"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga".

"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga. Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv."
- sellised read leidsin Clarice Lispectori raamatust "Tähetund" (LR 2017, 11; originaal 1977).

Tegelikult oleks vist lõputult lugeda ja üha rohkem see mulle meeldib. Loen seinast-seina, viimati sai soetatud sellist kirjandust:

Vasakpoolse - üldjoontes tundus võrdlemisi huvitav-sisukas ja ehk uusi perspektiive pakkuv. Keskmine - sest see teema huvitab, st ajukirurgia ajalugu, ja u 500 lk raamat vaid 11 eurot!
Ja viimasena: 18. sajandi Prantsusmaa ja suhtumine armastusse sel ajal. Kõik-kõik mu meelest nõnda huvitav. Nii palju avastada! :)
Rääkimata muudest teemadest, mille juurde aeg-ajalt tagasi pöördun ja mis oma peaaegu et põhjatuses mind ootavad: raku- ja neurobioloogia ning astronoomia ja keemia-füüsika. Kõik on mu meelest põnev. Päriselt.

Viimasel ajal olen taas klaverit harjutanud ja u kuu aega mässan Beethoveni 17nda sonaadi kolmanda osa kallal. Noh, tasapisi areneb. Minu noodiversioonis on see 12 lk ja praegu olen u 1,5 lk juures.
Beethoveniga on see tore asi, et isegi kui mul pole lootust üht või teist pala temalt selgeks saada, siis juba esimesi noote on mõnus proovida. Ehkki: iseendalegi üllatuseks tundub see 17nda kolmas osa täiesti õpitav-mängitav ja natuke juba tuleb:)

***
Ja tihti (liigagi tihti!) tunnengi, et õnneks polegi ses mõttes palju tarvis, kui vaid vaba hetke ja tegeleda asjadega, mis huvitavad, avastada... ja avastada on lõputult.
Paar nooti, mõned teadmised, mis eelnevatele põlvkondadele on olnud kujuteldamatud (üsna mis tahes valdkonnas; ja informatsiooni leidub tänapäeval suht kõige kohta, muu hulgas on mu meeles ajalugu hästi põnev valdkond!) - ja sellistel justkui lihtsatel hetkedel mõtled, et "vau!".
Olen siin olemas ja mul on võimalus tunda huvi ja avastada. Ja teinekord neid avastusi ja muljeid kellegagi jagada. Ja vahel lihtsalt hetke nautida.
Nõnda üürike hetk, nõnda hinnaline (st hindamatu!) - IGA hetk. Muidugi minu jaoks ei midagi uut, sest üldjoontes umbes nõnda mõtlen ja tunnen juba, noh, aastaid.

Nõnda palju asju (jah, "asju", st pigem hetki), mille eest minu arvates on põhjust tänulik olla. Ausalt öeldes tunnen end tihtilugu pea-et kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Hehe.
Nii palju on teha ja avastada ja vahel on pisut nõme, et... sel moel võiks ju suisa surematu olla (ma pole kindel, kas seda tahaksin, vist siiski mitte); teisalt: juba olemasoleva ja elatu üle mõtlen imestuse ja imetlusega, et sellest kõigest osa olen saanud. Selle eest aitäh mu vanematele ja üldse kõigile toredatele kaaslastele:)
Ja iga järgnev sekund, minut, tund, päev, iga hetk - imeline, et see on olemas. Tõepoolest.

Kui James Rhodes'i depressiooni-raskuste temaatika suures osas ja sel moel välja arvata, siis:

See muusika ja kunst ja kirjandus ja üldse kõik-kõik hea, mida inimesed on teinud - imeline. Puhas rõõm sellest osa saada!

pisarate inimlikkus

Loen Annemarie Selinko raamatut Désirée (1955. aasta tõlge/trükk, tõlkijaks Johannes Aavik), suurepärane tõlge ja olen rõõmus, et see raamat mul sellisel kujul olemas on. Leidsin selle aastaid tagasi antikvariaadist, jäi silma pelgalt väljanägemise tõttu ja kui seda lehitsesin, meeldis mulle väga ka sõnastus. Siit-sealt read, mis lihtsalt kutsusid lugema. Nüüd hiljuti võtsin raamatu uuesti ette, sest aastate eest ma sellega kuigi kaugele ei jõudnud. Nüüd aga iga päev pisut.

Jäi silma üks lõik, mida tuli mõte väljendada sõnapaariga "pisarate inimlikkus".
(Jah, just nimelt "pisarate inimlikkus" - justkui pisarates enestes leiduks midagi inimlikku, justkui pisarad oleksid midagi elavat, midagi enamat kui 'vaid' pisarad)

Mul pole kunagi midagi pisarate vastu olnud. Need võivad olla küll meeletult kurvad, aga neis peitub tunne ja väljendus - ja juba see on iseenesest midagi head, sest küll ka neist piiskadest hakkab ühel hetkel särama vikerkaar:

Lk 68-69.

