Ühendus(et)us!?

Sellise pealkirjaga postitus. Suuresti viitega sellele suurepärasele kõnele: 

Täiesti võimalik, et võib-olla on asi minus endas ja imelik, et seda märkan, aga mul on tutvusringkonnas vist järel ainult paar-kolm inimest, kellega saab nii suhelda, et on näha, et nad mõttes või puht füüsiliselt 'keskmisest rohkem' n-ö telefonis ei ole. Ärge arvake, et ma mingi tähelepanufriik oleksin, aga kusagilt läheb mu meelest teatav piir ja vähemalt minu jaoks on see küllaltki hästi tunnetatav piir, võib-olla pisut vanamoodne piir, mis hakkab üha enam ära kaduma.
Kui olen kellegagi koos ja keegi mulle nt sõnumi saadab, siis vastavalt olukorrale ma ilmselt mingil hetkel vaatan seda ja võib-olla ka vastan. Täiesti oleneb. Aga kui olen kellegagi koos, kasvõi niisama sõbraga, siis mulle ei tule pähegi, et võiksin samal ajal või igal võimalikul "vabal" hetkel nt fb-sse või kusagile lipsata; see oleks mu meelest umbes sama nagu ennemuiste oleks kellegi seltskonnas teleka sisse lülitamine (ehkki ma telekat ei vaata). Mu meelest ei ole olulist vahet. Või on? Nagu öeldud: võib-olla on asi minus.
Aga ühel hetkel tegi kuidagi kurvaks kui pole enam peaaegu kedagi, kellega saaks niimoodi suhelda, et nad sisuliselt samal ajal või igal eelneval-järgneval hetkel mõttes ilmselgelt kusagil mujal ei ole.
Samuti olen märganud, et kui on keegi, kes pidevalt oma igapäevaasju avalikult jagab (samuti miski, mida ma ei mõista - aga inimene ju olla sotsiaalne olend, eksole:)), siis natuke nagu kaob isu selle inimesega kokku saada. Natuke, mitte palju, aga natuke. Vähemalt tunnen sellist efekti.
Kokku saamise võlu on ju suuresti lihtsad küsimused nagu "Kuidas sul läheb?" ja "Mida teinud oled?" - aga esiteks: kui korra sattuda nt fb-sse ja ülevaade päris täpselt olemas, siis... - olgem ausad, tahes tahtmata kaotab ju üksjagu huvi ja põnevust!? Ja teiseks: isegi kui ise kõigega kursis pole, siis mul on tunne (ja võin eksida), et see "Kuidas läheb?" on natuke mõttetu küsimus ka teise jaoks, sest see tähendaks asja uuesti jagamist ja tekitaks küsimuse "Daa, kas sa sealt-ja-sealt pole lugenud?" - justkui vana asja uuesti üle leierdamine sellele, kes sellest varem interneti kaudu kuulnud pole.

Lisaks: kas pole nii, et sündmuse esmane jagamine on alati kõige põnevam!? Aga kui see esmane kipubki ennekõike pildi-teksti-internetivahendusel tulema ja alles seejärel inimeselt inimesele?

Midagi sellist.


Või kui see tundub pisut äärmuslik või arusaamatu, siis pange end minu olukorda: Sa oled keegi, kes sisuliselt sotsiaalvõrgustikke ei viitsi külastada (seal lihtsalt pole midagi uut ja teab-mis huvitavat, vaid valdavalt asju stiilis "tegin täna kooki" - mis on ju muidugi tore, aga... noh, jah); ja Sind ümbritsevad inimesed, kes justkui läbi selle suhtlevadki, siis tekib natuke tunne, nagu viibiksid kontserdil, kus mängitakse hoopis teist laadi muusikat kui see, mis oleks Sinu meelejärele - suhtlus käiks natuke nagu erinevaid tasandeid pidi.

Ja siis kangastus see pala:

***
Kui nüüd veelgi kaugemale ja isegi pisut äärmusesse minna, siis jätan pisut seda teemat. Elliott Hulse kirjutas oma 6. juuli uudiskirjas muuhulgas järgnevalt (pealkirjaks: Selfie Sickness and New Age Narcissism):

[...]Falling so in love with his self image, that for the rest of his life he becomes haunted by his own words.
Did you know that the word Narcissistic, and the term Narcissistic Personality Disorder comes from this old, old story --- this myth?
Yesterday I read an article about a 19 year old British kid who refused to put down his iPhone and leave his room for several days, until he had captured the perfect "selfie" for his Instagram profile.

 

How many times have you obsessively snapped pics of yourself aiming for the right "angle" only to stare into the phone and marvel at your own self-image?
What about these mimicking birds? 

When we identify with our self-image, rather than our authentic Selves a strange thing happens. 
We have to defend the image; and in an attempt to do so we begin building stories around this external identity. -- this IMAGE of Self. 
These stories become a part of the narrative (or persona) we project into the world, and guess what the world does? 
Repeats the narrative back to us!
Then as the world repeats this narrative, and it's density grows, we might find that we are actually much more than this projected image and persona. 
We have changed; or we want to change... but the mocking repetition of the pernicious birds keeps us stuck. 
Stuck in our heads.
Suck in our image. 
Stuck in our persona. 
Suck in our reflection. 
Just. 
Like. 
Narcissus. 

Blessings to your authentic Self, HULSE 
PS - This might give you some insight as to my relative absence from social media in the last 20 months or so.
I got sick of my image, and [...]. 
A break from selfies, selfie-videos, and online broadcasting is good for the soul. 

Seekord siis sellised mõtted. Osaliselt ajendas seda kirjutama hiljuti kuuldud RadioLab saade kellestki, kes ühel hetkel salvestas sisuliselt kõike enda ümber. Samuti on kogu see krempel üks põhjus, miks ma siia tükk aega kirjutanud ei ole, eriti suvel - nii hea on kõigest eemal olla!
Muidugi saaks seda teemat veel edasi laiendada ja vahel tekib tunne, et inimesed võtavad ise iseendalt privaatsuse. Aga see jäägu mõneks hilisemaks korraks. Ja eks asjal ole kokkuvõttes ka positiivseid külgi, mitte sugugi nii must-valge siit ehk nähtub.
Samuti ei tasu mu juttu kuigi sõna-sõnalt või äärmuslikult võtta, olen üldiselt küllaltki mõistev ja chill inimene ja ei tee draamat ega midagi. Aga vahel paneb sedalaadi olukord kukalt kratsima ja vahel teeb pisut kurvaks ja tekitab natuke äralõigatuse tunnet.

Noh, paar inimest veel täitsa on, kes ei tunne seltskonnas viibides vajadustki telefoni järele - ja uskuge mind, nii hea on suhelda, võrdlusmomendina hoopis teine asi, sest on näha, et inimene on kohal!:)

Cheers!