Elu heaks!

Elu on minu jaoks omamoodi müsteerium.

Käisin poes ja ostsin endale rohelist salatit, müslit ja sibulat, mida müsli ja/või smuuti sisse panna. Ilmad on sel suvel hämmastavalt soojad ja see näib olevat ülemaailmne (ülemaakeraline) nähtus. Säärane soe suvi on imeline, ehkki laiemas perspektiivis ei oska ma sellest suurt midagi arvata.
Olen mõnevõrra uurinud meie planeedi kliima-ajalugu, samuti huvitab astronoomia ja kõik, mis universumis toimub, ja seda pisutki tundes on näha, kuivõrd õhkõrn on tegelikult meie elu ja keskkond siin planeedil. Aga seda väärtuslikum seda viivukest hinnata ja hoida!

Eks igal aastaajal on minu jaoks omad eelised. Talved on pisut mõtlikud ja vahel katab maad imeilus pehme lumi, et see on lihtsalt uskumatult ilus (mäletan, kuidas kord talvisel ajal ja justnimelt sellise ilmaga Hiiumaale sõitsin ja praamist vaadatuna nägi saar välja nagu mõnest muinasjutust pärit sillerdav haldjasaar - jah, külm, aga ilus). Või see tunne, kui saabud väljast tuppa, katsud esikut mitte lumiseks teha ja naudid seejärel soojendavat tassikest teed.
Või sügise lehed või kevade voolavad ojad. Või: suvi. Tihti vihmane, hall, aga tihti ka imeilusaid ilmasid ja väikest ja soojust ja - vabadust.

Ja ilusad inimesed - need, kes hindavad ennast ja teisi. Just eile mõtlesin, et kõige ilusam heli maailmas on minu meelest: heatahtlik ja lõbus ja siiras ning ennastunustav naer (eriti noorte puhul - see elurõõm; vanemaks saades on inimesed tihtilugu liiga tõsised! õnneks mitte alati ja mitte kõik, aga... teate küll, mida ma mõtlen), ja ilus muusika.

Ühes RadioLab saates oli juttu Oliver Sacksist ja sellest, kuivõrd ilusalt võib kõlada see, kui keegi mõtleb. Antud juhul: oma mõtteid spontaanselt paberile kirja pani.
Minu arvates on imeline ja omamoodi "müstiline" see, et inimene üleüldse on võimeline mõtlema, ja justkui omaette maailm, mis igaühe sisimas seepeale sünnib. Kellele meeldivad maasikad, kellele vaarikad, ja kellele ülepea teist laadi maasikad (no vahel on ju tore - pisut mängida) - need maitsete ja eelduste ja väärtuste sigrimigrid, mida iga inimene iseenda jaoks nii- või naamoodi ära põhjendab ja lahti mõtestab, üle võtab ja edasi annab, edasi annab ja üle võtab, ja oma osa juurde loob. Tulemuseks ongi sisuliselt lõputu arv erinevaid inimesi, lõputu arv erinevaid maailmu.

Ja sealt see "müsteerium". Mitte religiosses, vaid pigem - kui nii võib öelda - statistilises mõttes. Hämmastab, kuidas üks asi juhtub ja sada teist asja juhtumata jääb, ja kuidas sellest juhtunust omakorda kõikvõimalikud võimalused avanevad. See on niisiis pigem rikkus, sest julgen arvata, et inimese elu on piisavalt pikk ja võimalusterohke, et neid teid ja valikuid ja hetki vastavalt valida ja hinnata, õppida ja avastada (mind hämmastab isegi see, et umbes pooled meist on sündinud meesteks ja pooled naisteks; ja ma ei arva, et mehed-naised oleksid VÄGA erinevad, küll aga peitub selles minu jaoks teatav müstilisus, mis mind vastassugupoolt imetlema paneb).

Ja see tänutunne lihtsamategi hetkede eest, inimeste eest, kes kuulavad ja on ja mõistavad - see on mu meelest üks olulisemaid asju üldse. See tänutunne ja need hetked teevadki elu heaks.

