Küsimus on standardites...

...ja iseenda jaoks uute standardite loomises ja nende ületamises!
Sõnad sõnadeks, aga olen sellest üha enam aru saanud.

Tahan seda mingil hetkel põhjalikumalt kirja panna, aga hiljuti avanes minu jaoks seoses standarditega teatav paralleel. Nimelt kuulasin (siiani pooleli) pleierist Richard Dawkinsi äsja ilmunud elulooraamatu teist osa Brief Candle in the Dark: My Life in Science (2015) ja sealt jäi kõlama üsnagi huvitavad ja esmapilgul pisut vastuolulised mõtted.

Esiteks. Iseka geeni vaatepunkt näib rõhutavat teatavat individuaalsust: iga geen iseenda eest! Ehkki rangelt võttes - et 'üks geen' saaks edukalt edasi kanduda, siis on talle kasulik 'teha koostööd' teiste geenidega. Ses mõttes tähendab isekas geen ühtlasi ka altruistlikku geeni. Sel lähenemisel on oma võlu ja omal ajal aitas seletada müsteeriume nt selle kohta, miks mõned isendid (nt töömesilased) on valmis enda elu grupi nimel ohtu seadma - et üleüldine 'geenipank' (nn genepool) säiliks.

Teiseks. Samas oma teises raamatus The Extended Phenotype räägib Dawkins, et seda teooriat tuleks võtta laiemalt: laiemas mõttes on nt tammide ehitamine kobrastele 'sisse kodeeritud', sama moodi nagu nt linnupesadel võib olla oma jälg ehitajalinnu genoomis. Ses mõttes kandub geeni-isendi suhe pisut kaugemale kui lihtsalt geen-genotüüp (st geenid) ja sellest tulenev konkreetne fenotüüp (st lind, loom vms). Aga kui kaugele?
Nt inimeste ehitatud hoone või kunstiline geniaalsus seda tõenäoliselt ei ole, sest vaevalt, et nt oskus naela seina lüüa esineks konkreetse eelisena inimese vastavas geenitähtede järjestuses; laiem-konkreetsem oskus/võime võib seda aga olla, kuid ka selle väljendus on üldjuhul laiem ja abstraktsem. Sestap (kui Dawkinsist õigesti aru sain) ei ole konkreetseid kobraste-tammide-stiilis näiteid loodusest lihtne leida (siinkohal võib ilmselt öelda, et tamm on justkui kopra kehapikendus, mis aitab kopral paremini elus püsida ja evolutsiooniprotsessile kohaselt järglasi saada).
See selleks. Dawkins on palju rääkinud ka nn Evolutionary Stable Strategy'st (ESS) - see on huvitav, aga mu meelest pisut keerulisem teooria kui esmapilgul ehk näib.

Ja sealt läks mõte standarditele. Evolutsioonis on teatavad standardid mis aitavad elus püsida ja nt immuunsüsteemis haiguseid vältida (liialt 'valvel olev' süsteem ei ole kasulik; ega ka liialt 'vabalt võttev') - st teatav tasakaal ja kuldne kesktee on oluline. See kesktee aga areneb, laieneb ja ületab iseennast, liikudes aeg-ajalt sinna-tänna (nt viirused on hea näide: nad kohanevad, mis tähendab seda, et aastatuhandeid tagasi välja töötatud ravimeetodid võivad pärast pikka aega uuesti kasulikeks osutuda)...
Umbes nädala jooksul neid asju kuulates-vaadates hakkasid need teemad justkui üheks tervikuks kujunema (või meeldib mulle nõnda mõelda) ja kõlama jäi sõna isiklik standard ja selle standardi ületamine. Jah, see on parajalt filosoofiline mõte, aga ilus on ju mõelda, et elu võib küll saada alguse võrdlemisi "lihtsast" isekopeeruvast 'masinast', hakkab seejärel laienema, arenema, luues oma ellu uusi standardeid, õppides iseenda standardeid hindama ja paremaks arendama (evolution of evolvability) ja...

kolmandaks 
inimese puhul võiks ju seda 'uut taset' (st "uus tase" ilma igasuguse hea/parem hinnanguta, aga siiski!) imetledes kokku võtta nii nagu Tony Robbins seda teeb:

Jah, isegi kui meil ei ole kõik hästi ja keskkond ja elu pole ehk selline nagu see ideaalis võiks olla, oluline on luua iseendale tugevaid standardeid, "rituaale", neist kinni pidada, neid päev-päevalt arendada ja ületada ja justnimelt nõnda inimene kasvab ja areneb! mida tahes keegi kusagil ei ütleks või ei arvaks. Tugev on see, kel on küll empaatiavõime, kes on avatud suhtumisega, aga ometi jääb iseendale kindlaks selles mõttes, et ei kaota end ja vastupidi - areneb, õpib ja kompab iseenda võimalikkuse piire - st elab!

Paganama õige jutt! (laiskuse vastu!)