Kui ma ei eksi, oli Bernadine Eugénie Désirée Clary siis u 14 aastane. Üks väljalõige ilukirjandusest ja ajaloost.

5% - Rich Piana

Hiljuti lahkus meie seast Rich Piana. Ma arvan, et paljudele on see nimi tundmatu, aga neile, kes kõiksugu fitness kanaleid jälgivad, võib see nimi nii mõndagi öelda.
Muidugi sõna "fitness" tuleks siin kontekstis vist pisut jutumärkidesse panna. Ehk osaliselt seetõttu leidub Richi suhtes väga vastakaid arvamusi: ühed peavad teda legendiks, teised aga rumalaks, kes aastakümneid endasse steroide süstib - no ja mida on siis oodata, eksole.
Kunagi aasta-paari tagant rääkis Rich midagi sellist, et: jah, paljud arvavad, et ta elab maksimaalselt kuni kusagil mid 50's eluaastateni, AGA ta jätkab oma elustiili, see on osa temast!
Kurb on minu arvates asjaolu, et just hiljuti hakkas ta rohkem oma tervisele tähelepanu pöörama (ja ma pole isegi kindel, kas ja kuivõrd tema surm ta senise kõiksugu-ainete tarbimisega seotud oli - tõenäoliselt suures osas kindlasti oli), kuid - jah, see võib küll olla iseenda elu hävitamine, aga ma arvan, et laias laastus ta ei kahetse(ks) midagi.
Elas 46. aastaseks, aga usun, et see oli tõepoolest elamine!


5%
Your World Within - üks mu lemmik nn motivatsioonikanal. Kanali autor ja looja Eddie rääkis seal kunagi ühes videos sellest 5-st protsendist, et - tõepoolest - on ju nii, et ühiskonnas on ligikaudu 5% inimesi, kes kerkivad teistest esile, kes tõesti mingil alal täiesti kartmatult ja iga hinna eest midagi teistest erinevat ja tihtilugu suurt korda saadavad.
Üks neist oli kahtlemata Rich Piana. Frank Yang võrdles teda omamoodi Eckhart Tollega, kui teatavat vastandit, mis teeb mingil tasandil sama välja: kui Tolle lähtub n-ö ego lahustumisest, kaotamisest, siis Rich - vastupidi - on "puhas ego" - aga sealjuures see ego ka kaob: ühel hetkel pole vahet, mida keegi arvab, Rich võttis oma suuna, et tema elu on tema jaoks kunstiteos, mis tahes hinnaga loodav projekt. Eks tal oli oma nägemus sellest, mis paljudega ei ühti ega peagi ju ühtima.
Jah, see pole teab-mis tervislik ja "fit" eluviis, AGA see oli läbinisti kirge täis eluviis. Ja tihtilugu nõnda läheb: need, kes tõeliselt elavad, need ka lõpetavad paraku varakult.

Teisalt - kui teatav optimaalsus leida, siis - ma usun, et sarnane elukirg ja janu võib eluiga oluliselt pikendada. Jah, tuleb olla tervislik. Aga igaühe elu on iseenda teha ja eks see ole igaühe enda valik, mida keegi oma eluga teeb. Rich oli ses osas siiski minu arvates imetlusväärne, sest temas oli seda julgust, et tõesti anda endast see 5%, mida vaid 5% inimkonnast on nõus andma! - ja ma arvan, et puht objektiivselt, eriti kui elu oli tema jaoks ennekõike nauditav, on see midagi, jah, imetlusväärset. Vähemalt minu arvates. Ehk mitte kõige tervislikum 'vaimu ületamine', aga siiski mingil olulisel tasandil vaimu ja inimese ületamine.

Pika jutu lõpuks kaks videot, mis minu arvates mu öeldut illustreerivad. Esimene neist - meenutamaks Richi:

- sellise suhtumisega peakski hommikuid alustama!


Ja teine jäi silma ühest Malan Darrase infokirjast, kus ta reedeti mu meelest kohati päris huvitavat juttu jagab.

