Friday, July 24, 2015

Ilus olemine!

Pisut segane värk 
Täna oli ilus päev. Ma isegi ei oska seda sõnades kirjeldada, aga Hiiumaaga on mul pisut keeruline "teema". Alguses tulin linnast siia ja ma armastasin seda kohta (oma maja ja puha!) ja ei kujutanud ette, et siit ära tahaks minna. Pärast gümnaasiumit, mõistagi, asi muutus ja ühtäkki igatsesin tagasi Tallinnasse. Mingi aeg olin "sunnitud" siin olema (loe: polnud linnas ei tööd ega kohta kus olla ja kogu see värk võttis aega ja planeerimist, et niimoodi päris nullist taas alustada, kui ühtäkki seljakott seljas ma linna poole läksin ja linnas ma nüüd elan...)... - ilmselt sellest sunnitusest tuli kerge 'trauma', sest just tol hetkel - kui tollal suht kõik elus metsa keeras - igatsesin oma Tallinnasõprade seltskonda. Seepärast on siinne keskkond mulle pisut segasevõitu tähendusega. Pluss mu lemmikpaigad, kus alati ei ole käinud üksi ja tahes tahtmata kusagil alateadvuses tekitavad ka need kõiksugu seoseid. Pluss veel ühtteist (loe üle-eelmist postitust). Ühesõnaga nagu näete, siis pisut segane värk.
Üha paremini saan aru miks inimesed reisivad ja miks nt Beethoven ja Nietzsche pidevalt ringi liikusid (mitte, et ma end nendega võrdleks, aga teatav loominguline moment on ka mind alati lummanud - vist on vähe asju mida ma poleks proovinud "teha", rääkimata sellest enamus on olnud kräpp, siis protsess on ju oluline:)). Ja siiani ei tunne ma, et mul oleks päris kodu. Eks sel ole ka omad head küljed.
Hiiumaal pole ma naljalt üle kolme-nelja (max viie) päeva püsinud. Kõik päris oma inimesed on Tallinnas ja üsna kiiresti tekib siin teatav 'klaustrofoobia'. Seekord on isegi pisut teisiti olnud.

Selgushetked 
Järgmisel päeval lähen tagasi Tallinnasse ja seekord olen siin olnud koguni pisut üle nädala jutti. Esimesed päevad suht magasin. Kusagil vahepealsel perioodil tekkis teatav ängistus (enamasti olen sel hetkel tagasi linna põrutanud), kuid see läks siiski üska kenasti üle ja paaril viimasel päeval olen siin olemist lausa nautinud. Eriti täna.
Ühelt poolt nägin täna üht head sõbrannat kes juhuslikult siiakanti sattus ja veel kaht superlahedat inimest kes temaga kaasas olid. Käisime jalutamas, sulistasime vees, rääkisime juttu, jne; ja sellises kohas:

Ja teisalt: mulle MEELDIB loodus, ma nt jumaldan bioloogiat jne, mulle meeldib väljas jalutada ja käia, kuid Hiiumaal ma ausalt öeldes väga tihti välja ja nt mere äärde ei kipu, kuid täna oli üle pika aja kuidagi teisiti. Hiljem läksingi sinna mere äärde tagasi (u 10-15 min jalgsitee kaugusel - miski, mida ma tegelikult väga-väga hindan) ja... olin seal kokku u kaks tundi ja see oli imeline (lõpuks hakkas lihtsalt pisut külm). Tabas teatav selgushetk, kõik tundus nii ilus ja imeline. Ja oligi:



Mingil tasandil olen alati "rahutu hing" olnud. Eks igaüks meist on, aga - nagu üks inimene kes mind nii-nii hästi juba aastaid-aastaid tunneb mulle ütles, et - mul on vist mingi kummaliselt keskmiselt suurem enesetõestusvajadus vms. Mitte teiste, vaid iseenda ees. Kogu aeg on tunne, et tahaks midagi suurt ja ilusat korda saata, maailma muuta, inimesi aidata. Jne.
Ideaalis (kui nüüd julgelt mõelda): anda loenguid (no seda olen teinud, super oli!), tunde, teha filme, kirjutada luule- ja populaarteaduslikke ning ilukirjanduslikke raamatuid. Õppida selgeks prantsuse keel. Tõlkida raamatuid. Õppida neurobioloogiks. Tunda füüsikat, keemiat, astronoomiat, vaimustuda kvantfüüsikast, jagada teatud vaimseid teemasid (st "vaimsus ilma religioonita"). Õppida klaveril enam-vähem talutavalt mängima Beethoveni 8ndat ja 31st sonaati... and I think the list goes on and on...
Ja tulemus? Ennekõike naudin teekonda, aga eks sel teekonnal ole nii ilu kui karisid (viimasel ajal tundub, et pigem viimast, aga ma ei mõtle sellele, sest mis see teadmine mulle annab; tegutseda on vaja).

Ja täna tunduski seal mere ääres olles kõik korraga nii ilus ja selge. Ja mitte ainult. Otsisin ja vaatasin rannal ilusaid kive ja need olid tõepoolest imelised. Valisin mõned välja ja järgmisel korral võtan ehk korraliku kaamera kaasa ja teen neist makro-pilte.
Üks kivistiselaadne asi teise järele. Vaatasin ja mõtlesin sellele, et igal sel pisikesel kiviksel on oma lugu jutustada.

Olen vist liiga palju populaarteadust lugenud, et sedalaadi mõtted mind tõepoolest nõnda liigutavad. Kui ma ei eksi, siis Einstein on seda nimetanud "uueks religioossuseks" ja nii-nii mõistan seda kui suht kõik teadlased räägivad sama asja: Richard Dawkins ("science is the poetry of reality"), Brian Cox, Carl Sagan, jne jne.
Nõnda olin seal mere ääres ja olin üsna sõnatu kui mõtlesin, et nelja-viie miljardi aasta eest polnud siin elust haisugi ja kes teab kust kaugelt need aatomid on pärit mis nüüd sel hetkel mu käes selleks kiviks on vormunud. Miljonid ja miljardid elud tulevad ja lähevad. Üks juhtum teise järel ja: siin ma nüüd lõpuks olen, silmapilk geoloogilisel ajateljel (mis on üks inimelu miljonite ja miljardite aastate mastaabis!)...
võib-olla see on imelik, aga kui vähegi asjade vastu huvi tunda ja kui vähegi teadusest (ajaloost, astronoomiast, bioloogiast, füüikast) huvituda, siis tõttöelda paneb üha enam imestama...
ja sellistel hetkedel tundub kõik nii lihtne ja loogiline. Ja vahel kui ka on raske, ALATI saab ju sellesse hetke tagasi tulla ja neid mõtted ikka ja jälle mõelda. Seniks kuni kusagilt ei valuta, kuni katus peakohal, magamiskoht olemas ja kõht täis - mida siin viriseda ja seda enam on põhjust edasi liikuda ja elu avastada:)

Kui rääkisin täna seal rannas, et "nii palju siis tublidusest" (suurema osast magasin ja vaatasin siin Family Guy'd), siis neiu S. ütles: "Aga mis seal halba on? Puhka!" - täiesti õige jutt. Ja üha enam tunnen, et tänu sellele puhkusele on taas isu end liigutama hakata, aga puhkus kulub/kulus ära:)
- see on see mida ma püüan teha: leida teatavat tasakaalu "edukultuse" (ma EI pea end teab-mis edukaks! selles ehk asi ongi; küll aga leian, et süda on õige koha peal ja see vast ongi kõige olulisem) ja teatava "budistliku rahu" vahel. Lühidalt: kiirustamata, aga kirglikult.

Jah, ja see ongi ja nõnda tulevadki need selgushetked, mida on elus hädasti vaja. Nõnda lihtsad, samas aga vahel tundub, et nõnda keerulised. On vaja pisut loodust, rahu ja vähegi vaba aega, et lihtsalt olla ja mõelda sellele, mis tõeliselt oluline - ja voila.

Lõpetuseks see imeilus video mis minu meelest oma sõnumilt just seda ongi:

- imeilusa mõttega!

Lõpetuseks päris hea kohalik veinivalik:

Ma polnud juba päris ammu veini/alkoholi joonud, ega tundnud vähimat vajadustki, aga see (menüüst ülevalt teine) oli täna päris hea.

Selleks korraks kõik. Varsti taas Tallinna poole tagasi ja tagantjärele vaadates möödus see nädal lausa linnutiivul, aga jubemõnus oli!