Hetkel olen pisut emotsionaalne, sest mõned asjad viskavad vahel tõsiselt üle. Kui vaadata seda videot, siis... paganama õige jutt:

- antud juhul eriti teine pool videost. See tundub mõneti ulmeline (nt ülikoolikeskkonnas ja teatud erialade puhul seda vist tihti ei märka), aga see 10% jutt näib mulle üha enam tõesena näima.
U 80%-90% inimestest teeb vist tõesti miinimumi, et elus püsida ja rohkem ei arenegi ega tahagi areneda. Ja ausalt öeldes: ma ei saa sellest aru! Ma lihtsalt ei mõista seda. Ma mõistan seda sõnades, aga mitte emotsionaalselt.
Tundub, et vabal ajal enamik inimesi lihtsalt on, nad ketravad suvalisi ajaviitmise saite või mänge, tunnevad igavust ja näib, et puudub igasugune natukenegi pikem eesmärk või KIRG! Ja neile läheb ilgelt korda see mida TEISED teevad (jah, nagu mulle praegu! aga vahel viskab üle kui sind ümbritseb säärane laiskus ja lollus; ehkki see on ka motiveeriv ja paneb ennast üha rohkem liigutama:)).
Üha enam olen aru saanud, et ma tõesti ei mõista laiskust ja üha vähem sallin seda.

Ja minu puhul... see ei ole mingi pingutus, vaid vastupidi: nii-nii palju põnevat on ju teha ja avastada ja ennast arendada, lugeda, juurde õppida, et peaaegu igal vabal hetkel ma kasutan selleks juhust... ja ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas leidub neid kes vabal ajal lihtsalt... eksisteerivad, on, ja eelistavad mitte midagi teha. Kuidas saab nautida mitte-midagi-tegemist???

Mingil tasandil olen neid sõnu kirjutades 'jummala rahulik'. Päriselt. Kui inimene on iseendas kindel, siis on mõttetu teiste üle (liialt) ärrituda - see on nende elu ja tehku mis tahavad - aga vahel hakkab see ka iseenda vabadust piirama kui sääraseid liiga palju ette satub.

Võib-olla igatsen ideaalset maailma kus kõik inimesed oleksid ilusad ja head ja teeksid oma asja südamega. AGA seda enam näen oma teekonda ja tahet asja natukenegi muuta ja TEHA ASJU SÜDAMEGA, no matter what!
:)

Järgmise f***ing korrani! :)

Inspiratsioon läbi sõnade ja kirjutamise

Kirjutasin vahepeal inspiratsioonist, tegin seda võrdlemisi filosoofiliselt. Seekord lihtsalt tsitaat (laenatud:)) raamatust Wonderbook, alapeatükk Inputs for Inspiration:

[...] your imagination feeds on almost anything, like the most greedy of omnivores, and anything can become narrative. [...] Which is to say, if you reward your imagination by writing down your ideas and exploring them, even the slightest little fragment, your imagination will reward you with a more or less continuous stream of ideas. If you turn off or blunt the enthusiasm of your subconscious for engaging in creative play, the stream can dry up.
(lk 17-18) 

Ja:

The somewhat frightening and heady truth is that when you are in a certain mode of waking dream, of deep and sustained thoight about your story, your mind can transform anything into your current project and make it work.
(lk 20) 

Just: pisikesed sammud on niivõrd olulised! Ja kui õpid käima, jooksma, siis korraga üllatud, kuivõrd kõrgele nad sind tõstavad... ja ühel hetkel avastad, et oled lainel:)

The imagination is infinite - it can encompass all you want it to encompass, if you let it. Everything we see around us, whether functional or decorative, once existed in someone's imagination. Every building, every fixture, every chair, every table, every vase, every road, every toaster. In fact, the world we live in is largely a manifestation of many individual and collective imaginations applied to the task of altering preexisting reality. So the question becomes, How can you position yourself to dream well?
(lk 40) 

Teksti kõrval on raamatus järgnev pilt:

From the collection of Myrtle Von Damitz III, a note card by Cassandra N. Railsea (1970). A scene sketch for Railsea's novel The Incredible Sex Life of Boggie Crisper (1971). 

Ma pole küll teab-mis sulesepp (ehkki mõni vaidleks ehk vastu), eriti viimasel ajal, AGA mingi kirjutamispisik on siiski sees... võib-olla olen liialt perfektsionist ja seega ei taha kirjutada enne kui idee on peas piisavalt laagerdunud. Sellegipoolest: raamatus on vahva sõnastus nende kohta kes ei saa ilma kirjutamata:

I couldn't bear it anymore. I stopped writing. I shut up. It's the closest I've yet come to feeling dead.
(lk 36; by Matthew Cheney; artikkel pealkirjaga Writer's Block) 

P.S. Avastasin, et see raamat on siin (pisut teistsugune, aga sisu näib olevat sama) pdf kujul täiesti saadaval. Täiesti huvitav lugemine!