Saturday, August 26, 2017

5% - Rich Piana

Hiljuti lahkus meie seast Rich Piana. Ma arvan, et paljudele on see nimi tundmatu, aga neile, kes kõiksugu fitness kanaleid jälgivad, võib see nimi nii mõndagi öelda.
Muidugi sõna "fitness" tuleks siin kontekstis vist pisut jutumärkidesse panna. Ehk osaliselt seetõttu leidub Richi suhtes väga vastakaid arvamusi: ühed peavad teda legendiks, teised aga rumalaks, kes aastakümneid endasse steroide süstib - no ja mida on siis oodata, eksole.
Kunagi aasta-paari tagant rääkis Rich midagi sellist, et: jah, paljud arvavad, et ta elab maksimaalselt kuni kusagil mid 50's eluaastateni, AGA ta jätkab oma elustiili, see on osa temast!
Kurb on minu arvates asjaolu, et just hiljuti hakkas ta rohkem oma tervisele tähelepanu pöörama (ja ma pole isegi kindel, kas ja kuivõrd tema surm ta senise kõiksugu-ainete tarbimisega seotud oli - tõenäoliselt suures osas kindlasti oli), kuid - jah, see võib küll olla iseenda elu hävitamine, aga ma arvan, et laias laastus ta ei kahetse(ks) midagi.
Elas 46. aastaseks, aga usun, et see oli tõepoolest elamine!


5%
Your World Within - üks mu lemmik nn motivatsioonikanal. Kanali autor ja looja Eddie rääkis seal kunagi ühes videos sellest 5-st protsendist, et - tõepoolest - on ju nii, et ühiskonnas on ligikaudu 5% inimesi, kes kerkivad teistest esile, kes tõesti mingil alal täiesti kartmatult ja iga hinna eest midagi teistest erinevat ja tihtilugu suurt korda saadavad.
Üks neist oli kahtlemata Rich Piana. Frank Yang võrdles teda omamoodi Eckhart Tollega, kui teatavat vastandit, mis teeb mingil tasandil sama välja: kui Tolle lähtub n-ö ego lahustumisest, kaotamisest, siis Rich - vastupidi - on "puhas ego" - aga sealjuures see ego ka kaob: ühel hetkel pole vahet, mida keegi arvab, Rich võttis oma suuna, et tema elu on tema jaoks kunstiteos, mis tahes hinnaga loodav projekt. Eks tal oli oma nägemus sellest, mis paljudega ei ühti ega peagi ju ühtima.
Jah, see pole teab-mis tervislik ja "fit" eluviis, AGA see oli läbinisti kirge täis eluviis. Ja tihtilugu nõnda läheb: need, kes tõeliselt elavad, need ka lõpetavad paraku varakult.

Teisalt - kui teatav optimaalsus leida, siis - ma usun, et sarnane elukirg ja janu võib eluiga oluliselt pikendada. Jah, tuleb olla tervislik. Aga igaühe elu on iseenda teha ja eks see ole igaühe enda valik, mida keegi oma eluga teeb. Rich oli ses osas siiski minu arvates imetlusväärne, sest temas oli seda julgust, et tõesti anda endast see 5%, mida vaid 5% inimkonnast on nõus andma! - ja ma arvan, et puht objektiivselt, eriti kui elu oli tema jaoks ennekõike nauditav, on see midagi, jah, imetlusväärset. Vähemalt minu arvates. Ehk mitte kõige tervislikum 'vaimu ületamine', aga siiski mingil olulisel tasandil vaimu ja inimese ületamine.

Pika jutu lõpuks kaks videot, mis minu arvates mu öeldut illustreerivad. Esimene neist - meenutamaks Richi:



- sellise suhtumisega peakski hommikuid alustama!


Ja teine jäi silma ühest Malan Darrase infokirjast, kus ta reedeti mu meelest kohati päris huvitavat juttu jagab.



Olgem terved! ja nagu alati - hinnakem igat pisematki hetke, mis meil on :)

Tuesday, August 22, 2017

täiuslikkus ja ebatäiuslikkus

Jäi silma Lion Feuchtwangeri raamat Goya. Kui ma ei eksi, siis trükitud on see aastal 1960. Ja ehkki otse trükist tulnud raamatutel on oma võlu, siis oma võlu on ka vanematel raamatutel, mille tekst trükituna näeb tihtilugu välja selline:



