Sest inimene on see, mis ta mõtleb ja see, kes ta on oma hinges

Ausalt öeldes tuli vahepeal teatud põhjustel suht n-ö kass peale. Kuulasin Queeni laulu ja lõpuks mõjus see isegi hästi. Olen leidnud enda jaoks mõned mõtted, mis sedalaadi hetkedel olemise siiski paremaks teevad ja millest on hea kinni haarata.
Neid hetki ei juhtu viimasel ajal just tihti, aga põhjusel miks mul neid ette tuleb, siis see on vist üsna loomulik ja imelik oleks kui ei tuleks. Lõppkokkuvõttes olen nad juba sada korda läbi elanud ja hakkab neist isu täis saama, seega haaran esimesel võimalusel millegi inspireeriva järele ning leidsin need read:

Kannatused on alati valede mõtete tagajärg. See viitab sellele, et inimene pole iseendaga ega oma olemuse seadusega harmoonias. Kannatuse ainus ja ülim kasu on puhastumine - põletada kõik see, mis on kasutu ja ebapuhas. Puhtal inimesel pole kannatusi. Kulda pole ju mõtet enam puhastada pärast seda, kui temast on kõik jääkained kõrvaldatud, ning täielikult puhas ja valgustatud olend ei saa kannatada.  

(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 48) 

Viimasel ajal tunnen mingit jaburat missioonitunnet, et... no näiteks seda raamatukest kirjutada (olen seda vist mõned kuud tagasi maininud), sest on tunne, et saaksin sellega hakkama ja et mul oleks omalt poolt midagi öelda ja anda, et ideaaljuhul inimesi inspireerida.

Lõpetuseks sama mõte, pisut teiste sõnadega:

Inimene on oma mõtete tagajärg ja justnimelt see ongi inimese enda seisukohalt kõige olulisem. Laiemas plaanis on aga veelgi olulisem laieneda ja kasvada üle iseenda piiride—ja seda nii ruumilises, ajalises, füüsilises, kui ka vaimses mõttes. 

- taipan seda üha enam kui teatud hetkedel õnnestub end "positiivseks mõelda". Aga, jah, eks me kõik oleme inimesed ja teatav nõrkus on mu meelest loomulik. Vahel isegi ilus. Aga oma keset ei tohi kaotada, sest igaühel on meil kasvõi oma lähedastele miskit anda, ja seda enam kui on vahel raske.


***
Ja veel:

Inimesest saab inimene alles siis, kui ta lõpetab virisemise ja sõimamise ning hakkab otsima tema elu reguleerivat varjatud õiglust. Ja sedamööda, kuidas ta meeled kohanevad selle reguleeriva faktoriga, lakkab ta süüdistamast teisi oma olukorra põhjustajatena ning ehitab end üles tugevates ja üllastes mõtetes; ta lakkab oludega  võitlemast ning hakkab neid kasutama kui tuge kiiremate edusammude heaks ning vahendina, mille abil avastada temas endas peituvad varjatud väed ja võimalused.
(James Allen; Nii, nagu inimene mõtleb; lk 51) 

Ühesõnaga: