Elu heaks!

Elu on minu jaoks omamoodi müsteerium.

Käisin poes ja ostsin endale rohelist salatit, müslit ja sibulat, mida müsli ja/või smuuti sisse panna. Ilmad on sel suvel hämmastavalt soojad ja see näib olevat ülemaailmne (ülemaakeraline) nähtus. Säärane soe suvi on imeline, ehkki laiemas perspektiivis ei oska ma sellest suurt midagi arvata.
Olen mõnevõrra uurinud meie planeedi kliima-ajalugu, samuti huvitab astronoomia ja kõik, mis universumis toimub, ja seda pisutki tundes on näha, kuivõrd õhkõrn on tegelikult meie elu ja keskkond siin planeedil. Aga seda väärtuslikum seda viivukest hinnata ja hoida!

Eks igal aastaajal on minu jaoks omad eelised. Talved on pisut mõtlikud ja vahel katab maad imeilus pehme lumi, et see on lihtsalt uskumatult ilus (mäletan, kuidas kord talvisel ajal ja justnimelt sellise ilmaga Hiiumaale sõitsin ja praamist vaadatuna nägi saar välja nagu mõnest muinasjutust pärit sillerdav haldjasaar - jah, külm, aga ilus). Või see tunne, kui saabud väljast tuppa, katsud esikut mitte lumiseks teha ja naudid seejärel soojendavat tassikest teed.
Või sügise lehed või kevade voolavad ojad. Või: suvi. Tihti vihmane, hall, aga tihti ka imeilusaid ilmasid ja väikest ja soojust ja - vabadust.

Ja ilusad inimesed - need, kes hindavad ennast ja teisi. Just eile mõtlesin, et kõige ilusam heli maailmas on minu meelest: heatahtlik ja lõbus ja siiras ning ennastunustav naer (eriti noorte puhul - see elurõõm; vanemaks saades on inimesed tihtilugu liiga tõsised! õnneks mitte alati ja mitte kõik, aga... teate küll, mida ma mõtlen), ja ilus muusika.

Ühes RadioLab saates oli juttu Oliver Sacksist ja sellest, kuivõrd ilusalt võib kõlada see, kui keegi mõtleb. Antud juhul: oma mõtteid spontaanselt paberile kirja pani.
Minu arvates on imeline ja omamoodi "müstiline" see, et inimene üleüldse on võimeline mõtlema, ja justkui omaette maailm, mis igaühe sisimas seepeale sünnib. Kellele meeldivad maasikad, kellele vaarikad, ja kellele ülepea teist laadi maasikad (no vahel on ju tore - pisut mängida) - need maitsete ja eelduste ja väärtuste sigrimigrid, mida iga inimene iseenda jaoks nii- või naamoodi ära põhjendab ja lahti mõtestab, üle võtab ja edasi annab, edasi annab ja üle võtab, ja oma osa juurde loob. Tulemuseks ongi sisuliselt lõputu arv erinevaid inimesi, lõputu arv erinevaid maailmu.

Ja sealt see "müsteerium". Mitte religiosses, vaid pigem - kui nii võib öelda - statistilises mõttes. Hämmastab, kuidas üks asi juhtub ja sada teist asja juhtumata jääb, ja kuidas sellest juhtunust omakorda kõikvõimalikud võimalused avanevad. See on niisiis pigem rikkus, sest julgen arvata, et inimese elu on piisavalt pikk ja võimalusterohke, et neid teid ja valikuid ja hetki vastavalt valida ja hinnata, õppida ja avastada (mind hämmastab isegi see, et umbes pooled meist on sündinud meesteks ja pooled naisteks; ja ma ei arva, et mehed-naised oleksid VÄGA erinevad, küll aga peitub selles minu jaoks teatav müstilisus, mis mind vastassugupoolt imetlema paneb).

Ja see tänutunne lihtsamategi hetkede eest, inimeste eest, kes kuulavad ja on ja mõistavad - see on mu meelest üks olulisemaid asju üldse. See tänutunne ja need hetked teevadki elu heaks.

:)


[isiklikku: eks igal ühel ole erinevaid hetki ja meeleolusid, eks nii ka minul. vahel rõõmsamaid teemasid, vahel tumedamaid. ja miskipärast, ehk mida rohkem maailma vastu huvi tunda ja näha seda, millest inimene on läbi tulnud ja nähes seda puht objektiivset elu haruldust, siis, jah, ehk just sellepärast, on mul tihti tunne, et võib eluga rahul olla. see ei tähenda, et edasi ei püüdleks, et asjadega ei tegeleks ja eesmärke ei oleks (pigem vastupidi), vaid miskipärast ja tihtilugu tunnen, et mis ka ei oleks, vahel ka läbi raskuste, olen vist kõige õnnelikum inimene maailmas, sest küllap olen õppinud neid lihtsaid asju nõnda hindama, et iga hetk on kulda väärt ja ma arvan, et tagantjärele oleks vähe asju, mida oleksin teisiti teinud (kui ka neid on, siis tagantjärele hindan neid õppetunde!)]