülipeened
14.
et muutus on ainulaadne, on iga asi tõeline
15.
et teeradu on mitmeid, seisab sama asi kahes meeles lahus

Meele tegevus
23.
kõikvõimas on meel, millele annavad värvi nii nägija kui nähtav
26.
seejärel kaldub meel piki iseolemist vahetegemise sügavikku
27.
ent [meele] kuristikes on [meele] osiste tõttu [varjul] uued tuumad

Täielik vabanemine
32.
seepeale kui saavutatud on tegevuste sihid, siis lakkab loomujoonte muutumise voog *

* kommentaar: antud suutrad võivad siin kohati koguni liiga lihtsad tunduda, kuid raamatus on iga suutra kohta omaette põhjalik kommentaar, mis muudab teksti üllatavalt sisukaks ja mu meelest oluliselt huvitavamaks. Usun, et see sisukus peitub tõepoolest ka suutrates endis ja et tegu pole kaugeltki lihtsalt "kommentaatorite poolt pastakast välja imetuga" (vaid põhjaliku tekstianalüüsiga).
Näitena toon siin viimasena ära toodud suutra kommentaari (tegelikult on viimases osas 34 suutrat):
Kui kõik sihid (artha; vt I, 28, 42; II, 2, 18, 21-22; III, 45, 48; IV, 23-24, 34) on saavutatud, siis saab otsa ka kõik relatiivne, sealhulgas aeg ja ruum, lakkab muutumine (pariṇāma; vt II, 15; III, 9-13, 15-16; IV, 2-3, 14, 33). Vt IV osa 34. sūtra't. 
Kusjuures see oli üks lühemaid kommentaare. Igaljuhul kui tekst tekitas huvi ja/või oli "liiga lihtne", siis soovitan raamatut poes või raamatukogus sirvida. Ennekõike loodan, et ehk õnnestus mul natukenegi anda edasi seda teksti sisu ja stiili ja seega natukenegi ülevaadet tekstist endast.
Ja - last but not least - loodetavasti tekitasid need lõigud lugejas pisut häid-meditatiivseid mõtteid ja andsid pisut lugeja vaimule midagi juurde, et ennast pisut uue nurga alt analüüsida - muidugi mitte üle analüüsida, aga tervemõistuslikult pisut endasse piiluda - see, ma usun, on alati kasulik:)

* lisaks "lakkab loomujoonte muutumise voog" - läheb see hästi kokku vaatega füüsikas (kui nüüd kaugeid paralleele tõmmata), mille kohaselt hajub universumi paisumine miljardite-miljardite aastate pärast (vist koguni üle kümne miljardi aasta pärast kui õigesti mäletan) üheks ühtlaseks tühjaks massiks kus "sündmusel" ja "ajal" kui sellisel pole enam tähendust, sest sisuliselt pole enam midagi, mis millelegi reageeriks või jõudu/gravitatsiooni omaks. Kõik on laiali hajunud. Minu kui võhiku umbkaudne kirjeldus. Brian Cox sõnastab seda nõnda:

Universum ja inimteadvus ON imeline, kas pole!?!


Lõpetuseks. 
Ja pisut (aga ehk mitte oluliselt) teine teema: vaatasin täna seda filmi:

Silver Linings Playbook (2012) - ja ma pean ütlema, et see oli suurepärane film! Soovitan! :)


