Yin ja yang treening: jooga, jõuharjutused ning painutus- ja venitusharjutused

Yin-'anabolic'-treening 

Seekord pikemalt ei jutustagi, tahtsin lihtsalt öelda, et leidsin juba jupp aega tagasi ühe minu arvates päris hea joogaprogrammi (eriti algajatele, ja seda ma olen:) - Erin Motzi 30 day doyouyoga challange.

Täna oli 25. päev. Ma ei ole neid kõiki algusest peale päris järjest teinud, aga viimased u 10+ on küll järjest. Iga päev. Ja mulle meeldib. Mõnusalt mitmekülgsed ja pinget pakkuvad. Nii et kui kedagi huvitab jooga, siis soovitan seda järele tšekata.
Ma ise otsisin jupp aega kõiksugu harjutusi ja see on neist mu enda arvates kõige sobivam. Muidugi: kuidas kellelegi ja eks suuresti maitse asi.
Ühtlasi on see suuresti trennijärgse lihaste venituse eest, aga samas kahtlemata ka igas muus mõttes kasulik.

* 

Yang-'catabolic'-treening 

Loen William J. Broad'i raamatut "Jooga: Ohud ja võimalused" (originaalis: The Science of Yoga: The Risks and Rewards [2012]) ja minu arvates imeline raamat. Tutvustab ajalugu, purustab mitmeid müüte ja ühtlasi annab võrdlemisi põhjaliku ülevaate joogaharjutustest, nende mõjust, võimalikest ohtudest ja ennekõike siiski kasuteguritest.
Näiteks üks asi on selge: räägitakse, et üldiselt on kasulik teha nädalas u paaril-kolmel korral u 20-30 minutit trenni ja just säärast trenni, mis ka võhmale ajab. Pikka aega on mitmed jooga'gurud' ja -stuudiod väitnud, et joogast täiesti piisab. 2007. ja 2010. aasta põhjalikes uuringutes aga selgus, et n-ö 'cardio' trenni aspektist võrdub keskmine jooga keskmise jalutuskäigu pingega ning tund aega säärast kulutab keskmiselt u 144 kalorit.

Nimelt on joogal tervistav toime kõrge vererõhu, luude hõrenemise, stressi ja depressiooni korral, aga selle kasutegurid ei ole peamiselt seotud hapnikutarbimisega: jooga teeb kehale ja meelele palju head, kuid ei paranda eriti või üldse mitte inimese aeroobset seisundit.
(minu enda sõnadega refereeritud raamatu leheküljelt 95) 

Pikka aega arvasin, et igasugune liigutamine, nii jooga kui trenn, paneb kehas vere liikuma ja see aitab keha varustada hapnikuga. Eks nii ju ka minu teada on, AGA mis aitab iseäranis hapnikuvarustust parandada, siis siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd 'kopsumahu suurendamises', vaid ainult ja ennekõike südametöö treenimises. Süda on lihas ja südametööd aitavad treenida harjutused ja spordialad, mis võtavad võhmale!

Kindlasti olete kuulnud nn Cooperi testist: sellest, kui kaugele jõuab inimene 12 minutiga joosta. See pärineb Kenneth H. Cooperilt 1960ndate lõpuaastaist, kes muuhulgas leiutas sõna "aeroobika".
Selle kasutegurite kohta raamatust järgnev tsitaat:

Tulemused olid jahmatavad. Kõige olulisem oli ehk see, et uuringute andmetel alandab aeroobne treening infarkti ja südamehaiguste riski, mis on arenenud maailmas peamised surma põhjused. Samuti vähendab see kalduvust diabeedile, insuldile, ülekaalule, depressioonile, dementsusele, osteoporoosile, hüpertooniale, sapikividele, divertikuliidile ning tosinale vähivormile. Ning tagatipuks aitab patsiendil toime tulla kõikevõimalike krooniliste tervisehädadega. Harvardi rahvatervise kooli epidemioloog Frank Hu kiitis aeroobse treeningu erilisi kasutegureid. Rahvatervise seisukohast nimetas ta aktiivset treeningut "ainukeseks võlurohuga võrreldavaks vahendiks".
Miks see siis nii kasulik on? Teadlased avastasid, et aktiivne treening parandab peaaegu iga inimkeha raku talitlust. Näiteks tekivad selle tagajärjel skeletilihastesse, südamesse ja ajju uued kapillaarid, mis siirendavad toitainete voolu ning eemaldavad toksiinne. Teadlased tuvastasid ka, et aeroobne treening suurendab ringlevate punaste vereliblede arvu, mis omakorda aitab kaasa hapniku transpordile. Samuti toodetakse veresoonte seintes aeroobse treeningu tagajärjel lämmastikoksiidi, mis suurendab vereringet.
(lk 78) 