Eks näis millal siia järgmine kord kirjutan. Hetkel pisut mõtted otsas, aga ju-eks-kindlasti millalgi jälle...:)

Thursday, July 23, 2015

Patañjali Yogasūtra (fragmente) ja pisut astronoomiat

Olen endiselt Hiiumaal, nüüseks juba pisut üle nädala. Esimesed päevad siin möödusid suuresti MAGADES ja Family Guy'd vaadates (nii palju siis "suurest tublidusest", aga eks puhkama peab ka:)). Eile aga sai magamisest siiber ja üha enam tundsin tungi end liigutama hakata. Teab-mis 'liigutamine' see nüüd on, aga viimased paar päeva olen suuresti lugemisega tegelenud.
Mu ema tegeleb juba u 30+ aastat meditatsiooniga ja et meil on siin Patañjali Yogasūtra raamat, siis otsustasin kasutada juhust ja see mõttega läbi lugeda. Ütleme nii, et raamat osutus meeldivaks üllatuseks. Ilmselgelt on see mõeldud tõeliselt pühendunuile, ja... lühidalt: sedalaadi joogaga on minu arvates lood järgmised: mingil väga üldisel ja fundamentaalsel tasandil on see ülimalt lihtne, aga teatud sügavamal tasandil ääretult keeruline. Ma ei oska seda teisiti sõnastada.
Seda lugedes ja tekstist inspireerituna tulid järgmised read:

'saabumine
edasi!
me otsime maailma algust!
sinu ja minu algust
naise ja mehe algust
[...]
klammerdume maise külge  
klammerdume naise
mehe, maa ja
iseenda külge
kuni mõistame
sündide saladusi
ja meele kindlust
tabab viimane laine
leiame end ulgumerelt
ja meie ees avaneb piiritu maailm 

Olen ju luuletusi kirjutanud ja midagi luuleraamatu sarnast olemas: see koosneb nn "neljast raamatust" ja üha enam tunnen ja tekib mõtteid, et vastavalt inspiratsioonile (KUI seda aeg-ajalt teele satub) võiks ka viienda osa kirjutada, sest ehkki praegused neli osa moodustavad minu silmis terviku ja lõpuks ometi on tunne, et "kõik on öeldud mida olen tahtnud öelda", siis... "miski on puudu" ja leian, et puudu on justnimelt selline meditatiivsem teema. Eks näis kuidas sellega kujuneb (see mõte mõlgub peas juba oma pool aastat ja pisut - u 5 lk - on juba ka kirjas).
Nii ehk naa tuli mõte, et panen siia kirja mõningaid fragmente sellest samast raamatust:


Olgu öeldud, et olen jooga-meditatsiooni alal suht-VÄGA algaja (aga pisut kõrvaltvaatajana ka kursis, sest ema tegeleb sellega juba aastaid-aastaid), aga eriti tänu Yogasūtra lugemisele tekkis isegi pisut suurem huvi (niivõrd-kuivõrd ja teades mind: paljud huvid tulevad ja lähevad, aga kes teab...:)).
Ühtlasi leian, et kui siinse blogi lugejal on vähegi jooga-meditatsiooni vastu huvi, siis ehk annab see raamatust mingigi ülevaate ja ehk tekitab samuti huvi. Väärt raamat, ehkki kahtlemata mitte igaühele. Nõnda on kirjutatud ka raamatu tagakaanel: "Yogasūtra pole eneseabiõpik, mis hakib iidse tarkuse lääne inimesele sobivateks suutäiteks ja sisendab usku, et õnneni viib kiirtee. Vaimse "kiirtoidu" otsija võib selle raamatu südamerahus ostmata jätta. [...] Need, keda huvitab jooga tõeline olemus, võiksid seda baasteksti elu jooksul mitu korda lugeda." Kusjuures nii ongi. Endal tekkis ka kohe tunne, et see on miski, mida tahaksin kunagi veel lugeda ja oleks see minu raamat, oleks see juba tõenäoliselt siit-sealt alla joonitud (komme, mille sain auväärt professor Rein Einastolt, ehkki ilmselt ka ilma selleta oleks see joonimiskomme minusse süvenenud:)).

Niisiis.

Patañjali Yogasūtra 
Raamat koosneb neljast osast ja kindlasti tasub ära märkida u 60. leheküljelist põhjalikku sissejuhatust raamatusse - see on juba omaette väärtus. Samuti põhjalikud kommentaarid. Raamatu neli osa on:
I Süüvimise rajal - teksti sissejuhatus, teksti põhiterminid- ja teemad;
II Edenemise rajal - teekonna, vaimse arengu kirjeldus (st ilmselt kõige olulisem osa, sest eks teekond ju olegi kogu asja võti);
III Vägevuse rajal - "edukast enese ohjamisest tekkivad (ime)võimed";
IV Iseolemise rajal - "omamoodi kokkuvõte".

Jutumärkides on tõlkija/kommenteerija sõnastus. Tekst ise ilma kommentaarideta on võrdlemisi lühike. Minu lemmiksuutrad olid järgmised:


I Süüvimise rajal

Sissejuhatus
1.
nüüd juhatus yoga'sse
2.
yoga on meeletegeluse ohjamine
3.
nõnda leiab nägija püsi omaenda loomuses
4.
vastasel juhul saadakse samaks [meele] tegelusega

Vabanemine
17.
täielik teadmine koosneb kahtlusest, sisekaemusest, õndsusest [ja] minateadvusest

Ülimani jõudmine
42.
seal kus sõna, tähendus [ja] teadmine on meelepetteist segi paisatud, [toimub] samastumine eeldustega *
43.
[ent kus] mälu on puhastatud, oma loomus justkui tühja täis [ja] asi ise selgelt nähtav, [samastutakse] järeldustega *

* kommentaar minu enda sõnastuses; see need laused vajavad ilmselt kindlasti selgitamist, et mis mõttes "eeldustega" ja "järeldustega", sest ma ise oleksin esmakordsel lugemisel pakkunud pigem ümberpöördud varianti. Eeldustega on tegu selles mõttes, et KUI sõnad, tähendused ja teadmised meil omavahel segi ei läheks ja kui näeksime asju nii nagu need on (ehk "iseeneses"), siis puuduks ju ka igasugune tarvidus nt meditatsiooni-jooga jne järele - just selles mõttes on tegu eeldustega (umbes nii nagu sünd on eelduseks surmale). Omamoodi "järeldused" on need milleni inimene jooga-meditatsiooni käigus jõuab. Mis need "järeldused" on? Vat seda peab vist ise kogema (ja mitte, et ma seda kogenud oleksin, aga aiman).


II Edenemise rajal

Meeleplekkide vältimine
13.
kuniks on olemas juur, on viljadeks sünd, elu [ja] kogemused *

* minu enda kommentaar: mulle meeldis see sõnastus, ehkki hiljem kommentaari lugedes sain aru, et "sünd, elu ja kogemused" on miski, millest peaks justkui vabanema, minu jaoks aga on need - vastupidi - midagi ilusat ja positiivset ja mulle lihtsalt meeletult meeldis selle suutra sõnastus ja mõte nii nagu mina seda lugesin.

Yoga osad
41.
puhas tõelisus, virk vaim, keskendumine ühele, meeletajude võitmine ja enesevaatlus - see on yoga olek *
42.
rahulolus saab osaks ülim õnn
46.
kehahoid [olgu] kindel [ja] õnnis
47.
püüdlustest lahti lastes samastutakse lõpmatusega
48.
ei siis vastandid enam vaenujalal seisa
49.
selles seisnebki hingamise ohjamine, kui lahus seisavad sisse- [ja] väljahinguse kulg
52.
seeläbi hävib kõik, mis valgus varjas
53.
ning vaim suudab keskenduda

* minu kommentaar: siin on mu meelest hästi sõnastatud jooga 'definitsioon'.