Maa-sarnane planeet 

Viimasel ajal olen taas pisut pr keelt käsile võtnud ja sattusin telefoni näppides (üldiselt kasutan telefoni vaid helistamiseks, sõnumite saatmiseks ja aeg-ajalt meili vaatamiseks, üsna harva millekski muuks) ühele Le Monde'i artiklile. Sama asi vikipeedias. Ühesõnaga eile (23. juulil 2015) avastati u 1400 valgusaasta kauguselt Maa-sarnane planeet. See planeet tiirleb u 6. miljardi aasta vanuse tähe ümber (meie Päike on u 4,5 miljardit aastat vana), samuti on planeet suurem ja vanem ja nagu aru sain, siis tõenäoliselt võib seal ka vett leiduda:
"Elle est donc pile dans la zone habitable, celle où de l’eau liquide, indispensable à la vie, aurait des chances d’être présente."
- vähemalt nii paljukest ma oma A2-'frenchiga' välja lugesin, ehkki kaugeltki mitte kogu artiklist ma aru ei saanud - aga nii ju õpibki! :)
Igaljuhul mu meelest ilgelt põnev teema. Jah, meie tehtud lennumasinal kuluks (vikipeedia andmetel) sinna minemiseks u 26 miljonit aastat ja sisuliselt on minu arvates igasugune tähtedevaheline inimeste reisimine sisuliselt välistatud (Marsile u 8 kuud; Pluutole läks tänu Jupiteri gravitatsioonitõukele u 9 aastat, mis siis veel teistest päikesesüsteemidest rääkida!), va kui ei avastata-leiutata mingit nippi seoses nonde ussiaukudega (wormholes) vms - ma pole sellega kursis, aga peaks olema teoreetiliselt võimalik - AGA ikkagi ju põnev ja oleks ilgelt lahe KUI kusagilt mingi elu avastataks!!!?!
Stephen Hawking, va (heas mõttes ja võib-olla põhjusega) kriitik (à la "nad hävitavad meid ära") on viimasel ajal selle poolt, et universumist elu otsida.

Selleks korraks aga kõik ja järgmise korrani.
Olge rõõmsad!

Friday, July 17, 2015

Inimene, kasvamine ja efektiivsus

Seekord tuleb pisut teistsugune postitus kui tavaliselt. Üldiselt kirjutan siin "vaimu kasvatamisest" kõige laiemas tähenduses ja pean selleks ka igapäeva pisiasju, mil natukenegi midagi uut juurde õpid. Ja mitte, et ma alati ilgelt tubli oleksin. Viimased päevad olen suht laiselnud (puhkus ju ka), ehkki samas tunnen, et on juba tagumine aeg "tubliks" hakata ja rohkem asju ära teha. See selleks.

1. Inimene, efektiivsus ja masinad 
Esimene puudutab "efektiivsus" ja inimeseks olemist kui sellist. Ilmselt pole uudis, et tänapäeval on tendents kõike võimalikult palju mõõta ja numbritesse panna. Kõige tüüpilisem on mõõta töö efektiivsust: mitte ei piisa sellest, et töö on ilusti-kenasti tehtud - ja isegi kui see on tehtud - vaid tihtilugu kiputakse seda ühel või teisel viisil ka mõõtma. Ilmselt on sel oma loogika: KUI töötajad on ka tublid, teevad oma tööd keskmise-paraja kiirusega, siis seda mõõtes saab ühel hetkel alati öelda, et: tehke kiiremini! Aga siin tekib minu arvates teatav viga, mida ilmselt tihti ei märgata. Nimelt: inimene pole masin.
Kui masinatelt nõuda efektiivsemat tegutsemist, siis nad ka muutuvad efektiivsemateks, inimestega kipub üldjuhul vastupidi olema: tagasunnitus (eriti töökohtadel) naljalt hästi ei mõju ja ülimalt tõenäoliselt muutub nii töötaja suhtumine töösse kui ka töö kvaliteet. Hetkel ei oska kahjuks loo autorit meenutada (tavaliselt ikka alati viitan), kuid ühes audioprogrammis oli selle kohta hea võrdlus ja näide järgmine näide.
Nimelt oli juttu sellest, et üks tüüp kavandas oma päeva ning muuhulgas lisas päevakavasse u 10-15 minutit selle tarbeks, et liikuda oma tüdrukuga suhtest sõbratasandisse (kusjuures telefoni teel). Niisiis helistas tüdrukule ja küsis, et kuidas läheb. Tüdruk: "Oh, tead, nii ja naa. Kooliasjad ja...". Poiss: "Aga räägi...". Tüdruk räägib natuke. Poiss: "Tead, ma mõtlesin, et... me suhe, et... we should be..." jne. Ja nagu arvata võite: loomulikult võttis kogu asi kauem kui 10-15 minutit ning asjaga kiirustades nagu maha jätmine oleks midagi masinlikult mehaanilist ja nagu tüdruk oleks masin, millele võib informatsiooni justkui pelgalt sisestades teatavaks teha. Mitte ainult ei võtnud asi planeeritust kauem aega, vaid ka sisu poolest läks aia taha. Ilmselt pole see teab-mis harukordne juhtum. Oluline ongi:
inimene ei ole masin ja masinliku "efektiivsuse"-põhjal kiirustamisega sa hoopis aeglustad ja teed keerulisemaks kogu protsessi, mis rahulikult võttes võiks hulga sujuvamalt ja lihtsamalt kulgeda. Erinevalt masinatest:
inimesega kiirustades käitumine hoopis aeglustab protsessi ning rahulikult ja tasakaalukalt ning mõistvalt käitumine üldjuhul pigem kiirendab. 
Minu meelest nii lihtne ja isegi elementaarne mõte, ometi tundub, et vägagi tihti ei mõelda sellele ega osata seda hinnata. Ja selles lihtsas asjas peitub üks fundamentaalne erinevus inimese ja masinate vahel. Inimest teebki inimeseks see, et inimesel on MÕISTUS, teatav "vahemälu", mis lööb teatava lõhe/distantsi ajas ja ruumis, ning püüdes seda tagant kiirustada, tekib mõtlemisprotsessis teatav lühis ning kiirustamisest saab hoopis aeglustus. Et seda vältida, on oluline empaatiavõime, mõistmine ja oskus end teise inimese olukorda panna.
Ei oska seda praegu sõnastada - ja kindlasti saaks seda paremini sõnastada - aga seekord sedalaadi mõtted. Lihtne, aga oluline, kas pole!?!