Sealjuures, siiski; "hapnikutarbimine oleneb peamiselt südame, mitte kopsude tööst" (lk 76). Ja veel: "Ilmnes, et tippsportlase süda pumpab umbes poole rohkem hapnikku kui treenimata inimese oma.
Kasutegurid laienesid peaaegu kõigile, kes aktiivselt treenisid. Aja jooksul avastasid teadlased, et kolm kuud vastupidavustreeningut võis VO2 max-i tõsta 15-30 protsenti. Kahe aastaga tõusis see kuni 50 protsendi võrra" (lk 77).

Ja nõnda läks 1970ndatel jooksmine moodi.

*** 

Eks jõutreening on seal kusagil vahepeal ja siiski ennekõike yang-treeningu poolel, ja jooga on sellele heaks tasakaaluks ja lisaks. Niisiis seekord pisut valgustavat informatsiooni füüsilise treeningu ja jooga alalt. Ise ma pole kaugeltki spetsialist, vaid tohutu algaja, kuid mu meelest on see teema meeletult oluline ja põnev. Ja mulle tõesti meeldib trenni teha!


Lõpetuseks Elliotti väitel neli olulisimat venitusharjutust kaelalihastele:

Mõnus! ja Lord Gains naeratab;)

Järgmise korrani! :)


P.S. Lisakirjandust:
üks suurepärane ja põhjalik raamat füüsilise treeningu kasulikkusest on John J. Ratey Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain (2013).

Lord Gains'i ilmutus

Põhimõtteliselt. Aasta alguses ilmutas end mulle Lord Gains ja sõnastas oma pühakirja. Lühike ja kui rakendada, siis üsnagi konkreetne:

Thou shall make some gains! 
All kinds of gains. All kinds. 

Lord Gains 


Lisainfot:

Eks tulevikus tuleb ka 'mõistlikumaid' postitusi. Nii mõndagi oleks kirjutada, vaja lihtsalt leida õige hetk, et seda vähegi normaalselt kirja panna.
Seniks aga: olge tublid! :)

taasNÄGEMINE!

Eelmise postituse jätkuks: sain täide viia selle, mida tahtsin täide viia möödunud laupäeval. Teha trenni.
Ausalt, see on ülim tunne. Üks mu "kiiks" on olnud see, et ma pole sisuliselt kunagi teinud midagi välise keskkonna mõjul ja teeksin suht kõike ka (no mingit piirangud ühiskond siiski seab, eksole) siis kui elaksin nt üksikul saarel. Sama käib trenni kohta. Mulle on enam-vähem absoluutselt mõistetamatu ja sisu poolest vastumeelne see, kui tehakse miskit millegi-kellegi jaoks ja kui seda ise ei naudita. Säärane tegevus on justkui kest ilma sisuta, aga sisu on alati olulisem kui kest.

Oluline ongi teha tundega, ja isegi kui seda teha vähem või alustada vaiksemalt: hea ja jõuline emotsioon on oluline ja kõige alus ja justnimelt see määrab selle, millised reaktsioonid toimivad ajus ja kehas tervikuna - ja justnimelt see on miski, mis loob vundamendi.


*
Mõtlesin seda sõnastada ka kui omamoodi "taassündi" või "uuestisündi" (võrreldes tundega mida eelmises postituses kirjeldasin), umbes aasta eest mõtlesin sedalaadi kogemuste sõnastamise peale ja mõtlesin välja, et taasNägemine on täpsem: keegi pole iial surnud, et võiks uuesti sündida, pigem õpitakse uuesti nägema ja uue pilguga vaatama. Uuesti nägemine on ehk isegi täpsem - uue pilguga, sest iga pilk on uus kui ise tunned ja näed vaadates, et miskit on muutunud.

