Thursday, April 23, 2015

Bruce Lee: Be water, my friend.

Kindlasti teate seda lõiku/tsitaati:
Empty your mind, be formless. Shapeless, like water. If you put water into a cup, it becomes the cup. You put water into a bottle and it becomes the bottle. You put it in a teapot, it becomes the teapot. Now, water can flow or it can crash. Be water, my friend.

* teooria * 

Täna tahan kirjutada trennist rohkem "spirituaalses" ehk vaimses tähenduses.
Aastate eest käisin muuhulgas u pool aastat tantsimas, DanceAct tantsustuudios, igal reedel u 1,5 tundi järjest. Hiljem ja enne seda olin põhiliselt fännanud justnimelt seltskonnatantse, kuid vahelduse mõttes oli see midagi uut, midagi muud, ja ma tundsin, kuidas selle poole aastaga minus miski muutus: samm muutus kergemaks ja hakkasin end oma kehas kuidagi teisiti tunnetama. Parim sõna seda kirjeldamaks on minu arvates "vabadus". Sain aimu ja kujutasin ette kuidas võiksid tunda või tunnevad end need, kes suudavad meeletult hästi painduda, kes oskavad nt saltosid teha, jne. See: füüsiline vabadus end liigutada - see on imeline!
Nüüd olen hakanud seda enda jaoks üha enam (taas)avastama ja Bruce Lee oli/on minu jaoks selle üks ülim kehastus: füüsiline tugevus, sitkus, painduvus, aga ka vaimne tarkus = Bruce Lee!
Muuseas, Bruce Leest ilmus hiljuti üks päris huvitav film pealkirjaga I am Bruce Lee (2012) - see film võtab hästi kokku nii Bruce Lee elu, isiksuse kui ka filosoofia.

Tugevus ei ole mu meelest mitte ainult füüsiline tugevus, vaid igasugune - ka ja ennekõike vaimne - tugevus. Nõustun Elliott Hulse'iga kui ta oma raamatus "The Four Layers of Strength" kirjutab järgmiselt:
It is my belief that true Strength is found not in the muscles, nervous system, or organs, alone, but in all of them, working together as functioning parts in the dynamic system that you are. What is more, you are only strong to the degree to which you use your strength to benefit others. 
- Elliott Hulse, "The Four Layers of Strength", lk 5.

Usun, et säärane teatav "holistlik" arvamus on juba küllalt levinud, kuid pisut teine asi on seda vähegi rohkem sügavuti tunda (ma ise alles avastan seda maailma:)) ja ise enda peal kogeda. See on umbes nagu tants. See ongi tants. Emotion in motion.














Ühest sedalaadi kogemusest tahaksingi järgnevalt pajatada.


* praktika / kogemus * 

Eelmises postituses kirjutasin sellest, kuidas 13. aprillil toimus minus mingi kummaline "nihe", heas mõttes muutus: selline teotahe ja hoiak nagu seda oma teises postituses omistasin nn "väga tugeva" inimtüübi alla. Mulle see sõna "tugevus" siiski väga ei meeldi, sest see tekitab võrdluse, et teised pole tugevad ja teiseks - kõik oleme ju vaid inimesed ja kes teab millal keegi või miski võib murduda - ei taha kedagi/midagi võrrelda ega 'ära sõnuda'. Igaljuhul see tuhin on endiselt peal ja loodan, et püsib. Hämmastav, varsti juba ligi kaks nädalat.
Niisiis tegin muuhulgas iga päev trenni. Alguses pisut vähem ja täiesti enesetunde järgi. Et üle ei pingutanud, siis juhtus nii, et trennitasin sisuliselt seitse päeva jutti (E-E) ning viimane esmaspäev oligi see imeline tunne millest ma tahan rääkida.
Kusjuures seda on üsna võimatu sõnadesse panna. Olen trenni alati nautinud ja midagi vastumeelselt pole ma kunagi teinud. Liigagi tihti saan sellest suisa teatava kaifi kätte: nt pärast mitmeid kätekõverdusi vms kui neid tehes tunnen mõnusat jõudu ja seda, kuidas hiljem keha mõnusasti suriseb, veri käib ringi... mõnus!
Tegelikult on mul umbes 12-15 erinevat harjutust mida ma teen. Kogu kehale. Ja nüüd möödunud esmaspäeval tundsin, et tahan teha natuke rohkem kui varem (E-P tegin u 15-20-40 minutit), panin taustaks muusika mängima ja olin 100% hetkes, nautisin ja tunnetasin igat liigutust... ja aeg lausa lendas kui oligi tund aega möödas. Ilmselt peab seda ise kogema. See on see, et: tunneta iseennast - see on mingis mõttes ju kõige alus.


Korraga saad aru ja tunned kui rikas on inimkeha. Iga kude, iga rakk, iga lihas - kogu see meeletult keeruline "masinavärk" mida saad ja suudad kontrollida; kõik need meeletud ja sõna otseses mõttes miljonid ühendused mis võimaldavad sul end liigutada... korraga avastad ja märkad kuivõrd imeline see on!
Jah, ilmselt peab seda ise kogema; ja olen seda ka varem kogenud ja mõelnud, kuid möödunud esmaspäeval teist moodi ja ehedamalt kui varem: aeg kadus ja jäi vaid nauding liikumisest.
Styles tend to not only separate men - because they have their own doctrines and then the doctrine became the gospel truth that you cannot change. But if you do not have a style, if you just say: Well, here I am as a human being, how can I express myself totally and completely? Now, that way you won't create a style, because style is a crystallization. That way, it's a process of continuing growth. 

Järgmisel päeval tundsin, et vajan väikest pausi ja puhkust, et keha vajab taastumist, ja nõnda on täna kolmas päev mil puhkan ja tegelen muude asjadega. Ilmselt teen täna siiski ka pisut trenni (avastasin, et Mike'il uus ligi 13. minutiline video tundub selleks liiga kutsuv, raske on vastu panna ja ilmselt proovin kaasa teha!). Tunnen, et tahan jälle end liigutada. Rohkem jooksmas võiks ka hakata käima. Põlv paistab ka olevat juba enam-vähem korras.

Seekord sellised mõtted. Tegelikult tahangi seda blogi rohkem 'vaimsematel' teemadel hoida. See kõik on ju nii-nii seotud. Õpid tundma nt ajalugu või astronoomiat (mitte astroloogiat, eksole!:D), mõistad paremini oma kohta selles universumis, Linnutee galaktika äärealal, ja suhtud ka ellu, liigutamisse ja trenni pisut teise hoiakuga, teiste mõtetega, teise - pisut terviklikuma - pilguga.

Terviklik enesetunne ongi see, miks mulle meeldib trenni teha, aga ka lugeda, õppida, avastada, jagada (kui keegi seda siia lugema satub ja kirjutatust midagi saab ja äratudmist leiab:)) - elada.

Tegelikult olen hakanud päris tantsimisest puudust tundma. Argentiina tangot tahaks kunagi proovida.


Lõpetuseks üks hea ja asjakohane tsitaat Elliott Hulse'ilt:
Don't look out so much, start looking in. We're so caught up in what we can see out here, we're so caught up in what's being measured, and we almost worship such things to such a degree that we forget to feel what's going on inside us. We forget how powerful our own machinery is. You know. Just consider the automatic nervous system and how it beats your heart without you having to beat it; how it grows a baby in a womb of a woman without her actually growing the baby. This a brilliance I invite you back to. And a state like that just sheds light on how powerful that place would be to more from. [...]
Go and experience life instead of reading about it. 

No comments:

Post a Comment