Selline mõnus "ebatäiuslikkuse täiuslikkus". Ausalt öeldes ei kannata ma liigset korralikkust, liigset steriilsust, "täiuslikkust" ja justnimelt armastan neid pisikesi ja tihtilugu harjumuspäraseid ning vaevumärgatavaid kõrvalekaldeid, taustaks olevat 'inimlikku müra', 'sahinat', kellegi 'sõrmejälgi' - ühesõnaga: märke inimtegevusest. Ma armastan seda - jällegi - sest see näitab, et tegu on inimestega, tahtega, püüdlusega, mitte aga masina või arvutitehnoloogiaga, kus pole tihtilugu enam jälgegi inimesest endast.
Ma ei taha siin kõlada liialt nostalgiliselt. Eks kõigel on oma võlu ja olulisus, oma aeg ja koht. Küll aga oleks mu meelest kurb, kui ühel hetkel poleks enam saadaval ühtki raamatut, kus tähed ei oleks sel moel trükitud - kus iga sõna on omamoodi erinev, kus iga täht võib olla pisut erinev, sarnanedes pisutki inimese käekirjale, näidata pisutki seda inimhinge kohalolu, ja seda isegi trükitud raamatu puhul. Imeline.

Monday, August 21, 2017

Ilu. (I osa esimese peatüki algus)

Sellele eelneb u 55 sissejuhatava teksti mustandit, aga põhilise osa algus peaks algama umbes nõnda (ja rohkem mul hetkel kirjas pole - ja ma ei tea, kas ja kuivõrd loetav seegi siin on):
























P.S. See on kummaline, milline kriitikameel hakkab endal seda lugedes tööle. Ma ei tea, ehk see on halb, ehk see on hea (kui sellele neutraalselt mõelda), kuid mul on kuidagi raske seda vaadata ja üle lugeda. 
Võtsin täna Kafka päevikud ette ja seal alguses on selline rida: 
Mu kahtlused seisavad iga sõna ümber ringis, ma näen neid varem kui sõna, aga mis siis! Sõna ei näe ma üldsegi, selle mõtlen ma välja. 
Ja edasi läheb nõnda: 
See ju poleks veel suurim õnnetus, aga siis peaksin ma suutma välja mõelda sõnu, mis on suutelised seda laibalehka eemale puhuma, et see mulle ja lugejale kohe ninna ei kerkiks. (lk 22)
Mitte, et ma end Kafkaga võrdleksin, eksole! see on niigi selge. Lihtsalt mõningane äratundmine neis sõnades.

Monday, August 14, 2017

terviklik psühholoogia (üks pilt)

Astusin täna pärast raamatukogukülastust üle pika aja ühest kaltsukast läbi. Ja seinal jäi üks pilt/maal silma. Mul pole sisuliselt kodus ega kusagil ühtegi raamitud pilti ega maali. Hindan kunsti väga, aga lihtsalt pole leidnud midagi, mida võiks üles riputada (välja arvatud tiineka-aja postrid, eksole).

Lisaks pole see kuidagi "teemaks olnud". Täna aga jäi sisuliselt esimest korda elus üks pilt silma. Maksis häbiväärselt vähe (3 eurot!), sellises mõnusas pisut kulunud puidust raamis. Vaatasin ja vaatasin ja miski mind võlus selle juures. Samas justkui tavaline, aga... midagi selles nagu oli, et teadsin, et pean selle ära ostma. Kohe räägin sellest lähemalt, aga pilt ise on selline:




Raami siin pildil pole, aga raamituna ja raami sees näeb mu meelest eriti ilus välja.
Ilmselt on asi stiilis, tolles ajastus, mis mind köidab. Nende inimeste riietus.
Mul pole aimugi, kes on pildi autor või millal see on tehtud.

Postituse pealkiri on "terviklik psühholoogia". See pole mingi termin teaduslikus tähenduses, vaid see, milleni ma seda pilti vaadates hiljem jõudsin ja see, kuidas seda pilti näen. Nõnda sain vist hiljem aru ja oskan nüüd sõnastada seda, miks see pilt mulle meeldib.

Need kaks naist, üks neist iseseisvalt omaette, teine aga laseb enda eest varju kanda. Mees, kes on stiilselt abiks ja toeks. Lihtne hetk mererannal. Lihtne ilu. - Selles kajastub minu silmis midagi terviklikku, täiuslikku, rahulikku. Justkui üsna suvaline hetk, et milleks üldse seda sellise nurga alt jäädvustada, aga justnimelt see teebki selle pildi minu arvates eriliseks. Vabadus.

Üldiselt mulle ei meeldi asju üle tõlgendada ja pigem arvan, et kunst võiks ideaalis võimalikult vahetult mõjuda, ilma igasuguste sõnadeta. Midagi sellist ma kogesin, niipea kui seda pilti nägin (ja see on ilmselgelt vaid minu maitse - ma ei leia, et see oleks mingi ülim kunstiteos, aga selles leidus piisavalt seda, mis mind köidab ja mis on minu jaoks imeline ja imetlusväärne).
Hiljem leidsin niisiis sõnu, et oma vaimustust sellest pildist kirjeldada ja see on hea tunne - saada sõnades enam vähem aru, miks midagi alateadlikult köidab.