(51)
Vahel
oled sa peaaegu sama
muutumatu
nagu su nimi. Aga mitte päris.
– Sina oled
päris.
25.07.2021
(52)
*
Su keha kaob su riiete alla
varju
ja ometi jääb ta sulle
nähtavaks
– ja
seda sulle
vaid sinuks-olemise-viisil
ja minule
vaid minuks-olemise-viisil.
Ma vaatan sind ja näen,
kuidas su
alakõhukumerus
su
särgi vahelt
su seeliku alla kaob…
– sinuks olemise viisil oled
sa – minuks olemise viisil
– ja
nõnda
oleme ühenduses
läbi aja ja pilkude.
[…]
*
Aimamisi
oleme alati pisut tuleviku
ja
mineviku värvi:
oleme aja lävi.
Ma puudutan sind
ja mu puudutus haihtub su
nahal niipea,
kui käe su keha pealt ära tõstan
– just sel hetkel tõttad sa mu mällu.
Nõnda oled sa täna
alati pisut tuleviku värvi
nagu
homne päev.
Ma liigutan uuesti käe sinu
kohale,
päris
sinu ligi
ja tunnen,
kuidas me ühised ajad
ühte sulavad…
ja lõpuks nad saavadki kokku
– nagu nahk naha vastas,
soojavärvi.
*
Sina ütled, et ma loen sind,
aga ma
ju ei loe. Sa ei ole raamat,
ja isegi
mitte päevik, kuhu tähed hämardudes,
või raamatu kaasi kinni
lüües, ära kaovad.
Sa kaod ja ilmud,
aga sa kaod ja ilmud sootuks
teisiti.
25.07.2021
(53)
Ja
ma tunnen, kui sa võõrdud,
kuidas siis mu aeg sinu aja
vastu
hõõrdub;
ja sagedus kujuneb vastavalt
meile:
on see siis soe, külm või lõpuks
hoopis leige.
25.07.2021
(54)
ehk aastatuhandevahetusejärgne meenutus möödunud sajandi
tollasest fantastilisest ja kohati küllaltki fanaatilisest maailmakäsitlusest
tänapäevases ilmingus:
*
Lugesin kellegi kommentaari, et naised teevad endale kunts
ripsmeid, kunts huuled, kunts rinnad, kunts persed, ja otsivad siis endale
õiget meest. Leiavad selle ja hakkavad teda iseenda näo järgi ümber tegema ja ütlevad
siis, et „sa oled muutunud“ ja et see on halb ja et naised peaksid oma elu ja
kehaga ja armastava ja hooliva mehega rahul olema.
Ja siis rääkis keegi seal sekka, et inimene on Jumala laps
ja et inimesel peaks ka laps olema, ja…
Sellele järgnes õnneks küsimus, et kas too ise ka seda jura
usub ja et millisele jumalale u 5000st siin täpselt viidatakse (kõik polegi
päris kadunud!).
*
Mina mõtlen, et algus ehk
ei olnudki väga vale: kui ’kunts
naine’ loob ennekõike iseennast – olgu ta „kunts“ või mitte, ja seejärel ka
meest iseenda näo järgi, siis – mehel
kui „jumala(nna) loodul ei tohiks siin nii ehk teisiti kobisemisõigust olla.
27.07.2021
AD
(55)
Puud ei saa eales kuulma
oma lehtede ja okaste
kahinat ja kukkumist.
Ja mina ei saa eales tundma
oma tegelikku noorust…
Nõnda
käin sind puude alt otsimas,
samm ühtaegu lühike ja pikk.
See
vist ongi – kaduvik.
28.07.2021
(56)
* 0
Ma heiskan purjed
ja seejärel olen laevas.
Mu all on pilved
ja mina olen taevas.
* 1
Sest suvest sai viimane
elusuvi,
seejärel lahustusin rannal,
mis liivane;
minust lendu tõusis surmatuvi
– see
viimane.
*ja samal ajal*
Ühest halvast
hüvastijätust
sa lõpuks mäletad
vaid ust.
*ja viimaks*
Hinge hind
on maha jätta kõik,
et hingelind
sul lennata võiks.
29.07.2021
Ega ei ole kedagi,
kes elus hoiaks hinge.
Minge siis pealegi,
minge.
(57)
Murdub
keha klaasis
kui lill vaasis
ajapeeglis
ta aegamisi
murdub
keha ja keel
kehakeeles
kõnekeelel
see salamisi.
Lahkume murdega
mõistmatul pilgul
ja iga me viga
saab sõnatult ilus.