III Vägevuse rajal

Yoga osad
1.
keskendumine köidab meele paigale
2.
seepärast ongi mõtluse tuum ühetaoline
3.
seepärast just ongi süüvimine see, kui järgi vaid asi ise [ja] [meele] oma loomus tühi
4.
[need] kolm üheskoos ongi enese ohjeshoid

Enese ohjeshoid
5.
sellest võidust [kerkib] teadmiste sära

Imevõimed
21.
kui keha ohjes hoida, siis muutub too hoomamisväe lakates nähtamatuks, sest valguseta silm ei seleta
22.
öeldakse, et niisamuti muutuvad hoomamatuks helid ja muu
24.
sõbralikkusest ja muust [tärkab] vägi
26.
valguse lätete valdamine toob teadmise, sellest mis ülipeen, varjatud [ja] kauge
47.
täiuslik keha on ilu, võlu, vägi [ja] teemanttugevus


IV Iseolemise rajal

Prakṛti seosed *
7.
yogin'ile pole toimimine valge ega must; teiste tarvis aga kolmetine
10.
ning algust [mälul ja meeleosistel] ei ole, sest elutahe on igavene

* minu kommentaar: st algaine(se) seosed

Muutused
12.
et loomuomaduste teed lahus seisavad, on olnul [ja] tuleval iseseisev loomus
13.
loomujoonte olemusest lähtuvalt on nad nähtavad [või] ülipeened
14.
et muutus on ainulaadne, on iga asi tõeline
15.
et teeradu on mitmeid, seisab sama asi kahes meeles lahus

Meele tegevus
23.
kõikvõimas on meel, millele annavad värvi nii nägija kui nähtav
26.
seejärel kaldub meel piki iseolemist vahetegemise sügavikku
27.
ent [meele] kuristikes on [meele] osiste tõttu [varjul] uued tuumad

Täielik vabanemine
32.
seepeale kui saavutatud on tegevuste sihid, siis lakkab loomujoonte muutumise voog *

* kommentaar: antud suutrad võivad siin kohati koguni liiga lihtsad tunduda, kuid raamatus on iga suutra kohta omaette põhjalik kommentaar, mis muudab teksti üllatavalt sisukaks ja mu meelest oluliselt huvitavamaks. Usun, et see sisukus peitub tõepoolest ka suutrates endis ja et tegu pole kaugeltki lihtsalt "kommentaatorite poolt pastakast välja imetuga" (vaid põhjaliku tekstianalüüsiga).
Näitena toon siin viimasena ära toodud suutra kommentaari (tegelikult on viimases osas 34 suutrat):
Kui kõik sihid (artha; vt I, 28, 42; II, 2, 18, 21-22; III, 45, 48; IV, 23-24, 34) on saavutatud, siis saab otsa ka kõik relatiivne, sealhulgas aeg ja ruum, lakkab muutumine (pariṇāma; vt II, 15; III, 9-13, 15-16; IV, 2-3, 14, 33). Vt IV osa 34. sūtra't. 
Kusjuures see oli üks lühemaid kommentaare. Igaljuhul kui tekst tekitas huvi ja/või oli "liiga lihtne", siis soovitan raamatut poes või raamatukogus sirvida. Ennekõike loodan, et ehk õnnestus mul natukenegi anda edasi seda teksti sisu ja stiili ja seega natukenegi ülevaadet tekstist endast.
Ja - last but not least - loodetavasti tekitasid need lõigud lugejas pisut häid-meditatiivseid mõtteid ja andsid pisut lugeja vaimule midagi juurde, et ennast pisut uue nurga alt analüüsida - muidugi mitte üle analüüsida, aga tervemõistuslikult pisut endasse piiluda - see, ma usun, on alati kasulik:)

* lisaks "lakkab loomujoonte muutumise voog" - läheb see hästi kokku vaatega füüsikas (kui nüüd kaugeid paralleele tõmmata), mille kohaselt hajub universumi paisumine miljardite-miljardite aastate pärast (vist koguni üle kümne miljardi aasta pärast kui õigesti mäletan) üheks ühtlaseks tühjaks massiks kus "sündmusel" ja "ajal" kui sellisel pole enam tähendust, sest sisuliselt pole enam midagi, mis millelegi reageeriks või jõudu/gravitatsiooni omaks. Kõik on laiali hajunud. Minu kui võhiku umbkaudne kirjeldus. Brian Cox sõnastab seda nõnda:

Universum ja inimteadvus ON imeline, kas pole!?!


Lõpetuseks. 
Ja pisut (aga ehk mitte oluliselt) teine teema: vaatasin täna seda filmi:

Silver Linings Playbook (2012) - ja ma pean ütlema, et see oli suurepärane film! Soovitan! :)


Maa-sarnane planeet 

Viimasel ajal olen taas pisut pr keelt käsile võtnud ja sattusin telefoni näppides (üldiselt kasutan telefoni vaid helistamiseks, sõnumite saatmiseks ja aeg-ajalt meili vaatamiseks, üsna harva millekski muuks) ühele Le Monde'i artiklile. Sama asi vikipeedias. Ühesõnaga eile (23. juulil 2015) avastati u 1400 valgusaasta kauguselt Maa-sarnane planeet. See planeet tiirleb u 6. miljardi aasta vanuse tähe ümber (meie Päike on u 4,5 miljardit aastat vana), samuti on planeet suurem ja vanem ja nagu aru sain, siis tõenäoliselt võib seal ka vett leiduda:
"Elle est donc pile dans la zone habitable, celle où de l’eau liquide, indispensable à la vie, aurait des chances d’être présente."
- vähemalt nii paljukest ma oma A2-'frenchiga' välja lugesin, ehkki kaugeltki mitte kogu artiklist ma aru ei saanud - aga nii ju õpibki! :)
Igaljuhul mu meelest ilgelt põnev teema. Jah, meie tehtud lennumasinal kuluks (vikipeedia andmetel) sinna minemiseks u 26 miljonit aastat ja sisuliselt on minu arvates igasugune tähtedevaheline inimeste reisimine sisuliselt välistatud (Marsile u 8 kuud; Pluutole läks tänu Jupiteri gravitatsioonitõukele u 9 aastat, mis siis veel teistest päikesesüsteemidest rääkida!), va kui ei avastata-leiutata mingit nippi seoses nonde ussiaukudega (wormholes) vms - ma pole sellega kursis, aga peaks olema teoreetiliselt võimalik - AGA ikkagi ju põnev ja oleks ilgelt lahe KUI kusagilt mingi elu avastataks!!!?!
Stephen Hawking, va (heas mõttes ja võib-olla põhjusega) kriitik (à la "nad hävitavad meid ära") on viimasel ajal selle poolt, et universumist elu otsida.

Selleks korraks aga kõik ja järgmise korrani.
Olge rõõmsad!

Friday, July 17, 2015

Inimene, kasvamine ja efektiivsus

Seekord tuleb pisut teistsugune postitus kui tavaliselt. Üldiselt kirjutan siin "vaimu kasvatamisest" kõige laiemas tähenduses ja pean selleks ka igapäeva pisiasju, mil natukenegi midagi uut juurde õpid. Ja mitte, et ma alati ilgelt tubli oleksin. Viimased päevad olen suht laiselnud (puhkus ju ka), ehkki samas tunnen, et on juba tagumine aeg "tubliks" hakata ja rohkem asju ära teha. See selleks.

1. Inimene, efektiivsus ja masinad 
Esimene puudutab "efektiivsus" ja inimeseks olemist kui sellist. Ilmselt pole uudis, et tänapäeval on tendents kõike võimalikult palju mõõta ja numbritesse panna. Kõige tüüpilisem on mõõta töö efektiivsust: mitte ei piisa sellest, et töö on ilusti-kenasti tehtud - ja isegi kui see on tehtud - vaid tihtilugu kiputakse seda ühel või teisel viisil ka mõõtma. Ilmselt on sel oma loogika: KUI töötajad on ka tublid, teevad oma tööd keskmise-paraja kiirusega, siis seda mõõtes saab ühel hetkel alati öelda, et: tehke kiiremini! Aga siin tekib minu arvates teatav viga, mida ilmselt tihti ei märgata. Nimelt: inimene pole masin.
Kui masinatelt nõuda efektiivsemat tegutsemist, siis nad ka muutuvad efektiivsemateks, inimestega kipub üldjuhul vastupidi olema: tagasunnitus (eriti töökohtadel) naljalt hästi ei mõju ja ülimalt tõenäoliselt muutub nii töötaja suhtumine töösse kui ka töö kvaliteet. Hetkel ei oska kahjuks loo autorit meenutada (tavaliselt ikka alati viitan), kuid ühes audioprogrammis oli selle kohta hea võrdlus ja näide järgmine näide.
Nimelt oli juttu sellest, et üks tüüp kavandas oma päeva ning muuhulgas lisas päevakavasse u 10-15 minutit selle tarbeks, et liikuda oma tüdrukuga suhtest sõbratasandisse (kusjuures telefoni teel). Niisiis helistas tüdrukule ja küsis, et kuidas läheb. Tüdruk: "Oh, tead, nii ja naa. Kooliasjad ja...". Poiss: "Aga räägi...". Tüdruk räägib natuke. Poiss: "Tead, ma mõtlesin, et... me suhe, et... we should be..." jne. Ja nagu arvata võite: loomulikult võttis kogu asi kauem kui 10-15 minutit ning asjaga kiirustades nagu maha jätmine oleks midagi masinlikult mehaanilist ja nagu tüdruk oleks masin, millele võib informatsiooni justkui pelgalt sisestades teatavaks teha. Mitte ainult ei võtnud asi planeeritust kauem aega, vaid ka sisu poolest läks aia taha. Ilmselt pole see teab-mis harukordne juhtum. Oluline ongi:
inimene ei ole masin ja masinliku "efektiivsuse"-põhjal kiirustamisega sa hoopis aeglustad ja teed keerulisemaks kogu protsessi, mis rahulikult võttes võiks hulga sujuvamalt ja lihtsamalt kulgeda. Erinevalt masinatest:
inimesega kiirustades käitumine hoopis aeglustab protsessi ning rahulikult ja tasakaalukalt ning mõistvalt käitumine üldjuhul pigem kiirendab. 
Minu meelest nii lihtne ja isegi elementaarne mõte, ometi tundub, et vägagi tihti ei mõelda sellele ega osata seda hinnata. Ja selles lihtsas asjas peitub üks fundamentaalne erinevus inimese ja masinate vahel. Inimest teebki inimeseks see, et inimesel on MÕISTUS, teatav "vahemälu", mis lööb teatava lõhe/distantsi ajas ja ruumis, ning püüdes seda tagant kiirustada, tekib mõtlemisprotsessis teatav lühis ning kiirustamisest saab hoopis aeglustus. Et seda vältida, on oluline empaatiavõime, mõistmine ja oskus end teise inimese olukorda panna.
Ei oska seda praegu sõnastada - ja kindlasti saaks seda paremini sõnastada - aga seekord sedalaadi mõtted. Lihtne, aga oluline, kas pole!?!

