Ausalt öeldes tuli vahepeal teatud põhjustel suht n-ö kass peale. Kuulasin Queeni laulu ja lõpuks mõjus see isegi hästi. Olen leidnud enda jaoks mõned mõtted, mis sedalaadi hetkedel olemise siiski paremaks teevad ja millest on hea kinni haarata.
Neid hetki ei juhtu viimasel ajal just tihti, aga põhjusel miks mul neid ette tuleb, siis see on vist üsna loomulik ja imelik oleks kui ei tuleks. Lõppkokkuvõttes olen nad juba sada korda läbi elanud ja hakkab neist isu täis saama, seega haaran esimesel võimalusel millegi inspireeriva järele ning leidsin need read:
Kannatused on alati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine - põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, kui temast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.
(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 48)
Viimasel ajal tunnen mingit jaburat missioonitunnet, et... no näiteks seda raamatukest kirjutada (olen seda vist mõned kuud tagasi maininud), sest on tunne, et saaksin sellega hakkama ja et mul oleks omalt poolt midagi öelda ja anda, et ideaaljuhul inimesi inspireerida.
Lõpetuseks sama mõte, pisut teiste sõnadega:
Inimene on oma mõtete tagajärg ja justnimelt see ongi inimese enda seisukohalt kõige olulisem. Laiemas plaanis on aga veelgi olulisem laieneda ja kasvada üle iseenda piiride—ja seda nii ruumilises, ajalises, füüsilises, kui ka vaimses mõttes.
- taipan seda üha enam kui teatud hetkedel õnnestub end "positiivseks mõelda". Aga, jah, eks me kõik oleme inimesed ja teatav nõrkus on mu meelest loomulik. Vahel isegi ilus. Aga oma keset ei tohi kaotada, sest igaühel on meil kasvõi oma lähedastele miskit anda, ja seda enam kui on vahel raske.
***
Ja veel:
Inimesest saab inimene alles siis, kui ta lõpetab virisemise ja sõimamise ning hakkab otsima tema elu reguleerivat varjatud õiglust. Ja sedamööda, kuidas ta meeled kohanevad selle reguleeriva faktoriga, lakkab ta süüdistamast teisi oma olukorra põhjustajatena ning ehitab end üles tugevates ja üllastes mõtetes; ta lakkab oludega võitlemast ning hakkab neid kasutama kui tuge kiiremate edusammude heaks ning vahendina, mille abil avastada temas endas peituvad varjatud väed ja võimalused. (James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 51)
Algselt mõtlesin, et panen selle postituse peakirjaks "kolm sammu sisemise rahuni", kuid pisut järele mõeldes tundus praegune peakiri täpsem. Asi selles, et alati pole kõik nii lihtne, et vaid üks samm ja oledki päral - vahel võid ühe astme peal tammuda mitu-mitu sammu ja enamasti see ju nõnda kipubki olema.
Hämmastav, kuidas tihtilugu erinevad teemad ühel hetkel kokku satuvad. Mina kui suht ülim skeptik nimetan seda rõõmuga endiselt juhuseks (aga mine sa tea, eksole).
Aeg-ajalt loen ikka ACIM raamatut. Olen alles u 100nda lehekülje juures ja seekord sattus ette sisuliselt kolmeastmeline tee sisemise rahuni (seal oli seda teisiti sõnastatud, kind-of religioosselt, aga...) - tunnetuslik mõte on mu meelest ilus, õige ja oluline:
1. aste: ego-tegude-omamise (having) tasand
Perhaps you think fear as well as love can be communicated; and therefore can be shared. Yet this is not so real as it may appear. Those who communicate fear are promoting attack, and attack always breaks communication, making it impossible. (lk 105)
Therefore: To have, give all to all.
See on kõige "algelisem" tasand. Inimesi on erinevaid, kuid ma ise olen sisuliselt alati leidnud, et "andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm" (eriti poksis, eksole:D). Ma ei tea, minu meelest on see elementaarne, aga vahel tundub, et vist siiski mitte alati. Keeruline aru saada kas see kipub üldiselt nii olema või elan lihtsalt mingi mulli sees kus valdav osa inimestest on ilusad ja head:)
1. aste puudutab andmist, saamist ja omamist ennekõike tegude tasandil: sa "pead" nautima andmist ja tundma rõõmu teiste rõõmust.
