Olen vahepeal "natuke" kirjutanud (viimasel ajal peaaegu iga päev). Näiteks pühapäevast selline lühike asi:
[siin oli üks luuletus, Sulle, aga otsustasin selle maha võtta.]
**
P.S. Ma usun, et Sa seda ei loe, aga kui loed, siis: tihti kannan Su pluusi, vahel Su mütsi, Su veekeetja on kenasti kasutuses (aitäh!), ja kõiksugu vandenõuteooriad (kui mitte päris kõik, siis vähemalt suur-suur osa neist) on jaburad asjad!!
Sattusin üht oma päevikut lugema ja oli meeles, et olin sinna rohkem kirjutanud, kuid olin kirjutanud vähe, mis pole halb. Tänasega kaasa arvatud üksteist sissekannet, kusjuures algus sai tehtud 2016ndal aastal. Lugesin seda ja kirjutasin... ja mõtlesin seejärel, et võiks seda siin jagada:
16.-17. aprill 2018 (öösel)
Palju vett on merre voolanud, ja eks voolab edasi. Huvitav on lugeda ja meenutada varem kirjutatut - justkui teisest maailmast! Järeldus: kirjutamise üks häid külgi - see maailm on voolav, elus, ja kui miskit soovid, siis küll ühel hetkel seda ka saad, saabud sadamasse, isegi kui pead selleks läbima karisid ja võib-olla isegi kirjeldamatult raskeid ja rõhuvaid torme, iga päev... ühel hetkel, päeval - on päike taas väljas, rahu, rõõm... Ja tegelikult leiad neid hetki ka raskel ajal, sest alati on asju, mille eest tänulik olla!
***
Lugu selline, et: stress on. Kohati. Mitte väga hullu, aga parajalt. Mingil jabural kombel on see isegi "hullem" (tegelikult ei ole hullem!), sest kui midagi VÄGA valesti ei ole, siis kõige totram on muretseda asjade pärast, mis tegelikult on täiesti korda aetavad, kuid iseenda rumaluse tõttu (seotud ainult minu endaga) lihtsalt - ma ei teagi - ei taha sellest rääkida, aga: jah, stressi tekitav.
Pole hullu. Varsti on taas jälle paremini ja tegelikult ega HETKELGI viga pole. Hoidkem pöialt!
P.S. Käisin täna muusikapoes seda üht klaverit klimberdamas, pisut Appassionata esimesi noote, on ikka hea klaver küll! Ühel päeval. Aga seniks: huvitavat tegevust mul leidub nii ehk naa!
"Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga. Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv."
- sellised read leidsin Clarice Lispectori raamatust "Tähetund" (LR 2017, 11; originaal 1977).
Tegelikult oleks vist lõputult lugeda ja üha rohkem see mulle meeldib. Loen seinast-seina, viimati sai soetatud sellist kirjandust:
Vasakpoolse - üldjoontes tundus võrdlemisi huvitav-sisukas ja ehk uusi perspektiive pakkuv. Keskmine - sest see teema huvitab, st ajukirurgia ajalugu, ja u 500 lk raamat vaid 11 eurot!
Ja viimasena: 18. sajandi Prantsusmaa ja suhtumine armastusse sel ajal. Kõik-kõik mu meelest nõnda huvitav. Nii palju avastada! :)
Rääkimata muudest teemadest, mille juurde aeg-ajalt tagasi pöördun ja mis oma peaaegu et põhjatuses mind ootavad: raku- ja neurobioloogia ning astronoomia ja keemia-füüsika. Kõik on mu meelest põnev. Päriselt.
Viimasel ajal olen taas klaverit harjutanud ja u kuu aega mässan Beethoveni 17nda sonaadi kolmanda osa kallal. Noh, tasapisi areneb. Minu noodiversioonis on see 12 lk ja praegu olen u 1,5 lk juures.
Beethoveniga on see tore asi, et isegi kui mul pole lootust üht või teist pala temalt selgeks saada, siis juba esimesi noote on mõnus proovida. Ehkki: iseendalegi üllatuseks tundub see 17nda kolmas osa täiesti õpitav-mängitav ja natuke juba tuleb:)
***
Ja tihti (liigagi tihti!) tunnengi, et õnneks polegi ses mõttes palju tarvis, kui vaid vaba hetke ja tegeleda asjadega, mis huvitavad, avastada... ja avastada on lõputult.
Paar nooti, mõned teadmised, mis eelnevatele põlvkondadele on olnud kujuteldamatud (üsna mis tahes valdkonnas; ja informatsiooni leidub tänapäeval suht kõige kohta, muu hulgas on mu meeles ajalugu hästi põnev valdkond!) - ja sellistel justkui lihtsatel hetkedel mõtled, et "vau!".
