luuletus

Veel üks luuletus. (sahtlisse olen neid muidugi juba üsna mitu-mitu kirjutanud; st sel aastal ja aastate peale kokku.) 

Ma üldiselt arvan, et luuletusi ei pea(ks) seletama, aga lühidalt tagamaast ja ideest: 

Selline veidi kaootiline. Ja asja mõte, et (üle)mõtlemise vahepeal või tulemusena on kusagil see sõnadeta reaalsus, see "olevikku haarav tunne", mis on kõige olulisem. 

Ja et vahepeal on sellised absurdsed 'asjad' nagu "koos korduvad korraga" - nagu wtf, eksole. 

Midagi sellist.