Lõpetuseks: Bruce Lee on endiselt üks mu eeskujusid ja sattusin sellisele videole:

Temast kumab minu arvates igal sammul läbi see enesekindlus ja jõud mis kannab sind edasi siis kui sul on selleks enesekindluseks põhjust. Iseenese ülehindamine on alati ohtlik, AGA kui oled tõepoolest tundnud ära oma tee, käinud mööda nii kuristikke kui kive, tundnud vastandeid ja õppinud tundma erinevaid pooluseid, ja oled ühel hetkel leidnud enda jaoks õige, siis pole kahtlusel enam mõtet ega asu - sellisel juhul ei anna kahtlus kunagi midagi juurde, vaid vastupidi, võtab ära.
Nagu öeldakse: see, kes usub, et ei suuda, ja see kes usub, et suudab - mõlemal on enamasti õigus!

Ja palun siin mitte valesti mõista: see pole uhkus või upsakus, vaid enesekindlus. Enesekindlus võtab rõõmuga vastu kriitikat ja "vaenlasi", et vastupanust ja oma nõrkusest õppida. Enesekindlusel pole vaenlasi, sest enesekindlus ei karda kriitikat, vaid armastab seda. Enesekindlus armastab kõike ja kõiki, on avatud ja muutub vastavalt iseenda vajadusele, samas oma sisimas jääb samaks ning teda jääb saatma teadmistahe.

Elame vaid korra, parem siis juba uskuda. Igal sammul. Pessimistid-realistid olla üldjuhul täpsemad, optimistid kipuvad tihtilugu eksima, aga justnimelt uskumine ja optimism ning sellest tulenev jõud on see, mis paneb elu särama ja lööb sädemed lõkkele. Ja tuld on tarvis, et nii mõnigi hoone võiks puruneda ja uued hooned selle najale kasvada. See uus hoone on tempel, nii kehas kui vaimus, ja justnimelt see:

  kasvatab tiivad,
  seejärel juured
  ja tõuseb lendu

sest tõeline vabadus peab saama alguse vabast vaimust, käima läbi raskustest, AGA vundament peab olema ehitatud mitte sunnist, vaid iseenda tahtest.
Seepärast on Nietzsche enda kohta öelnud, et on "heroilise natuuri vastand": ta ei pinguta, ta ongi selline - "Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi vaeva näinud - minu elus ei saa tuvastada mitte mingeid heitluse jälgi". Selline inimene on vaba. See ei tähenda allutamist või allutatust, vaid armastust; mitte vägivalda, vaid vabadust - vabat tahet iseendas liikuda sinna, kuhu jõud ja isiklik tahe suunda näitab. Õppida, kasvada, ja seejärel - kui vähegi võimalik - jagada ja anda ära nii palju kui võimalik.

Ma arvan, et see on inimeseks olemise suurim potentsiaal ja väljakutse.


**
Ning (tehes temaatikas pisut kannapööret) keda huvitab inglise-prantsuse keele iseseisev õpe, siis vaadake SIIA. Kuulsin sellest juba aasta-paar tagasi, kuid nüüd avastasin, et veebis olemas. Väidetavalt saab sellega u 200 tunni jooksul keele enam-vähem lugemistasemel ära õppida:

[...] peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa!

Mu pr keel on nii ja naa ning kui ei praktiseeri, siis kipub üht-teist kaduma. Igaljuhul olen ka selle taas kätte võtnud ja kui päris lugemistaseme juba vabamalt kätte saab, siis on edasi juba lihtsam. Õppevariante on muidugi mitmeid (nt filmid, ehk ennekõike lugemine). Kui otsida nt youtube'ist märksõnadega "learn languages fast" saab ka kahtlemata mitmeid häid nippe. Olen neid pisut uurinud, aga pole kaugeltki spetsialist. Eks ennekõike peab olema sügav huvi ja selleks aega varuma.
Siin on päris häid mõtteid.

Praegu taaskord kõik.
Järgmise korrani!

Paul Chek & Kapten Jack Sparrow!