Tegelikult on see punkt seotud egoga selles mõttes, et: ego projetseerib, sildistab, lukustab, defineerib ja ühtlasi sulgeb; hing/vaim (nn soul, spirit) seevastu aga avab, laieneb ja laiendab. St niipea kui me ego midagi sildistab, hindab või defineerib, niipea suleb ta selle ühtlasi ka raamidesse.
Näiteks: millest pärineb hukkamõist ja ühtlasi ka alaväärsustunne? Kui laps sünnib, siis on ta iseenesest armastusväärne, sest keegi pole teda veel defineerinud ega sildistanud. Esimene samm ongi märgata seda erinevust ego ja hinge/vaimu vahel ning seda, et igasugune omamine, määratlemine ja füüsiliste asjade andmine/saamine piirdub üldjuhul vaid selle füüsilise reaalsusega milles need asjad parasjagu asuvad. Kui sa aga annad midagi ära, siis see muutub teatud määral vaimseks ning laieneb sinust kaugemale: sellest saab idee, mida see asi endaga kaasas kannab.
Esimese astme võti: The first step in the reversal or undoing process is the undoing of the getting concept. (lk 107)
Oluline on lahti saada ahnusest ja saada aru, et laiemas plaanis ei vii ahnus ja kadedus kusagile. Inimene on sotsiaalne olend ning inimesele pakub kõige enam rõõmus isiklik (sh vaimne) areng ning jagamine ja andmine ning panustamine.
2. aste: hinge-mõtlemise (being) tasand
Eelneva jutu lõpuks võib olla ehk pisut keeruline aru saada 1. ja 2. tasandi erinevusest, kuid nende kahe tasandi puhul ongi tegu sisuliselt ühe mündi kahe poolega, sest paratamatult oleme mõlemaga seotud - nii hinge kui egoga.
The second step [...] is a step in the direction out of conflict, since it means that alternatives have been considered, and one has been chosen as more desirable. Nevertheless, the term "more desirable" still implies that the desirable has degrees. [...] Lack of order of difficulty in miracles has not yet been accepted, because nothing is difficult that is wholly desired. To desire wholly is to create, and creating cannot be difficult [...].
(lk 108)
Teine samm on seotud esimesega ning nende kahe järel märkad või teadvustad sa ühtäkki (kui seda veel märganud/teadvustanud pole), et miski sinus on muutunud teiseks.
Teise sammu sisuks on armastav ja hooliv suhtumine ning ideede ja eeskuju jagamine. Need on need hetked, mil tunned rõõmu kui oled kellelegi midagigi head teinud ja näed inimest naeratamas ja korraga taipad: neid hetki võiks rohkemgi olla ja tegelikult pole ju selleks palju tarvis!
See pole muidugi alati lihtne: teine samm tähendab suuresti üle saamist kõiksugu süüdistavatest ja kaitsehoiakutest, kus ego kipub end liialt õigustama, teisi ründama, oma arvamust peale suruma, midagi/kedagi liialt endale hoidma, liialt tähelepanu vajama (tähelepanu põhjuseks on raamatu Loveability järgi sisuliselt see, et sa ei armasta end piisavalt ja seega vajad iseenda armastusväärsusele väljastpoolt kinnitust). Niisiis on siinkohal tegu ühe olulise sammuga teatava vabaduse ja sisemise rahu suunas. Kui lähtud tõepoolest armastusest, siis saad aru, et sul pole midagi kaotada, ja kui keegi peaks sind ära kasutama - siis nende endi viga. Armastust andes ei jää sa kunagi millestki ilma, vaid vastupidi: sa õpid, õpetad ja arened:
Niisiis, armastage üha rohkem ja rohkem ning te muutute üha rõõmsamaks ja rõõmsamaks. Ärge muretsege selle pärast, kas teie armastusele vastatakse või mitte; see pole üldse tähtis. Armastusega kaasneb automaatselt rõõm, ükskõik, kas armastus leiab vastuarmastust või mitte; kas armastusele reageeritakse või mitte. Rõõm ongi armastuse ilu, rõõm on armastusele loomuomane, ta on armastuse loomuomane väärtus. Rõõm ei sõltu vastuarmastusest, rõõm jääb üleni teile.
(Osho; Hingepalsam; lk 67)
Teise sammu juures muutub su olemus teiseks - tervikliku(mak)s.
3. aste: tähelepanu-tundmise-olemise tasand
Now you must be vigilant to hold its oneness in your mind because, if you let doubt enter, you will lose awareness of its wholeness [...]. [...] The third step, then, is a statement of what you want to believe, and entails a willingness to relinquish everything else.
