pisarate inimlikkus

Loen Annemarie Selinko raamatut Désirée (1955. aasta tõlge/trükk, tõlkijaks Johannes Aavik), suurepärane tõlge ja olen rõõmus, et see raamat mul sellisel kujul olemas on. Leidsin selle aastaid tagasi antikvariaadist, jäi silma pelgalt väljanägemise tõttu ja kui seda lehitsesin, meeldis mulle väga ka sõnastus. Siit-sealt read, mis lihtsalt kutsusid lugema. Nüüd hiljuti võtsin raamatu uuesti ette, sest aastate eest ma sellega kuigi kaugele ei jõudnud. Nüüd aga iga päev pisut.

Jäi silma üks lõik, mida tuli mõte väljendada sõnapaariga "pisarate inimlikkus".
(Jah, just nimelt "pisarate inimlikkus" - justkui pisarates enestes leiduks midagi inimlikku, justkui pisarad oleksid midagi elavat, midagi enamat kui 'vaid' pisarad)

Mul pole kunagi midagi pisarate vastu olnud. Need võivad olla küll meeletult kurvad, aga neis peitub tunne ja väljendus - ja juba see on iseenesest midagi head, sest küll ka neist piiskadest hakkab ühel hetkel särama vikerkaar:

Lk 68-69.

Kui ma ei eksi, oli Bernadine Eugénie Désirée Clary siis u 14 aastane. Üks väljalõige ilukirjandusest ja ajaloost.