:)


[isiklikku: eks igal ühel ole erinevaid hetki ja meeleolusid, eks nii ka minul. vahel rõõmsamaid teemasid, vahel tumedamaid. ja miskipärast, ehk mida rohkem maailma vastu huvi tunda ja näha seda, millest inimene on läbi tulnud ja nähes seda puht objektiivset elu haruldust, siis, jah, ehk just sellepärast, on mul tihti tunne, et võib eluga rahul olla. see ei tähenda, et edasi ei püüdleks, et asjadega ei tegeleks ja eesmärke ei oleks (pigem vastupidi), vaid miskipärast ja tihtilugu tunnen, et mis ka ei oleks, vahel ka läbi raskuste, olen vist kõige õnnelikum inimene maailmas, sest küllap olen õppinud neid lihtsaid asju nõnda hindama, et iga hetk on kulda väärt ja ma arvan, et tagantjärele oleks vähe asju, mida oleksin teisiti teinud (kui ka neid on, siis tagantjärele hindan neid õppetunde!)]

Päevik, kirjutamine - keerulisteks aegadeks

Sattusin üht oma päevikut lugema ja oli meeles, et olin sinna rohkem kirjutanud, kuid olin kirjutanud vähe, mis pole halb. Tänasega kaasa arvatud üksteist sissekannet, kusjuures algus sai tehtud 2016ndal aastal. Lugesin seda ja kirjutasin... ja mõtlesin seejärel, et võiks seda siin jagada:

16.-17. aprill 2018 (öösel)

Palju vett on merre voolanud, ja eks voolab edasi. 
Huvitav on lugeda ja meenutada varem kirjutatut - justkui teisest maailmast! 
Järeldus: kirjutamise üks häid külgi - see maailm on voolav, elus, ja kui miskit soovid, siis küll ühel hetkel seda ka saad, saabud sadamasse, isegi kui pead selleks läbima karisid ja võib-olla isegi kirjeldamatult raskeid ja rõhuvaid torme, iga päev... ühel hetkel, päeval - on päike taas väljas, rahu, rõõm... Ja tegelikult leiad neid hetki ka raskel ajal, sest alati on asju, mille eest tänulik olla! 


***
Lugu selline, et: stress on. Kohati. Mitte väga hullu, aga parajalt. Mingil jabural kombel on see isegi "hullem" (tegelikult ei ole hullem!), sest kui midagi VÄGA valesti ei ole, siis kõige totram on muretseda asjade pärast, mis tegelikult on täiesti korda aetavad, kuid iseenda rumaluse tõttu (seotud ainult minu endaga) lihtsalt - ma ei teagi - ei taha sellest rääkida, aga: jah, stressi tekitav.
Pole hullu. Varsti on taas jälle paremini ja tegelikult ega HETKELGI viga pole. Hoidkem pöialt!

P.S. Käisin täna muusikapoes seda üht klaverit klimberdamas, pisut Appassionata esimesi noote, on ikka hea klaver küll! Ühel päeval. Aga seniks: huvitavat tegevust mul leidub nii ehk naa!

"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga".

"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga. Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv."
- sellised read leidsin Clarice Lispectori raamatust "Tähetund" (LR 2017, 11; originaal 1977).

Tegelikult oleks vist lõputult lugeda ja üha rohkem see mulle meeldib. Loen seinast-seina, viimati sai soetatud sellist kirjandust:

Vasakpoolse - üldjoontes tundus võrdlemisi huvitav-sisukas ja ehk uusi perspektiive pakkuv. Keskmine - sest see teema huvitab, st ajukirurgia ajalugu, ja u 500 lk raamat vaid 11 eurot!
Ja viimasena: 18. sajandi Prantsusmaa ja suhtumine armastusse sel ajal. Kõik-kõik mu meelest nõnda huvitav. Nii palju avastada! :)
Rääkimata muudest teemadest, mille juurde aeg-ajalt tagasi pöördun ja mis oma peaaegu et põhjatuses mind ootavad: raku- ja neurobioloogia ning astronoomia ja keemia-füüsika. Kõik on mu meelest põnev. Päriselt.

