täiuslikkus ja ebatäiuslikkus

Jäi silma Lion Feuchtwangeri raamat Goya. Kui ma ei eksi, siis trükitud on see aastal 1960. Ja ehkki otse trükist tulnud raamatutel on oma võlu, siis oma võlu on ka vanematel raamatutel, mille tekst trükituna näeb tihtilugu välja selline:

Selline mõnus "ebatäiuslikkuse täiuslikkus". Ausalt öeldes ei kannata ma liigset korralikkust, liigset steriilsust, "täiuslikkust" ja justnimelt armastan neid pisikesi ja tihtilugu harjumuspäraseid ning vaevumärgatavaid kõrvalekaldeid, taustaks olevat 'inimlikku müra', 'sahinat', kellegi 'sõrmejälgi' - ühesõnaga: märke inimtegevusest. Ma armastan seda - jällegi - sest see näitab, et tegu on inimestega, tahtega, püüdlusega, mitte aga masina või arvutitehnoloogiaga, kus pole tihtilugu enam jälgegi inimesest endast.
Ma ei taha siin kõlada liialt nostalgiliselt. Eks kõigel on oma võlu ja olulisus, oma aeg ja koht. Küll aga oleks mu meelest kurb, kui ühel hetkel poleks enam saadaval ühtki raamatut, kus tähed ei oleks sel moel trükitud - kus iga sõna on omamoodi erinev, kus iga täht võib olla pisut erinev, sarnanedes pisutki inimese käekirjale, näidata pisutki seda inimhinge kohalolu, ja seda isegi trükitud raamatu puhul. Imeline.