Ja
kurb.
30.07.2021
(58)
Põrand nagiseb
me hingekerge
vabaduse järele
nagu poleks sul jalas midagi
peale
kontsakingade
su pärikarva-paitustest sile
nahk
on muutunud me aja suunaks
nõnda peenestad sa ajavormid
& oma kaugesse minevikku
tardunud
nukumajade puhtuse
me tuksuvais üleminekujoontes
oled nüüd elusuurune joonistus
mu tollal aimamatu unistus
– täiesti uut moodi hoolitsus.
31.07.2021
(59)
*
Kui ei osanud
osatud veel öelda, tahta
Sügis on teele ära saadetud
tuleb talv
külm ja krõbe
juba ootan miskit muud
suve – eks ikka suve.
*
Sõjajumal Marss
Sügis ei jää tulemata
ja talv, mis suve lumme
matab.
Aga kauaks seegi?
Tekib morbiidne huvi.
Ja seal ta ongi:
suve järel suvi.
02.08.2021
(60)
Tema käed olid pitskinnastes
– pakitud
sinna kui midagi eluõrna, ja
seda ta ju
oligi. Eluõrn.
*
Kusagil naha all tuksles veri
ja
silmade põhjas võis kohata
hinge,
mis oli nähtav vaid neile,
kes jaksasid
ja tahtsid vaadata. Põgusast
pilgust ei
piisanud, ega piisa ka
edaspidi.
Samuti ei sobi iga pilk. Õige
pilk peab
olema isetu, aga samal ajal
ka parajal
määral isekas. Ja ennekõike
hooliv,
mõistev.
Samuti ei sobi iga aeg. Ja
aeg polegi
alati sobiv – muidu poleks ta
aeg. Sinu
aeg. Tema aeg. Meie aeg.
Aeg.
See kõik on kunst. Tunnetus.
Tunne.
*
Ja siis, kui kogu see aegruum
osutub
oma tegudes õigeks, avaneb
tema käsi
su käele, nagu õieleht üks
sõrm teise
järel… ja läbi tema naha –
seal on tunda
su enda armastust maailma
vastu.
Hiljem, kõige lõpuks, lükkad
sa ta pits-
kinda uuesti tema kätte. „See
ei ole
ainus õrn riideese mu keha
ümber.
Ma tahtsin, et sa seda
teaksid,“ ütleb
ta.
„Ma tean.“
„Ma tean, et sa tead. Sa ju
õppisid
mind kaks korda nägema. Nii
seest
kui väljast. Ja kumb sulle
rohkem
meeldib?“
„Sa ju tead, et ma ei saa
sellele
vastata. Sellele pole
vastust.
See vastus algas ja lõppes
sinuga.“
„Ja,“ mõtled sa hetkeks
„jätkub nüüd
minuga.“
*
Seejärel ulatab ta sulle oma
käe,
sõrmed sinu poole sirutatud
nagu
kõige loomulikum kutse
tantsule,
ja sa võtad tema käe alt
kinni.
Hüvastijätuks suudled sa ta
sõrmi –
just nii nagu suudeldakse elu
õppetundi. Lepliku õrnusega.
See ongi kunst. Tunnetus.
Tunne. Lugupidamine.
Ja tema? Vahel tundub, et ta
on su
kogemata-lähedus ja kogemata-
kaugus, või omamoodi saatus.
Aga:
siiski ka su enda teha ja
tahe. Sinu
õrnus – kui libistad sõrme
üle pitsi,
mis katab tema keha, tema
käsi,
tema puusi… ja seejärel
tunned sa
seda tuttavat sooja nahka
oma sõrmede all, ja tema
siidsiledat
keha oma keha vastas.
„Tule, ma näitan sulle,“
kuuled sa
tema häälesosinat oma kõrva
lähedal,
ja sa järgned – järgned
sinna, kuhu sa
sel hetkel oleksid niikuinii
järgnenud.
Samal ajal laskub
uinuvkollane valgus
läbi akna öösse ja teie
mõlema kehadele
ilmuvad lilled. Tema käed
avanevad ja
sulguvad su kätel. Ja tema
silmis, seal
päris hinge pinnal, näed sa
vesiroosi.
„No nüüd sa küll sonid,“
ütleb ta sulle
selle peale naerdes. „Sa olid
valmis
mind kaotama, minu heaks, ja
seetõttu
said sa mu endale,“ ütleb ta
veel ja
paneb oma sõrme su huultele,
et sa –
vähemalt sel hetkel – enam ei
räägiks.
