Üks taasiseseisvumispäev (EMOs)
(proosaluuletus)
1.
Hiline suvi üllatab tihtilugu oma
puudelt pudenenud kastanimunadega,
paljud neist endiselt oma rohelistes-
nooruslikes
okastega kaetud kestades.
Korjan ühe neist üles
ja pistan ettevaatlikult tasku.
Lapsepõlves ja algklassides sai neist
igasugu loomakesi meisterdatud.
Nüüd aga tõttan tööle
ja pool päeva hiljem (u kl 19.40)
söögipausilt otse EMOsse,
sest - kui olla keegi,
kelle käimist saadab säärane kirg,
et jalutamist asendab jooks-ja-sööst
ja keha ja hing ei püsi kuidagi paigal,
siis lõpuks juhtub nii mõndagi.
2.
Registratuurist registratuuri. (20.44)
"Vist luumurd.(?) Ma ei tea."
Vasaku jala suur varvas -
no ei ole ta mul enam päris sirge.
Imestan endamisi, et lapsepõlves,
kõigi nende kastanite vahel,
oli väikese varba luu murd valusam.
Võib-olla nagu lapsepõlves ju ikka
kipub maailm olema... pisut, noh,
ülevõimendatud.
Röntgen.
Täitsa tore ja isegi päris huvitav.
Uus on alati ka pisut huvitav,
isegi kui lõpuni mitte väga tore.
Sattusin avastama elu uue nurga alt.
No missa muud teed kui siin juba oled.
Ootamine.
Järjekord. Oma kümme inimest.
Teises nurgas kaks noor naist räägivad.
"Tahaksin sulle õpetada ristiusu kohta."
"Ristimise ja ristiusu kohta? ..." (21.15)
See kõlab isegi armsalt.
Kuidagi loomulikult - nende suhtlus.
"Kas teil on Piibel olemas?" (21.42)
...
Saan aru, et jutt käib Mormoni raamatust.
Kell on 22.13. Minu number on 0142.
Ilus number.
Number ootetablool: 0140.
Nüüd on kell 22.25. Ei ole enam
eriti valus. Võin oodata küll.
Kell näitab 22.28 ja just läks sisse see,
kes enne mind registraruurist edasi lonkas.
Tablool helendabki number 0141.
Kümmekond minutit hiljem tuleb ta välja.
Kaaslonkaja, nagu paljud siin.
Tekib pikem paus. Suitsupaus? Söögipaus?
Ka neil on vaja puhata.
Valu on pisut järele andnud. Ma ei kurda.
(23.10)
Läbivaatusruba nr 4 ukse ette sõidab keegi
ratastooliga, hoiab oimukohast kinni.
Vist verine. Nüüd märkan, et ekraanil
on kirjas iga patsiendi oodatud aeg.
Olen järjekorras esimene. Ligi kaks tundi.
Taustal mängib vaikne koorimuusika. Ilus.
Bach?
See ratastoolis mees, vist u 50ndates,
tal on üks sõber siin, vist sõber;
tõi talle pabereid, vist kuivatamiseks;
ja tollel sõbral käsi ja pea kinni seotud.
Väike tume juuksetutt turritab sideme alt
välja. Käsi on sidemes sealt kohast nagu...
- jääb mulje, nagu nad oleksid kakelnud
ja nüüd tohterdavad ja nunnutavad teineteist.
Saal on vähehaaval tühjenenud, kuid
läbivaatustoa nr 4 taga on seisak.
Ühel hetkel maandub mu kõrvale vastasseinas
istunud tüdruk. Selline jutukas ja elava
iseloomuga. Hakkame rääkima. Küsin mis juhtus
ja ta näitab mulle oma nimetissrõme: paistes
ja lillavõitu. Ta oli süüa teinud ja tulise
vaagna või miskit sõrme peale kukutanud.
Töötab kohvikus ja peab järgmisel hommikul
kell kaheksa tööl olema ja seitsme paiku ärkama.
Kell hakkab lähenema kaheteistkümnele.
Neiul olevat enne seda olnud 22 vigastust,
see on vigastus nr 23. Jalgpall, korvpall,
sõbrantsiga ühel jalgrattal sõitmine.
Meist vasakul istub keegi noormees,
vene aktsendiga ja hea huumorisoonega.
Varvas. "Hei, teil on sama asi!" ütleb tüdruk.
Tema varvas on lilla randiga - jah, see ju küll
luumurd!? Minu varvas veidi viltu, aga muidu
kenasti. Tüdruk vaatab ja näitab uuesti oma sõrme.
"Pole sirge," ütleb noormees. "Oleneb mis
nurga alt vaadata," lisan omalt poolt. Naerame.
Pisut huumorit ei tee paha.
Mu aeg ekraanil hakkab lähenema kolmele tunnile
ja kell kaheteistkümnele. Seal on prioriteetsuse
järjekorras erinevad värvid, teab neiu mu kõrval
rääkida. Roheline, kollane ja punane oleks kõige
kriitilisem. Enne mind on veel kolm kollast.
Punaseid ei ole. Rohelisi on neli-viis. Toksin
telefonis oma töökaaslasele:
"Olen rohelisena kõige rohkem oodanud, see 3 + tundi.
Kollased on vist olulisemad, aga nad võivad vist ka rohelisi
vahele võtta." (23.59)
Kiiret pole. Mõtlen lihtsalt, et pärast kolme tundi
on ehk valusam mu varvast uuesti paika sättida?
Aga võib-olla ka mitte. Ehk on just hea kui valu
on taandunud. Ja tablool vilgubki minu number...
Varvas liigesest väljas, nihkes. Nii sain aru.
Krõks-krõks paika. Lahas. Teibiga kinni. Väljun.
Uus röntgen. Arsti juurde tagasi. Ta vaatab ekraani.
Probleem.
"Probleem?"
"Jah, siin on luutükid lahti...
Aga see paraneb ära."
Ütleme järjekorras ootava neiu ja noormehega
head-aega ja et "aasta pärast näeme, sama aeg,
sama koht!" - must huumor, loodetavasti ikka nii
ei lähe. Loodan, et ta/nad sai/saavad
oma sõrme ja varbad ilusti korda!
3.
Võib-olla ja ilmselt longin varsti siiski maale
ja saan ootamatu üllatusena päeva alguses tee äärest
leitud kastanimuna päris maapõue istutada.
P.S. Aitäh arstidele-õdedele!
(20/21.08.2021)