2. Inimene, kasvamine ja loodus 
Viimane teema on isiklikumat laadi ja ise arvan, et ehk huvitavamgi. Sissejuhatusena meenub, et vist Milan Kundera kirjutas kusagil raamatus, et Odüsseuse seiklus ja ennekõike tema koju naasmisest tulenev nostalgia poleks tänapäeval sel kujul enam võimalik: u külme aastaga muutub nii palju, et nostalgia muutub võimatuks - endist kohta, kust kangelane omal ajal lahkus, pole enam lihtsalt olemas, kõik on nõnda ümber ehitatud.
Mul endal oli aastate eest imeline kogemus: meil oli Tallinna lähistel üks krunt, mis seisis u 10 aastat täiesti puutumatuna, kuni lõpuks sai see (kahjuks!!!) maha müüdud. Igaljuhul enne müümist käisin seal ja see oli imeline: saag oli veel endiselt seal puu sees, kus isa sellega viimati u 10. aasta eest saagis, jne. Samas oli kõik nii täis kasvanud, et ei tundnud kohta enam äragi. Olgu kogu loo maguskurbusega kuidas on, aga SELLE mälestuse eest olen tänulik!

3. Isiklik näide ühe pildiseeria kujul 
Verelt olen Tallinlane. Samas u 1998. aastal kolisime Hiiumaale ja alates 2002. aastast olen põhiosas tagasi Tallinnas elanud ja elan siiani. Vanemad elavad Hiiumaal ja aeg-ajalt käin neil külas. Minu meelest imeline kodu! Merest mitte kaugel ja... mulle lihtsalt meeldib, pealegi päris oma maja, mitte mõni Lasnamäe korter (kus kunagi elasime). Samas üsna eraldatud ja ses mõttes ma siin korraga kuigi kaua ei kipu olema, pealegi töö-värgid Tallinnas, AGA siinse õhkkonna osas ma armastan seda. Kohe näitan miks.
Kui esmalt siia kolisime, siis nägi see välja u selline (pildi kvaliteet jätab hetkel soovida: pildid on tehtud mobiiliga ja vanemad pildid lisaks vanast seebikarbipildist omakorda mobiiliga; korralik kaamera hetkel linnas):

Vist oli aasta umbes 1998, äärmisel juhul 1999 või 2000 - siis kui sinna esmalt kolisime. Sisuliselt üsna lage maa ja keskel maja. Esiplaanil kiduravõitu mänd ning sellest maja poole kahe posti vahele meie enda istutatud (u põlvepikkune) tamm. Tamme ja maja vahel pildi paremal pool on kuused. Täna aga - st u 15 aastat hiljem - käisin ja sain u samast kohast SELLISE pildi, et ei tunne äragi ja minu meelest tuhat korda ilusam:


Jah, hetkel suht rohtu kasvanud. Sealt teed mööda me enam ei sõida, seetõttu pole ka teed enam niimoodi näha. Ilmselt näete, kuidas nii tamm, kuused kui ka mänd on oluliselt kasvanud!

Pilt kuuskedest maja eest:

Ja nüüd: kui algselt olid kuused u inimese pikkused, siis nüüd paar-kolm korda kõrgemad:)



Ja kui tamm oli varem u põlvini, siis nüüd on juba üle täiskasvanud inimese pea:

Ja mu meelest meeletult ilus. Imeline, kuidas juba tüve paksuses hakkab märkama, et tegu ei ole lihtsalt mõne "tavalise" puuga, vaid TAMMEPUUGA; ehkki veel peenike, siis ometi on näha selles peenuses jõudu ja tärkavat tugevust.
Tõttöelda on pisut maguskurb jälgida, kuidas puud ja inimesed kasvavad ja siis vaadata kõrvuti neid pilte. Tundub, justkui inimesed jäävad kusagile maha - aga seda vaid väliselt: inimeste vaim kasvab ja see on miski, mida tasub mu meelest alati silmas pidada ja väärtustada! - mõte, mis on ühtaegu nii lohutav kui ja julgustav:)
(ehkki sellest pisut kurvast momendist on mul pisut raske üle saada, aga mis sellele ikka mõelda, eksole - seda enam tuleb väärtustada hetke:) vahel lihtsalt tundub, et puud on pisut karmiks mõõdupuuks, AGA see mõõdupuu võrsub võrdlusest, kui aga ei võrdle, jääb alles ilu - looduse ja elu ilu!)

Pilt maja eest:


Ja nüüd:


Üks pilt teiselt poolt maja ja talvisel ajal (u aasta 2000 või sinnakanti):

Kusjuures pildi ühe parempoolse puu all on üks pisike must kogu: see on/oli meie armas kiisu Kiti. Üldse oli sealpool maja pisut rohkem rohelust. Täna nägi vaatepilt välja selline:

Pangem tähele seda kaske seal vasakul kuurist/keldrist vaataja poole. Siis polnud lumega seal midagi näha ja me ise ei ole seda sinna istutanud, AGA nüüd on seal suur ilus kask. Kusjuures mingil x-põhjusel on see kask mu lemmikpuu siin meie maal. Üks suurem pilt kasest:

Päris lahe ju kui suureks ja ilusaks võib u 15 aastaga kasvada üks kask. Võrdluseks seda kasvuhoonet on nt pildil "pilt maja eest" näha. Siis oli muidugi kasvuhoone ilus ja töökorras, peagi aga märkasime, et Hiiumaa kivise pinnasega pole suurt mõtet kasvuhoonet pidada ja tööd oli natuke liiga palju kui see end ära tasus (tore ettevõtmine siiski). Hiiumaa 'sisemaal' on mullaga pisut paremad lood, aga meil on nagu on - suht kivine.
Üks pool majast on pildistamata (tegelt oleks võinud pilti teha, ehk homme ja lisan siia juurde), sest sellest polnud "enne" varianti, aga seal on õunapuud ja mõned ilusad suured kased ja üldse päris roheline. Jah, puid siin ikka on, kuid kui siia elama asudes oli esmamulje: "maja pisut lagedal maal", siis nüüd on tunne, et "maja täitsa looduse ja puude keskel". Hoopis teine asi!

Seekord siis sellised mõtted ja pildid. Ise ma siia vanamatele väga tihti külla ei satu, u 3-4 korda aastas ehk ja väga heal juhul u nädal aega jutti (seekord isegi kauem; minu elu on küll Tallinnas, kuid üha enam olen hakanud ka Hiiumaal ja vanematega olemise aega nautima ja hindama:) Oi, kuidas ma armastan seda maja ja maad siin, kahju ainult, et nii kaugel linnast, samas ehk ka hea ja mitte siiski väga kaugel).

