Sunday, July 24, 2016

Paar mõtet eugeenikast

Täna linnast koju sõites potsatas ühtäkki ühistranspordis mu kõrvale üks mõneti svipsis tüüp (pühapäev!). Ta oli u 40-50 aastane ja üldiselt üllatavalt väljapeetud, pastakas pintsakutaskus ja üldiselt ei kujutaks ette, et selline tegelane võib joobes olla. Aga oli. Ja rääkis vene keeles iseenda, ühe soomlasest arusaadavalt pisut eemale hoidva tüdrukutirtsuga ja minuga juttu. Mina ei saa muidugi essugi vene keelest aru (tegelt hästi vähe saan) ja ütlesin seda talle ning üsna varsti väljusin.

Natuke nagu ilmselt pisut tüüpiline õhtune pühapäev pealinnas. Võib-olla olen selle oma emalt saanud, aga üldiselt ma ei kannata purjus seltskondi. Alkoholi tarbimine näitab minu arvates nõrkust.
Mitte, et ma ise teab-mis karsklane oleksin! Aga üht ma iialgi ei tee: ei lälla avalikult ja avalikus kohas ma pole kunagi nii joogine olnud, et hakkaksin inimesi häirima vms (tegelikult alkohol ei ole mulle kunagi nii mõjunud, et oleksin aru kaotanud).

You get the picture.

***
Eugeenika on teema, mis on mul üldiselt ihukarvad püsti ajanud. Enamasti... ma ei teagi millest, see on vist midagi hirmu-aukartuse vahepealset ning tekib siis, kui inimene tahab teha Jumala tööd (ei, ei, ma endiselt ei usu jumalat ega muud säärast).

Aastate eest lugesin Lone Franki suurepärast raamatut "My Beautiful Genome: Exposing Our Genetic Future, One Quirk at a Time" ([2010]; tõlge ingl. k 2011). Suurepärane raamat! Lõpuosas aga rääkis sellest, mis saab siis, kui geneetiline informatsioon on samavõrd kättesaadav nagu... nagu praegu see juba tegelikult kipub olema. Kunagised juhuslikud kohtumised asenduvad järk-järgult otsingumootorist leitava välja mõõdetud kaaslasega. See on midagi, mida ma üldjuhul üldse ei poolda: mulle meeldib kui asjas on natukenegi riski, lihtsust, võib-olla "vanamoelisust", läbimõtlematust, spontaansust - inimlikkust.
Rääkimata natsisaksamaa tegudest, sest Hitleri ideed põhinesid suures osas eugeenikal.

*
See on tegelikult küllaltki hiljutine ajalugu. Charles Darwini (1809-1882) "Liikide tekkimine" ilmus 1859 - niisiis varasemast tugevam evolutsiooniteooria alus. Darwini poolnõbu Sir Francis Galton (1822-1911) aga oli ilmselt üks peamine eugeenika ning selle mõiste rajaja. Teoseks "Sünnipärane geenius" (1869), mis ilmus vaid 10 aastat pärast Darwini "Liikide tekkimist" ning mis eestikeelse vikipeedia sõnul oli "esimene sotsiaalteaduslik katse uurida geniaalsust".

Üldiselt 20. sajandi alguses tekkisid kõikvõimalikud intelligentsuse testid. Huvitav, sest ilmselt oli see mõneti "vastukäik" või pigemini teatav tasakaalustus Darwini teooriale: kui viimase põhjal selgub, et inimene on sisuliselt loom ja seega loomalik ja seega põhimõtteliselt 'rumal', siis on viimane aeg hakata inimese intelligentsust mõõtma! Intelligentsus sai ühtäkki mõõdetavaks. Samuti aitas intelligentsuse mõõtmine täita teatavat tühimikku, mis täitis religiooni järk-järgulist kadu.

