Päevik, kirjutamine - keerulisteks aegadeks

Sattusin üht oma päevikut lugema ja oli meeles, et olin sinna rohkem kirjutanud, kuid olin kirjutanud vähe, mis pole halb. Tänasega kaasa arvatud üksteist sissekannet, kusjuures algus sai tehtud 2016ndal aastal. Lugesin seda ja kirjutasin... ja mõtlesin seejärel, et võiks seda siin jagada:

16.-17. aprill 2018 (öösel)

Palju vett on merre voolanud, ja eks voolab edasi. 
Huvitav on lugeda ja meenutada varem kirjutatut - justkui teisest maailmast! 
Järeldus: kirjutamise üks häid külgi - see maailm on voolav, elus, ja kui miskit soovid, siis küll ühel hetkel seda ka saad, saabud sadamasse, isegi kui pead selleks läbima karisid ja võib-olla isegi kirjeldamatult raskeid ja rõhuvaid torme, iga päev... ühel hetkel, päeval - on päike taas väljas, rahu, rõõm... Ja tegelikult leiad neid hetki ka raskel ajal, sest alati on asju, mille eest tänulik olla! 


***
Lugu selline, et: stress on. Kohati. Mitte väga hullu, aga parajalt. Mingil jabural kombel on see isegi "hullem" (tegelikult ei ole hullem!), sest kui midagi VÄGA valesti ei ole, siis kõige totram on muretseda asjade pärast, mis tegelikult on täiesti korda aetavad, kuid iseenda rumaluse tõttu (seotud ainult minu endaga) lihtsalt - ma ei teagi - ei taha sellest rääkida, aga: jah, stressi tekitav.
Pole hullu. Varsti on taas jälle paremini ja tegelikult ega HETKELGI viga pole. Hoidkem pöialt!

P.S. Käisin täna muusikapoes seda üht klaverit klimberdamas, pisut Appassionata esimesi noote, on ikka hea klaver küll! Ühel päeval. Aga seniks: huvitavat tegevust mul leidub nii ehk naa!

30. märts 2018 (mina) & 23. veebruar 1944 (Anne Frank)

***

Hiljem... Loen Anne Franki päevikut ja see on hämmastav, kuidas ta neljateistkümne aastasena nõnda kirjutas:

Anne Franki päevik; lk 203-205; tõlge: Tänapäev: 2003.

***

Ja 2. märtsil 1944:

(lk 209)


***
Ja veel. Ühest 2009. aasta intervjuust Eva Schlossiga, kuupäevaks 12. juuni. Intervjueerija küsib Evalt (sedapuhku kõik inglise keeles):

You just celebrated your eightieth birthday, Anne will be eighty on friday, or she would have been.
How do you think she would have celebrated.

Ja Eva vastab:

Well, what she would have done, you know, people ask me whould she have become a writer or what...? Well, of course we'll never know. But I think: she was a fighter, she would have gone into politics,
she would have tried to make a mark on the world. Didn't have necessarily been through writing, but...
of course we'll never know what she would have made out of her life, but... she was... it's a pity.
But on the other hand, like you say, you know, the diary might have never been published and the great work of art of literature would have been lost. 

Viite võib leida siit - Auschwitz survivor Eva Schloss talks about her relationship with Anne Frank (Part 2).

* * (luuletus)

28. veebruar 2018 

(pilt: 27. jaanuar 2018) 

* stardust

täiuslikkus ja ebatäiuslikkus

Jäi silma Lion Feuchtwangeri raamat Goya. Kui ma ei eksi, siis trükitud on see aastal 1960. Ja ehkki otse trükist tulnud raamatutel on oma võlu, siis oma võlu on ka vanematel raamatutel, mille tekst trükituna näeb tihtilugu välja selline:

Selline mõnus "ebatäiuslikkuse täiuslikkus". Ausalt öeldes ei kannata ma liigset korralikkust, liigset steriilsust, "täiuslikkust" ja justnimelt armastan neid pisikesi ja tihtilugu harjumuspäraseid ning vaevumärgatavaid kõrvalekaldeid, taustaks olevat 'inimlikku müra', 'sahinat', kellegi 'sõrmejälgi' - ühesõnaga: märke inimtegevusest. Ma armastan seda - jällegi - sest see näitab, et tegu on inimestega, tahtega, püüdlusega, mitte aga masina või arvutitehnoloogiaga, kus pole tihtilugu enam jälgegi inimesest endast.
Ma ei taha siin kõlada liialt nostalgiliselt. Eks kõigel on oma võlu ja olulisus, oma aeg ja koht. Küll aga oleks mu meelest kurb, kui ühel hetkel poleks enam saadaval ühtki raamatut, kus tähed ei oleks sel moel trükitud - kus iga sõna on omamoodi erinev, kus iga täht võib olla pisut erinev, sarnanedes pisutki inimese käekirjale, näidata pisutki seda inimhinge kohalolu, ja seda isegi trükitud raamatu puhul. Imeline.

Ilu. (I osa esimese peatüki algus)

Sellele eelneb u 55 sissejuhatava teksti mustandit, aga põhilise osa algus peaks algama umbes nõnda (ja rohkem mul hetkel kirjas pole - ja ma ei tea, kas ja kuivõrd loetav seegi siin on):

P.S. See on kummaline, milline kriitikameel hakkab endal seda lugedes tööle. Ma ei tea, ehk see on halb, ehk see on hea (kui sellele neutraalselt mõelda), kuid mul on kuidagi raske seda vaadata ja üle lugeda. 

Võtsin täna Kafka päevikud ette ja seal alguses on selline rida: 

Mu kahtlused seisavad iga sõna ümber ringis, ma näen neid varem kui sõna, aga mis siis! Sõna ei näe ma üldsegi, selle mõtlen ma välja. 

Ja edasi läheb nõnda: 

See ju poleks veel suurim õnnetus, aga siis peaksin ma suutma välja mõelda sõnu, mis on suutelised seda laibalehka eemale puhuma, et see mulle ja lugejale kohe ninna ei kerkiks. (lk 22)

Mitte, et ma end Kafkaga võrdleksin, eksole! see on niigi selge. Lihtsalt mõningane äratundmine neis sõnades.

***

Kõikjal, kus inimene puutub kokku motivatsiooni, inspiratsiooni, teotahte ja tegudega, näen ma sõna ja ennekõike metafoori ning poeesia olulisust. Ennast ületades muutub inimene kunstiteoseks: ta astub sammukese lähemale jumalusele, üleinimesele, saades kellekski, kelle olemasolu ja jõudu on võimatu kirjeldada, sest säärast inimest ei saa raamidesse suruda. Teda peab tunnetama, äärmisel juhul saab temast vaid luuletada, ja mis kõige olulisem: ta inspireerib!

See on jõud, mis liigub läbi igast takistusest, seetõttu peab ta olema parajalt abstraktne, aga ka parajalt konkreetne. Ta on tasakaalus. Ta on leidnud iseenda tugevaima külje ja rajanud sellest kindluse. See kindlus ei ole kivist, vaid see on segu vahast, savist ja veest: see on pandlik kui kõige paindlikum ja võimsam aine, mis rajab oma teed suunas, mille ta on ise valinud. See "aine" on Tahe! 

Ta on alati teel ja ta on alati kodus. Iga sammuga jõuab ta lähemale iseendale ja samas on ta alati päral. Ta eemaldub, ja samal ajal ta läheneb – kõiksusele, surematusele – elades läbi ja tunnetades sealjuures läbi igat sammu - 'aeg möödub ja on alati'. Ta ületab vastuolusid ja samas temas endas pole ühtegi vastuolu. 

Ta saab aru, et inimene on miski, mida peab pidevalt ületama - mis tahab, et teda pidevalt ületataks - ja et saada tuleb selleks, kes ollakse. Siin ja praegu. 

Sel hetkel pole see enam filosoofia, vaid see on midagi, mis asub teispool mõtet ja ometi on mõttest läbi imbunud. See ei ole meditatsioon. See on midagi vaevu sõnastatavat. Seda ei olegi tarvis sõnastada. 

See on olemine, mis asub kusagil inimese ja jumaluse piirimail.