*
Järgmine kord kirjutan ilmselt pisut kirjutamisest. Ja see "raamat", millega alustasin: muid asju vahele tulnud ja väga pole saanud sellega tegeleda ja tõenäoliselt läheb sellega ikka üsna kaua aega, ilmselt aastaid, aga idee on olemas ja kui elu vähegi plaanipäraselt läheb, siis tahaks sellega ühel päeval valmis saada. Eks näis kas ja kuidas kujuneb. Mõtlesin, et mõne rea võiks siia millalgi üles riputada. Üldse kirjutada on tore ja eriti kui ühel päeval tekib endal tunne, et kirjutatust on koosnenud teatav tervik ja et midagi on selle pisikese tervikuga justkui öeldud.

Olge ilusad ja järgmise korrani!
:)

Sunday, July 5, 2015

Mõtteterad: mõtteterad eluks

Mõtteterad eluks. Milleks siis veel, eksole? Igaljuhul mõtlesin, et panen kirja need mõtted ja mõtteterad, mis on mulle kõige tähendusrikkamad olnud ja mis on seda siiani. Mõned uued, mõned vanad.
Nimelt juhtusin nii eile kui täna võrdlemisi juhuslikult päris headele mõtetele-mõtteteradele ja seeläbi otsustasin, et teen selleteemalise postituse: panen kirja lõigud, mis vähemalt minu jaoks on olnud sellised, mis on lühidalt kokku võtnud teatud hoiakuid millest ise lähtun ja lähtunud olen. Õigupoolest kipub olema nii, et alguses on hoiak ja alles siis leidub sellele vastav mõttetera, aga vahel harva ka vastupidi: leiad mõtte(tera), mis hakkab väga meeldima ning muutub seejärel teatavaks orientiiriks. Ehk leiate ka endale siit mõne hea mõtte või sõnastuse. Paljud või enamus on kahjuks või õnneks inglise keeles. Niisiis, alustagem. Mõni neist on küllaltki lihtne, aga leian, et lihtsuses peitub võlu.

Neli-viis mõttetera: teatav raamistik 
millest võiks minu arvates elus lähtuda. Ehk kõige olulisem:
#1: "If it's not fun it's not worth it!" - Tiina
- miski, mis jäi kunagi väga-väga ammu silma Tiinalt (kes teab, see teab:)), ehkki ma ei mäleta enam, et mis kontekstis.

Järgmine LEMMIK:
#2: "Don't be afraid to express your opinions, but don't be surprised when they are challenged."
- mul ei jätku sõnu kirjeldamaks kui oluline see mõte mu meelest on!

Kolmas mõte on Nietzschelt raamatust "Nõnda kõneles Zarathustra":
#3: "Te polnud veel otsinud ennastki: ja juba leidsite minu. Nõnda on kõigi uskujatega, ja seepärast maksab iga uskumine nii vähe!
Nüüd ma käsin teid kaotada mind ja leida ennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla." - Friedrich Nietzsche

Et mitte liiga tõsiseks minna, siis peab minu arvates asja juurde kuuluma ka selline mõttetera:
#4: "Not the bees! AHHHHHHH Ahgarbulagabah my eyes! my eyes! my beautiful eyes! AHHHHHHHH! AHHHHHHHhhhurgh!"

Ja viies:
#5: "I can live with doubt and uncertainty and not knowing. I think it is much more interesting to live not knowing than to have answers that might be wrong." - Richard Feynman


***
Tunne iseennast!
See lihtne mõte on oluline mu meelest kolmel tasandil (kaasajatingimustele kohandatuna):
1) tea, et puht evolutsiooniliselt kipuvad inimesed end ühel või teisel viisil petma, asju vastavalt kas ilusamaks või koledamaks mõtlema jne - tunne iseennast ja püüa nii enda kui teiste suhtes olla maksimaalselt aus ja oluline on seda teadvustada!
2) et ilmselt igaüks meist end ilmselt mingilgi määral petab, siis on oluline leida teatav tasakaal: vahel on nt kasulik olla optimistlikum.
3) tuleb olla avatud: tihtilugu kipume end petma asjades, mis pole üldse meie rida. Näiteks tegeleme A-ga, mis on vastandiks nt B-le ja oma vaatenurga tõttu kipume ehk B-d mõttetuks või vähemoluliseks pidama, samal ajal kui keegi teine B-seisukohalt võib vastupidi arvata. Püüdkem näha end igas olukorras ja mida vastandlikumad need on, seda parem, seda rohkem laieneb meie mõistmishorisont. Nõnda on elu huvitavam ja miski ei saa meile liiga teha, sest mida võõram ja ootamatum olukord, seda rohkem on sealt õppida. Selle kohta käib muidugi ütlus: lihtne öelda, raske teha. Aga, jah.


***
Kunagi üks sõber heitis mulle ette, et ma olla liialt otsustamatu ses mõttes, et huvitavad nii paljud asjad ja nii mõndagi jääb pooleli, kusjuures see oli aastaid tagasi ja pärast seda on veel nii mõnigi muutus lisaks tulnud. Omamoodi oli tal õigus, teisalt aga mitte. Sarnaselt on ka hiljem öeldud ja tegelikult heas mõttes muiatud nt mu raamaturiiulit vaadates: "Hämmastav, et sa viitsid nii palju erinevaid asju "vabatahtlikult" lugeda!?!"
Üldiselt on mul üsna ükskõik mida keegi arvab, oluline on endaks ja oma huvide juurde jääda, kuid oma iva muidugi asjas on. Lisaks veel see, et need, kes kellelegi kellegi teise eluviisi ette heidavad, tihtilugu neil endal on - olgem ausad - oma eluga mingi probleem (seda naljalt ei juhtu, et ma ühe inimese elustiili peaksin kuidagi õigemaks või valemaks - eeldusel, et inimene on vähegi heatahtlik ja ei ole ohtlik: minu pärast tegelgu millega tahes, igaühel on selleks ju õigus ja vabadus:) - ja mitte, et mul enda eluga üldse probleeme ei oleks vms). Ja siit tuleb teatav paradoks: praegu kritiseerin ju mina kellegi teise öeldut - ja tõttöeldes on mul pisut halb seda teha, aga jätsin terviku huvides selle mõttekäigu siiski sisse. Teisalt tuleb aru saada: üks asi on millestki rääkida, teine asi on räägitusse liialt kinni jääda. See selleks.

Igaljuhul isegi kui kõik või palju millega elu jooksul tegeled ja millest huvitud ei osutu n-ö praktilises-materiaalses mõttes teab-mis kasulikuks, siis sellegipoolest annavad need teadmisi ja teatavat 'teoreetilist elukogemust'. Ütlen ausalt, et tänu sellele aastaid-aastaid lugemisele ja "kõigest" huvitumisele... - see teeb elukogemuse (vähemalt minul) niivõrd palju rikkamaks!
Nt pärast Richard Dawkinsi "The Ancestor's Tale'i" lugemist vaatasin puid ja kasvõi taldrikul olevat kanakoiba teise pilguga: sel kõige on oma evolutsiooniline minevik, kõik on miljonite-miljonite aastate jooksul omamoodi "põhjusega" selliseks arenenud ja: siin ma nüüd olen ja vaatan seda täieliku imestusega! Kui ma ei eksi, siis Einstein on selle kohta öelnud, et see on teatav "uus religioossus", mis tuleb teatavast teaduslikust imestusest, ja seda on väljendanud paljud teadlased (Carl Sagan, Neil deGrasse Tyson, Lawrence Krauss, Richard Dawkins "Science is the Poetry of Reality", jne): teadmised ja teatav refleksioon paneb elu teisiti vaatama. Juba ainuüksi seetõttu leian, et mis ka ei juhtuks, elu on olnud väärt elamist: olen näinud, kogenud ja läbi elanud ja mõelnud ja tunnetanud asju, millest aastasadade eest ei osatud undki näha - milline õnn see ju tegelikult on!