2. Inimene, kasvamine ja loodus 
Viimane teema on isiklikumat laadi ja ise arvan, et ehk huvitavamgi. Sissejuhatusena meenub, et vist Milan Kundera kirjutas kusagil raamatus, et Odüsseuse seiklus ja ennekõike tema koju naasmisest tulenev nostalgia poleks tänapäeval sel kujul enam võimalik: u külme aastaga muutub nii palju, et nostalgia muutub võimatuks - endist kohta, kust kangelane omal ajal lahkus, pole enam lihtsalt olemas, kõik on nõnda ümber ehitatud.
Mul endal oli aastate eest imeline kogemus: meil oli Tallinna lähistel üks krunt, mis seisis u 10 aastat täiesti puutumatuna, kuni lõpuks sai see (kahjuks!!!) maha müüdud. Igaljuhul enne müümist käisin seal ja see oli imeline: saag oli veel endiselt seal puu sees, kus isa sellega viimati u 10. aasta eest saagis, jne. Samas oli kõik nii täis kasvanud, et ei tundnud kohta enam äragi. Olgu kogu loo maguskurbusega kuidas on, aga SELLE mälestuse eest olen tänulik!

3. Isiklik näide ühe pildiseeria kujul 
Verelt olen Tallinlane. Samas u 1998. aastal kolisime Hiiumaale ja alates 2002. aastast olen põhiosas tagasi Tallinnas elanud ja elan siiani. Vanemad elavad Hiiumaal ja aeg-ajalt käin neil külas. Minu meelest imeline kodu! Merest mitte kaugel ja... mulle lihtsalt meeldib, pealegi päris oma maja, mitte mõni Lasnamäe korter (kus kunagi elasime). Samas üsna eraldatud ja ses mõttes ma siin korraga kuigi kaua ei kipu olema, pealegi töö-värgid Tallinnas, AGA siinse õhkkonna osas ma armastan seda. Kohe näitan miks.
Kui esmalt siia kolisime, siis nägi see välja u selline (pildi kvaliteet jätab hetkel soovida: pildid on tehtud mobiiliga ja vanemad pildid lisaks vanast seebikarbipildist omakorda mobiiliga; korralik kaamera hetkel linnas):

Vist oli aasta umbes 1998, äärmisel juhul 1999 või 2000 - siis kui sinna esmalt kolisime. Sisuliselt üsna lage maa ja keskel maja. Esiplaanil kiduravõitu mänd ning sellest maja poole kahe posti vahele meie enda istutatud (u põlvepikkune) tamm. Tamme ja maja vahel pildi paremal pool on kuused. Täna aga - st u 15 aastat hiljem - käisin ja sain u samast kohast SELLISE pildi, et ei tunne äragi ja minu meelest tuhat korda ilusam:


Jah, hetkel suht rohtu kasvanud. Sealt teed mööda me enam ei sõida, seetõttu pole ka teed enam niimoodi näha. Ilmselt näete, kuidas nii tamm, kuused kui ka mänd on oluliselt kasvanud!

