luuletus

 Olen vahepeal võrdlemisi palju kirjutanud, ja kuidas see ütlus oligi, et "palju vett on merre voolanud" (või midagi sellist), kuigi... eks kuidas võtta. 

Eilne, mida pean täitsa ülekeskmise õnnestunuks: 

Üks taasiseseisvumispäev (EMOs) (proosaluuletus)

 

Üks taasiseseisvumispäev (EMOs)

(proosaluuletus) 

1. 

Hiline suvi üllatab tihtilugu oma 

puudelt pudenenud kastanimunadega, 

paljud neist endiselt oma rohelistes-

nooruslikes 

okastega kaetud kestades. 

Korjan ühe neist üles 

ja pistan ettevaatlikult tasku. 

Lapsepõlves ja algklassides sai neist 

igasugu loomakesi meisterdatud. 

Nüüd aga tõttan tööle 

ja pool päeva hiljem (u kl 19.40) 

söögipausilt otse EMOsse, 

sest - kui olla keegi, 

kelle käimist saadab säärane kirg, 

et jalutamist asendab jooks-ja-sööst 

ja keha ja hing ei püsi kuidagi paigal, 

siis lõpuks juhtub nii mõndagi. 

2. 

Registratuurist registratuuri. (20.44)

"Vist luumurd.(?) Ma ei tea." 

Vasaku jala suur varvas - 

no ei ole ta mul enam päris sirge. 

Imestan endamisi, et lapsepõlves, 

kõigi nende kastanite vahel, 

oli väikese varba luu murd valusam. 

Võib-olla nagu lapsepõlves ju ikka 

kipub maailm olema... pisut, noh,

ülevõimendatud. 

Röntgen. 

Täitsa tore ja isegi päris huvitav. 

Uus on alati ka pisut huvitav, 

isegi kui lõpuni mitte väga tore. 

Sattusin avastama elu uue nurga alt. 

No missa muud teed kui siin juba oled. 

Ootamine. 

Järjekord. Oma kümme inimest. 

Teises nurgas kaks noor naist räägivad. 

"Tahaksin sulle õpetada ristiusu kohta." 

"Ristimise ja ristiusu kohta? ..." (21.15)

See kõlab isegi armsalt. 

Kuidagi loomulikult - nende suhtlus. 

"Kas teil on Piibel olemas?" (21.42) 

... 

Saan aru, et jutt käib Mormoni raamatust. 

Kell on 22.13. Minu number on 0142. 

Ilus number. 

Number ootetablool: 0140. 

Nüüd on kell 22.25. Ei ole enam 

eriti valus. Võin oodata küll. 

Kell näitab 22.28 ja just läks sisse see, 

kes enne mind registraruurist edasi lonkas. 

Tablool helendabki number 0141. 

Kümmekond minutit hiljem tuleb ta välja. 

Kaaslonkaja, nagu paljud siin. 

Tekib pikem paus. Suitsupaus? Söögipaus? 

Ka neil on vaja puhata. 

Valu on pisut järele andnud. Ma ei kurda. 

(23.10) 

Läbivaatusruba nr 4 ukse ette sõidab keegi 

ratastooliga, hoiab oimukohast kinni. 

Vist verine. Nüüd märkan, et ekraanil 

on kirjas iga patsiendi oodatud aeg. 

Olen järjekorras esimene. Ligi kaks tundi. 

Taustal mängib vaikne koorimuusika. Ilus. 

Bach? 

See ratastoolis mees, vist u 50ndates, 

tal on üks sõber siin, vist sõber; 

tõi talle pabereid, vist kuivatamiseks;

ja tollel sõbral käsi ja pea kinni seotud.  

Väike tume juuksetutt turritab sideme alt 

välja. Käsi on sidemes sealt kohast nagu... 

- jääb mulje, nagu nad oleksid kakelnud 

ja nüüd tohterdavad ja nunnutavad teineteist. 

Saal on vähehaaval tühjenenud, kuid 

läbivaatustoa nr 4 taga on seisak. 