Viimasel ajal olen taas klaverit harjutanud ja u kuu aega mässan Beethoveni 17nda sonaadi kolmanda osa kallal. Noh, tasapisi areneb. Minu noodiversioonis on see 12 lk ja praegu olen u 1,5 lk juures.
Beethoveniga on see tore asi, et isegi kui mul pole lootust üht või teist pala temalt selgeks saada, siis juba esimesi noote on mõnus proovida. Ehkki: iseendalegi üllatuseks tundub see 17nda kolmas osa täiesti õpitav-mängitav ja natuke juba tuleb:)

***
Ja tihti (liigagi tihti!) tunnengi, et õnneks polegi ses mõttes palju tarvis, kui vaid vaba hetke ja tegeleda asjadega, mis huvitavad, avastada... ja avastada on lõputult.
Paar nooti, mõned teadmised, mis eelnevatele põlvkondadele on olnud kujuteldamatud (üsna mis tahes valdkonnas; ja informatsiooni leidub tänapäeval suht kõige kohta, muu hulgas on mu meeles ajalugu hästi põnev valdkond!) - ja sellistel justkui lihtsatel hetkedel mõtled, et "vau!".
Olen siin olemas ja mul on võimalus tunda huvi ja avastada. Ja teinekord neid avastusi ja muljeid kellegagi jagada. Ja vahel lihtsalt hetke nautida.
Nõnda üürike hetk, nõnda hinnaline (st hindamatu!) - IGA hetk. Muidugi minu jaoks ei midagi uut, sest üldjoontes umbes nõnda mõtlen ja tunnen juba, noh, aastaid.

Nõnda palju asju (jah, "asju", st pigem hetki), mille eest minu arvates on põhjust tänulik olla. Ausalt öeldes tunnen end tihtilugu pea-et kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Hehe.
Nii palju on teha ja avastada ja vahel on pisut nõme, et... sel moel võiks ju suisa surematu olla (ma pole kindel, kas seda tahaksin, vist siiski mitte); teisalt: juba olemasoleva ja elatu üle mõtlen imestuse ja imetlusega, et sellest kõigest osa olen saanud. Selle eest aitäh mu vanematele ja üldse kõigile toredatele kaaslastele:)
Ja iga järgnev sekund, minut, tund, päev, iga hetk - imeline, et see on olemas. Tõepoolest.

Kui James Rhodes'i depressiooni-raskuste temaatika suures osas ja sel moel välja arvata, siis:

See muusika ja kunst ja kirjandus ja üldse kõik-kõik hea, mida inimesed on teinud - imeline. Puhas rõõm sellest osa saada!

Addicted to Screens

0. 

Vahepeal on kirjutamisest väike paus tulnud ja kirjutan alles nüüd.
Jah, käisin üle pika aja Hiiumaal ja tore oli. Teab-mis häid pilte ei saanud, ehkki olin öösel vähemalt tund aega väljas tähti vaatamas ja pildistamas (esimene päev sadas vihma ja oli pilves); aga see tuli välja mu meelest päris huvitavalt (loe: kaamera libises ja seega oli tegu küllaltki juhusliku pildiga):

- justkui päev ja öö üheskoos. Pilt oli tehtud 30 sekundiga; u kl 12 öösel ja tegelikult oli päris pime.
Järgmisel päeval käisin mere ääres jooksmas - u 5 km edasi-tagasi. Mõnus!