Pilt kuuskedest maja eest:

Ja nüüd: kui algselt olid kuused u inimese pikkused, siis nüüd paar-kolm korda kõrgemad:)



Ja kui tamm oli varem u põlvini, siis nüüd on juba üle täiskasvanud inimese pea:

Ja mu meelest meeletult ilus. Imeline, kuidas juba tüve paksuses hakkab märkama, et tegu ei ole lihtsalt mõne "tavalise" puuga, vaid TAMMEPUUGA; ehkki veel peenike, siis ometi on näha selles peenuses jõudu ja tärkavat tugevust.
Tõttöelda on pisut maguskurb jälgida, kuidas puud ja inimesed kasvavad ja siis vaadata kõrvuti neid pilte. Tundub, justkui inimesed jäävad kusagile maha - aga seda vaid väliselt: inimeste vaim kasvab ja see on miski, mida tasub mu meelest alati silmas pidada ja väärtustada! - mõte, mis on ühtaegu nii lohutav kui ja julgustav:)
(ehkki sellest pisut kurvast momendist on mul pisut raske üle saada, aga mis sellele ikka mõelda, eksole - seda enam tuleb väärtustada hetke:) vahel lihtsalt tundub, et puud on pisut karmiks mõõdupuuks, AGA see mõõdupuu võrsub võrdlusest, kui aga ei võrdle, jääb alles ilu - looduse ja elu ilu!)

Pilt maja eest:


Ja nüüd:


Üks pilt teiselt poolt maja ja talvisel ajal (u aasta 2000 või sinnakanti):

Kusjuures pildi ühe parempoolse puu all on üks pisike must kogu: see on/oli meie armas kiisu Kiti. Üldse oli sealpool maja pisut rohkem rohelust. Täna nägi vaatepilt välja selline:

Pangem tähele seda kaske seal vasakul kuurist/keldrist vaataja poole. Siis polnud lumega seal midagi näha ja me ise ei ole seda sinna istutanud, AGA nüüd on seal suur ilus kask. Kusjuures mingil x-põhjusel on see kask mu lemmikpuu siin meie maal. Üks suurem pilt kasest:

Päris lahe ju kui suureks ja ilusaks võib u 15 aastaga kasvada üks kask. Võrdluseks seda kasvuhoonet on nt pildil "pilt maja eest" näha. Siis oli muidugi kasvuhoone ilus ja töökorras, peagi aga märkasime, et Hiiumaa kivise pinnasega pole suurt mõtet kasvuhoonet pidada ja tööd oli natuke liiga palju kui see end ära tasus (tore ettevõtmine siiski). Hiiumaa 'sisemaal' on mullaga pisut paremad lood, aga meil on nagu on - suht kivine.
Üks pool majast on pildistamata (tegelt oleks võinud pilti teha, ehk homme ja lisan siia juurde), sest sellest polnud "enne" varianti, aga seal on õunapuud ja mõned ilusad suured kased ja üldse päris roheline. Jah, puid siin ikka on, kuid kui siia elama asudes oli esmamulje: "maja pisut lagedal maal", siis nüüd on tunne, et "maja täitsa looduse ja puude keskel". Hoopis teine asi!

Seekord siis sellised mõtted ja pildid. Ise ma siia vanamatele väga tihti külla ei satu, u 3-4 korda aastas ehk ja väga heal juhul u nädal aega jutti (seekord isegi kauem; minu elu on küll Tallinnas, kuid üha enam olen hakanud ka Hiiumaal ja vanematega olemise aega nautima ja hindama:) Oi, kuidas ma armastan seda maja ja maad siin, kahju ainult, et nii kaugel linnast, samas ehk ka hea ja mitte siiski väga kaugel).

*
Järgmine kord kirjutan ilmselt pisut kirjutamisest. Ja see "raamat", millega alustasin: muid asju vahele tulnud ja väga pole saanud sellega tegeleda ja tõenäoliselt läheb sellega ikka üsna kaua aega, ilmselt aastaid, aga idee on olemas ja kui elu vähegi plaanipäraselt läheb, siis tahaks sellega ühel päeval valmis saada. Eks näis kas ja kuidas kujuneb. Mõtlesin, et mõne rea võiks siia millalgi üles riputada. Üldse kirjutada on tore ja eriti kui ühel päeval tekib endal tunne, et kirjutatust on koosnenud teatav tervik ja et midagi on selle pisikese tervikuga justkui öeldud.

Olge ilusad ja järgmise korrani!
:)