Sellega (ja trenniga) seoses sattusin hiljuti vaatama seda videot ja video lõpust jäi kohe kõrva järgnev lõik:
If you were not embarrassed at the persion you were last year you are not learning and not growing enough. 
- ja kes saab eitada isikliku arengu olulisust, eksole? Jällegi: pole minu asi öelda kuidas keegi peaks elama, aga minu enda vaatepunktist on see suht elamata elu kui pole sihte ja eesmärke, ei õpita pidevalt juurde ja elatakse lihtsalt päevast päeva ja kui ei toimu ka vastavat muutust.
Jälle enda kohta: absoluutselt iga aasta-paariga olen alati päris palju juurde õppinud, et aasta-paari-tagust iseennast ei tunneks enam äragi. Muidugi ei ole välistatud, et olen lihtsalt niivõrd rumal, et alati ON mida õppida ja mis tundub arengu ja õppimisena - AGA siiski õpin ja arenen:)
- see on niisiis mõttetera, mis on mu meelest heaks näiteks ja õigustuseks neile, keda ehk kritiseeritakse tänapäeva kohta liigses "vaimsuses" ning sedalaadi inimesed saavad öelda: lugedes ja mis tahes vaimses töös ma arenen ja muutun. Jah, vahel tuleb see millegi arvelt ja tegelikult on see luksus, aga ka see on täiesti omamoodi väärtus. Üldiselt leian, et lihtsustatuna öeldes materiaalsus-vaimsus võiks olla tänapäeval tasakaalus - nii on lihtsalt lihtsam ja ükski äärmus pole vast hea.

Edasi miski, millega ma väga nõustun ja mida olen siin blogis ka varem maininud:
The greatest form of violence against another human being is not seeing the brilliance in them.
- sorri, aga see on mu meelest paganama oluline mõte!
Mitte, et ma ise oleksin sellele vastupidiselt käitunud, aga olen näinud kuidas teised käituvad ja kui ohtlik ja ebavajalik see tegelikult on. Osho kirjutab ühes raamatus "eitamise ihast" vms - et lihtsam on öelda "ei!" ja et see annab egole jõudu midagi/kedagi eitada jne - mul oli seda pisut raske mõista, sest olen alati suur kõige ja kõigi jaataja olnud, alati nii iseendasse ja teistesse uskunud ning see on tulnud täiesti loomulikult.
Lõppeks on tehtud ju mitmeid uuringuid kus nt laste õppetulemus on oluliselt parem kui neisse suhtutakse algusest peale suure toetuse ja usuga, et nad saavad hakkama. Arvan, et sama käib kõigi kohta. Tervemõistuslik kriitika on muidugi alati teretulnud.

***
Lõpetuseks midagi ilusat. Mõned postitused tagasi mainisin (pisut ümbersõnastatuna) seda lauset raamatust A Course in Miracles:
ALL Souls are Beautiful.
- This single thought, held firmly in the mind, would save the world.

ning täna sattusin lausele mis on justkui selle tähenduseks:
Salvation of the world depends on me.
- Here is the statement that will one day take all arrogance away from every mind.

- pisut idealistlik, aga mu meelest hea mõte ja ehk õpetab vastutust: Mis tunne Sul oleks kui ühtäkki vastutaksid mitte ainult iseenda, vaid kõigi eest? - kui võtaksid sedalaadi asja julgelt iseenda peale, oleksid nõus olema eeskujuks, siis... - vat see näitab mu meelest teatavat isiksuse terviklikkust. ACIM-ist olen lugenud ka sellist ilusat lõiku (lk 69 & 71):
"The truly helpful are invulnerable, because they are not protecting their egos and so nothing can hurt them. [...]
Love does not conquer all things, but it does set all things right." 
Ei ole see raamat (ACIM) just 100% minu jaoks, kohati liialt religioosne (õigemini mitte raamat ei ole liialt religioosne, vaid mina kui lugeja olen liialt ateistlik:)), kuid peaaegu igal leheküljel on ilusaid lõike ja kui see "Loveability" mõttes ümber sõnastada, siis üllatavalt asjalik tekst, ehkki teps mitte kõigega ma seal ei nõustu (reaalsust tahetakse liialt illusiooniks muuta ja et "elu on mujal", minu arvates pigem vastupidi: elu on siin!).
Aga "Loveability" on raamat, millest tahaks endiselt siia ühel hetkel kokkuvõtte teha, sest seal raamatus leidus minu jaoks päris palju häid mõtted. Seoses vaimsuse või spirituaalsusega (teeb vist sama välja) sattusin vahepeal ühele päris heale definitsioonile:
Spirituality has been defined as the aspect of humanity that refers to the way individuals seek and express meaning and purpose and the way they experience their connectedness to the moment, to the self, to others, to nature, and to the significant or sacred (Puchalski et al., 2009). 
tsitaat pärineb ehk pisut kummalisest allikast: Clinical Journal of Oncology Nursing, February 2015, Vol. 19, No.1; lk 99-100 (jajah, loen-lehitsen ja huvitun väga erinevatest asjadest ja ka sedalaadi asju on kätte sattunud:D). Hea definitsioon mu meelest.

Lõpetuseks paar videot mis on mu meelest päris hea sisuga (esimene räägib sellest, et kui elu tundub liialt lühike, siis ilmselt oleme ise selle liialt lühikeseks elanud (see käib muide (ka) minu enda kohta) - video pealkiri muide mu meelest pisut eksitav):


Ja teine:

Selleks korraks kõik. Tõin siin postituses ära mõned mõtted ja mõtteterad mis on mulle endale lemmikuteks osutunud ja ehk meeldib mõni ka Teile:)
Endale tundub, et postitus tuli pisut ligadi-logadi, aga ju järgmine tuleb juba parem.
Cheers ja nautige suve!

Thursday, July 2, 2015

Optimaalse kogemuse psühholoogia: Terviklik inimene, nauditav hetk ja täiuslik päev

Seekord tuli postitusele võrdlemisi pikk pealkiri. Mainisin möödunud postituses nime Mihaly Csikszentmihalyi ning paar päeva tagasi otsustasin seoses sellega oma mälu pisut värskendada. Ideed on iseenesest lihtsad ja sestap tahan ka selle postituse kirjutada võimalikult lihtsaks ja konkreetseks. Niisiis.

Küsimus on järgmine: Millised on need hetked ja tegevused, mille juures inimesed end päeva jooksul kõige paremini, rahulolevana ja õnnelikuna tunnevad? (ööd ei lähe arvesse! - "you dirty, you!") Seda võib minu arvates pidada sisuliselt ka teatavaks kordaläinud päeva õnne valemiks.


Nauditav hetk 
Antud temaatikat uurides võtab Csikszentmihalyi tulemused kokku võrdlemisi lihtsalt (ja siinkohal peitub mu meelest lihtsuses võlu) ning kirjeldab sedalaadi hetki järgmiselt:

1) esimese asjana kuulub ühe tõeliselt nauditava hetke juurde selge eesmärk - mis on ju arusaadav, sest konkreetse eesmärgita võib küll hetki ja päevi mööda saata, kuid tihtilugu tunneme rõõmu just neist hetkedest, mil me millegi konkreetsega tegeleme ning millele ka tagantjärele mõeldes tunneme, et päev on korda läinud. On toimunud areng ja oleme kasvanud, oleme nautinud protsessi ja sellega rahul.

2) teiseks on: vahetu tagasiside, progress, fookus. See tagab hetkes olemise, isikliku arengu ning läbi tagasiside tunneme end ühenduses nii iseenda kui välismaailmaga; lisaks annab see kogemusele teatava järjepidevuse ja kulgemise terviklikkuse. Justkui muusika, mille igat nooti sa tajud ja mis on osa tervikust. Näitena võibki olla nt musitseerimine või miks mitte (mis on M.C. enda näide) nt ajukirurgia: arst tunnetab oma tööd, eesmärki, oskusi ning on patsiendi/objekti/subjektiga vahetus kontaktis ning tegeleb sellega (kujutan ette, et see pole liialdus ja et sedalaadi targad arstid tõepoolest naudivad oma tööd, saavutusi, oskusi, arengut ja soovi teisi inimesi aidata).

3) kolmas: võimetekohane tegevus (mitte liiga lihtne ega liiga keeruline) mis vastab kompetentsile ning mis on seetõttu arendav ja edasiviiv ning nauditav. Seda vist ei ole vaja täpsemalt kommenteerida: naudime ju ennekõike tegevusi mis meile midagi juurde annavad ja meid arendavad ning mis pakuvad vähegi väljakutset ning mis on seetõttu ka huvitavad.

4) neljas: kogemuse terviklikkus - tähelepanu pole hajutatud, vaid justnimelt tervikuna suunatud. Fookus on paigas. See on nauditav, sest su hetk ja hetkes olemise kogemus on terviklik - seetõttu oled ka sina terviklik.