Sellest nn "mind over matter" teemast ma seekord siiski ei kirjuta, ehkki mõtteid iseenesest oleks, kuid olen pisut teisel 'lainel' ja muid teemasid on vahele tulnud. Tundub, et kõige laiemas mõttes "vaimu kasvatamisega" seoses ideid jätkub ja tuleb suht iga päevaga juurde (viimasel ajal olen nt uurinud/lugenud aju ja mälutehnikate kohta) - see on tore! - iseasi kui tihti mul neid kirja õnnestub panna. Paari-kolme nädala tagant ehk ikka, vahel võib-olla koguni harvem, aga enamasti (ma usun), et siiski tihedamini.

1. 
Esiteks: eelmise postituse jätkuks, et vahel näib, justkui ei suuda inimesed enam keskenduda jne, siis Steven Pinker on oma viimases raamatus pealkirjaga The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century (2014) kirjutanud naljaga pooleks ja päris tabavalt ja mu meelest õigustatult, et jajaa:

Surely the craft of written expression has declined since the days before smartphones and the Web. You remember those days, don’t you? Back in the 1980s, when teenagers spoke in fluent paragraphs, bureaucrats wrote in plain English, and every academic paper was a masterpiece in the art of the essay? (Or was it the 1970s?) The problem with the Internet-is-making-us-illiterate theory, of course, is that bad prose has burdened readers in every era.
[...]
As people age, they confuse changes in themselves with changes in the world, and changes in the world with moral decline—the illusion of the good old days.

Siiski leian, et arenguruumi on vast alati ja oleneb hetkest ja eesmärkidest: meil kõigil on kusagile areneda ja midagi juurde õppida:)

2.
Suvi on tulemas ja mulle meeldib jalutamas käia ja ka täna õhtul käisin jalutamas (ühe hea sõbrannaga, kellega on alati tore ja juttu jätkub:)); vahel on tore ka üksi jalutada; - sama käib jooksmise kohta. AGA sattusin ühele sürrile videole. Elliott Hulse mainis teda ühes videos ja siis chekkasin järele ning järgnev video jäi silma:

Siit ka seekordse postituse pealkiri: addicted to screens. Ja hakkasin mõtlema, et ehkki ma naljalt "niisama" ei tee netis midagi (näiteks ei viitsi ma naljalt chattida (palju tühje pause), pigem kirjutan siis juba kirja) ja telefoni (jajah, nutikas, daa) kasutan ka üldiselt helistamiseks ja vahel sõnumite saatmiseks, siis olgu minuga kuidas on, istutakse mu meelest siiski mõttetult palju kõiksugu ekraanide taga (see käib ka minu kohta). Mõelge ja kujutage ette, alati kui te üht või teist ekraani vaatama hakkate: vaadake end kõrvalt, oma kehahoiakut, aega mil te ekraani vaatate, ja kas ja kuivõrd oluline see on? kui palju uut ja vähegi väärtuslikku informatsiooni? Ja kui tahate suhelda, siis uskuge või mitte - ja kindlasti teate seda - olulisem informatsioon suhtluses tuleneb emotsioonidest, st silmast-silma suheldes!

Muidugi see pole minu asi öelda ega arvustada mida keegi oma eluga teeb. Iroonia on muidugi veel see, et ise istun sama moodi arvuti taga kui neid sõnu siia kirjutan! Aga vahel tänavapilti vaadates jääb tõesti mulje, et tehnoloogia ei ole mitte inimeste kasutada, vaid vastupidi: tehnoloogia kasutab inimesi ja inimesed on ekraanidest justkui sõltuvuses.
Mu meelest üks parimaid asju on see kui saad nt kusagile maale minna, minu poolest telefoni välja lülitada ja paar päeva täiesti n-ö offline olla. Enamasti siiski domineerib juba alateadvusesse juurdunud tunne, et telefon peab alati sees ja laetud olema, muidu "kes teab kes mind ehk kätte tahab saada..." - saate aru: juba selles mõttes peitub teatav killustatus - mikroskoopiline, aga siiski.
Mulle endale tundub, ja see käib ka minu kohta, et kadumas on teatav 100% iseendaga (või kellegi teisega) olemise hetk - hetkes, siin-ja-praegu olemise hetk.
Muidugi ma ei kurda ega taha kurta, kaasaegsel infoühiskonnal on meile väga palju pakkuda, siiski leian, et peaksime olema pisut ettevaatlikud ja mõtlema, et kas meie kasutame tehnoloogiat ja et tehnoloogia aitab meil areneda, või vastupidi: oleme... addicted to screens.