Ühel hetkel maandub mu kõrvale vastasseinas 

istunud tüdruk. Selline jutukas ja elava 

iseloomuga. Hakkame rääkima. Küsin mis juhtus 

ja ta näitab mulle oma nimetissrõme: paistes 

ja lillavõitu. Ta oli süüa teinud ja tulise 

vaagna või miskit sõrme peale kukutanud. 

Töötab kohvikus ja peab järgmisel hommikul 

kell kaheksa tööl olema ja seitsme paiku ärkama. 

Kell hakkab lähenema kaheteistkümnele. 

Neiul olevat enne seda olnud 22 vigastust, 

see on vigastus nr 23. Jalgpall, korvpall, 

sõbrantsiga ühel jalgrattal sõitmine. 

Meist vasakul istub keegi noormees, 

vene aktsendiga ja hea huumorisoonega. 

Varvas. "Hei, teil on sama asi!" ütleb tüdruk. 

Tema varvas on lilla randiga - jah, see ju küll 

luumurd!? Minu varvas veidi viltu, aga muidu 

kenasti. Tüdruk vaatab ja näitab uuesti oma sõrme. 

"Pole sirge," ütleb noormees. "Oleneb mis 

nurga alt vaadata," lisan omalt poolt. Naerame. 

Pisut huumorit ei tee paha. 

Mu aeg ekraanil hakkab lähenema kolmele tunnile 

ja kell kaheteistkümnele. Seal on prioriteetsuse 

järjekorras erinevad värvid, teab neiu mu kõrval 

rääkida. Roheline, kollane ja punane oleks kõige 

kriitilisem. Enne mind on veel kolm kollast. 

Punaseid ei ole. Rohelisi on neli-viis. Toksin 

telefonis oma töökaaslasele: 

"Olen rohelisena kõige rohkem oodanud, see 3 + tundi. 

Kollased on vist olulisemad, aga nad võivad vist ka rohelisi 

vahele võtta." (23.59) 

Kiiret pole. Mõtlen lihtsalt, et pärast kolme tundi 

on ehk valusam mu varvast uuesti paika sättida? 

Aga võib-olla ka mitte. Ehk on just hea kui valu 

on taandunud. Ja tablool vilgubki minu number... 

Varvas liigesest väljas, nihkes. Nii sain aru. 

Krõks-krõks paika. Lahas. Teibiga kinni. Väljun. 

Uus röntgen. Arsti juurde tagasi. Ta vaatab ekraani. 

Probleem. 

"Probleem?" 

"Jah, siin on luutükid lahti... 

Aga see paraneb ära." 

Ütleme järjekorras ootava neiu ja noormehega 

head-aega ja et "aasta pärast näeme, sama aeg, 

sama koht!" - must huumor, loodetavasti ikka nii 

ei lähe. Loodan, et ta/nad sai/saavad 

oma sõrme ja varbad ilusti korda! 

3. 

Võib-olla ja ilmselt longin varsti siiski maale 

ja saan ootamatu üllatusena päeva alguses tee äärest 

leitud kastanimuna päris maapõue istutada.

P.S. Aitäh arstidele-õdedele! 

(20/21.08.2021) 

EMO 20.08.2021 (üks juhtum)

 

 

* 

Kes mind tunneb, see teab ka seda, et ma ei ole väga rahulik inimene selles mõttes, et kui näiteks on kusagile minna, midagi teha, siis ma tihtilugu teen seda sörkides, joostes - sest mulle lihtsalt meeldib liikuda. 

Nõnda mõtlesin täna söögipausi ajal kiiresti poest läbi käia, suviselt plätud jalas ja... nii ta läks, et komistasin trepil, suur varvas jäi kuidagi vale nurga all ja umbes tund aega hiljem leidsin end EMOst. 20.08.2021. Kusjuures otse töölt, täpsemalt maja eest tänavalt, ja isegi mitte mingilt ürituselt. 

Pidev valu, korraks isegi kätel higi ja tundus, et varvas ei ole enam päris selle nurga all nagu peaks olema, samal ajal "polnudki nii valus" (lapsepõlves murdsin väikese varba luu ja see ei olnud tore; teisalt lapsepõlves ongi tihtilugu asjad ju võimendatud). Läksin niisiis EMOsse. Taksoga. 

