Järgmine pisut sisukam postitus tuleb ehk nädala lõpu poole või järgmisel nädalal, enne seda sõidan aga Hiiumaale vanematele külla ja seal ma tõenäoliselt väga arvuti taha ei kipu.
Üks asi mida ma Hiiumaal teha tahan (lisaks sellele, et saan sealt endale ilmselt mikseri/blenderi kaasa:)) on nn astrofotograafia. Tähtede pildistamine. Avastasin selle valdkonna u aasta eest; ja nõnda olen u aasta aega püüdnud meie Linnutee galaktikat pildile saada, kuid siiani pole see kuigi efektiivselt õnnestunud (linnas teatavasti liigne valgusmüra, jne). Eks näis kas ja kuidas Hiiumaal sellega läheb. Ma arvan, et ühel heal päeval see õnnestub. VÄGA tahaks ka Andromeeda galaktikat pildile saada - meile lähim galatika, liigub muuseas meie suunas ja "põrkub" meie galaktikaga kokku u 3-4 miljardi aasta pärast. Astronoomia on mu meelest meeletult huvitav valdkond. Ja kes huvi või kes pole sellele varem väga mõelnud, siis soovitan nime: Neil deGrasse Tyson. Temalt ilmus hiljuti uus versioon sarjast nimega "Cosmos" (algne versioon legendaarse Carl Sagani poolt).
Facinating stuff!
Aga see selleks. Millest täna kirjutada? Paar-kolm mõtet.
*
Sattusin täna audioversioonis kuulama Robert Greene'i raamatut "Mastery" (2013). Ma pole/polnud varem sedalaadi mõtetele mõelnud ja olen siiani osaliselt skeptiline, kõlab nagu liigne eneseabi blablabla (sisuliselt leian: kui inimesel ON tahet ja motivatsiooni, siis on, kui ei ole, siis ei õnnestu seda naljalt ka tekitada - või... ehk siiski?), kuid tundub, et oma iva neis raamatutes ju on. "Mastery" tundub siiski võrdlemisi huvitav. Poest paberkujul ostma ei kipuks, aga kui aega juhtub olema, siis kõige muu kõrvalt täitsa kuulatav. Miski, millele ma varem polnud mõelnud, on inimese evolutsioonist ja anatoomiast pärinev tähelepanu, mis on inimesele loomuomane ja mida Robert Geene kirjeldab järgmiselt (nüüd tuleb päris pikk tsitaat; raamatust lk 6-7):
Our dominance, our mastery does not stem from our hands but from our brains, from our fashioning the mind into the most powerful instrument known in nature - far more powerful than any claw. And at the root of this mental transformation are two simple biological traits—the visual and the social—that primitive humans leveraged into power.
Our earliest ancestors were descended from primates who thrived for millions of years in a treetop environment, and who in the process had evolved one of the most remarkable visual systems in nature. To move quickly and efficiently in such a world, they developed extremely sophisticated eye and muscle coordination. Their eyes slowly evolved into a full-frontal position on the face, giving them binocular, stereoscopic vision.
This system provides the brain a highly accurate three-dimensional and detailed perspective, but is rather narrow. Animals that possess such vision — as opposed to eyes on the side or half side — are generally efficient predators like owls or cats. They use this powerful sight to home in on prey in the distance. Tree-living primates evolved this vision for a different purpose — to navigate branches, and to spot fruits, berries, and insects with greater effectiveness. They also evolved elaborate color vision.
[...]
In the treetops, this powerful vision was built for speed—seeing and reacting quickly. On the open grassland, it was the opposite. Safety and finding food relied upon slow, patient observation of the environment, on the ability to pick out details and focus on what they might mean. Our ancestors’ survival depended on the intensity of their attention. The longer and harder they looked, the more they could distinguish between an opportunity and a danger. If they simply scanned the horizon quickly they could see a lot more, but this would overload the mind with information — too many details for such sharp vision. The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus.
Animals are locked in a perpetual present. They can learn from recent events, but they are easily distracted by what is in front of their eyes. Slowly, over a great period of time, our ancestors overcame this basic animal weakness. By looking long enough at any object and refusing to be distracted — even for a few seconds — they could momentarily detach themselves from their immediate surroundings. In this way they could notice patterns, make generalizations, and think ahead. They had the mental distance to think and reflect, even on the smallest scale.
These early humans evolved the ability to detach and think as their primary advantage in the struggle to avoid predators and find food. It connected them to a reality other animals could not access. Thinking on this level was the single greatest turning point in all of evolution—the emergence of the conscious, reasoning mind.
Võtmelause on ehk see: "The human visual system is not built for scanning, as a cow’s is, but for depth of focus." Mm. Hmm. Ei oskagi seda täpsemalt kommenteerida, kuid mu meelest huvitav teema ja paneb mõtlema (kas ja kuivõrd sõltub/sõltuvad ja käivad kokku erinevad evolutsiooni jooksul välja arenenud aspektid: aju suurus, sotsiaalsus, silmade asend, jne).
SAMAS olen lugenud pisut ja pigem vastupidist (Nicholas Carr "The Shallows" - suurepärane raamat!): jah, inimese võime ühele asjale keskenduda on midagi imeliselt inimlikku, kuid see on ühtlasi äärmiselt ebaloomulik ja võtab aastaid-aastaid, et õppida ja harjutada. Inimesed on loomult "kütid-korilased" kes on harjunud olema pidevalt liikumises, pikem keskendumisvõime ühele asjale tekkis alles siis kui inimesed õppisid lugema, seda eriti trükipressi leiutamise ajal 15. sajandi Euroopas.
