1. Inimene, efektiivsus ja masinad
Esimene puudutab "efektiivsus" ja inimeseks olemist kui sellist. Ilmselt pole uudis, et tänapäeval on tendents kõike võimalikult palju mõõta ja numbritesse panna. Kõige tüüpilisem on mõõta töö efektiivsust: mitte ei piisa sellest, et töö on ilusti-kenasti tehtud - ja isegi kui see on tehtud - vaid tihtilugu kiputakse seda ühel või teisel viisil ka mõõtma. Ilmselt on sel oma loogika: KUI töötajad on ka tublid, teevad oma tööd keskmise-paraja kiirusega, siis seda mõõtes saab ühel hetkel alati öelda, et: tehke kiiremini! Aga siin tekib minu arvates teatav viga, mida ilmselt tihti ei märgata. Nimelt: inimene pole masin.
Kui masinatelt nõuda efektiivsemat tegutsemist, siis nad ka muutuvad efektiivsemateks, inimestega kipub üldjuhul vastupidi olema: tagasunnitus (eriti töökohtadel) naljalt hästi ei mõju ja ülimalt tõenäoliselt muutub nii töötaja suhtumine töösse kui ka töö kvaliteet. Hetkel ei oska kahjuks loo autorit meenutada (tavaliselt ikka alati viitan), kuid ühes audioprogrammis oli selle kohta hea võrdlus ja näide järgmine näide.
Nimelt oli juttu sellest, et üks tüüp kavandas oma päeva ning muuhulgas lisas päevakavasse u 10-15 minutit selle tarbeks, et liikuda oma tüdrukuga suhtest sõbratasandisse (kusjuures telefoni teel). Niisiis helistas tüdrukule ja küsis, et kuidas läheb. Tüdruk: "Oh, tead, nii ja naa. Kooliasjad ja...". Poiss: "Aga räägi...". Tüdruk räägib natuke. Poiss: "Tead, ma mõtlesin, et... me suhe, et... we should be..." jne. Ja nagu arvata võite: loomulikult võttis kogu asi kauem kui 10-15 minutit ning asjaga kiirustades nagu maha jätmine oleks midagi masinlikult mehaanilist ja nagu tüdruk oleks masin, millele võib informatsiooni justkui pelgalt sisestades teatavaks teha. Mitte ainult ei võtnud asi planeeritust kauem aega, vaid ka sisu poolest läks aia taha. Ilmselt pole see teab-mis harukordne juhtum. Oluline ongi:
inimene ei ole masin ja masinliku "efektiivsuse"-põhjal kiirustamisega sa hoopis aeglustad ja teed keerulisemaks kogu protsessi, mis rahulikult võttes võiks hulga sujuvamalt ja lihtsamalt kulgeda. Erinevalt masinatest:
inimesega kiirustades käitumine hoopis aeglustab protsessi ning rahulikult ja tasakaalukalt ning mõistvalt käitumine üldjuhul pigem kiirendab.Minu meelest nii lihtne ja isegi elementaarne mõte, ometi tundub, et vägagi tihti ei mõelda sellele ega osata seda hinnata. Ja selles lihtsas asjas peitub üks fundamentaalne erinevus inimese ja masinate vahel. Inimest teebki inimeseks see, et inimesel on MÕISTUS, teatav "vahemälu", mis lööb teatava lõhe/distantsi ajas ja ruumis, ning püüdes seda tagant kiirustada, tekib mõtlemisprotsessis teatav lühis ning kiirustamisest saab hoopis aeglustus. Et seda vältida, on oluline empaatiavõime, mõistmine ja oskus end teise inimese olukorda panna.
Ei oska seda praegu sõnastada - ja kindlasti saaks seda paremini sõnastada - aga seekord sedalaadi mõtted. Lihtne, aga oluline, kas pole!?!
2. Inimene, kasvamine ja loodus
Viimane teema on isiklikumat laadi ja ise arvan, et ehk huvitavamgi. Sissejuhatusena meenub, et vist Milan Kundera kirjutas kusagil raamatus, et Odüsseuse seiklus ja ennekõike tema koju naasmisest tulenev nostalgia poleks tänapäeval sel kujul enam võimalik: u külme aastaga muutub nii palju, et nostalgia muutub võimatuks - endist kohta, kust kangelane omal ajal lahkus, pole enam lihtsalt olemas, kõik on nõnda ümber ehitatud.
Mul endal oli aastate eest imeline kogemus: meil oli Tallinna lähistel üks krunt, mis seisis u 10 aastat täiesti puutumatuna, kuni lõpuks sai see (kahjuks!!!) maha müüdud. Igaljuhul enne müümist käisin seal ja see oli imeline: saag oli veel endiselt seal puu sees, kus isa sellega viimati u 10. aasta eest saagis, jne. Samas oli kõik nii täis kasvanud, et ei tundnud kohta enam äragi. Olgu kogu loo maguskurbusega kuidas on, aga SELLE mälestuse eest olen tänulik!
3. Isiklik näide ühe pildiseeria kujul
Verelt olen Tallinlane. Samas u 1998. aastal kolisime Hiiumaale ja alates 2002. aastast olen põhiosas tagasi Tallinnas elanud ja elan siiani. Vanemad elavad Hiiumaal ja aeg-ajalt käin neil külas. Minu meelest imeline kodu! Merest mitte kaugel ja... mulle lihtsalt meeldib, pealegi päris oma maja, mitte mõni Lasnamäe korter (kus kunagi elasime). Samas üsna eraldatud ja ses mõttes ma siin korraga kuigi kaua ei kipu olema, pealegi töö-värgid Tallinnas, AGA siinse õhkkonna osas ma armastan seda. Kohe näitan miks.