Ahjaa, muide paar-kolm päeva olen sisuliselt esimest korda ka joogat teinud:) Mõnus!

Praegu lõpetan. Võimalik, et nüüd tuleb pisut pausi (nädal-kaks? võib-olla vähem), sest tunnen puudust pigem info ammutamisest, mitte niivõrd jagamisest.

Olge terved!

Kevad

Ideid ja mõtteid ikka jätkub, et millest võiks ja tahaks kirjutada:)

Järgmine pisut sisukam postitus tuleb ehk nädala lõpu poole või järgmisel nädalal, enne seda sõidan aga Hiiumaale vanematele külla ja seal ma tõenäoliselt väga arvuti taha ei kipu.

Üks asi mida ma Hiiumaal teha tahan (lisaks sellele, et saan sealt endale ilmselt mikseri/blenderi kaasa:)) on nn astrofotograafia. Tähtede pildistamine. Avastasin selle valdkonna u aasta eest; ja nõnda olen u aasta aega püüdnud meie Linnutee galaktikat pildile saada, kuid siiani pole see kuigi efektiivselt õnnestunud (linnas teatavasti liigne valgusmüra, jne). Eks näis kas ja kuidas Hiiumaal sellega läheb. Ma arvan, et ühel heal päeval see õnnestub. VÄGA tahaks ka Andromeeda galaktikat pildile saada - meile lähim galatika, liigub muuseas meie suunas ja "põrkub" meie galaktikaga kokku u 3-4 miljardi aasta pärast. Astronoomia on mu meelest meeletult huvitav valdkond. Ja kes huvi või kes pole sellele varem väga mõelnud, siis soovitan nime: Neil deGrasse Tyson. Temalt ilmus hiljuti uus versioon sarjast nimega "Cosmos" (algne versioon legendaarse Carl Sagani poolt). 

Facinating stuff!

Aga see selleks. Millest täna kirjutada? Paar-kolm mõtet. 

* 

Sattusin täna audioversioonis kuulama Robert Greene'i raamatut "Mastery" (2013). Ma pole/polnud varem sedalaadi mõtetele mõelnud ja olen siiani osaliselt skeptiline, kõlab nagu liigne eneseabi blablabla (sisuliselt leian: kui inimesel ON tahet ja motivatsiooni, siis on, kui ei ole, siis ei õnnestu seda naljalt ka tekitada - või... ehk siiski?), kuid tundub, et oma iva neis raamatutes ju on. "Mastery" tundub siiski võrdlemisi huvitav. Poest paberkujul ostma ei kipuks, aga kui aega juhtub olema, siis kõige muu kõrvalt täitsa kuulatav. Miski, millele ma varem polnud mõelnud, on inimese evolutsioonist ja anatoomiast pärinev tähelepanu, mis on inimesele loomuomane ja mida Robert Geene kirjeldab järgmiselt (nüüd tuleb päris pikk tsitaat; raamatust lk 6-7): 

Our dominance, our mastery does not stem from our hands but from our brains, from our fashioning the mind into the most powerful instrument known in nature - far more powerful than any claw. And at the root of this mental transformation are two simple biological traits—the visual and the social—that primitive humans leveraged into power. 

