Jeanette Winterson "Kirg";
Varrak (1998); 144 lk (Punase raamatu sarjas 176 lk)
Juhuu, ma pean ütlema, et see oli nüüd üks mu parimaid lugemiselamusi üldse!
Seda raamatut on siin muidugi ka tutvustatud, aga, jah, lihtsalt suurepärane. Stiil, kus - nagu Wintersoni loomingu kohta on öeldud - proosa sulandub kokku poeesiaga. Järelsõnast loen Kätlin Kaldmaa (tõlkija, ja milline suurepärane tõlge see on!) Wintersoni kohta:
Ta peab ennast ise "kõige paremaks inglise keeles kirjutajaks nüüdisajal" ega pelga seda avalikel esinemistel valju häälega välja öelda.
Üldjuhul mulle sedalaadi hooplemised väga ei istu. Meenub stseen Witold Gombrowiczi "Päevaraamatust", kus too läks kellegi ennast täis luuletaja juurde ja üles: "Te olete puupea!" ja kui küsiti, miks too seda ütles ja kas on temalt midagi lugenud, et nii arvab, siis Witold vastas midagi selles stiilis, et "Selleks, et ta endast liiga hästi ei arvaks". Midagi sellist. Nojah. Samas: põhjendatud enesekindlus on ju alati tore.
Umbes samal ajal lugesin läbi ka "Kivist jumalad" - see oli nii ja naa; edasi ootavad mind "Taak" ja "Sel pikal ajal" ning lehitsedes tundub eriti hea "Tuletornipidamine" ja... aga see selleks. Niisiis, kirg. "Kirg".
Jaa, see tema "Kirg" oli minu silmis lihtsalt imeline raamat. Nautisin seda otsast lõpuni ja lugesin seda raamatut teadlikult lühikeste, kuid mõnusate sõõmudega. Ja üksnes parimatel hetkedel, mil tekk oli soojalt ümber ja voodi mu külje all pehme; või kui hommikukohv oli äsja valmis saanud ja ootas eesoleva vaba päeva esimesi lonkse - siis haarasin raamatu järele, Kire järele. Patt oleks olnud toimida teisiti.
Vahel jätsin üsna suvalisest kohast pooleli, et "Kirge" kauemaks jätkuks, ja päev-paar või mõni tund hiljem jätkasin. Üheks selliseks lõiguks oli näiteks see, kui uuesti raamatu kätte võtsin ja edasi lugesin ja jõudsin taaaas-kord mõelda, kui hää see ikka on; niisiis stiilinäide:
... Järgnevad päevad veetsime oma kehasid pilgeni naudinguga täites. Igal hommikul asusime varakult teele ja lustisime kirikutes. Teiste sõnadega - Villanelle peesitas korrakski Jumala peale mõtlemata Jumala näo ja pühalugude paistel ning mina istusin trips-traps-trulli mängides trepi peal.
Me libistasime kätega üle iga sooja pinna ning neelasime endasse päikesesooja rauast ja puust ja miljonite kasside kuumalt karvkattelt.
Iseäranis meeldis teine peatükk pealkirjaga "Padaemand". Mis algab nii:
On üks linn, mis on ümbritsetud veega, veest alleedega, mis käivad tänavate ja teede ja mudaga ummistatud tagateede eest, millest ainult rotid üle saavad. Kes eksib teelt, ja seda pole üldse raske teha, leiab end vastakuti sadade silmadega, mis valvavad jäänuste ja kontide räpast paleed. Kes leiab oma tee, ja seda pole üldse raske teha, võib ukseaugus vana naist kohata. Ta võib sulle saatust ennustada, näo järgi.
See on labürintide linn. Sa võid iga päev ühest ja samast kohast ühte ja samasse kohta minna ning alati erinevat teed pidi. Ja kui sa peaksidki kord sama teed minema, on see kogemata.
