*
Kes mind tunneb, see teab ka seda, et ma ei ole väga rahulik inimene selles mõttes, et kui näiteks on kusagile minna, midagi teha, siis ma tihtilugu teen seda sörkides, joostes - sest mulle lihtsalt meeldib liikuda.
Nõnda mõtlesin täna söögipausi ajal kiiresti poest läbi käia, suviselt plätud jalas ja... nii ta läks, et komistasin trepil, suur varvas jäi kuidagi vale nurga all ja umbes tund aega hiljem leidsin end EMOst. 20.08.2021. Kusjuures otse töölt, täpsemalt maja eest tänavalt, ja isegi mitte mingilt ürituselt.
Pidev valu, korraks isegi kätel higi ja tundus, et varvas ei ole enam päris selle nurga all nagu peaks olema, samal ajal "polnudki nii valus" (lapsepõlves murdsin väikese varba luu ja see ei olnud tore; teisalt lapsepõlves ongi tihtilugu asjad ju võimendatud). Läksin niisiis EMOsse. Taksoga.
Umbes pool tundi registratuuris, röntgenis (kokku 2 korda, hiljem ka), pisut üle 3 tunni ootamist. Nojah, 20. august - ju seetõttu.
Mingil hetkel oli ukse taga keegi ratastoolis mees, hoidis oimukohast kinni. Temaga oli ka keegi teine, ilmselt sõber, kel oli pea ja käsi kinni seotud. Kangesti jäi mulje, et nad olid omavahel pisut raksu läinud ja nüüd hoolitsesid ja poputasid seal teineteist.
Ja siis oli minu kord. Juhtunust oli möödas ligi neli tundi ja varvas endiselt valutas, ehkki oluliselt vähem, sest olin oma kolm tundi paigal istunud. Kahtlustasin murdu, sest nagu öeldud, ei olnud ta mul enam "õige nurga all", kuid kohale minnes... arst tegi krõks-ja-kraks ja pani asja sõna otseses mõttes paika. Ütles, et liigesest väljas või miskit sarnast. Siis veel üks röntgen. Mingeid luutükke pidavat seal ka olema, aga et küll saab korda. Noh, loodan ja usun. Õnneks pole hirmsaim asi, mis võiks juhtuda, aga korda tahaks ikka saada! Seda enam, et olen selline ringitormaja. Ju saab. Ju saab.
Paranemine võtab ilmselt vähemalt 3-4 nädalat ja hiljem vaja end veel mõned nädalad hoida.
*
Mingil hetkel istus minu kõrvale keegi naine, kes oli - kui ma õigesti mäletan - herilase käest hammustada saanud. Selline hästi elava iseloomuga ja samal ajal kärsitu. Nojah, ta ootas ühe ukse taga pisut üle tunni, ukse taga pimedus, kedagi ei olnud ega tulnud ega läinud, ja siis tunni möödudes tuli lõpuks arst ja tegi ukse lahti. Ta oli mures, et endiselt paistes ja võib-olla mõni allergia... Rääkis kohati päris huvitavaid jutte.
Hiljem maandus minu kõrvale üks tüdruk. Selline mõnusalt jutukas ja hästi elava iseloomuga. Töötab kusagil kohvikus. Küsisin mis juhtus ja ta näitas oma sõrme: paistes. Oli süüa teinud ja tulise vaagna või miskit sõrme peale kukutanud.
Oli pisut mures, kas tal ikka telefonis akut jätkub, et taksot tellida (8%, hiljem 7%), ja pidavat hommikul kell 7-8 kohvikus tööl olema. Pakkusin välja, et võin talle enda telefoni laenata, aga ta ütles, et lülitab telefoni välja ja ju saab hakkama.
Tal olevat enne seda olnud 22 sidet, sh jalgpalli ja korvpalli mängimisest. Nojah.
Üks noormees oli seal ka, kellega pisut rääkisime. Temal ka miskit varvastega viga ja tal oli päris lahe huumorisoon. Täitsa tore. Tegime hiljem veel nalja, et: kohtume aasta pärast.
***
Lesingi nüüd voodis ja jalg üles tõstetud. Panin sügavkülma vett, et see jääks muutuks. Peaksin oma varvast homme (täna) aegajalt jää all hoidma. Oeh. Tüütu, aga peaasi, et korda saab. See on põhiline.
Eks ma siis... võtan haiguslehe ja ilmselt loen ja kirjutan. Üleüldse olen viimase aasta jooksul umbes 100+ lk luuletusi kirjutanud ja paar päeva tagasi alustasin ühe uue jutuga (teised on pooleli).
Ja lisaks tegin preili T. abiga (ta suht napsas mult telefoni) instagrami konto. Ilukirjanduse poole pealt hakkasin Draculat lugema, hirmsasti meeldib.
No comments:
Post a Comment