Our earliest ancestors were descended from primates who thrived for millions of years in a treetop environment, and who in the process had evolved one of the most remarkable visual systems in nature. To move quickly and efficiently in such a world, they developed extremely sophisticated eye and muscle coordination. Their eyes slowly evolved into a full-frontal position on the face, giving them binocular, stereoscopic vision.
This system provides the brain a highly accurate three-dimensional and detailed perspective, but is rather narrow. Animals that possess such vision — as opposed to eyes on the side or half side — are generally efficient predators like owls or cats. They use this powerful sight to home in on prey in the distance. Tree-living primates evolved this vision for a different purpose — to navigate branches, and to spot fruits, berries, and insects with greater effectiveness. They also evolved elaborate color vision.
[...]
In the treetops, this powerful vision was built for speed—seeing and reacting quickly. On the open grassland, it was the opposite. Safety and finding food relied upon slow, patient observation of the environment, on the ability to pick out details and focus on what they might mean. Our ancestors’ survival depended on the intensity of their attention. The longer and harder they looked, the more they could distinguish between an opportunity and a danger. If they simply scanned the horizon quickly they could see a lot more, but this would overload the mind with information — too many details for such sharp vision. The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus.
Animals are locked in a perpetual present. They can learn from recent events, but they are easily distracted by what is in front of their eyes. Slowly, over a great period of time, our ancestors overcame this basic animal weakness. By looking long enough at any object and refusing to be distracted — even for a few seconds — they could momentarily detach themselves from their immediate surroundings. In this way they could notice patterns, make generalizations, and think ahead. They had the mental distance to think and reflect, even on the smallest scale.

These early humans evolved the ability to detach and think as their primary advantage in the struggle to avoid predators and find food. It connected them to a reality other animals could not access. Thinking on this level was the single greatest turning point in all of evolution—the emergence of the conscious, reasoning mind.

Võtmelause on ehk see: "The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus." Mm. Hmm. Ei oskagi seda täpsemalt kommenteerida, kuid mu meelest huvitav teema ja paneb mõtlema (kas ja kuivõrd sõltub/sõltuvad ja käivad kokku erinevad evolutsiooni jooksul välja arenenud aspektid: aju suurus, sotsiaalsus, silmade asend, jne). 

SAMAS olen lugenud pisut ja pigem vastupidist (Nicholas Carr "The Shallows" - suurepärane raamat!): jah, inimese võime ühele asjale keskenduda on midagi imeliselt inimlikku, kuid see on ühtlasi äärmiselt ebaloomulik ja võtab aastaid-aastaid, et õppida ja harjutada. Inimesed on loomult "kütid-korilased" kes on harjunud olema pidevalt liikumises, pikem keskendumisvõime ühele asjale tekkis alles siis kui inimesed õppisid lugema, seda eriti trükipressi leiutamise ajal 15. sajandi Euroopas. 

Mõelgem kui "ebaloomulikult raske" on lugemine-kirjutamine, inimene õpib seda terve elu ja tihtilugu ka siis ei saa seda päris selgeks (täiskasvanute tekstid vajavad palju töötlemist-toimetamist); samal ajal pole palju vaja, et me tähelepanu ekslema läheks: interneti vilkuvad aknad ja üldse kaasaegne infotehnoloogia segab meeletult keskendumisvõimet (katsuge vaid nt internetist pikemalt üht teksti lugeda ilma, et vahepeal sinna-tänna klikiksite, jne)... Nicholas Carr läheb koguni nii kaugele ja väidab, et internet ja vilkuv multimeedia teeb inimesi sisuliselt rumalamaks. 

Ise arvan, et nii ja naa, ehkki siiani kumab kõrvus ühe õppejõu mõte ja ütlus, et u 1997. aasta paiku polnud õpilaste/üliõpilastega probleemi, kuid viimastel aastatel ei suudeta isegi kõige lihtsamaid tekste enam vähegi sügavuti mõista. Ja mõelgem neile lastele, kes kogu selle n-ö "katkestatuse" keskel maast ja madalast üles kasvavad. Olen üldiselt optimistlik ja ei välista, et muretsemiseks pole põhjust [kunagi kardeti nt kirjutamist (Sokrates/Platon: kaotab mälu); hiljem trükipressi (muudab teksti labaseks); televiisort-raadiot (inimesed ei loe enam) jne, kuid need hirmud on olnud võrdlemisi põhjendamatud], samas - nagu ütleb psühhiaater Iain McGilchrist - koos industriaalrevolutsiooniga ja eriti kaasajal on sisuliselt tekkinud ja süvenenud selline haigus nagu skisofreenia: inimestel puudub vaimne võime näha tervikut ja terviklikkust, ühtlasi iseendasse vaadata, sügavuti mõelda, jne. 