Olgem terved! ja nagu alati - hinnakem igat pisematki hetke, mis meil on :)

täiuslikkus ja ebatäiuslikkus

Jäi silma Lion Feuchtwangeri raamat Goya. Kui ma ei eksi, siis trükitud on see aastal 1960. Ja ehkki otse trükist tulnud raamatutel on oma võlu, siis oma võlu on ka vanematel raamatutel, mille tekst trükituna näeb tihtilugu välja selline:

Selline mõnus "ebatäiuslikkuse täiuslikkus". Ausalt öeldes ei kannata ma liigset korralikkust, liigset steriilsust, "täiuslikkust" ja justnimelt armastan neid pisikesi ja tihtilugu harjumuspäraseid ning vaevumärgatavaid kõrvalekaldeid, taustaks olevat 'inimlikku müra', 'sahinat', kellegi 'sõrmejälgi' - ühesõnaga: märke inimtegevusest. Ma armastan seda - jällegi - sest see näitab, et tegu on inimestega, tahtega, püüdlusega, mitte aga masina või arvutitehnoloogiaga, kus pole tihtilugu enam jälgegi inimesest endast.
Ma ei taha siin kõlada liialt nostalgiliselt. Eks kõigel on oma võlu ja olulisus, oma aeg ja koht. Küll aga oleks mu meelest kurb, kui ühel hetkel poleks enam saadaval ühtki raamatut, kus tähed ei oleks sel moel trükitud - kus iga sõna on omamoodi erinev, kus iga täht võib olla pisut erinev, sarnanedes pisutki inimese käekirjale, näidata pisutki seda inimhinge kohalolu, ja seda isegi trükitud raamatu puhul. Imeline.

Ilu. (I osa esimese peatüki algus)

Sellele eelneb u 55 sissejuhatava teksti mustandit, aga põhilise osa algus peaks algama umbes nõnda (ja rohkem mul hetkel kirjas pole - ja ma ei tea, kas ja kuivõrd loetav seegi siin on):

P.S. See on kummaline, milline kriitikameel hakkab endal seda lugedes tööle. Ma ei tea, ehk see on halb, ehk see on hea (kui sellele neutraalselt mõelda), kuid mul on kuidagi raske seda vaadata ja üle lugeda. 

Võtsin täna Kafka päevikud ette ja seal alguses on selline rida: 

Mu kahtlused seisavad iga sõna ümber ringis, ma näen neid varem kui sõna, aga mis siis! Sõna ei näe ma üldsegi, selle mõtlen ma välja. 

Ja edasi läheb nõnda: 

See ju poleks veel suurim õnnetus, aga siis peaksin ma suutma välja mõelda sõnu, mis on suutelised seda laibalehka eemale puhuma, et see mulle ja lugejale kohe ninna ei kerkiks. (lk 22)

Mitte, et ma end Kafkaga võrdleksin, eksole! see on niigi selge. Lihtsalt mõningane äratundmine neis sõnades.

terviklik psühholoogia (üks pilt)

Astusin täna pärast raamatukogukülastust üle pika aja ühest kaltsukast läbi. Ja seinal jäi üks pilt/maal silma. Mul pole sisuliselt kodus ega kusagil ühtegi raamitud pilti ega maali. Hindan kunsti väga, aga lihtsalt pole leidnud midagi, mida võiks üles riputada (välja arvatud tiineka-aja postrid, eksole).

Lisaks pole see kuidagi "teemaks olnud". Täna aga jäi sisuliselt esimest korda elus üks pilt silma. Maksis häbiväärselt vähe (3 eurot!), sellises mõnusas pisut kulunud puidust raamis. Vaatasin ja vaatasin ja miski mind võlus selle juures. Samas justkui tavaline, aga... midagi selles nagu oli, et teadsin, et pean selle ära ostma. Kohe räägin sellest lähemalt, aga pilt ise on selline:

Raami siin pildil pole, aga raamituna ja raami sees näeb mu meelest eriti ilus välja.
Ilmselt on asi stiilis, tolles ajastus, mis mind köidab. Nende inimeste riietus.
Mul pole aimugi, kes on pildi autor või millal see on tehtud.

Postituse pealkiri on "terviklik psühholoogia". See pole mingi termin teaduslikus tähenduses, vaid see, milleni ma seda pilti vaadates hiljem jõudsin ja see, kuidas seda pilti näen. Nõnda sain vist hiljem aru ja oskan nüüd sõnastada seda, miks see pilt mulle meeldib.

Need kaks naist, üks neist iseseisvalt omaette, teine aga laseb enda eest varju kanda. Mees, kes on stiilselt abiks ja toeks. Lihtne hetk mererannal. Lihtne ilu. - Selles kajastub minu silmis midagi terviklikku, täiuslikku, rahulikku. Justkui üsna suvaline hetk, et milleks üldse seda sellise nurga alt jäädvustada, aga justnimelt see teebki selle pildi minu arvates eriliseks. Vabadus.