Lisaks sellele, et poeesia sulandub kenasti proosasse, tundub mulle, et ka teatav üleloomulikkus sulandub siin reaalsusesse, aga need näited jätaksin ma lugeja enda avastada. Kuigi: ma ei ütleks siiski, et see üleloomulikkus siin otseselt "ulme" oleks, vaid pigem - kui keegi paistab mingi nurga alt surnuna, mitte-päris-elavana, siis Winterson ei tee sellest tegelasest aju-ja-verenäljas-zombit, vaid justnimelt kellegi, kelle süda on ehk ära varastatud või kusagile maha jäänud ja on nüüd sunnitud ootama, et keegi selle südame sealt talle tagasi tooks. Näiteks.
Sisu poole pealt võib raamatu kohta leida järgneva kirjelduse:
Napoleoni sõdade tormilisel ajajärgul põimuvad kahe tähelepanuväärse inimese elud. Henri on lihtne Prantsuse sõdur, kes võitleb Napoleoni armees kuulsusrikastest triumfidest kuni hävinguni Venemaal. Villanelle on punapäine Veneetsia laevniku tütar, kelle mees on maha mänginud tema südame. Paar kohtub Veneetsia karnevalide, õnnemängu ja pimeduse maailmas oma ühise saatusega.
Nonäete, tuligi mängu see süda, nii et ehk polnud mu eelnev jutt südame-teemal väga "spoilimine".
Lugesin seda raamatut täiesti n-ö nullist ja et too Henri oli mõnda aega Napoleoni kokk ja et eesti keeles ei võinud tekstist kuidagi sugu tuletada, siis arvasin alguses, et ilmselt on see teenindaja, kelle pilgu läbi raamat algab, naissoost. Seda enam, et Napoleon tollele teenindajale väga meeldis (nagu üks mees võiks meeldida ühele naisele); aga - noh, minu stereotüüpne mõtlemine, eksole, või ehk lihtsalt see, et kui pole sugu mainitud, siis ei pruugigi ju aru saada. Siis aga sain aru, et ikkagi meesoost, lugesin edasi ja...
lõpuks märkasin, et see stiil siin raamatus oli ise minu silmis mõneti ühtlaselt "naiselik", aga seda kõige paremas mõttes. Tunded, mõtisklused ja märkamised, ja oma ühtluses viisil, mis mõjus mõneti müstiliselt ja hüpnotiseerivalt, kaasahaaravalt, oma maailma kiskuvalt.
Kui mõne autori või teose puhul on dialooge lugedes väga kenasti aru saada, kes võiks olla kõneleja (nt George R.R. Martin tuleb esimesena pähe), siis siin raamatus kippusid need kõnelejad ja vaatepunktid kohati üksteisesse ära sulanduma, ja - nagu öeldud - siin teoses ja Wintersoni puhul see mulle pigem meeldis.
Lõpuks oligi tegu mõnevõrra reaalsuse piirimail kulgeva looga, mille igat lehekülge võisin tõepoolest nautida.
Ma pole kindel, kas just kõik edaspidised lugemisele minevad Wintersoni raamatud mulle päris sel määral meeldivad, naudin ma neid ilmselt küll, kuid kui kõik Wintersoni sulest ilmunu kord loetud saab - no siis ma küll ei tea, mida oma eluraasukesega enam pihta hakata. Aga, noh, see oli nüüd poolnali. Imeline autor mu meelest!
Ahjaa, lisaks vaatasin hiljem, et ta oli "Kire" kirjutanud u 28 aastaselt. Uskumatu. Ai, ja et raamat mulle niivõrd meeldis, siis ma polegi vist ühegi raamatututvuse kirjutamist nõnda nautinud nagu selle kirjutamist praegu. Sõna sõnahaaval. Mõnuga.
Kirg on ilmselgelt nakkav.
(kopeerisin selle teksti fb-st Lugemise väljakutse grupist; jäädvustusena ka siia blogisse, minu enda kirjutatud, mõistagi)
