Kaante vahel

Jõulutervitused! 

Polegi siia ammu postitanud ja kes teab, millal uuesti postitan (aegajalt kirjutan oma fb-lehele). 

Alustasin hommikul Jacqueline Raoul-Duval'i raamatu "Kafka, igavene peigmees" lugemist ja milline suurepäraselt sõnastatud raamat see on! Korraga, kui olin raamatuga umbes poole peal, tabasin end ühelt tundelt ja palusin endast pilti teha (ja seda juhtub harva, mil palun endast pilti teha). 

See raamat kuidagi inspireerib; ja on läbi pikitud Kafka kirjutamismaaniast. Ma otseselt sellele ei mõelnud, kuid küllap alateadlikult, et: lõpuks ilmus ju selle aasta lõpus ka minult luulekogu. Pealkiri "Sisesilma sina". Seal on sellised helgemad tekstid. Ka kujundus ja kõik minult; kulka toetusel muide:) 

Käsikirja(de)s on veel sadu lehekülgi ja ehk saab tulevikus ühtteist veel kaante vahele. 

Enne jõule olin kolm päeva Tallinnas abiks. Tallinna elu mõjub mitmel põhjusel huvitavalt, mille tulemusena: esimesel ööl magasin 6-7 tundi, teisel ööl 5 tundi ja kolmandal ööl 4 tundi. Rongiga Viljandisse sõites kirjutasin rongis mõne luuletuse; ja õnnekombel polnud väsimus väga murdev, kuid kui õhtul magama läksin, siis magasin 12 tundi enam-vähem jutti. 

Hommikul võtsin kätte selle nimetatud raamatu Kafkast. Ja siis mõtlesingi sellele pildile, mille kirjelduseks võiks olla: Silver 2023. aasta jõulude paiku pärast seda, kui ta oli Tallinnast tulles 12 tundi maganud ja mõnusasti raamatu seltsis, kõrval plaadikass! 

Kahe maailma vahel

„Mida sa teed?“

„Ma kontrollin keeret,“ ütles tüdruk. „Üle ühe meetri on see ju kindlasti.“ Tüdruk vaatas poisile otsa. „Seelikukeeret,“ täpsustas ta naeratades. „Näed.“

Poisiohtu noormees jälgis, kuidas Anni temast pisut eemal ümber iseenda ringe teha keerutas. Tuul noore neiu seelikusahinast sasis vaevumärgatavalt Markuse tumedaid juukseid.

  

Tüdruku pilk oli tõsine ja keskendunud. Ta kontrollis oma seeliku keerlemist. See kõik oli talle sel hetkel väga tähtis.

Anni võis olla heal juhul kahekümne ringis, kuid praegu tundis ta end nooremana. Palju nooremana.

Ta jälgis, et see tumesinine seelik võtaks tema ümber täpselt sujuva ringi ja et seeliku kaar liiguks õhus just parajal määral pisut üles ja seejärel pisut alla. Nagu muusika. Kuid muusikat ei olnud: oli üksnes vaikne sahin ja Markuse ainitine pilk, kui ta tüdrukut vaatas.

Markus oleks tahtnud Anniga liituda, kutsuda ta tantsule – sest mida muud see vaatepilt oligi kui üks tants – kuid ta kartis tüdruku tegevust katkestada. Markuse jaoks oli see seni üks hapramaid hetki tema elus ja ta ei tahtnud seda rikkuda. Tema ees avanes pilt ideaalsest, peaaegu kosmilisest liikumisest, mis sarnanes planeetide liikumisele – pöörlemisele ja tiirlemisele üheaegselt; ja kangas oli rõngaks Saturnile.

Anni võttis hoo maha. „Teeme nii, et mina olen Saturn ja sina oled Jupiter,“ ütles ta ja nägi sel hetkel poisi silmis pilku, mida ta ei osanud seletada.

(09.02.2021)