Umbes pool tundi registratuuris, röntgenis (kokku 2 korda, hiljem ka), pisut üle 3 tunni ootamist. Nojah, 20. august - ju seetõttu. 

Mingil hetkel oli ukse taga keegi ratastoolis mees, hoidis oimukohast kinni. Temaga oli ka keegi teine, ilmselt sõber, kel oli pea ja käsi kinni seotud. Kangesti jäi mulje, et nad olid omavahel pisut raksu läinud ja nüüd hoolitsesid ja poputasid seal teineteist. 

Ja siis oli minu kord. Juhtunust oli möödas ligi neli tundi ja varvas endiselt valutas, ehkki oluliselt vähem, sest olin oma kolm tundi paigal istunud. Kahtlustasin murdu, sest nagu öeldud, ei olnud ta mul enam "õige nurga all", kuid kohale minnes... arst tegi krõks-ja-kraks ja pani asja sõna otseses mõttes paika. Ütles, et liigesest väljas või miskit sarnast. Siis veel üks röntgen. Mingeid luutükke pidavat seal ka olema, aga et küll saab korda. Noh, loodan ja usun. Õnneks pole hirmsaim asi, mis võiks juhtuda, aga korda tahaks ikka saada! Seda enam, et olen selline ringitormaja. Ju saab. Ju saab. 

Paranemine võtab ilmselt vähemalt 3-4 nädalat ja hiljem vaja end veel mõned nädalad hoida. 

* 

Mingil hetkel istus minu kõrvale keegi naine, kes oli - kui ma õigesti mäletan - herilase käest hammustada saanud. Selline hästi elava iseloomuga ja samal ajal kärsitu. Nojah, ta ootas ühe ukse taga pisut üle tunni, ukse taga pimedus, kedagi ei olnud ega tulnud ega läinud, ja siis tunni möödudes tuli lõpuks arst ja tegi ukse lahti. Ta oli mures, et endiselt paistes ja võib-olla mõni allergia... Rääkis kohati päris huvitavaid jutte. 

Hiljem maandus minu kõrvale üks tüdruk. Selline mõnusalt jutukas ja hästi elava iseloomuga. Töötab kusagil kohvikus. Küsisin mis juhtus ja ta näitas oma sõrme: paistes. Oli süüa teinud ja tulise vaagna või miskit sõrme peale kukutanud. 

Oli pisut mures, kas tal ikka telefonis akut jätkub, et taksot tellida (8%, hiljem 7%), ja pidavat hommikul kell 7-8 kohvikus tööl olema. Pakkusin välja, et võin talle enda telefoni laenata, aga ta ütles, et lülitab telefoni välja ja ju saab hakkama. 

Tal olevat enne seda olnud 22 sidet, sh jalgpalli ja korvpalli mängimisest. Nojah. 

Üks noormees oli seal ka, kellega pisut rääkisime. Temal ka miskit varvastega viga ja tal oli päris lahe huumorisoon. Täitsa tore. Tegime hiljem veel nalja, et: kohtume aasta pärast. 

*** 

Lesingi nüüd voodis ja jalg üles tõstetud. Panin sügavkülma vett, et see jääks muutuks. Peaksin oma varvast homme (täna) aegajalt jää all hoidma. Oeh. Tüütu, aga peaasi, et korda saab. See on põhiline. 

Eks ma siis... võtan haiguslehe ja ilmselt loen ja kirjutan. Üleüldse olen viimase aasta jooksul umbes 100+ lk luuletusi kirjutanud ja paar päeva tagasi alustasin ühe uue jutuga (teised on pooleli). 

Ja lisaks tegin preili T. abiga (ta suht napsas mult telefoni) instagrami konto. Ilukirjanduse poole pealt hakkasin Draculat lugema, hirmsasti meeldib. 

luuletus(ed) ja unenäod...

 Avastasin, et ma polegi siia mõnda aega kirjutanud. Eks see olegi mul selline mitteblogi-blogi. Tegin umbes aasta eest fb-s lehekülje "Kirjutised ja luuletused kirjutusmasinal" - sinna olen aegajalt luuletusi pannud. Üks näide, mis ühele mu tuttavale väga meeldis: 

Rääkides unenägudest. Nägin täna pisut kummalist unenägu, õigemini kaht unenägu, mis üksteisele järgnesid. Esimesest on väga vähe meeles, teisest rohkem. 