Kui esmalt siia kolisime, siis nägi see välja u selline (pildi kvaliteet jätab hetkel soovida: pildid on tehtud mobiiliga ja vanemad pildid lisaks vanast seebikarbipildist omakorda mobiiliga; korralik kaamera hetkel linnas):
Vist oli aasta umbes 1998, äärmisel juhul 1999 või 2000 - siis kui sinna esmalt kolisime. Sisuliselt üsna lage maa ja keskel maja. Esiplaanil kiduravõitu mänd ning sellest maja poole kahe posti vahele meie enda istutatud (u põlvepikkune) tamm. Tamme ja maja vahel pildi paremal pool on kuused. Täna aga - st u 15 aastat hiljem - käisin ja sain u samast kohast SELLISE pildi, et ei tunne äragi ja minu meelest tuhat korda ilusam:
Jah, hetkel suht rohtu kasvanud. Sealt teed mööda me enam ei sõida, seetõttu pole ka teed enam niimoodi näha. Ilmselt näete, kuidas nii tamm, kuused kui ka mänd on oluliselt kasvanud!
Pilt kuuskedest maja eest:
Ja nüüd: kui algselt olid kuused u inimese pikkused, siis nüüd paar-kolm korda kõrgemad:)
Ja kui tamm oli varem u põlvini, siis nüüd on juba üle täiskasvanud inimese pea:
Ja mu meelest meeletult ilus. Imeline, kuidas juba tüve paksuses hakkab märkama, et tegu ei ole lihtsalt mõne "tavalise" puuga, vaid TAMMEPUUGA; ehkki veel peenike, siis ometi on näha selles peenuses jõudu ja tärkavat tugevust.
Tõttöelda on pisut maguskurb jälgida, kuidas puud ja inimesed kasvavad ja siis vaadata kõrvuti neid pilte. Tundub, justkui inimesed jäävad kusagile maha - aga seda vaid väliselt: inimeste vaim kasvab ja see on miski, mida tasub mu meelest alati silmas pidada ja väärtustada! - mõte, mis on ühtaegu nii lohutav kui ja julgustav:)
(ehkki sellest pisut kurvast momendist on mul pisut raske üle saada, aga mis sellele ikka mõelda, eksole - seda enam tuleb väärtustada hetke:) vahel lihtsalt tundub, et puud on pisut karmiks mõõdupuuks, AGA see mõõdupuu võrsub võrdlusest, kui aga ei võrdle, jääb alles ilu - looduse ja elu ilu!)
Pilt maja eest:
Ja nüüd:
Üks pilt teiselt poolt maja ja talvisel ajal (u aasta 2000 või sinnakanti):
Kusjuures pildi ühe parempoolse puu all on üks pisike must kogu: see on/oli meie armas kiisu Kiti. Üldse oli sealpool maja pisut rohkem rohelust. Täna nägi vaatepilt välja selline:
Pangem tähele seda kaske seal vasakul kuurist/keldrist vaataja poole. Siis polnud lumega seal midagi näha ja me ise ei ole seda sinna istutanud, AGA nüüd on seal suur ilus kask. Kusjuures mingil x-põhjusel on see kask mu lemmikpuu siin meie maal. Üks suurem pilt kasest:
Päris lahe ju kui suureks ja ilusaks võib u 15 aastaga kasvada üks kask. Võrdluseks seda kasvuhoonet on nt pildil "pilt maja eest" näha. Siis oli muidugi kasvuhoone ilus ja töökorras, peagi aga märkasime, et Hiiumaa kivise pinnasega pole suurt mõtet kasvuhoonet pidada ja tööd oli natuke liiga palju kui see end ära tasus (tore ettevõtmine siiski). Hiiumaa 'sisemaal' on mullaga pisut paremad lood, aga meil on nagu on - suht kivine.
Üks pool majast on pildistamata (tegelt oleks võinud pilti teha, ehk homme ja lisan siia juurde), sest sellest polnud "enne" varianti, aga seal on õunapuud ja mõned ilusad suured kased ja üldse päris roheline. Jah, puid siin ikka on, kuid kui siia elama asudes oli esmamulje: "maja pisut lagedal maal", siis nüüd on tunne, et "maja täitsa looduse ja puude keskel". Hoopis teine asi!
Seekord siis sellised mõtted ja pildid. Ise ma siia vanamatele väga tihti külla ei satu, u 3-4 korda aastas ehk ja väga heal juhul u nädal aega jutti (seekord isegi kauem; minu elu on küll Tallinnas, kuid üha enam olen hakanud ka Hiiumaal ja vanematega olemise aega nautima ja hindama:) Oi, kuidas ma armastan seda maja ja maad siin, kahju ainult, et nii kaugel linnast, samas ehk ka hea ja mitte siiski väga kaugel).
*
Järgmine kord kirjutan ilmselt pisut kirjutamisest. Ja see "raamat", millega alustasin: muid asju vahele tulnud ja väga pole saanud sellega tegeleda ja tõenäoliselt läheb sellega ikka üsna kaua aega, ilmselt aastaid, aga idee on olemas ja kui elu vähegi plaanipäraselt läheb, siis tahaks sellega ühel päeval valmis saada. Eks näis kas ja kuidas kujuneb. Mõtlesin, et mõne rea võiks siia millalgi üles riputada. Üldse kirjutada on tore ja eriti kui ühel päeval tekib endal tunne, et kirjutatust on koosnenud teatav tervik ja et midagi on selle pisikese tervikuga justkui öeldud.
Olge ilusad ja järgmise korrani!
:)
No comments:
Post a Comment