5) viies: olles haaratud hetke, siis välismaailmaga seotud mured kaovad ja selle asemele asub justkui uus reaalsus. See reaalsus on parem ja arendavam, terviklik ja oma hetkes nauditav: sa liigud millegi suunas, naudid teekonda ja see ongi kõige olulisem. See pole reaalsuse eest põgenemine, see on uue ja parema reaalsuse (hetke) abil veelgi parema üleüldise reaalsuse loomine.

ning otseselt eelnevaga seotult (tegelikult olid 6-7 teises järjekorras, kuid hetkel tõstsin need ümber):
6) kuues: ajataju muutub/kaob - sa ei mõtle enam ajale ja üldjuhul jääb tagantjärele tunne, et aeg on läinud kiiremini. Eks seda on meist igaüks kogenud kuidas aeg nauditavate tegevuste käigus lendab, eriti siis kui oled n-ö lainel - ja see ju ongi käesoleva postituse teemaks. Sa unustad end tegevusse ja sellega seoses ununeb ka aeg, jääb vaid tegevus/looming/väljendus/hetkes olemine.

7) seitsmes: nn being on the edge of control - ühelt poolt ego kaitsemehhanismid kaovad, sa asud justkui teispool ego kus pole enam oluline mida keegi sinust arvab või sinust on arvanud, sa asud teispool oma ego kontrolli ja kaitsemehhanisme: sa oled hetkes ja see ongi oluline. Näitena võib tuua kõiksugu vähem või rohkem ekstreemsed spordialad, või õigupoolest mille tahes, kasvõi nt kirjutamise - sa naudid hetke, tegevust ja see ongi oluline, teiste hinnang sel hetkel enam ei loe. Alateadlikult ikka arvestame teistega, kuid samas ka iseendaga ja eriti sedalaadi kogemuste käigus oleme iseenda ja oma tahete-soovide ning võimetega harmoonias. Ego justkui kaob, kuid meie teatav sügavam sisemus ja kirg tungib esile.

Ilmselt pole raske aru saada kuidas sedalaadi aspektid on olulised, et muuta hetke tõeliselt nauditavaks. * eesti vikipeedia saidil on need seitse aspekti mõneti teisiti kirjeldatud.
Tänu sellele tunneme, et ka päev on korda läinud ning oleme olnud produktiivsed. See ongi see n-ö flow ehk kulgemine.

Ühelt poolt lihtne, kuid samas on minu arvates oluline ja hea säärast lihtsat asja teada ja teadvustada. Kui vahel on tunne, et "midagi on justkui puudu", siis ehk aitavad justnimelt need aspektid selle puuduoleku põhjusele jälile saada ja ehk oma hetki ja päeva paremini planeerida.


Terviklik inimene 
Sedalaadi "optimaalseid kogemusi" kogedes muutub ka inimene terviklikuks (M. C. kasutab selle kohta väljendit "complex personality") ning sel terviklikul inimesel on viis olulist tunnusjoont; tervikliku inimese juurde kuulub/kuuluvad asjaolu(d), et sul on:

1) selged eesmärgid ja tagasiside. Seda olen isiklikult aru saanud kuivõrd oluline on teatav selgus. Palju on neid kes "päris täpselt ei tea" ega oska öelda kust midagi teavad või miks midagi arvavad - säärane pealiskaudne teadmine on sisuliselt enesepete ja seetõttu pole ka terviklikkus enam tervik. Jah, me ei saa alati kõike teada ja ka ratsionaalsus taandub mingis olulises mõttes intuitsioonile, AGA teatav selgus, konkreetsus ja läbimõeldus ON oluline, väga oluline.

2) võime vastavalt hetkele oma tähelepanu koondada. On neid kes tegelevad siit-sealt millegagi (mina!:D), kuid kel puudub liigagi tihti võime end millelegi tõeliselt keskenduda ja asi segamatult lõpuni viia ja ära teha. See on teatava sihikindluse ja arengu üks oluline alus ning isiksuse enda tugipunkt: sul on kontroll oma tegude, eesmärkide ja iseenda üle - konkreetne keskendumisvõime ja prioriteedid - kui mõtlema hakata, siis minu arvates midagi väga imelist ja olulist, midagi, mis ei lase iseendal ja päevadel niisama kaotsi minna.

3) valikuvabadus. See on sisuliselt see mille kohta Nietzsche kirjutab, et mitte "sa pead", vaid "sa tahad". Sa mitte ei allu kellegi teise dikteeringule, vaid sul on valikuvabadus ja sa lähtud iseenda tahtest ja võid seda tahet ja fookust alati vastavalt iseenda soovile, tahtele ja sisetundele muuta.

4) sa hoolid. Sa oled hooliv inimene ja sa oskad armastada, nii oma hetki kui inimesi ja sind ümbritsevat. Kui endast rääkida, siis ma tegelikult ei tea mida tähendab nt kadedus ja ma pole kunagi ka kedagi vihanud (kui, siis ainult neid, kes nõrgemaid kiusavad ja vägivaldseid inimesi ning ebavõrdsust ja muud säärast: teiste ja iseenda eest tuleb seista, aga viha kui emotsioon - mida see õigupoolest aitab?). Ma ei oska seda seletada, aga teatav armastus ja hooliv tunne on mu meelest meeletult oluline, nii läägelt või imalalt kui see ka ei kõla. Sellega seoses ja pisut teemast kõrvale kaldudes tsiteerin Oshot:
Kui te kedagi armastate, siis ärge püüdke end vaos hoida, vaid laske sõnadel tulla; ennastunustavalt tulla. Kui te olete vihane, siis väljendage seda tuliselt. Just tuliselt! Ainult külm viha on halb – tuline viha – mitte –, külm viha on tõesti ohtlik. Aga seda just inimesele õpetataksegi: isegi kui oled vihane, säilita külm pea. Kuid sellisel juhul jääb mürk teie sisse alles. Tuleb kasuks mõnikord kisada ja karjuda, ja seda iga emotsiooni puhul. [...] Armastus on soojus, ja kui on olemas soojus, siis ei ole võimalik jäätuda ega tarduda. Kui armastust pole, valitseb külmus ja algab jäätumine.
Nii et üks kõige tähtsam asi, mida meeles pidada, on: armastus on soe, vihkamine samuti; ükskõiksus on külm.
 - Osho (2010), Hingepalsam, lk 22 & 28. 
- mu meelest väga hea ja õige mõte ju!

5) sulle meeldivad väljakutsed ehk soov areneda. See on miski, mis annab mu meelest elule särtsu ja kire ning elujõu ning on vastandiks 'niisama aega mööda saatmisele'.

Teatav inimtüübi terviklikkus on mu meelest olulisemgi kui nn optimaalne hetk ja kogemus: oluline ei ole mitte niivõrd see mida sa hetked teed, vaid see, kes sa inimesena oled! :)
Muidugi inimene on inimene ja ka teatav nõrkus ja väsimus kuulub mu meelest inimese juurde, kuid teatav tugipunkt ja juurestik võiks/peaks olema midagi, millele inimene saab alati tugineda ja need viis punkti aitavad seda mu meelest väga hästi kirjeldada. See moodustab ühe terviku ja iga nimetatud aspekt on sealjuures oluline. See on see, mida ma sisuliselt kirjeldasin jaanuarikuus oma teises postituses nn neljanda inimtüübi ehk üleinimese all - teatav ideaal, mille suunas pürgida. Jaanus Sooväli võtab sõnastab seda mu meelest hästi:
Sks Übermensch. Üliinimene või, nagu mõned on soovitanud tõlkida, üleinimene, on sublimeeritud võimu tahtega isandinimene: see on inimene, kes on ületanud nihilismi, kel pole enam tarvis võltsideaale - ei hinge surematust, jumalikkust ega teispoolsust -, kes jaatab elu tema lakkamatus saamises ja heitlikkuses, kes võtab enda peale ja kannab uhkelt koormaid, mis suruksid põlvili kõik teised, kes armastab oma elu ja "saatust", vaatamata absurdsetele kannatustele ja valule, mis sellega kaasnevad; üliinimene on lakkamatult ülenev ainuüksi oma jätkuvas eneseületuses. Üks üliinimese täiuslikumaid ajaloolisi ilminguid oli Nietzsche arvates Goethe.
- Jaanus Sooväli (2007), järelmärkuses Nietzsche raamatule Antikristlane, lk 103. 
Pangem tähele, et üleinimene ei taha vähemalgi määral valitseda teiste üle, vaid ennekõike iseenda üle; ja see ei tähenda, et ta ainult endast hooliks, vaid vastupidi: armastus Teiste (aga ka iseenda) vastu on väga olulisel kohal. See on see, et: leia iseennast ja siis leiavad sind ka teised. Ja nii on kõigil parem - on isiksused, kes on iseseisvad, aga samas ka vastutavad ja vastavalt ka üksteisega arvestavad. Tegelikult ju küllaltki elementaarne, kas pole!?;)