Mäletan, et esimeses olin mingil hetkel ühe basseini ääres, panin jalad üle ääre basseini ja otsustasin, et vesi on siiski pisut liiga tuline, et end sinna sisse kasta. Ja mingil hetkel olin teises unenäos... 

Oli talvine aeg ja keskkond, mis meenutas Islandit. Mereäärne ala, rand oli jääs ja tuiskas ning mere ääres oli üks pisike hoone. Seal oli seina peal mingi plakat või täis kirjutatud plaan või miskit, mis mingil põhjusel pääses lahti ja lendas tuulega aknast välja. Ma olin seal millegagi ametis ja mõtlesin, et kohe-kohe püüan selle kinni ja toon sisse tagasi. Siis olingi väljas ja vaatasin, et plakat-paber lendas jäisesse vette. Mõtlesin, et ju saab selle ära kuivatatud ja kõik saab korda. Hüppasin järele. Sulpsti. Vesi oli külm. 

Ma ei mäleta, kas sain plakati kätte, kuid mäletan end justkui kõrvalt vaadates kalda poole upitamas. Tekkis hirm, et võin ära külmuda ja ära uppuda; ma isegi ei kartnud nii väga enda pärast, aga mu lähedaste pärast, kes ei oska mind kusagilt otsida ja kel ei pruugi olla õrna aimugi, kuhu ma kadusin, või kui keegi kord leiab, siis ei teata, kes see inimene on. Olin jõudnud end külmununa ülakehapidi pisut jääservale upitada ja sel hetkel mäletangi end kõrvalt vaatamas ja tunne oli täpselt elu-surma vahel kõikumises ja end kõrvalt jälgides mõtlesin, et huvitav, loodetavasti, kas jään ikka ellu... - ja siis ärkasin üles. 

Nii et selline unenägu. Huvitav, et kuum ja külm vesi ühe öö teemaks. 

kõik kordub, variatsioonidena

 

Jeanette Wintersoni "Kirg" (muljeid ja tutvustus)

 Jeanette Winterson "Kirg";

Varrak (1998); 144 lk (Punase raamatu sarjas 176 lk)

Juhuu, ma pean ütlema, et see oli nüüd üks mu parimaid lugemiselamusi üldse!

Seda raamatut on siin muidugi ka tutvustatud, aga, jah, lihtsalt suurepärane. Stiil, kus - nagu Wintersoni loomingu kohta on öeldud - proosa sulandub kokku poeesiaga. Järelsõnast loen Kätlin Kaldmaa (tõlkija, ja milline suurepärane tõlge see on!) Wintersoni kohta:

Ta peab ennast ise "kõige paremaks inglise keeles kirjutajaks nüüdisajal" ega pelga seda avalikel esinemistel valju häälega välja öelda.

Üldjuhul mulle sedalaadi hooplemised väga ei istu. Meenub stseen Witold Gombrowiczi "Päevaraamatust", kus too läks kellegi ennast täis luuletaja juurde ja üles: "Te olete puupea!" ja kui küsiti, miks too seda ütles ja kas on temalt midagi lugenud, et nii arvab, siis Witold vastas midagi selles stiilis, et "Selleks, et ta endast liiga hästi ei arvaks". Midagi sellist. Nojah. Samas: põhjendatud enesekindlus on ju alati tore.

Ja tõesti, jaa!

Umbes samal ajal lugesin läbi ka "Kivist jumalad" - see oli nii ja naa; edasi ootavad mind "Taak" ja "Sel pikal ajal" ning lehitsedes tundub eriti hea "Tuletornipidamine" ja... aga see selleks. Niisiis, kirg. "Kirg".

Jaa, see tema "Kirg" oli minu silmis lihtsalt imeline raamat. Nautisin seda otsast lõpuni ja lugesin seda raamatut teadlikult lühikeste, kuid mõnusate sõõmudega. Ja üksnes parimatel hetkedel, mil tekk oli soojalt ümber ja voodi mu külje all pehme; või kui hommikukohv oli äsja valmis saanud ja ootas eesoleva vaba päeva esimesi lonkse - siis haarasin raamatu järele, Kire järele. Patt oleks olnud toimida teisiti.