Paul Chek ja Kapten (siinkohal suure tähega) Jack Sparrow ehk Tervis ja Chill suhtumine. Ja mida rohkemat ongi eluks tarvis?

Lugu algab sellest, et vaatasin hiljuti Kariibimere piraatide esimest osa. Kunagi olin vist midagi näinud, aga ega suurt meeles ei olnud, kuid iseendalegi üllatuseks olin sellest üsna kiiresti vaimustuses. Esimene stseen võtab mu meelest kokku selle hoiaku, mis võiks kuuluda ka siia blogisse:

ehk inglise keeli: fake it until you make it! - ja filmi lõpus on ta juba suure laeva kapten. Ja isegi kui oleks kõik nihu läinud ja poleks olnud? - suhtumine on oluline!

Kirjutasin viimati päeva planeerimisest ja sellest, et kui palju jõuab kui võtta endale natukenegi aega... tõttöelda ei pidanud ma selle tublidusega kuigi kaua vastu, AGA sain n-ö maitse suhu ja tahan uuel nädalal uuesti proovida. Midagi siiski muutus. Jubehea tunne on kui oled tubli olnud; aga on suvi ja eks puhata peab ka oskama.

***
Teiseks olen avastanud Paul Cheki mõtteid ja videokraami. Mõtlen, et ka tema raamat kuluks vist ühel päeval ära. Vist. Vist - sest tegelikult tundub see nii elementaarne, et kas selleks just raamatut tarvis on, samas mulle meeldib ta lähenemine - parajalt teaduslik ja parajalt 'vaimne' (filosoofiline, heas mõttes üldine, st universaalne) - et üht täispikka loengut kuulates pani imestama kui tark ka tegelikult on, ja mulle tundub, et isegi mitte uudu-vuudu-new-age-"tark", aga päriselt. Et saada pisut aimu, siis:

ja

Ning küsimus sellest, et What is organic(s)? (I osa) Kokku on sellel viis osa ja kel huvi, siis ülejäänud osad peaksid sealt ilusti nähtavale tulema. Vaatasin üht loengut kus ta rääkis sel teemal, seda konkreetset miniseeriat pole veel jõudnud vaadata, aga lähiajal kindlasti vaatan. Ühesõnaga tekkis huvi, sest kõik on ju omavahel seotud: tervis, bioloogia, aga ka filosoofilisemad teemad, nt see, et mida me elult tahame.

*
Paul Chek on öelnud, et inimesed lähevad tihtilugu trenni seetõttu, et nad ei meeldi endale ja tahavad seetõttu ennast muuta, aga tegelikult peaks olema vastupidi: mine trenni seepärast, et sa meeldid endale ja tahad end juba praegu arendada!
Sõna to exercise (võrdle sõnaga exorciser, ehkki ma ei tea kas need sõnad on omavahel etümoloogiliselt seotud või mitte), millegi "ära võtmine" peaks olema mitte "working out", vaid "working in". Seal on tegelikult mu meelest teatav erinevus, suhtumise erinevus, ja see on mu meelest nii-nii oluline ja muudab suures osas hoiakut. Esimesel juhul sa näed vaeva, teisel juhul sa naudid!

Ühe sõbrannaga kunagi jalutades rääkisime sellistest asjadest ja vist enamus või paljud inimesed lähtuvad iseenda kujundamisel Teiste arvamusest. Minul on ausalt öeldes peaaegu kogu aeg suht savi olnud ja kui miskit teen, siis teeksin seda ka siis kui nt üksikul saarel oleksin ja keegi mind ei näeks. Muidugi peab teataval määral teistega arvestama ja kontekst on see, mis meid ALATI kujundab, aga kõige olulisem peaks tulema siiski sisemusest, mitte sellest, et teistele meeldida. Meeldima pead ju ikka ennekõike iseendale, eksole, ja siis juba kõik muu...:)

*
Kõik pole alati ilus ja lilleline olnud, aga eile õhtul tuli selline mõnus tunne, et isegi kui elu peaks mingil põhjusel ****e minema, siis vähemalt olen elanud omaenda kirgedest ja tahtest lähtudes ja see on ausalt öeldes paganama hea tunne! Pisut käänuline rada, aga HUVITAV!

