- Ja see on imeline tunne!
Mõtle, ühel hetkel oled nt 40-50+ aastane ja keha pole ehk enam see mis varem. Samm pole nii kerge, painduvus pole enam nii hea. Leian, et üks parimaid asju mis sinuga juhtuda saab on see kui noorena avastad liikumise mõnu!
Eile õhtul andis selg edast pisut tunda. Olin eelmisel päeval pisut üle pingutanud. Hoogu sattudes on seda teinekord lihtne teha, eriti kui alustad või taasalustad trenniga (oma ESIMESEST teadlikust jooksukogemusest kirjutan pikemalt mõnes teises postituses - see oli imeline tunne!).
Ja siis - hetkel mil tunned, et keha on kannatada saanud - tunned ja saad aru, et milline MÕNU on tegelikult trenni teha ja teada ja tunda, et oled täis elujõudu, vitaalsust, et oled vormis ja jaksad!
Tegin mõned siit-sealt õpitud painutusharjutused ja see on hämmastav KUI palju parem korraga hakkas. Nüüd - järgmisel päeval - tundub jälle kõik korras olevat:)
Korraga tundub inimkeha nii põnev, justkui täiesti uus maailm mida avastada - nii toitumise kui liigutamise osas. Põnev, kas pole!?!
Olen sedalaadi mõtteid ka varem mõelnud ja tundnud, kuid see keha-teema hakkab minusse üha enam süvenema. See on vist see, et kui u 7+ aastat ülikoolis jutti õppida ja siis korraga hakkad kehale rohkem tähelepanu pöörama, seda erinevate nurkade alt samm-sammult avastama, siis mõtled, et... vau: I have a whole body to develop and to explore!
Samm-sammult, kombata ja avastada keha piire, ja korraga märkad: SINUST ON SAANUD UUS INIMENE!
Ja mitte ainult trenni, vaid ehk isegi ennekõike intellektuaalses mõttes olen üha enam hakanud arvama ja ka oma elus rakendama mõtet:
See tuleb juba kuidagi... loomulikult; milleks magada maha elu, sest magada jõuab ju alati, tõeliselt elada aga mitte!
No comments:
Post a Comment