07.08.2021
(61)
käin jalutan läbi
allakäinud linnade
trepist alla
sest linnades on alati
trepid
mis viivad alla
vahel ka üles
kuid neid kaudu ma ei lähe
sest tahan välja
ja välja viivad alati
alla
käigu
trepid
sinna
kuhu pole veel midagi
ehitatud.
09.08.2021
(62)
I
Ma imetlen sind täpselt nii,
et selle tulemusena hakkad
sa ka ise ennast imetlema.
Seejärel lasen su vabaks –
täpselt nii, et sellest saabki
su alati ihaldatud vabadus.
II
Ja nõnda, hiljem:
On õhtu ja tema kohal
tiksusid
seinakella smaragdrohelised
seierid aega, mida võis
nimetada õndsuseks. Iga
sekund
elusat olemasolu, kus olevik
ja
minevik ja tulevik näib üks.
III
Kaks. Kolm. …
Sünd ja surm end taga ajas
– omas rütmis, omas ajas.
30.08.2021
(63)
Istusin
lõuna ajal köögis ja märkasin ukse vahelt varjudemängu, mis liikus üle põranda
mööda klaveritooli üles. Nagu oleks suures toas keegi ringi liikunud. Kass?
Tõusin üles, et minna vaatama: kassike magab tugitoolis.
Akende taga õõtsuvad puud. Tuul! mõtlesin. Jah, tuul.
Ilmnes neli pisikest
põhjuslikkuse-ahelat, kus iga eelnev oli liikuma pannud järgmise: tuul, puud,
varjud, mina.
Ja nüüd viies: see tekst. Ja
kuues: Sinu mõtted, kui seda loed (?). Ja…
ometi on tunne, et täna pole
suurt midagi midagi juhtunud. Lesin seda kirjutades voodis. Väljas on veel
valge. Üks lind lendas hetk tagasi sinava taeva ja hallika pilve taustal.
Mitmes?
20.09.2021
(64)
Mu
toa aknal ei ole kardinaid ees. Pole kardinapuudki. Pole kunagi olnud.
Milleks?
- kui akna taga on sirelipõõsas, kolm majast kõrgemaks sirgunud kuuske, üks
nooruke tamm, pisut kaugemal ilusad suured hõbepajud ja nende taga võpsik ja
mets koos roostikusse suubuva veekoguga, mis loetud kilomeetrid eemal läheb üle
mereks...
Suvel lendavad sel maja ja metsastunud ala vahepealsel
maalapil liblikad ja maamesilased.
Vastu
ööd voodisse heites näen aknast puude latvasid ning kui pilvitu taevas lubab,
siis mulle juba tuttavaks saanud Suurt Vankrit. Ja paar ööd tagasi üht langevat
tähte.
Täna
on taevas pilves, kuid endiselt püüab ta mu pilku. Ei saa magama heita ilma, et
poleks eelnevat taevast uurinud.
Ei,
kardinapuu ja kardinad ei sobi siia. Mitte kuidagi ei sobi. Maa- ja linnaelu
erinevus, mõtlen endamisi: maal toob rahu teadmine, et aknal pole kardinaid
ees, linnas teadmine, et kardinad on ees. Ühes tekib tunne, et väline maailm ja
silmapiir on su (s)ees valla, teises tahaks end ööseks voodisse peita nõnda, et
keegi ligi ei pääse.
Noh,
ja siis on siin veel see öine vaikus, või kui aken on tuulutuse peal, siis
kaugusest kostvad öised metsahääled ning väga varajasel hommikul
päikesetõusueelne pimedus ning ööniiskusest märg muru. ...
21.09.2021
(65)
***
Keskajal saadeti lindpriina
metsa,
mets oli tollane
ellujäämisõpetus.
Tänapäeval keset
linnamaastikku,
kus metsa asemele jäänud vaid
majad,
on ainsaks võrdluseks metsaga
südaöised maanteed,
kus hingelt kodutuna uitamas
käia.
29.09.2021
(66)
Asfaltteel on varjud
varjude teel rada
raja kõrval puud
puude okstes lehed
lehtede sahinas sügis
sügise silmis värvid
värvide vihus – Sina.
02.10.2021
(67)
(Ta
ei olnud puuraidur…)
*
Ta ei olnud puuraidur,
aga ta oli meistrimees
ja ta valmistas oma teoseid
üksnes neist puudest,
mis olid juba eelnevalt
mingil põhjusel maha kukkunud
ja oma otsa leidnud.
