Ilu. (I osa esimese peatüki algus)

Sellele eelneb u 55 sissejuhatava teksti mustandit, aga põhilise osa algus peaks algama umbes nõnda (ja rohkem mul hetkel kirjas pole - ja ma ei tea, kas ja kuivõrd loetav seegi siin on):

P.S. See on kummaline, milline kriitikameel hakkab endal seda lugedes tööle. Ma ei tea, ehk see on halb, ehk see on hea (kui sellele neutraalselt mõelda), kuid mul on kuidagi raske seda vaadata ja üle lugeda. 

Võtsin täna Kafka päevikud ette ja seal alguses on selline rida: 

Mu kahtlused seisavad iga sõna ümber ringis, ma näen neid varem kui sõna, aga mis siis! Sõna ei näe ma üldsegi, selle mõtlen ma välja. 

Ja edasi läheb nõnda: 

See ju poleks veel suurim õnnetus, aga siis peaksin ma suutma välja mõelda sõnu, mis on suutelised seda laibalehka eemale puhuma, et see mulle ja lugejale kohe ninna ei kerkiks. (lk 22)

Mitte, et ma end Kafkaga võrdleksin, eksole! see on niigi selge. Lihtsalt mõningane äratundmine neis sõnades.