* pleasure vs enjoyment *
Samuti räägib Csikszentmihalyi (oleksin vist hull - või geenius - kui seda nime iga kord välja kirjutaksin, ma isegi ei ürita, vaid ülla-ülla lähtun copy-pastest) põgusalt ka nn pleasure vs enjoyment erinevusest (ma ei oskagi neid hetkel eesti keelde tõlkida. ideid? - nauding/mõnu ja lõbu, või...? ). Mingis mõttes üldistatuna võib seda nimetada ka "poiste" ja "meeste" erinevuseks.
Esimene lähtub ainuüksi bioloogiast ja mõnutundest: see on midagi, mis on meisse geneetiliselt programmeeritud, mida pole tarvis õppida, mis on olemas ja pakub naudingut ja mis on instinktiivselt olemas: seks, vastuvõtlikkus alkoholile, soov teatava mugavuse ja laiskuse järele ning lihtsama vastupanu teed minek, maiustused, rämpstoit jne.
Teine aga on midagi, mis vajab harjutamist, kogemust ja pühendumist ning mis on arendav ja sisuline. Kui esimese kogemus kipub kaduma ja selle hüvitamiseks pead seda uuesti saama, siis teise puhul jääb kogemus alatiseks sinuga: nt alkohol - sellest tulenev mõnutunne on vaid hetkeline ja kokkuvõttes võib mõjuda pigem halvasti (mitte, et ma teab-mis karsklane oleksin; ja üks mu eeskujusid on nt Christopher Hitchens kel oli alati klaas nina all:D - oluline on ju siiski elu nautida ja see pole minu ette kirjutada kuidas keegi seda teeb, eriti kui ta tegevusel on kokkuvõttes häid tulemusi, aga ma usun - ja see on jutu iva - , et alati saab paremini:)), samal ajal kui nt vaimsete eneseületuste mõju jääb alatiseks sinuga. Võrdle kasvõi üheöösuhteid vs pühendumust püsisuhetes - mõtlen seda ennekõike laiemas mõttes ja pikemas plaanis.

Csikszentmihalyi võtab selle kokku nõnda, et viimane aitab meis luua teatavat terviklikkust (seda sama nn complex personality-t), harmooniat, paneb meid tundma elusana, efektiivsena ja iseendana. See on miski, mis teeb meist Isiksused ja annab meile omapära.
Ja omalt poolt tahan siiski lisada (usun, et M. C. nõustuks minuga): minu arvates on need siiski omavahel oluliselt seotud kui nn pleasure on seotud enjoymentiga. Sel moel sa lihtsalt ei tee nt füüsilist trenni, vaid treening muutub vaimseks - "from a spiritual perspective" (E. Hulse'i sõnastus) - sa ületad iseennast; sel moel ka nt seks ei ole pelgalt instinktiivne, vaid seda saab õppida (tantristlik seks) ja selle kogemus selle käigus muutub teiseks. Mu meelest on palju olulisi kehalisi tegevusi ja kogemusi mida saab vaimu abil n-ö kõrgemale tasemele tõsta: kindlasti nt jooksmine (ehkki ma pole selles ekspert ja pigem algaja)! Jne.
Sellest kõigest olen tegelikult huvitav kunagi pikemalt kirjutada ja selle kohta lähemalt uurida, sest seal kusagil 'füüsilise' ja 'vaimse' vahel läheb teatav oluline (ilmselt mõtteline) piir, kus "vaim ületab mateeriat", nn mind over matter!

Ja lõpetuseks:


Täiuslik päev 
Siia lingin ühe video mis mulle silma jäi ja tundub mu meelest tegelikult vägagi asjalik:


See on midagi, mida ma enda puhul tunnen, et tahan muuta. Jah, ma elan võrdlemisi hetkes ja naudin igat hetke, aga ma tegelikult saan aru, et saaks palju paremini ja jõuaks palju rohkem! see aga vajab teatavast mugavustsoonist väljumist. Lisaks on asju mida mul tegelikult on vaja ära teha ja mis muudaksid elu paremaks.
Näiteks kunagi kui ma töötasin poole kohaga ja õppisin täiskohaga, siis ma jõudsin ära teha rohkem kui siis kui mingil perioodil ainult täiskohaga õppisin. Jah, tihtilugu tuleb töö kooli arvelt, seda ma alati heaks ei kiida (oleneb erialast, tööst, töö arendavusest, jne), AGA teatav mugavustsoonist väljumine, rohkem pingutamine jne teeb ühel hetkel kõik palju lihtsamaks. Selle kohta on sisuliselt Brian Tracy küllaltki tabavalt öelnud:
Good habits are hard to form but easy to live with. Bad habits are easy to form but hard to live with. 
Teab-mis edukultust ma ei poolda, aga selles mõttes on mu meelest iva ja seda tahaksingi endas arendada. Küsimus puudutab jällegi tahtejõudu, milles ma ühes postituses pikemalt kirjutasin. Nagu näha, siis tulen jälle selle küsimuse juurde tagasi. Ilmselt pole meist kellelgi tahtejõudu "liiga palju" ja see on midagi, mis vajab siiski energiat ja selle arendamine võtab energiat, AGA kui ületada teatav mugavustsoon, teatav piir, siis... sinust saab justkui uus inimene. Olen seda pisut kogenud ja tahan veel kogeda, iseenda pärast. Siiani lähtusin põhiliselt inspiratsioonist, kuid üha enam tunnen ja tahan (Nietzsche mitte "sa pead", vaid "sa tahad!":)), et tegelikult jõuaks nii palju rohkem:)
Näiteks oleks hea leida iga päev aega teha neist midagi:
* trenn
* jooga (pole eriti teinud, aga natuke ja tekitas hea tunde!)
* meditatsioon (üle kümne minuti pole vastu pidanud, aga tahan seda veel proovida; vt nt seda ja seda)
* lugemine (sellega tegelen nii ehk naa, aga leian, et seda oleks vaja korrastada ja jõuaks rohkem)
* pluss muud asjad

- kõik eelmainitu ei võta päevast suurt osa, aga võivad olla meeletult kasulikud ja kokkuvõttes energiat pigem juurde anda. Ega kõike alati ei jõua ja ei peagi jõudma ("living healthy is killing me"!), AGA enda puhul tunnen, et saaks ja võiks palju-palju paremini.

Hea näide on nn 'procrastination' ehk edasilükkamine. Palju parem on ju teha kohe asi ära kui selle kallal vinduda ja stressi koguda. Eile üks asi jäi tegemata mida tahtsin ära teha (ja oleksin võinud teha), kuid "vabandasin" end (kusjuures võrdlemisi edukalt) välja sellega, et õnnestus kavandatava "raamatu" algus nõnda kirja panna, et ise jäin üllataval kombel rahule - ja see on mulle oluline, ehk olulisemgi kui mõni muu asi (seda va inspiratsiooni ja tunnetust ei ole sugugi nii lihtne kätte saada kui neid asju, mis põhinevad pelgalt tahtejõul, vt eelmist postitust). Täna teen oma asjad korralikult ära. Ma arvan, et päeva planeerimise kohta kirjutan tulevikus/varsti veel. See on miski, milles ma teoorias olen justkui tugev, kuid praktikas jätab see siiski omajagu soovida (seepärast olen mõelnud nt raamatukogus vms töötamise/tegelemise peale, seal juba kohal olles ei teki mul vähemalt kiusatust arvutist Family Guy'd vaadata vms:D ja saan asjad kiiremini tehtud, et end hiljem premeerida).

Võrdlemisi pikk tekst tuli, aga sain kirja panna kõik, mis mu meelest vähegi oluline ja ehk motiveerib see ka kedagi teist mõtlema oma päevale ja sellele, et elu on elamiseks ja vahel tasub end kokku võtta ja ehkki see võib sel hetkel olla raske ja tobe (tuleb ju ka puhata), kuid - kes teab - ehk saad selle pingutuse tulemusega valmis millegi väga erilisega mis muudab nii sinu ja teiste elu ja hiljem avastad: kas ma tõesti sain sellega hakkama!?

Järgmise korrani ja nautige suve!
Ja mis peamine:
Olge metsik! Te pole enam laps*, ja nüüd võite te oma kodus teha seda, mida ise tahate. Hüpake, lööge tantsu ja jookske ringi. (Osho)  

* juhul kui olete, siis tehke seda ikka:)