Vahel jätsin üsna suvalisest kohast pooleli, et "Kirge" kauemaks jätkuks, ja päev-paar või mõni tund hiljem jätkasin. Üheks selliseks lõiguks oli näiteks see, kui uuesti raamatu kätte võtsin ja edasi lugesin ja jõudsin taaaas-kord mõelda, kui hää see ikka on; niisiis stiilinäide:

... Järgnevad päevad veetsime oma kehasid pilgeni naudinguga täites. Igal hommikul asusime varakult teele ja lustisime kirikutes. Teiste sõnadega - Villanelle peesitas korrakski Jumala peale mõtlemata Jumala näo ja pühalugude paistel ning mina istusin trips-traps-trulli mängides trepi peal.

Me libistasime kätega üle iga sooja pinna ning neelasime endasse päikesesooja rauast ja puust ja miljonite kasside kuumalt karvkattelt.

(lk 122)

Iseäranis meeldis teine peatükk pealkirjaga "Padaemand". Mis algab nii:

On üks linn, mis on ümbritsetud veega, veest alleedega, mis käivad tänavate ja teede ja mudaga ummistatud tagateede eest, millest ainult rotid üle saavad. Kes eksib teelt, ja seda pole üldse raske teha, leiab end vastakuti sadade silmadega, mis valvavad jäänuste ja kontide räpast paleed. Kes leiab oma tee, ja seda pole üldse raske teha, võib ukseaugus vana naist kohata. Ta võib sulle saatust ennustada, näo järgi.

See on labürintide linn. Sa võid iga päev ühest ja samast kohast ühte ja samasse kohta minna ning alati erinevat teed pidi. Ja kui sa peaksidki kord sama teed minema, on see kogemata.

(lk 47)

Lisaks sellele, et poeesia sulandub kenasti proosasse, tundub mulle, et ka teatav üleloomulikkus sulandub siin reaalsusesse, aga need näited jätaksin ma lugeja enda avastada. Kuigi: ma ei ütleks siiski, et see üleloomulikkus siin otseselt "ulme" oleks, vaid pigem - kui keegi paistab mingi nurga alt surnuna, mitte-päris-elavana, siis Winterson ei tee sellest tegelasest aju-ja-verenäljas-zombit, vaid justnimelt kellegi, kelle süda on ehk ära varastatud või kusagile maha jäänud ja on nüüd sunnitud ootama, et keegi selle südame sealt talle tagasi tooks. Näiteks.

Sisu poole pealt võib raamatu kohta leida järgneva kirjelduse:

Napoleoni sõdade tormilisel ajajärgul põimuvad kahe tähelepanuväärse inimese elud. Henri on lihtne Prantsuse sõdur, kes võitleb Napoleoni armees kuulsusrikastest triumfidest kuni hävinguni Venemaal. Villanelle on punapäine Veneetsia laevniku tütar, kelle mees on maha mänginud tema südame. Paar kohtub Veneetsia karnevalide, õnnemängu ja pimeduse maailmas oma ühise saatusega.

Nonäete, tuligi mängu see süda, nii et ehk polnud mu eelnev jutt südame-teemal väga "spoilimine".

Lugesin seda raamatut täiesti n-ö nullist ja et too Henri oli mõnda aega Napoleoni kokk ja et eesti keeles ei võinud tekstist kuidagi sugu tuletada, siis arvasin alguses, et ilmselt on see teenindaja, kelle pilgu läbi raamat algab, naissoost. Seda enam, et Napoleon tollele teenindajale väga meeldis (nagu üks mees võiks meeldida ühele naisele); aga - noh, minu stereotüüpne mõtlemine, eksole, või ehk lihtsalt see, et kui pole sugu mainitud, siis ei pruugigi ju aru saada. Siis aga sain aru, et ikkagi meesoost, lugesin edasi ja...

lõpuks märkasin, et see stiil siin raamatus oli ise minu silmis mõneti ühtlaselt "naiselik", aga seda kõige paremas mõttes. Tunded, mõtisklused ja märkamised, ja oma ühtluses viisil, mis mõjus mõneti müstiliselt ja hüpnotiseerivalt, kaasahaaravalt, oma maailma kiskuvalt.

