Lisaks pole see kuidagi "teemaks olnud". Täna aga jäi sisuliselt esimest korda elus üks pilt silma. Maksis häbiväärselt vähe (3 eurot!), sellises mõnusas pisut kulunud puidust raamis. Vaatasin ja vaatasin ja miski mind võlus selle juures. Samas justkui tavaline, aga... midagi selles nagu oli, et teadsin, et pean selle ära ostma. Kohe räägin sellest lähemalt, aga pilt ise on selline:
Raami siin pildil pole, aga raamituna ja raami sees näeb mu meelest eriti ilus välja.
Ilmselt on asi stiilis, tolles ajastus, mis mind köidab. Nende inimeste riietus.
Mul pole aimugi, kes on pildi autor või millal see on tehtud.
Postituse pealkiri on "terviklik psühholoogia". See pole mingi termin teaduslikus tähenduses, vaid see, milleni ma seda pilti vaadates hiljem jõudsin ja see, kuidas seda pilti näen. Nõnda sain vist hiljem aru ja oskan nüüd sõnastada seda, miks see pilt mulle meeldib.
Need kaks naist, üks neist iseseisvalt omaette, teine aga laseb enda eest varju kanda. Mees, kes on stiilselt abiks ja toeks. Lihtne hetk mererannal. Lihtne ilu. - Selles kajastub minu silmis midagi terviklikku, täiuslikku, rahulikku. Justkui üsna suvaline hetk, et milleks üldse seda sellise nurga alt jäädvustada, aga justnimelt see teebki selle pildi minu arvates eriliseks. Vabadus.
Üldiselt mulle ei meeldi asju üle tõlgendada ja pigem arvan, et kunst võiks ideaalis võimalikult vahetult mõjuda, ilma igasuguste sõnadeta. Midagi sellist ma kogesin, niipea kui seda pilti nägin (ja see on ilmselgelt vaid minu maitse - ma ei leia, et see oleks mingi ülim kunstiteos, aga selles leidus piisavalt seda, mis mind köidab ja mis on minu jaoks imeline ja imetlusväärne).
Hiljem leidsin niisiis sõnu, et oma vaimustust sellest pildist kirjeldada ja see on hea tunne - saada sõnades enam vähem aru, miks midagi alateadlikult köidab.
No comments:
Post a Comment