(ACIM; lk 111)
Kolmas samm - nii nagu mina sellest aru saan - tähendab sisuliselt tähelepanu ja praktikat, st seda, et vastav suhtumine saab su elu osaks ning üksikutest hetkedest saab ühel hetkel see, kes sa sisemas oled. Muidugi raamatu ACIM kontekstis ma ütleks, et sealt kumab läbi teatavat religioosset... no ütleme nii, et midagi ajupesu taolist (pühendu jäägitult jne), aga mõte on mu meelest hea ja õige: õnnelikkus ja sügavam rahulolu pole midagi kättesaamatut või müstilist, vaid täiesti saavutatav. Ja kõik tuleneb sisuliselt armastusest:
To create is to love. Love extends outward simply because it cannot be contained. Being limitless it does not stop. It creates forever, but not in time.
(lk 112)
Ja eks ole huvitav kuidas armastus võib olla teatud mõttes ajatu ja püsida edasi põlvest-põlve nt oma järglaste ja kunsti näol. Jah, ja isegi kui see kõlab tänase päeva kohta ehk liialt läägelt, siis nii ju on. Psühhiaater Iain McGilchrist, raamatu "The Master and His Emissary" autor, räägib, et romantiline armastus on midagi, millest on tänapäeval puudu ja põhjuseks on asjaolu, et liialt lähtutakse vasaku ajupoolkerakesksest mõtlemisest (kõigel peab olema oma konkreerne otstarve jne), samal ajal kui armastus ja empaatiavõime lähtub paremast ajupoolkerast.
***
Olen pisut Eckhart Tollet kuulanud/avastanud ja siin videos võtab ta mu meelest need ego jne teemad hästi kokku (intervjuuerijaks Dan Harris, raamatu "10% happier" autor:)):
Ja veel: Inimese keha on alati siin ja praegu, meel ei ole seda kunagi; selles ongi vastuolu. Sa hingad siin ja praegu; sa ei saa hingata homme ega eile. [...] Meel tuleb olevikku tuua, sest teist aega ei ole.
(Osho; Hingepalsam; lk 60-61)
***
Lisaks sattusin paar päeva tagasi kuulama seda E. Hulse'i suurepärast intervjuud ja seal video lõpupool räägib ta hästi kuidas on omavahel seotud naermine, nutmine ja orgasmiseisund: need kõik on oluliselt seotud seeläbi, et eeldavad täielikku vabaks laskmist (millal sa nägid kunagi kedagi tõeliselt naermas nagu lapsed naeravad, nii et kõht kõveras!?!).
Täna sattusin sirvima Osho raamatut "Hingepalsam" ning ülla-ülla, sisuliselt sama teema pealkirja all: Mõistuse juurest südame ja nabani
Inimese tegevus võib lähtuda kolmest keskusest: üks on peas, teine südames ja kolmas naba ümber. [...] Õige koht on veel sügavamal kui süda, see on naba juures. See on olemise keskpunkt.
[...]
Mõtlemise asemel pigem laulge; filosofeerimise asemel pigem armastage; proosa asemel lugege pigem luulet. Tantsige, imetlege loodust; mida iganes te ka ei tee, tehke seda südamega.
[...]
Niisiis, lubage endale üha enam ja enam tundeid. See on esimene samm. Pärast selle sammu astumist on järgmine samm ülilihtne. Kõigepealt, armastage - pool maast on sellega käidud. Mõistusest südamesse minek on kerge, ja veel kergem on liikuda südamest nabani.
Seal on lihtsalt olemine, puhas olemine - ilma tunnete ja mõteteta, täiesti liikumatult. See on keeristormi silm.
Kõik ülejäänud liigub: mõistus liigub, süda liigub ja keha liigub. Kõik liigub; kõik on pidevas voolamises. Ainult sinu olemise kese, naba, on liikumatu, nagu rattarummu kese.
(lk 54-56)
Ilus, kas pole!
Tõttöelda pole ma neile kolmele aspektile niimoodi varem tähelepanu pööranud, aga viimastel päevadel on need siit-sealt päris huvitavalt kokku sattunud ja sellest ka see postitus. Ühtlasi tekkis pisut sügavam huvi seda siit-sealt ning filosoofilisest ning praktilisest aspektist lähemalt uurida - seda läbi kõiksugu kirjanduse ja miks mitte nt jooga. Eks üht-teist siit-sealt tean, aga säärast terviklikku kolmetist süsteemi teadvustasin alles eile/täna (ehk on seal veel osi? - seda ma ei tea praegu öelda).