Mõelgem kui "ebaloomulikult raske" on lugemine-kirjutamine, inimene õpib seda terve elu ja tihtilugu ka siis ei saa seda päris selgeks (täiskasvanute tekstid vajavad palju töötlemist-toimetamist); samal ajal pole palju vaja, et me tähelepanu ekslema läheks: interneti vilkuvad aknad ja üldse kaasaegne infotehnoloogia segab meeletult keskendumisvõimet (katsuge vaid nt internetist pikemalt üht teksti lugeda ilma, et vahepeal sinna-tänna klikiksite, jne)... Nicholas Carr läheb koguni nii kaugele ja väidab, et internet ja vilkuv multimeedia teeb inimesi sisuliselt rumalamaks.
Ise arvan, et nii ja naa, ehkki siiani kumab kõrvus ühe õppejõu mõte ja ütlus, et u 1997. aasta paiku polnud õpilaste/üliõpilastega probleemi, kuid viimastel aastatel ei suudeta isegi kõige lihtsamaid tekste enam vähegi sügavuti mõista. Ja mõelgem neile lastele, kes kogu selle n-ö "katkestatuse" keskel maast ja madalast üles kasvavad. Olen üldiselt optimistlik ja ei välista, et muretsemiseks pole põhjust [kunagi kardeti nt kirjutamist (Sokrates/Platon: kaotab mälu); hiljem trükipressi (muudab teksti labaseks); televiisort-raadiot (inimesed ei loe enam) jne, kuid need hirmud on olnud võrdlemisi põhjendamatud], samas - nagu ütleb psühhiaater Iain McGilchrist - koos industriaalrevolutsiooniga ja eriti kaasajal on sisuliselt tekkinud ja süvenenud selline haigus nagu skisofreenia: inimestel puudub vaimne võime näha tervikut ja terviklikkust, ühtlasi iseendasse vaadata, sügavuti mõelda, jne.
- aga okei, see kõik on täiesti omaette teema.
Nii ehk naa ja asja iva: mu meelest mõtlemapanev, nii heas kui halvas mõttes - ja eks ole ju huvitav (!?).
*
Hehe, ja veel seoses ajuga. Selline tegelane nagu Stefan Molyneux nimetas ühes vestluses Elliott Hulse'iga inimese aju nõnda: "the post-monkey beta expansion pack", mis viitab asjaolule, et: Inimlik aju on evolutsiooniliselt vanem kui keha ja pole kaugeltki kohanenud kaasaja tingimustele ja tegu on sisuliselt "ahvile kuuluva beta versioonis expansion pack'iga" (lõik videos: 32-33 min). Päris osav sõnastus mu meelest:D
Ja veel: võrdlus inimese närvisüsteemi ja nt lille või taimega. Kaasajal ja ka ajaloo jooksul on küllaltki levinud mõte eristada omavahel keha ja vaimu, kusjuures vaim on alati kõige olulisem, keha aga jäänud vaimu varju. Jah, ka mina pean vaimu kehast olulisemaks, AGA siiski tuleks meeles pidada, et ka keha ON oluline ja tihtilugu terve vaimu alus: kui sul on tervis korrast ära, siis on ju tihtilugu meeletult keeruline ka mõistust ja vaimu tervena hoida!
Võrdlus lille või taimega: aju nähakse justkui õiena ja sellest võrsuvat vart ja juuri justkui millenagi, mis on pelgalt vahend ning oma sügavuses midagi räpast ja mullast. Tegelikult aga: aju ja vaim VAJAB keha ja närvisüsteemi ning SÕLTUB kehast ja närvisüsteemist, et saada toitu, kasvada ja õitseda:
*
Järgmises postituses - juhul kui mul ei õnnestu järgmise postitusena nt head Linnutee pilti saada ja seda siia üles riputada:) - tahaks kirjutada teemal "inimvõimete piiridel". Nimelt sattusin minu arvates päris huvitavatele uurimustele selle kohta, kuidas võib teadvusega keha ära petta ja panna keha sisuliselt üleinimlikke asju tegema. Mõelgem kasvõi paanikaolukorras käitumisele, kuidas inimesed on valu ja hirmu tundmata omanud tohutut jõudu!
Aga neist teemadest juba järgmine kord, see vajab pisut pikemat aega, et neid kirja panna, kuid märksõnadeks võiksid olla: hullumeelseim spordiala; hullumeelsus; hallutsinatsioonid; hüpnotiseerimine; platseebo efekt; aju petmine (nt sportimise ajal vaid maitsed ergutavat jooki ja sülitad kohe välja, seda tarvitamata, ja keha saab ainuüksi juba sellest energiat juurde. toitainet reaalselt tarvitamata) - need on teemad millest tahaks järgmises postituses pisut pikemalt kirjutada. Aga eks näis kuidas kujuneb. Lõpetuseks üks mu meelest päris hea video ja läheb ju ka teemasse:
The Transcendent Rep:
tran-scend-ent rep
/tran'sendent/ /rep/ noun
An exercise repetition taken beyond physical exhaustion, with the purpose of gaining a form of mental and spiritual strength found only in self transcendence.
Eks näis milline järgmine postitus tuleb, praegu aga sellised mõtted.
Seniks aga: ilusat kevadet!
:)
No comments:
Post a Comment