Järgmise korrani ja olge terved!
:)
(katsun edaspidi natuke sisukamate postituste juurde tagasi pöörduda, viimasel ajal olen kajastanud lihtsalt päevamõtteid, aga eks see ju olegi blogi mõte, et panna kirja seda, mis parasjagu mõtteis...)

Trenniga alustamine ja trenni kasulikkus

Seekord tuleb lühem postitus, aga tahtsin viidata paarile videole mis peaksid inspireerima trenni tegema. Uskuge mind, see võib muuta elu ja: ärge mõelge, vaid proovige järele, päriselt:)

Kel on raskusi alustamisega, siis:

Ja inspiratsiooniks - 50 põhjust miks enda liigutamine on sisuliselt igas mõttes kasulik:

Mul endal võttis ju sisuliselt mitu aastat aega kui leidisin kõige muu (õppimise-töö) kõrvalt aega regulaarsemalt trenniga alustada, ja siiani on sisse tekkinud pikemaid pause (praegu jälle päris stabiilselt joonel:)). Ma ise pole end selleks kunagi sundinud ja kui olen teinud, siis naudinguga. Üha suurema naudinguga:)
Eelmises postituses rääkisin füüsilise trenni n-ö vaimsest aspektist - see ongi minu meelest põhiline. Aga kusagilt peab ju alustama, eksole:) Kusjuures pikka aega (st mitu-mitu kuud) oli probleemiks iseeda jaoks treeningukava koostamine ja erinevate harjutuste proovimine, et mida, kuidas, jne... sest tahaks ikka kogu kehale ja nii ilma kava ja plaanita tundus ka kuidagi poolik. Mike'i kanalist panin aga harjutused kokku, neid on u 12-15 erinevat, mida nüüd aeg-ajalt teen ja mille järjekorda enda jaoks kohandan. Jupp aega hiljem avastasin Elliott Hulse'i kanali, mis nüüd tasapisi taasalustab. Väga esmamuljena jättis E. Hulse kuidagi ülbe mulje, kuid see on näide sellest kuidas esmamulje võib petta, nüüd on mul aga tohutu respekt tüübi vastu ja minu arvates räägib keskelt läbi vägagi õiget juttu (olen teda siin mõnes kohas ka tsiteerinud).
Jooksmisega on ehk asjad pisut lihtsamad ja tegelikult leian, et sellest on kõige parem ja lihtsam alustada. Mu esimene teadlik jooksukogemus (möödunud suvel) oli lihtsalt super! Siiani käin aeg-ajalt jooksmas ja tahaks rohkem käia, kuid jõutreening on rohkem meeldima hakanud. Jooksu ma muidugi väga ei oska kommenteerida, sest pole sellega alustamist ja jooksmise 'naha vahele saamist' (kui sellist ilusat väljendit kasutada) ise kogenud, aga mu parim sõbranna on juba paar-kolm aastat kirglik jooksja ja saan aru milline võlu on jooksutreeningul, eks ka higi ja pisaraid (nt maraton:)). Aga inimene ongi ju selleks, et maailma ja iseennast ja iseenda piire avastada, nii et...

Kuigi ega ma teab-mis üleinimene ka pole (nagu selle blogi teises postituses neid inimtüüpe enda jaoks määratlesin); tundub, et heal juhul vist kusagil selle teise ja kolmanda tüübi vahel. Eks igaühel meist ole igasuguseid hetki. Tõttöelda eile õhtul/öösel tuli suht "kass" peale. Läksin magama. Hommikul ka natuke. AGA - nüüd oli ju kolm päeva trennist pausi ja tundsin, kuidas keha tahab puhata - sellegipoolest tuli tahtmine end liigutada ja tegin eelnevalt mainitud Mike'i videodest kaasa selle video esimese n-ö seti ja seejärel selle 10 Minute Workout Challenge'i. Kokku u 20 minutit parajat liikumist, tõttöelda võttis lõpuks päris võhmale ja higi voolama (eriti see viimane; seda videot vaadata on muidugi lihtne, proovige aga ise kaasa teha!:D), õnneks suutsin ilusti Mike'iga sammu pidada.
Pagan, aga pärast seda oli/on kohe palju parem tunne! Kusagilt lugesin, et trenn on justkui looduslik antidepressant; ja mitte ainult, see lihtsalt mõjubki hästi - see mitte ainult ei ravi, vaid teeb terve veel tervemaks!
:)

