Vahepeal on kirjutamisest väike paus tulnud ja kirjutan alles nüüd.
Jah, käisin üle pika aja Hiiumaal ja tore oli. Teab-mis häid pilte ei saanud, ehkki olin öösel vähemalt tund aega väljas tähti vaatamas ja pildistamas (esimene päev sadas vihma ja oli pilves); aga see tuli välja mu meelest päris huvitavalt (loe: kaamera libises ja seega oli tegu küllaltki juhusliku pildiga):
- justkui päev ja öö üheskoos. Pilt oli tehtud 30 sekundiga; u kl 12 öösel ja tegelikult oli päris pime.
Järgmisel päeval käisin mere ääres jooksmas - u 5 km edasi-tagasi. Mõnus!
Sellest nn "mind over matter" teemast ma seekord siiski ei kirjuta, ehkki mõtteid iseenesest oleks, kuid olen pisut teisel 'lainel' ja muid teemasid on vahele tulnud. Tundub, et kõige laiemas mõttes "vaimu kasvatamisega" seoses ideid jätkub ja tuleb suht iga päevaga juurde (viimasel ajal olen nt uurinud/lugenud aju ja mälutehnikate kohta) - see on tore! - iseasi kui tihti mul neid kirja õnnestub panna. Paari-kolme nädala tagant ehk ikka, vahel võib-olla koguni harvem, aga enamasti (ma usun), et siiski tihedamini.
1.
Esiteks: eelmise postituse jätkuks, et vahel näib, justkui ei suuda inimesed enam keskenduda jne, siis Steven Pinker on oma viimases raamatus pealkirjaga The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century (2014) kirjutanud naljaga pooleks ja päris tabavalt ja mu meelest õigustatult, et jajaa:
Surely the craft of written expression has declined since the days before smartphones and the Web. You remember those days, don’t you? Back in the 1980s, when teenagers spoke in fluent paragraphs, bureaucrats wrote in plain English, and every academic paper was a masterpiece in the art of the essay? (Or was it the 1970s?) The problem with the Internet-is-making-us-illiterate theory, of course, is that bad prose has burdened readers in every era.Siiski leian, et arenguruumi on vast alati ja oleneb hetkest ja eesmärkidest: meil kõigil on kusagile areneda ja midagi juurde õppida:)
[...]
As people age, they confuse changes in themselves with changes in the world, and changes in the world with moral decline—the illusion of the good old days.
2.
Suvi on tulemas ja mulle meeldib jalutamas käia ja ka täna õhtul käisin jalutamas (ühe hea sõbrannaga, kellega on alati tore ja juttu jätkub:)); vahel on tore ka üksi jalutada; - sama käib jooksmise kohta. AGA sattusin ühele sürrile videole. Elliott Hulse mainis teda ühes videos ja siis chekkasin järele ning järgnev video jäi silma:
Siit ka seekordse postituse pealkiri: addicted to screens. Ja hakkasin mõtlema, et ehkki ma naljalt "niisama" ei tee netis midagi (näiteks ei viitsi ma naljalt chattida (palju tühje pause), pigem kirjutan siis juba kirja) ja telefoni (jajah, nutikas, daa) kasutan ka üldiselt helistamiseks ja vahel sõnumite saatmiseks, siis olgu minuga kuidas on, istutakse mu meelest siiski mõttetult palju kõiksugu ekraanide taga (see käib ka minu kohta). Mõelge ja kujutage ette, alati kui te üht või teist ekraani vaatama hakkate: vaadake end kõrvalt, oma kehahoiakut, aega mil te ekraani vaatate, ja kas ja kuivõrd oluline see on? kui palju uut ja vähegi väärtuslikku informatsiooni? Ja kui tahate suhelda, siis uskuge või mitte - ja kindlasti teate seda - olulisem informatsioon suhtluses tuleneb emotsioonidest, st silmast-silma suheldes!
Muidugi see pole minu asi öelda ega arvustada mida keegi oma eluga teeb. Iroonia on muidugi veel see, et ise istun sama moodi arvuti taga kui neid sõnu siia kirjutan! Aga vahel tänavapilti vaadates jääb tõesti mulje, et tehnoloogia ei ole mitte inimeste kasutada, vaid vastupidi: tehnoloogia kasutab inimesi ja inimesed on ekraanidest justkui sõltuvuses.
Mu meelest üks parimaid asju on see kui saad nt kusagile maale minna, minu poolest telefoni välja lülitada ja paar päeva täiesti n-ö offline olla. Enamasti siiski domineerib juba alateadvusesse juurdunud tunne, et telefon peab alati sees ja laetud olema, muidu "kes teab kes mind ehk kätte tahab saada..." - saate aru: juba selles mõttes peitub teatav killustatus - mikroskoopiline, aga siiski.
Mulle endale tundub, ja see käib ka minu kohta, et kadumas on teatav 100% iseendaga (või kellegi teisega) olemise hetk - hetkes, siin-ja-praegu olemise hetk.
Muidugi ma ei kurda ega taha kurta, kaasaegsel infoühiskonnal on meile väga palju pakkuda, siiski leian, et peaksime olema pisut ettevaatlikud ja mõtlema, et kas meie kasutame tehnoloogiat ja et tehnoloogia aitab meil areneda, või vastupidi: oleme... addicted to screens.
Ahjaa, muide paar-kolm päeva olen sisuliselt esimest korda ka joogat teinud:) Mõnus!
Praegu lõpetan. Võimalik, et nüüd tuleb pisut pausi (nädal-kaks? võib-olla vähem), sest tunnen puudust pigem info ammutamisest, mitte niivõrd jagamisest.
Olge terved!