Siit aga teema juurde.
Nagu ilmselt siinse blogi lugeja näeb, siis olen igasuguse mõõdetavuse vastu, liiati veel intelligentsuse mõõdetavuse vastu, sest tänaseks on ju teada, kuivõrd kitsas see on (emotsionaalne intelligentsus on ilmselt tuhat korda olulisem kui see meie IQ test). Samuti pole hetkekski kahelnud mõttes, et demokraatia on meil siiani kõige parem lahendus - ei tööta küll kuigi hästi, aga siiski ilmselt üks parimaid variante.
AGA üks-kaks lauset jäid mulle ühest hiljuti loetud raamatust silma, nimelt:
If, however, human nature and society were generally determined by irrational instincts, it was all the more important that the rational few should control the mindless many for their own good. [Shephard 2015: 127] 
Täpsemalt:
[T]he brain of the country is not keeping pace with the growth of weak-minded imbecility and vice. People do not seem to realise that we are rearing a race of degenerates at so rapid a rate that the future of Great Britain is imperilled. [Tweedie 1912: 854; 861] 
Ja siis ma hakkasin mõtlema: võib-olla ja tõesti tundub, et neil on ju õigus!? Ja mis on demokraatia? Sisuliselt teatav alati-mitte-kõige-säravam eliit valitseb massi üle, mis pole ilmselt valdavalt poliitikaasjus kuigi särav. Seda võiks võtta kui demokraatia definitsiooni.
Olgu, kriitika kriitikaks ja üldiselt ma ei kritiseeri kunagi kui pole midagi muud asemele pakkuda. Kritiseerimine kritiseerimise pärast on mu meelest mõttetu, juhul kui seal pole ivakestki, mis aitaks asja parandada. Aga nüüd esimest korda mõtlen: pagan, teatav diktatuur polekski ju üldse halb asi ja mõistliku valitseja puhul ilmselt tuhat korda mõttekam kui meie demokraatia.
Samas eks ainuvalitsejatega on nagu on ja seda on näidanud 20. sajand liigagi selgelt. Iseenesest mul poleks vastu, et 21. sajandil uuesti proovida - oleme ju nüüd siiski targemad(?)!
Ja teataval tasandil arukama inimese aretamine - seda ju ideaalis tahetakse niikuinii teha. Mulle tundub, et natuke ka õnnestub, ja kui mitte geneetiliselt, siis vähemalt vaimselt, sest nt väidetavalt on vägivalda iga aastasaja ja -tuhandega üha vähem (ja siiski nii ju on!?!).

Harva on viimasel ajal selliseid hetki tulnud, kus varasem mõttelaad nõnda selgelt muutub, sestap tahtsin seda mõttekäiku siia ka üles tähendada. Vahel on hea oma mõtteid läbi kirjutada.


Lõpetuseks väike 'disclaimer'.
Uskuge mind, ma üldjuhul armastan inimesi, igasuguseid inimesi, ja arvan suures osas, et pannes end kestahes olukorda, siis ilmselt võib suht igat tegu ja lugu mõista; ning et kuritegude põhjuseks on ilmselt ja ennekõike alati armastuse puudumine (siiski arvan, et ju on ka neid, kes puht neuroloogiliselt on natuke 'nihu sattunud'). Ei suudaks ma isegi sääske tappa. Rassist samuti pole, pigem vastupidi: tohutu lugupidamine muuhulgas mustanahaliste vastu! (see, kuidas mustanahalised omal ajal valgete lolluse vastu võitlesid - see on omaette teema)
Aga - ja samas - vastutustundetut käitumist, vägivalda, huvi puudumist ja ükskõiksust ma ei salli. Goethe ütles selle kohta midagi sarnast: kõige hullem asi maailmas on toimekas nõmedus. Toimekas nõmedus - pimesi järgimine ja uskumine, 'autoriteetide' kummardamine jne - nõmedus, mis toimib ja levib.
Inimese eksistentsi eelduseks ja aluseks peaks minu arvates olema hooliv suhtumine, omalt poolt millegagi toetamine, mis ja kui väike tahes see toetus ka ei oleks - ja ma arvan, et selleks on meil kõigil võimalus, sest... ega's ju vastupidine käitumine midagi paremat too. Ja mida raskem olukord, seda suurem võimalus on end näidata Inimesena!