Seda tean, et viimase osa kohta ütleb E. Hulse oma kuulsa lause, et: "Breathe into your balls":D
Ühtlasi tekkis mõte, et võiks lähikuudel tellida Paul Cheki raamatu. Esmapilgul kõlab see ehk läilalt, kuid Paul Cheki videosid uurinu ja vaadanuna (ja siiagi üht-teist linkinud) tundub, et see on tõenäoliselt midagi ülimalt sisukat ja kasulikku. Eks kui ühel päeval (tõenäoliselt üsna varsti: kuu-paari jooksul ehk) ära tellin ja kätte saan, siis teen siia tõenäoliselt ka selleteemalise postituse.
Tegelikult kirjutada oleks palju. aga viimasel ajal suht nagu orav rattas ja siit-sealt palju tegemist, septembris aga nädalane puhkus tulemas jne - ja eks loodetavasti siis ka sisukamaid postitusi. Seekord n-ö kergema vastupanu teed minek ja viskan siia lihtsalt ühe video:
Tõttöelda pole ma jõudnud seda päris lõpuni vaadata, aga u poolepeale ja võtab mu meelest väga palju olulist kokku. Siinkohal viitaks ainult lõigule vahemikus 20.50 - 21.40.
Ja nii ju ongi! Mis saab viltu minna? Kui nii mõelda, siis suurt ei midagi. Imeline on kui Sa tead mida tahad, teekonda tõesti südamest naudid, kui Sul on tunne, et Sul oleks omalt poolt justkui midagigi anda, mis maailma või kasvõi ühe-paari inimese elu natukenegi ilusamaks ja huvitavamaks teeks (mitte, et muidu poleks huvitav, aga veelgi huvitavamaks:)) ja... hop on and enjoy the ride, no matter where it takes you, at least it is and it has been Your life made by your own rules:)
Järgmise korrani!
Ja nautige SUVE ja ilusaid ilmasid:)
Paul Chek ja Kapten (siinkohal suure tähega) Jack Sparrow ehk Tervis ja Chill suhtumine. Ja mida rohkemat ongi eluks tarvis?
Lugu algab sellest, et vaatasin hiljuti Kariibimere piraatide esimest osa. Kunagi olin vist midagi näinud, aga ega suurt meeles ei olnud, kuid iseendalegi üllatuseks olin sellest üsna kiiresti vaimustuses. Esimene stseen võtab mu meelest kokku selle hoiaku, mis võiks kuuluda ka siia blogisse:
ehk inglise keeli: fake it until you make it! - ja filmi lõpus on ta juba suure laeva kapten. Ja isegi kui oleks kõik nihu läinud ja poleks olnud? - suhtumine on oluline!
Kirjutasin viimati päeva planeerimisest ja sellest, et kui palju jõuab kui võtta endale natukenegi aega... tõttöelda ei pidanud ma selle tublidusega kuigi kaua vastu, AGA sain n-ö maitse suhu ja tahan uuel nädalal uuesti proovida. Midagi siiski muutus. Jubehea tunne on kui oled tubli olnud; aga on suvi ja eks puhata peab ka oskama.
***
Teiseks olen avastanud Paul Cheki mõtteid ja videokraami. Mõtlen, et ka tema raamat kuluks vist ühel päeval ära. Vist. Vist - sest tegelikult tundub see nii elementaarne, et kas selleks just raamatut tarvis on, samas mulle meeldib ta lähenemine - parajalt teaduslik ja parajalt 'vaimne' (filosoofiline, heas mõttes üldine, st universaalne) - et üht täispikka loengut kuulates pani imestama kui tark ka tegelikult on, ja mulle tundub, et isegi mitte uudu-vuudu-new-age-"tark", aga päriselt. Et saada pisut aimu, siis:
ja
Ning küsimus sellest, et What is organic(s)? (I osa) Kokku on sellel viis osa ja kel huvi, siis ülejäänud osad peaksid sealt ilusti nähtavale tulema. Vaatasin üht loengut kus ta rääkis sel teemal, seda konkreetset miniseeriat pole veel jõudnud vaadata, aga lähiajal kindlasti vaatan. Ühesõnaga tekkis huvi, sest kõik on ju omavahel seotud: tervis, bioloogia, aga ka filosoofilisemad teemad, nt see, et mida me elult tahame.
