Hommikukohv

*** (19.04.2020)

Pisut parandatud versioon (ka kirjutusmasinaga saab parandada):

*** (päeva lunastus I & II)

Noh. Kirjutasin. Jälle.
Ma ei arva, et see konkreetselt teab-mis väärt asi oleks, aga miski paneb mind kirjutama ja mulle tegelikult meeldib kirjutada (erinevalt sellest, mida seal kirjeldasin, ehkki ka seda: vahel on tõesti tunne, et tahaks, kuid midagi ei tule, ja lõpuks tuleb just siis, kui oled loobunud - sealt ka suuresti ja sellele vastavalt see I ja II).
Ja kui meeldib kirjutada; ja kui kirjutada, isegi kui kõik ei õnnestu, siis ühel hetkel võib õnnestuda (p.s. vahepeal kirjutasin üsna järjekindlalt u 10-15 aastat võrdlemisi järjekindlalt, sahtlisse). Mul endal neid keeruline hinnata, kuid kriitilise pilguga u 20% on ehk enam-vähem õnnestunud. Võib-olla ei ole ka, ma ei tea. Nii ehk naa meeldib mulle kirjutada ja sattusin vist uuesti lainele. Katsetan.

P.S. Ma ei tea, kes seda siin loeb, kui üldse loeb; ja ses mõttes polegi sel tähtsust, sest kirjutan ennekõike iseendale, aga lihtsalt mainin: tegin fb-sse lehekülje pealkirjaga Kirjutised ja luuletused kirjutusmasinal. Ilmselt hakkan sinna asju üles panema. 

Tõttöelda tunnen, et olen üsna roostes. Varem kirjutasin: alguses tihedamalt, seejärel harvemini ja vastavalt inspiratsioonile ning heal juhul tuli u 10 loetavat kirjutist aastas; nüüd aga olen kuus päeva jutti proovinud miskit kirjutada, pole ammu kirjutanud ja kui ilmtingimata teab-mis lainel ei ole, siis harva tuleb miskit välja. 

Aga ma arvan, et tihtilugu saabki just siis lainele, kui kusagilt alustada. Seda proovingi rohkem teha: alustada. 

Ja tegelikult on mu põhifookuses üks ilukirjanduslik asi, mille kallal möödunud aasta aprillist jändan. Olen viimastel kuudel ühe peatüki taha kinni jäänud ja tasapisi utsitan end lainele, et seda jätkata... 

Noh, näis. Aga hea on iga päev kirjutada! Iseasi, kas ja kuidas välja tuleb ja kas mõtteid jätkub, aga kui ei tule või ei jätku, pole ka katki midagi.

***

*** (tõestisündinud lugu ühest taimest)

Olen viimasel ajal Bukowskit lugenud, temast on mitu pilti, kus ta on kirjutusmasinaga ja mõtlesin, et lavastaks ühe poseeritud pildi ka enda kirjutusmasinaga. Samas ses mõttes väga siiras, et mulle tõesti meeldib mu kirjutusmasin (parandus: kirjutusmasinad).

Ühtlasi kirjutasin vahepeal sellise asja.

Panin ka inglise keelde:

Ja lisaks mõned pildid taimest enesest. Tõestisündinud lugu (pungast mul hetkel pilti pole võtta):

 

* täpsustus: tegelikult hakkas tollal kaks taime ühes potis kasvama, hiljem istutasin nad ümber. Üks neist kaotas kõik oma lehed ja alles jäi vaid vars ning 2. aprillil tekkis sealt taas esimene roheline pung. hiljuti avastasin salatipotist päris uue taime ja see esimene pilt ongi tegelikult uuest taimest ja mõeldud illustratsioonina (ehkki, tõsi, kusagil telefonis on pilte ka algse(te)s taime(de)st).