Kui mõne autori või teose puhul on dialooge lugedes väga kenasti aru saada, kes võiks olla kõneleja (nt George R.R. Martin tuleb esimesena pähe), siis siin raamatus kippusid need kõnelejad ja vaatepunktid kohati üksteisesse ära sulanduma, ja - nagu öeldud - siin teoses ja Wintersoni puhul see mulle pigem meeldis.

Lõpuks oligi tegu mõnevõrra reaalsuse piirimail kulgeva looga, mille igat lehekülge võisin tõepoolest nautida.

Vot nii. Hea!

Ma pole kindel, kas just kõik edaspidised lugemisele minevad Wintersoni raamatud mulle päris sel määral meeldivad, naudin ma neid ilmselt küll, kuid kui kõik Wintersoni sulest ilmunu kord loetud saab - no siis ma küll ei tea, mida oma eluraasukesega enam pihta hakata. Aga, noh, see oli nüüd poolnali. Imeline autor mu meelest!

Ahjaa, lisaks vaatasin hiljem, et ta oli "Kire" kirjutanud u 28 aastaselt. Uskumatu. Ai, ja et raamat mulle niivõrd meeldis, siis ma polegi vist ühegi raamatututvuse kirjutamist nõnda nautinud nagu selle kirjutamist praegu. Sõna sõnahaaval. Mõnuga.

Kirg on ilmselgelt nakkav.

(kopeerisin selle teksti fb-st Lugemise väljakutse grupist; jäädvustusena ka siia blogisse, minu enda kirjutatud, mõistagi)

jänesekõrvade hallid tipud

Ma riputasin su toa valgeid siidkardinaid täis. Julgesin seda teha, sest siis polnud see veel sinu tuba ja mul polnud midagi kaotada. Ma teadsin, et kui sa tuppa astud ja kui sa peaksid siidkardinate vahele ära eksima, siis leian su alati üles. Kummardun, näen su jalgu ja leian su üles.

„Nii hele!“ olid sa üllatunud. „Ja sile,“ kui sõrmedega üle kardina tõmbasid. Sa lükkasid aeglaselt esimese kardina eest. Seejärel järgmise. „Kui kaugele see läheb?“ küsisid sa mu käest.

Ma teadsin, aga ma ei tahtnud vastata. Teadsin vaid, et ma ei tohi sind päriselt silmist lasta.

 

*

Järgmisel hetkel olin kummargil maas ja püüdsin näha su jalgu või aimata su liikumist. Aga ma ei leidnud sind kusagilt. Jooksin edasi ja hakkasin enda eest kardinaid ära rebima. Üks kardin teise järel ja iga kardina järel ootas mind tühjus ja tühjuse järel uus kardin. Sind ei olnud. Sind ei olnud kusagil.

 

Võid aimata mu üllatust, kui lükkasin eest ära uue kardina ja kui mu teele sattus küülik. Küsisin tema käest, et kas ta on sind näinud. Ainus, mida ta öelda oskas, oli: „Jänesekõrvade hallid tipud.“ Ma ei mõistnud teda ja kui nägin, et saan oma küsimuse peale ikka ja jälle sama vastuse, otsustasin sind edasi otsida. Sumasin läbi kardinatest valge udu. 

*

Just siis, kui olin lootust kaotamas, vaatasin ma üles – sinna suunas, kuhu olid suunatud need samad jänesekõrvade hallid tipud, ja nägin sind enda suunas alla vaatamas ja naeru kihistamas.