- aga okei, see kõik on täiesti omaette teema. 

Nii ehk naa ja asja iva: mu meelest mõtlemapanev, nii heas kui halvas mõttes - ja eks ole ju huvitav (!?). 

* 

Hehe, ja veel seoses ajuga. Selline tegelane nagu Stefan Molyneux nimetas ühes vestluses Elliott Hulse'iga inimese aju nõnda: "the post-monkey beta expansion pack", mis viitab asjaolule, et: Inimlik aju on evolutsiooniliselt vanem kui keha ja pole kaugeltki kohanenud kaasaja tingimustele ja tegu on sisuliselt "ahvile kuuluva beta versioonis expansion pack'iga" (lõik videos: 32-33 min). Päris osav sõnastus mu meelest:D 

Ja veel: võrdlus inimese närvisüsteemi ja nt lille või taimega. Kaasajal ja ka ajaloo jooksul on küllaltki levinud mõte eristada omavahel keha ja vaimu, kusjuures vaim on alati kõige olulisem, keha aga jäänud vaimu varju. Jah, ka mina pean vaimu kehast olulisemaks, AGA siiski tuleks meeles pidada, et ka keha ON oluline ja tihtilugu terve vaimu alus: kui sul on tervis korrast ära, siis on ju tihtilugu meeletult keeruline ka mõistust ja vaimu tervena hoida! 

Võrdlus lille või taimega: aju nähakse justkui õiena ja sellest võrsuvat vart ja juuri justkui millenagi, mis on pelgalt vahend ning oma sügavuses midagi räpast ja mullast. Tegelikult aga: aju ja vaim VAJAB keha ja närvisüsteemi ning SÕLTUB kehast ja närvisüsteemist, et saada toitu, kasvada ja õitseda: 

* 

Järgmises postituses - juhul kui mul ei õnnestu järgmise postitusena nt head Linnutee pilti saada ja seda siia üles riputada:) - tahaks kirjutada teemal "inimvõimete piiridel". Nimelt sattusin minu arvates päris huvitavatele uurimustele selle kohta, kuidas võib teadvusega keha ära petta ja panna keha sisuliselt üleinimlikke asju tegema. Mõelgem kasvõi paanikaolukorras käitumisele, kuidas inimesed on valu ja hirmu tundmata omanud tohutut jõudu! 

Aga neist teemadest juba järgmine kord, see vajab pisut pikemat aega, et neid kirja panna, kuid märksõnadeks võiksid olla: hullumeelseim spordiala; hullumeelsus; hallutsinatsioonid; hüpnotiseerimine; platseebo efekt; aju petmine (nt sportimise ajal vaid maitsed ergutavat jooki ja sülitad kohe välja, seda tarvitamata, ja keha saab ainuüksi juba sellest energiat juurde. toitainet reaalselt tarvitamata) - need on teemad millest tahaks järgmises postituses pisut pikemalt kirjutada. Aga eks näis kuidas kujuneb. Lõpetuseks üks mu meelest päris hea video ja läheb ju ka teemasse: 

The Transcendent Rep: 

tran-scend-ent rep 

/tran'sendent/ /rep/ noun 

An exercise repetition taken beyond physical exhaustion, with the purpose of gaining a form of mental and spiritual strength found only in self transcendence. 

Eks näis milline järgmine postitus tuleb, praegu aga sellised mõtted. 

Seniks aga: ilusat kevadet! 

:)