See selleks.
Edaspidi siiski positiivsemad teemad!


Viited:
Ben Shephard, Headhunters: The Pioneers of Neuroscience (2015);
Mrs Alec Tweedie, Eugenics, Fortnightly Review 541 (1912).

Kuidas "kaotada" aega?

Vahelduseks eelmisele postitusele ehk midagi positiivsemat ja seda vaadates sain aru, mida ma ise tahan - elu, kus teiste poolt ette kirjutatud aega ei eksisteeri:


Tegelikult on see meis endis peidus. Ja eks ajaga ole keerulised lood ja mingis mõttes on mu meelest ajataju väga oluline. Aga selles videos esitatud mõte mulle meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi oluline tegeleda millegagi, mis on nõnda vaimustav, et aeg justkui lendab... (kirjutasin sellest pikemalt nn flow termini ja 'optimaalse kogemuse psühholoogiaga' seoses nt siin) - ja ühel hetkel kontrollida ise oma aega ja elu, mitte lasta teistel seda kontrollida - see on üks minu ja selle blogi eesmärk. Tõotab tulla pikk teekond, aga vaatame, kuidas kujuneb... mu meelest täitesti teostatav:)

Ühendus(et)us!?

Sellise pealkirjaga postitus. Suuresti viitega sellele suurepärasele kõnele: 

Täiesti võimalik, et võib-olla on asi minus endas ja imelik, et seda märkan, aga mul on tutvusringkonnas vist järel ainult paar-kolm inimest, kellega saab nii suhelda, et on näha, et nad mõttes või puht füüsiliselt 'keskmisest rohkem' n-ö telefonis ei ole. Ärge arvake, et ma mingi tähelepanufriik oleksin, aga kusagilt läheb mu meelest teatav piir ja vähemalt minu jaoks on see küllaltki hästi tunnetatav piir, võib-olla pisut vanamoodne piir, mis hakkab üha enam ära kaduma.
Kui olen kellegagi koos ja keegi mulle nt sõnumi saadab, siis vastavalt olukorrale ma ilmselt mingil hetkel vaatan seda ja võib-olla ka vastan. Täiesti oleneb. Aga kui olen kellegagi koos, kasvõi niisama sõbraga, siis mulle ei tule pähegi, et võiksin samal ajal või igal võimalikul "vabal" hetkel nt fb-sse või kusagile lipsata; see oleks mu meelest umbes sama nagu ennemuiste oleks kellegi seltskonnas teleka sisse lülitamine (ehkki ma telekat ei vaata). Mu meelest ei ole olulist vahet. Või on? Nagu öeldud: võib-olla on asi minus.
Aga ühel hetkel tegi kuidagi kurvaks kui pole enam peaaegu kedagi, kellega saaks niimoodi suhelda, et nad sisuliselt samal ajal või igal eelneval-järgneval hetkel mõttes ilmselgelt kusagil mujal ei ole.
Samuti olen märganud, et kui on keegi, kes pidevalt oma igapäevaasju avalikult jagab (samuti miski, mida ma ei mõista - aga inimene ju olla sotsiaalne olend, eksole:)), siis natuke nagu kaob isu selle inimesega kokku saada. Natuke, mitte palju, aga natuke. Vähemalt tunnen sellist efekti.
Kokku saamise võlu on ju suuresti lihtsad küsimused nagu "Kuidas sul läheb?" ja "Mida teinud oled?" - aga esiteks: kui korra sattuda nt fb-sse ja ülevaade päris täpselt olemas, siis... - olgem ausad, tahes tahtmata kaotab ju üksjagu huvi ja põnevust!? Ja teiseks: isegi kui ise kõigega kursis pole, siis mul on tunne (ja võin eksida), et see "Kuidas läheb?" on natuke mõttetu küsimus ka teise jaoks, sest see tähendaks asja uuesti jagamist ja tekitaks küsimuse "Daa, kas sa sealt-ja-sealt pole lugenud?" - justkui vana asja uuesti üle leierdamine sellele, kes sellest varem interneti kaudu kuulnud pole.