Olen siin olemas ja mul on võimalus tunda huvi ja avastada. Ja teinekord neid avastusi ja muljeid kellegagi jagada. Ja vahel lihtsalt hetke nautida.
Nõnda üürike hetk, nõnda hinnaline (st hindamatu!) - IGA hetk. Muidugi minu jaoks ei midagi uut, sest üldjoontes umbes nõnda mõtlen ja tunnen juba, noh, aastaid.
Nõnda palju asju (jah, "asju", st pigem hetki), mille eest minu arvates on põhjust tänulik olla. Ausalt öeldes tunnen end tihtilugu pea-et kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Hehe.
Nii palju on teha ja avastada ja vahel on pisut nõme, et... sel moel võiks ju suisa surematu olla (ma pole kindel, kas seda tahaksin, vist siiski mitte); teisalt: juba olemasoleva ja elatu üle mõtlen imestuse ja imetlusega, et sellest kõigest osa olen saanud. Selle eest aitäh mu vanematele ja üldse kõigile toredatele kaaslastele:)
Ja iga järgnev sekund, minut, tund, päev, iga hetk - imeline, et see on olemas. Tõepoolest.
Kui James Rhodes'i depressiooni-raskuste temaatika suures osas ja sel moel välja arvata, siis:
See muusika ja kunst ja kirjandus ja üldse kõik-kõik hea, mida inimesed on teinud - imeline. Puhas rõõm sellest osa saada!
Vahelduseks eelmisele postitusele ehk midagi positiivsemat ja seda vaadates sain aru, mida ma ise tahan - elu, kus teiste poolt ette kirjutatud aega ei eksisteeri:
Tegelikult on see meis endis peidus. Ja eks ajaga ole keerulised lood ja mingis mõttes on mu meelest ajataju väga oluline. Aga selles videos esitatud mõte mulle meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi oluline tegeleda millegagi, mis on nõnda vaimustav, et aeg justkui lendab... (kirjutasin sellest pikemalt nn flow termini ja 'optimaalse kogemuse psühholoogiaga' seoses nt siin) - ja ühel hetkel kontrollida ise oma aega ja elu, mitte lasta teistel seda kontrollida - see on üks minu ja selle blogi eesmärk. Tõotab tulla pikk teekond, aga vaatame, kuidas kujuneb... mu meelest täitesti teostatav:)
Alati saab olla tublim. Alati pole mõtet ka üle pingutada. Tuleb tajuda teatavat tasakaalu. Võtkem see eelduseks.
Õpingute alguses käisin kunagi ühel ajaplaneerimise koolitusel, tegin ka ühe testi mis näitas, et kasuta(si)n niigi aega maksimaalselt. See on osaliselt põhjus miks ma pole kunagi ajaplaneerimisse kui sellisesse uskunud; olen arvanud, et kõik peab tulema vastavalt hetkele, tundele ja inspiratsioonile: teatud kõige olulisemaid asju ei saa planeerida. Viimasel ajal olen hakanud pisut teisiti mõtlema.
Seda ennekõike seoses sellega, et kõige olulisem on end n-ö käima saada. Tihti on ju tunne, et "nää, ei viitsi/jaksa..." aga kui juba tegema hakkad ja tehtud saad, siis on jubemõnus tunne!
Vähemalt aasta-kaks olen mõelnud ja tajunud, et jõuaksin palju rohkem kui teen ja et potentsiaali on oluliselt rohkema jaoks kui seda ära kasutan, seetõttu on silma jäänud ka too Brian Tracy mõte mida olen siin blogis juba maininud:
Self-Dicipline def. The ability to make yourself do, what you should do, when you should do it, whether you feel like or not.
Üldse on sedalaadi mõtteid korraga siit-sealt ette sattunud. Asi sai alguse sellest kui end Hiiumaal u pooleteise nädala jooksul totaalselt välja puhkasin (magasin, sõin ja vaatasin Family Guy'd) - ai, see kulus ära! Umbes neljandal-viiendal päeval hakkasin juba tundma, et tahaks end liigutada, kasvõi vaimselt - see oli päev mil lugesin Patañjali Yogasūtra läbi ja tegin sellest siia ka kokkuvõtte. Tallinnasse tagasi jõudes oli sõna otseses mõttes "hull" teotahe peal ning päädis see sellega, et hakkasin mõtlema, et nt tööpäeval: lisaks trennile, mida me veel jõuaksin teha? Ja jõuaks ju palju. Niisiis:
u 30 min pr keel, u 1 h (erialane) lugemine + u 1,5 h söömine + trenn = u 3 h. Mõelda: vaid kolm tundi ja see on tegelikult hämmastav kui palju kasvõi tunniajalise lugemisega jõuab loetud: iga päev u tund aega lugemist ja kuu ajaga saab ühe korraliku-sisuka u 300-350 lk raamatu läbi. See teeb aastas u 12 erialast-sisukat (nt teaduslikku või populaarteaduslikku) raamatut. Ja ainult tund aega päevas + lisaks on see ju nauditav tegevus, sest see arendab!