Vot sellised mõtted. Eks näis millest järgmine kord kirjutan. Võib-olla tuleb nüüd pisut pausi. Mõtteid iseenesest jätkub ja usun ja loodan, et järgmine postitus tuleb sisukam. Mõtlen, et võiks siia mingeid teemakohaseid pilte ka panna. Kas just endast, aga üleüldiselt. Suvi ju tulemas ja loodus tärkab ja kasvab...

Avastagem oma ümbrust, tundkem huvi maailma-asjade vastu - nii kasvame ja areneme ka meie! :)

Bruce Lee: Be water, my friend.

Kindlasti teate seda lõiku/tsitaati:

Empty your mind, be formless. Shapeless, like water. If you put water into a cup, it becomes the cup. You put water into a bottle and it becomes the bottle. You put it in a teapot, it becomes the teapot. Now, water can flow or it can crash. Be water, my friend.

* teooria * 

Täna tahan kirjutada trennist rohkem "spirituaalses" ehk vaimses tähenduses.
Aastate eest käisin muuhulgas u pool aastat tantsimas, DanceAct tantsustuudios, igal reedel u 1,5 tundi järjest. Hiljem ja enne seda olin põhiliselt fännanud justnimelt seltskonnatantse, kuid vahelduse mõttes oli see midagi uut, midagi muud, ja ma tundsin, kuidas selle poole aastaga minus miski muutus: samm muutus kergemaks ja hakkasin end oma kehas kuidagi teisiti tunnetama. Parim sõna seda kirjeldamaks on minu arvates "vabadus". Sain aimu ja kujutasin ette kuidas võiksid tunda või tunnevad end need, kes suudavad meeletult hästi painduda, kes oskavad nt saltosid teha, jne. See: füüsiline vabadus end liigutada - see on imeline!
Nüüd olen hakanud seda enda jaoks üha enam (taas)avastama ja Bruce Lee oli/on minu jaoks selle üks ülim kehastus: füüsiline tugevus, sitkus, painduvus, aga ka vaimne tarkus = Bruce Lee!
Muuseas, Bruce Leest ilmus hiljuti üks päris huvitav film pealkirjaga I am Bruce Lee (2012) - see film võtab hästi kokku nii Bruce Lee elu, isiksuse kui ka filosoofia.

Tugevus ei ole mu meelest mitte ainult füüsiline tugevus, vaid igasugune - ka ja ennekõike vaimne - tugevus. Nõustun Elliott Hulse'iga kui ta oma raamatus "The Four Layers of Strength" kirjutab järgmiselt:

It is my belief that true Strength is found not in the muscles, nervous system, or organs, alone, but in all of them, working together as functioning parts in the dynamic system that you are. What is more, you are only strong to the degree to which you use your strength to benefit others. 

- Elliott Hulse, "The Four Layers of Strength", lk 5.

Usun, et säärane teatav "holistlik" arvamus on juba küllalt levinud, kuid pisut teine asi on seda vähegi rohkem sügavuti tunda (ma ise alles avastan seda maailma:)) ja ise enda peal kogeda. See on umbes nagu tants. See ongi tants. Emotion in motion.

Ühest sedalaadi kogemusest tahaksingi järgnevalt pajatada.