„Anna andeks, kallis,“ ütlesid sa. „Ma ei mõelnud seda paha pärast. Anna mulle tõesti andeks. Ja ma ei tahtnud end peita. Aga su üllatus tõi mind tagasi lapsepõlve, tegi mu sammud nõnda kergeks, et ma ei raatsinud sealt kuidagi alla tulla. Näed, nüüd olen ma jälle su kõrval tagasi. Ma lihtsalt ei suutnud ära imestada su pühendumust, kui sa mind leidmata ikka otsisid ja otsisid. Mitu aastat otsisid. Ja lõpuks said vist aru, mida jänes sulle öelda tahtis.“

 

Ma ei suutnud seda uskuda, kui sa mu ees seisid ja seda kõike mulle rääkisid, aga tundsin korraga, et mulle oli kasvanud pikk habe. Habeme otsad tõid mulle kusagilt kaugusest meelde jänesekõrvade hallid tipud – sedapuhku suunatud allapoole – ja mul oli hea meel, et seisid uuesti mu ees ja et meil on veel aega. „Aitäh,“ ütlesin sulle, millele sa vastasid samaga: „Aitäh.“ 

(21.02.2021)

Kahe maailma vahel

„Mida sa teed?“

„Ma kontrollin keeret,“ ütles tüdruk. „Üle ühe meetri on see ju kindlasti.“ Tüdruk vaatas poisile otsa. „Seelikukeeret,“ täpsustas ta naeratades. „Näed.“

Poisiohtu noormees jälgis, kuidas Anni temast pisut eemal ümber iseenda ringe teha keerutas. Tuul noore neiu seelikusahinast sasis vaevumärgatavalt Markuse tumedaid juukseid.

  

Tüdruku pilk oli tõsine ja keskendunud. Ta kontrollis oma seeliku keerlemist. See kõik oli talle sel hetkel väga tähtis.

Anni võis olla heal juhul kahekümne ringis, kuid praegu tundis ta end nooremana. Palju nooremana.

Ta jälgis, et see tumesinine seelik võtaks tema ümber täpselt sujuva ringi ja et seeliku kaar liiguks õhus just parajal määral pisut üles ja seejärel pisut alla. Nagu muusika. Kuid muusikat ei olnud: oli üksnes vaikne sahin ja Markuse ainitine pilk, kui ta tüdrukut vaatas.

Markus oleks tahtnud Anniga liituda, kutsuda ta tantsule – sest mida muud see vaatepilt oligi kui üks tants – kuid ta kartis tüdruku tegevust katkestada. Markuse jaoks oli see seni üks hapramaid hetki tema elus ja ta ei tahtnud seda rikkuda. Tema ees avanes pilt ideaalsest, peaaegu kosmilisest liikumisest, mis sarnanes planeetide liikumisele – pöörlemisele ja tiirlemisele üheaegselt; ja kangas oli rõngaks Saturnile.

Anni võttis hoo maha. „Teeme nii, et mina olen Saturn ja sina oled Jupiter,“ ütles ta ja nägi sel hetkel poisi silmis pilku, mida ta ei osanud seletada.

(09.02.2021)

Sõnadest...

 Olen viimasel ajal üksjagu kirjutanud. Paar näidet eilsest ja tänasest: 

#1: 

ja #2 kui omamoodi midagi, mis võiks eelmisele järgneda: 

Olge tublid! :) 

Kuutüdruk (Sinule)

Olen vahepeal "natuke" kirjutanud (viimasel ajal peaaegu iga päev). Näiteks pühapäevast selline lühike asi: 

[siin oli üks luuletus, Sulle, aga otsustasin selle maha võtta.]

** 

P.S. Ma usun, et Sa seda ei loe, aga kui loed, siis: tihti kannan Su pluusi, vahel Su mütsi, Su veekeetja on kenasti kasutuses (aitäh!), ja kõiksugu vandenõuteooriad (kui mitte päris kõik, siis vähemalt suur-suur osa neist) on jaburad asjad!! 

luuletus

Veel üks luuletus. (sahtlisse olen neid muidugi juba üsna mitu-mitu kirjutanud; st sel aastal ja aastate peale kokku.) 

Ma üldiselt arvan, et luuletusi ei pea(ks) seletama, aga lühidalt tagamaast ja ideest: 

Selline veidi kaootiline. Ja asja mõte, et (üle)mõtlemise vahepeal või tulemusena on kusagil see sõnadeta reaalsus, see "olevikku haarav tunne", mis on kõige olulisem. 

Ja et vahepeal on sellised absurdsed 'asjad' nagu "koos korduvad korraga" - nagu wtf, eksole. 

Midagi sellist.