Tema äratas ta nad uuesti
ellu.
Kui tema laps ühel päeval
piisavalt suureks sai,
et tunda huvi pillimängu
vastu,
andis mitte-puuraidur
talle välgutabamuse saanud
pukspuutüvest meisterdatud
flöödi.
Lapse sõrmed kaardusid isa
õpetuste järgi ettevaatlikult
puidust flöödi ümber ja peagi
tõusis sellest lendu esimene
heli.
Kas see on tõesti Sinu
tehtud,
küsis laps isalt imestunud
ilmel.
Flöödi ja sinu andis meile
loodus
ja muusika - see oled sa ise.
Mitte-puuraidur teadis, et
kui
laps teda praegu veel ei
mõista,
siis ühel päeval ta mõistab.
Ometi noogutas laps talle
vastu
nagu kõige teadjam inimene
eales.
Siin nägi mitte-puuraidur
muusikat,
mida ka tema ise veel ei
mõistnud.
Aga eks oligi ta ju üksnes
meistrimees,
kes katsus käia loodusega
ühte rada.
*
Laps aga kuulis isa sõnades
meloodiat.
Ja meloodia on ülevam
sõnadest.
05.10.2021
(68)
Me ühine keel näitas end
meile –
ta sulatas lahti hinged,
avas vargsi uksed,
laskis akendest tuppa värsket
õhku,
kattis laua, pakkus meile
sooja teed,
tegi meile ära me voodi
ja ütles: tere tulemast,
tundke end nagu kodus.
Siin saate jääda iseendaks.
06.10.2021
(69)
I
Vaatan sind kui lumesadu –
oled
külm ja kauge ja sätendav ja
hele.
Rahulik.
Ja mõtlen, et kui ööseks
kaissu tuled –
muutud kuumaks vihmaks mu
kehal.
Kirglik.
Varahommikul tervitavad mind
su uduunised silmad – need
aastaaegadelt saanud oma
värvi.
Kirju.
Taevavalgel tekil
Sina.
II
Ja mina kirjutan su nahale
oma
sõrmega kirju. Sa liigutad,
kuid esiti
vaid sisemiselt.
Ma tean me kahekõnet – see me
olemise lihtsaim keel. Ma
tunnen sind.
Ma tean sind. Ma…
vaadates sind pöörad sa end
minu
poole ja ma tajun, kuidas iga
su
liigutus paneb me maailma
liikuma.
See on me ühine rännak –
siinsamas.
Su sõrm mu sinule-soojas
peos.
Merelainetus. Lehtede sahin
puudes.
Varasügisene hommiku valgus.
Ühel päeval sajab akna taga
lund.
Küllap kunagi kastab ka vihm
meid
endaga üle.
Praegu
– oleme.
14.10.2021
(70)
Ilusaim heli on kuulatada
sind mõtlemas, mil sa
viibid oma sisemaailma
ja välismaailma piirialal
ja kus mina olen küünlaks
su kodusel kirjutuslaual.
15.10.2021
(71)
Lausu päev luulesse
hetk ja elu
köida tundesse
huulil sõnad
aimamisi
teadvustatud
argipäeva salapära
lausu luulesse
huulil puna
tunde-mõtte
salamisi sära
lausu luulesse
ära kaota ära
tähenduste
tähesära
hinga luulesse
huultesse
ela tundesse
luudesse
igapäeva omapära.
17.10.2021
(72)
Sinule
usaldan ma pühendusi ja
pihtimusi
armastuse altarile
hoia neid
kui õhkõrnu võbelusi
naudinguis silmade
õhukeste vikerkestade säras
-- nõnda usaldame
meid me endi hoolde.
18.-19.10.2021
(73)
Sõidan rongiga
akna taga varajane sügis
linnud lendavad aasal
minu mõtted lendavad
sinu juurde
rongiga võidu.
24.10.2021
(74)
Hea on sinus käia:
silmis pikema pilguga,
mujalt otsema käiguga,
kallistuses hoidmise ajaga.
…
26.10.2021
(75)
Ma alles õpin sind armastama
õigesti armastama
sulle haiget tegemata
armastama
sind tundma õppides armastama
sind kuulates armastama
sinuga rääkides armastama
teispool kallistusi armastama
samm-sammu järel armastama
samm-sammu kõrval armastama
armastama…
– nõnda juba armastadki
ütled sa mulle.
Sind õpin ma uskuma
ja ennast õpin ma tundma
ja meid õpin ma nägema.
11.11.2021