Kui nt iga päev kaks tundi millegi sellisega tegeleda (oleneb inimesest ja prioriteetidest, eksole), siis jõuab juba poole rohkem. Igaljuhul parem ja mõttekam kui niisama päeva maha molutada (vahel juhtub seda mu meelest liigagi tihti) - ja seda enam naudid puhkust!
Eks, jah, kõike peab olema. Aga mõte, mis tegelikult on minus tekitanud muutuse, mida olen juba aastaid otsinud ja püüdnud oma ellu rakendada: teeks seda (mingi tegevus x) - pool tundi / tund aega päevas selle jaoks ju ikka leian! - ja nõnda mõeldes: leiangi!
Siiani olen suht leidnud. No kui üldse ei lähe, siis ei hakka end piinama ka, aga üldjoontes tunnen, et olen tublim kui varem. Ühtlasi tirisin telefonisse äpu nimega: TimeTune, samas kasutan aeg-ajalt märkmikku ja olen avastanud, et asjade üles kirjutamisest võib isegi kasu olla.
Huvitava kokkusattumuse juures on vahetult u samal ajal ilmunud youtube'i järgmised teemad ja videod ning see siin võtab olulise väga hästi kokku: Chris Barnard Strength Camp'ist:
Lisaks Elliott Hulse:
Hiljem avastasin sama mõtte Elliott'ilt ka siit videost. Mis puutub trenni, siis sama ideega trenn ka Mike'ilt.
Kõik see kõlab ehk jaburalt lihtsalt, aga mul on tunne, et see kind of works ja vähemalt minu puhul näen mõningast olulist erinevust. Eks näis kas ja kuidas see püsib, sest tihtilugu ju asjad naljalt päris üleöö ei muutu. Aga ehk muutuvad. Võib-olla kulus see pooleteisenädalane puhkus ära:)
Kokkuvõttes
Kui on tunne, et magad päevad maha ja suurt midagi kasulikku ei tee. Ja väga ei jaksagi teha, siis tegelikult on ju nii: kui juba lainele saad, siis jaksad ja jõuad tegelikult rohkem. Näiteks juba u 15 minutit trenni päevas mitte niivõrd ei võta energiat vaid annab energiat!
Tänu mõtteviisile "ah, pool tundi ikka leian päevas aega, et õppida pr keelt" või "tunnikese ikka leian (või "pean" leidma - loe: tahan leida!:)), et lugeda nt erialast kirjandust" või "täna õhtul: pool tundi joogat!":) - ja siiani olen selle aja leidnud ja see on nii-nii mõnus. Mitte päris iga päev, sest vahel pea enam ei võta ja puhkus kulub ära, aga... proovige!
Vähemalt omalt poolt avastasin, et justkui kõik on olemas: tunnike päevas millegi jaoks mida tahad endas arendada ja nädalas teeb see juba 7 tundi ning kuus u 30 tundi - mõtelda kui pikk aeg see ju tegelikult on, samas ööpäeva kohta vaid 1/24ndik!
Nautige suve ja järgmiste mõteteni!
Mina aga lähen nüüd JOOKSMA ja teen ühe jooksutiiru. Seda ma niivõrd ei mõõda ja üldiselt teen siiski asju tunde järgi. Nii ilus ilm on ja kuradima hea on olla vähegi noor ja tervise juures ja nautida JOOKSMIST ja liikumist üleüdiselt!
:)
***
Lõpetuseks üks mõte James Allen'ilt:
Mõttetera "Inimene on selline, nagu ta on oma hinges"* ei haara mitte üksnes kogu inimolemust, vaid on nii kõikehõlmav, et küündib inimelu kõigi seisundite ja olukordadeni. Inimene on sõna otseses mõttes see, mis ta mõtleb, tema loomus on kõigi tema mõtete summa.
James Allen, Nii, nagu inimene mõtleb; lk 9.
* For as he thinketh in his heart, so is he.