*
Paul Chek on öelnud, et inimesed lähevad tihtilugu trenni seetõttu, et nad ei meeldi endale ja tahavad seetõttu ennast muuta, aga tegelikult peaks olema vastupidi: mine trenni seepärast, et sa meeldid endale ja tahad end juba praegu arendada!
Sõna to exercise (võrdle sõnaga exorciser, ehkki ma ei tea kas need sõnad on omavahel etümoloogiliselt seotud või mitte), millegi "ära võtmine" peaks olema mitte "working out", vaid "working in". Seal on tegelikult mu meelest teatav erinevus, suhtumise erinevus, ja see on mu meelest nii-nii oluline ja muudab suures osas hoiakut. Esimesel juhul sa näed vaeva, teisel juhul sa naudid!
Ühe sõbrannaga kunagi jalutades rääkisime sellistest asjadest ja vist enamus või paljud inimesed lähtuvad iseenda kujundamisel Teiste arvamusest. Minul on ausalt öeldes peaaegu kogu aeg suht savi olnud ja kui miskit teen, siis teeksin seda ka siis kui nt üksikul saarel oleksin ja keegi mind ei näeks. Muidugi peab teataval määral teistega arvestama ja kontekst on see, mis meid ALATI kujundab, aga kõige olulisem peaks tulema siiski sisemusest, mitte sellest, et teistele meeldida. Meeldima pead ju ikka ennekõike iseendale, eksole, ja siis juba kõik muu...:)
*
Kõik pole alati ilus ja lilleline olnud, aga eile õhtul tuli selline mõnus tunne, et isegi kui elu peaks mingil põhjusel ****e minema, siis vähemalt olen elanud omaenda kirgedest ja tahtest lähtudes ja see on ausalt öeldes paganama hea tunne! Pisut käänuline rada, aga HUVITAV!
Järgmise korrani ja olge terved!
:)
(katsun edaspidi natuke sisukamate postituste juurde tagasi pöörduda, viimasel ajal olen kajastanud lihtsalt päevamõtteid, aga eks see ju olegi blogi mõte, et panna kirja seda, mis parasjagu mõtteis...)
Alati saab olla tublim. Alati pole mõtet ka üle pingutada. Tuleb tajuda teatavat tasakaalu. Võtkem see eelduseks.
Õpingute alguses käisin kunagi ühel ajaplaneerimise koolitusel, tegin ka ühe testi mis näitas, et kasuta(si)n niigi aega maksimaalselt. See on osaliselt põhjus miks ma pole kunagi ajaplaneerimisse kui sellisesse uskunud; olen arvanud, et kõik peab tulema vastavalt hetkele, tundele ja inspiratsioonile: teatud kõige olulisemaid asju ei saa planeerida. Viimasel ajal olen hakanud pisut teisiti mõtlema.
Seda ennekõike seoses sellega, et kõige olulisem on end n-ö käima saada. Tihti on ju tunne, et "nää, ei viitsi/jaksa..." aga kui juba tegema hakkad ja tehtud saad, siis on jubemõnus tunne!
Vähemalt aasta-kaks olen mõelnud ja tajunud, et jõuaksin palju rohkem kui teen ja et potentsiaali on oluliselt rohkema jaoks kui seda ära kasutan, seetõttu on silma jäänud ka too Brian Tracy mõte mida olen siin blogis juba maininud:
Self-Dicipline def. The ability to make yourself do, what you should do, when you should do it, whether you feel like or not.
Üldse on sedalaadi mõtteid korraga siit-sealt ette sattunud. Asi sai alguse sellest kui end Hiiumaal u pooleteise nädala jooksul totaalselt välja puhkasin (magasin, sõin ja vaatasin Family Guy'd) - ai, see kulus ära! Umbes neljandal-viiendal päeval hakkasin juba tundma, et tahaks end liigutada, kasvõi vaimselt - see oli päev mil lugesin Patañjali Yogasūtra läbi ja tegin sellest siia ka kokkuvõtte. Tallinnasse tagasi jõudes oli sõna otseses mõttes "hull" teotahe peal ning päädis see sellega, et hakkasin mõtlema, et nt tööpäeval: lisaks trennile, mida me veel jõuaksin teha? Ja jõuaks ju palju. Niisiis:
u 30 min pr keel, u 1 h (erialane) lugemine + u 1,5 h söömine + trenn = u 3 h. Mõelda: vaid kolm tundi ja see on tegelikult hämmastav kui palju kasvõi tunniajalise lugemisega jõuab loetud: iga päev u tund aega lugemist ja kuu ajaga saab ühe korraliku-sisuka u 300-350 lk raamatu läbi. See teeb aastas u 12 erialast-sisukat (nt teaduslikku või populaarteaduslikku) raamatut. Ja ainult tund aega päevas + lisaks on see ju nauditav tegevus, sest see arendab!