* praktika / kogemus * 

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas 13. aprillil toimus minus mingi kummaline "nihe", heas mõttes muutus: selline teotahe ja hoiak nagu seda oma teises postituses omistasin nn "väga tugeva" inimtüübi alla. Mulle see sõna "tugevus" siiski väga ei meeldi, sest see tekitab võrdluse, et teised pole tugevad ja teiseks - kõik oleme ju vaid inimesed ja kes teab millal keegi või miski võib murduda - ei taha kedagi/midagi võrrelda ega 'ära sõnuda'. Igaljuhul see tuhin on endiselt peal ja loodan, et püsib. Hämmastav, varsti juba ligi kaks nädalat.
Niisiis tegin muuhulgas iga päev trenni. Alguses pisut vähem ja täiesti enesetunde järgi. Et üle ei pingutanud, siis juhtus nii, et trennitasin sisuliselt seitse päeva jutti (E-E) ning viimane esmaspäev oligi see imeline tunne millest ma tahan rääkida.
Kusjuures seda on üsna võimatu sõnadesse panna. Olen trenni alati nautinud ja midagi vastumeelselt pole ma kunagi teinud. Liigagi tihti saan sellest suisa teatava kaifi kätte: nt pärast mitmeid kätekõverdusi vms kui neid tehes tunnen mõnusat jõudu ja seda, kuidas hiljem keha mõnusasti suriseb, veri käib ringi... mõnus!
Tegelikult on mul umbes 12-15 erinevat harjutust mida ma teen. Kogu kehale. Ja nüüd möödunud esmaspäeval tundsin, et tahan teha natuke rohkem kui varem (E-P tegin u 15-20-40 minutit), panin taustaks muusika mängima ja olin 100% hetkes, nautisin ja tunnetasin igat liigutust... ja aeg lausa lendas kui oligi tund aega möödas. Ilmselt peab seda ise kogema. See on see, et: tunneta iseennast - see on mingis mõttes ju kõige alus.

Korraga saad aru ja tunned kui rikas on inimkeha. Iga kude, iga rakk, iga lihas - kogu see meeletult keeruline "masinavärk" mida saad ja suudad kontrollida; kõik need meeletud ja sõna otseses mõttes miljonid ühendused mis võimaldavad sul end liigutada... korraga avastad ja märkad kuivõrd imeline see on!
Jah, ilmselt peab seda ise kogema; ja olen seda ka varem kogenud ja mõelnud, kuid möödunud esmaspäeval teist moodi ja ehedamalt kui varem: aeg kadus ja jäi vaid nauding liikumisest.

Styles tend to not only separate men - because they have their own doctrines and then the doctrine became the gospel truth that you cannot change. But if you do not have a style, if you just say: Well, here I am as a human being, how can I express myself totally and completely? Now, that way you won't create a style, because style is a crystallization. That way, it's a process of continuing growth. 

Järgmisel päeval tundsin, et vajan väikest pausi ja puhkust, et keha vajab taastumist, ja nõnda on täna kolmas päev mil puhkan ja tegelen muude asjadega. Ilmselt teen täna siiski ka pisut trenni (avastasin, et Mike'il uus ligi 13. minutiline video tundub selleks liiga kutsuv, raske on vastu panna ja ilmselt proovin kaasa teha!). Tunnen, et tahan jälle end liigutada. Rohkem jooksmas võiks ka hakata käima. Põlv paistab ka olevat juba enam-vähem korras.

Seekord sellised mõtted. Tegelikult tahangi seda blogi rohkem 'vaimsematel' teemadel hoida. See kõik on ju nii-nii seotud. Õpid tundma nt ajalugu või astronoomiat (mitte astroloogiat, eksole!:D), mõistad paremini oma kohta selles universumis, Linnutee galaktika äärealal, ja suhtud ka ellu, liigutamisse ja trenni pisut teise hoiakuga, teiste mõtetega, teise - pisut terviklikuma - pilguga.

Terviklik enesetunne ongi see, miks mulle meeldib trenni teha, aga ka lugeda, õppida, avastada, jagada (kui keegi seda siia lugema satub ja kirjutatust midagi saab ja äratudmist leiab:)) - elada.

Tegelikult olen hakanud päris tantsimisest puudust tundma. Argentiina tangot tahaks kunagi proovida.


Lõpetuseks üks hea ja asjakohane tsitaat Elliott Hulse'ilt:

Don't look out so much, start looking in. We're so caught up in what we can see out here, we're so caught up in what's being measured, and we almost worship such things to such a degree that we forget to feel what's going on inside us. We forget how powerful our own machinery is. You know. Just consider the automatic nervous system and how it beats your heart without you having to beat it; how it grows a baby in a womb of a woman without her actually growing the baby. This a brilliance I invite you back to. And a state like that just sheds light on how powerful that place would be to more from. [...]
Go and experience life instead of reading about it.