Lisaks: kas pole nii, et sündmuse esmane jagamine on alati kõige põnevam!? Aga kui see esmane kipubki ennekõike pildi-teksti-internetivahendusel tulema ja alles seejärel inimeselt inimesele?

Midagi sellist.


Või kui see tundub pisut äärmuslik või arusaamatu, siis pange end minu olukorda: Sa oled keegi, kes sisuliselt sotsiaalvõrgustikke ei viitsi külastada (seal lihtsalt pole midagi uut ja teab-mis huvitavat, vaid valdavalt asju stiilis "tegin täna kooki" - mis on ju muidugi tore, aga... noh, jah); ja Sind ümbritsevad inimesed, kes justkui läbi selle suhtlevadki, siis tekib natuke tunne, nagu viibiksid kontserdil, kus mängitakse hoopis teist laadi muusikat kui see, mis oleks Sinu meelejärele - suhtlus käiks natuke nagu erinevaid tasandeid pidi.

Ja siis kangastus see pala:


***
Kui nüüd veelgi kaugemale ja isegi pisut äärmusesse minna, siis jätan pisut seda teemat. Elliott Hulse kirjutas oma 6. juuli uudiskirjas muuhulgas järgnevalt (pealkirjaks: Selfie Sickness and New Age Narcissism):

[...]Falling so in love with his self image, that for the rest of his life he becomes haunted by his own words.
Did you know that the word Narcissistic, and the term Narcissistic Personality Disorder comes from this old, old story --- this myth?
Yesterday I read an article about a 19 year old British kid who refused to put down his iPhone and leave his room for several days, until he had captured the perfect "selfie" for his Instagram profile.

 


How many times have you obsessively snapped pics of yourself aiming for the right "angle" only to stare into the phone and marvel at your own self-image?
What about these mimicking birds? 
When we identify with our self-image, rather than our authentic Selves a strange thing happens. 
We have to defend the image; and in an attempt to do so we begin building stories around this external identity. -- this IMAGE of Self. 
These stories become a part of the narrative (or persona) we project into the world, and guess what the world does? 
Repeats the narrative back to us!
Then as the world repeats this narrative, and it's density grows, we might find that we are actually much more than this projected image and persona. 
We have changed; or we want to change... but the mocking repetition of the pernicious birds keeps us stuck. 
Stuck in our heads.
Suck in our image. 
Stuck in our persona. 
Suck in our reflection. 
Just. 
Like. 
Narcissus. 

Blessings to your authentic Self, HULSE 
PS - This might give you some insight as to my relative absence from social media in the last 20 months or so.
I got sick of my image, and [...]. 
A break from selfies, selfie-videos, and online broadcasting is good for the soul. 

Seekord siis sellised mõtted. Osaliselt ajendas seda kirjutama hiljuti kuuldud RadioLab saade kellestki, kes ühel hetkel salvestas sisuliselt kõike enda ümber. Samuti on kogu see krempel üks põhjus, miks ma siia tükk aega kirjutanud ei ole, eriti suvel - nii hea on kõigest eemal olla!
Muidugi saaks seda teemat veel edasi laiendada ja vahel tekib tunne, et inimesed võtavad ise iseendalt privaatsuse. Aga see jäägu mõneks hilisemaks korraks. Ja eks asjal ole kokkuvõttes ka positiivseid külgi, mitte sugugi nii must-valge siit ehk nähtub.
Samuti ei tasu mu juttu kuigi sõna-sõnalt või äärmuslikult võtta, olen üldiselt küllaltki mõistev ja chill inimene ja ei tee draamat ega midagi. Aga vahel paneb sedalaadi olukord kukalt kratsima ja vahel teeb pisut kurvaks ja tekitab natuke äralõigatuse tunnet.



Noh, paar inimest veel täitsa on, kes ei tunne seltskonnas viibides vajadustki telefoni järele - ja uskuge mind, nii hea on suhelda, võrdlusmomendina hoopis teine asi, sest on näha, et inimene on kohal!:)

Cheers!