Kui nt iga päev kaks tundi millegi sellisega tegeleda (oleneb inimesest ja prioriteetidest, eksole), siis jõuab juba poole rohkem. Igaljuhul parem ja mõttekam kui niisama päeva maha molutada (vahel juhtub seda mu meelest liigagi tihti) - ja seda enam naudid puhkust!
Eks, jah, kõike peab olema. Aga mõte, mis tegelikult on minus tekitanud muutuse, mida olen juba aastaid otsinud ja püüdnud oma ellu rakendada: teeks seda (mingi tegevus x) - pool tundi / tund aega päevas selle jaoks ju ikka leian! - ja nõnda mõeldes: leiangi!
Siiani olen suht leidnud. No kui üldse ei lähe, siis ei hakka end piinama ka, aga üldjoontes tunnen, et olen tublim kui varem. Ühtlasi tirisin telefonisse äpu nimega: TimeTune, samas kasutan aeg-ajalt märkmikku ja olen avastanud, et asjade üles kirjutamisest võib isegi kasu olla.
Huvitava kokkusattumuse juures on vahetult u samal ajal ilmunud youtube'i järgmised teemad ja videod ning see siin võtab olulise väga hästi kokku: Chris Barnard Strength Camp'ist:
Lisaks Elliott Hulse:
Hiljem avastasin sama mõtte Elliott'ilt ka siit videost. Mis puutub trenni, siis sama ideega trenn ka Mike'ilt.
Kõik see kõlab ehk jaburalt lihtsalt, aga mul on tunne, et see kind of works ja vähemalt minu puhul näen mõningast olulist erinevust. Eks näis kas ja kuidas see püsib, sest tihtilugu ju asjad naljalt päris üleöö ei muutu. Aga ehk muutuvad. Võib-olla kulus see pooleteisenädalane puhkus ära:)
Kokkuvõttes
Kui on tunne, et magad päevad maha ja suurt midagi kasulikku ei tee. Ja väga ei jaksagi teha, siis tegelikult on ju nii: kui juba lainele saad, siis jaksad ja jõuad tegelikult rohkem. Näiteks juba u 15 minutit trenni päevas mitte niivõrd ei võta energiat vaid annab energiat!
Tänu mõtteviisile "ah, pool tundi ikka leian päevas aega, et õppida pr keelt" või "tunnikese ikka leian (või "pean" leidma - loe: tahan leida!:)), et lugeda nt erialast kirjandust" või "täna õhtul: pool tundi joogat!":) - ja siiani olen selle aja leidnud ja see on nii-nii mõnus. Mitte päris iga päev, sest vahel pea enam ei võta ja puhkus kulub ära, aga... proovige!
Vähemalt omalt poolt avastasin, et justkui kõik on olemas: tunnike päevas millegi jaoks mida tahad endas arendada ja nädalas teeb see juba 7 tundi ning kuus u 30 tundi - mõtelda kui pikk aeg see ju tegelikult on, samas ööpäeva kohta vaid 1/24ndik!
Nautige suve ja järgmiste mõteteni!
Mina aga lähen nüüd JOOKSMA ja teen ühe jooksutiiru. Seda ma niivõrd ei mõõda ja üldiselt teen siiski asju tunde järgi. Nii ilus ilm on ja kuradima hea on olla vähegi noor ja tervise juures ja nautida JOOKSMIST ja liikumist üleüdiselt!
:)
***
Lõpetuseks üks mõte James Allen'ilt:
Mõttetera "Inimene on selline, nagu ta on oma hinges"* ei haara mitte üksnes kogu inimolemust, vaid on nii kõikehõlmav, et küündib inimelu kõigi seisundite ja olukordadeni. Inimene on sõna otseses mõttes see, mis ta mõtleb, tema loomus on kõigi tema mõtete summa.
James Allen, Nii, nagu inimene mõtleb; lk 9.
* For as he thinketh in his heart, so is he.