Üldiselt mulle ei meeldi asju üle tõlgendada ja pigem arvan, et kunst võiks ideaalis võimalikult vahetult mõjuda, ilma igasuguste sõnadeta. Midagi sellist ma kogesin, niipea kui seda pilti nägin (ja see on ilmselgelt vaid minu maitse - ma ei leia, et see oleks mingi ülim kunstiteos, aga selles leidus piisavalt seda, mis mind köidab ja mis on minu jaoks imeline ja imetlusväärne).
Hiljem leidsin niisiis sõnu, et oma vaimustust sellest pildist kirjeldada ja see on hea tunne - saada sõnades enam vähem aru, miks midagi alateadlikult köidab.

kirjutamisest...

Seekord lühidalt.
Umbes kaks aastat tagasi, 1. juulil 2015, alustasin oma "raamatu" kirjutamist. Ka siin blogis mainisin vahepeal, et "varsti" saan alguse valmis. Noh, nüüd on enam-vähem valmis, aga ma ei hakka seda siia üles panema, vähemalt esialgu mitte. Kahtlen, kas keegi seda loeb või loekski.

(mustandijärgus lõik leheküljelt 3, tahaks öelda, et "stiilinäide", kuid stiil on selles varieeruv ja pigem on see kogu senist tervikut arvestades pisike erand, aga midagi sellist)


Selle teksti kirjutamine on mulle endale üsna huvitav kogemus olnud, eriti viimasel ajal.
Esiteks ei saa ma absoluutselt aru, kas see on mul nüüd totaalne kräpp, või ehk miskit head. Ja üha enam, kui seda olen lugenud ja arvutis faili avanud, on mul tekkinud suisa vastumeelsus selle suhtes. Ja alapeatükk, mida kõige rohkem tahtsin kirjutada ja mille kirjutamist kõige enam nautisin, see ajas mul - valmis saades ja seejärel üle lugedes - lausa südame pahaks.

Esimest korda printisin esialgse mustandi otsast-lõpuni välja 27ndal juulil. Huvitav. Paberilt üle lugedes tekkis teatav distants ja tundus isegi enam-vähem. Selle asemel, et olla "arvuti-redigeerimis-režiimil", olin nüüd "paber-lugemisrežiimil". Üle lugedes paistsid vead paberilt paremini silma ja tegin oma 20 parandust.
Järgmisel päeval, 28ndal, viisin suuremad parandused sisse. Üksjagu sai teksti siit-sealt putitatud ka 29ndal ja peaaegu lõplikumalt täna, 30ndal juulil.

Vaikselt hakkab tekkima mõtteid, kuidas edasi kirjutada. Plaanis on vabamas stiilis kui algus seda on.

Ma siiani ei tea, mida sellest arvata. Ühel hetkel tundub, et see on kõige mõttetum jura üldse, teisel hetkel mõtlen, et "täitsa võib asja saada". Hetkel on selline mõnus rahu: tõenäoliselt kirjutan edasi ja eks näis, mis saab või kas miskit saab.
Võib-olla asjatu töö, aga võib-olla ka mitte.
Olen paarile inimesele seda lugeda andnud ja esimest korda saan nüüd ehk millalgi objektiivsemat tagasisidet. Peaasi, et aus ja ma ei karda, kui öeldakse, et jura. Eelmine versioon (aastaid tagasi) oli jura ja ehk tänu sellele alustasin uuelt lehelt:)

Esimest korda tajun vist seda, mida paljud nn loominguinimesed on tundnud. Selline totaalne ära eksimine oma töösse. Ma ei pea end "loominguinimeseks". Ausalt ei pea. Iroonia on see, et ma poleks elu sees arvanud, et oleksin suuteline midagi pikemat kirjutama, seepärast pigem lühemad-fragmentaarsed "luuletused". Seda ka ennekõike iseenda lõbuks. Aga näed nüüd: sissejuhatav peatükk u 50-55 lk. Hahaha!
Ja nõnda, aimata iseenda annet või andetust, on see huvitav "risk", kummaline 'vee peal kõndimine', ja eks seda tule palju ette: on neid, kes proovivad miskit teha ja eriti paljud alguse-asjad ebaõnnestuvad, ehkki protsessi käigus nad võivad arvata, et on millegi jälil, tihtilugu alles hiljem, olles kordi ja kordi proovinud, hakkab miskit looma, võib-olla vahel ei hakka kunagi looma, vahel jällegi hakkab üsna varakult looma - mulle tundub, et asjaosalisel endal on sellest üsna võimatu aru saada. Nii ka minul ja see on mulle päris huvitav kogemus. Eks siis näha ole.
Põhiline on siiski see, et üldiselt mulle meeldib sellega pusida ja eriti hea on praegune tunne, mil mul tuli (täna-eile) idee, kuidas järgmist peatükki alustada.

Sellised mõtted. Selleks korraks kõik.