jänesekõrvade hallid tipud

Ma riputasin su toa valgeid siidkardinaid täis. Julgesin seda teha, sest siis polnud see veel sinu tuba ja mul polnud midagi kaotada. Ma teadsin, et kui sa tuppa astud ja kui sa peaksid siidkardinate vahele ära eksima, siis leian su alati üles. Kummardun, näen su jalgu ja leian su üles.

„Nii hele!“ olid sa üllatunud. „Ja sile,“ kui sõrmedega üle kardina tõmbasid. Sa lükkasid aeglaselt esimese kardina eest. Seejärel järgmise. „Kui kaugele see läheb?“ küsisid sa mu käest.

Ma teadsin, aga ma ei tahtnud vastata. Teadsin vaid, et ma ei tohi sind päriselt silmist lasta.

 

*

Järgmisel hetkel olin kummargil maas ja püüdsin näha su jalgu või aimata su liikumist. Aga ma ei leidnud sind kusagilt. Jooksin edasi ja hakkasin enda eest kardinaid ära rebima. Üks kardin teise järel ja iga kardina järel ootas mind tühjus ja tühjuse järel uus kardin. Sind ei olnud. Sind ei olnud kusagil.

 

Võid aimata mu üllatust, kui lükkasin eest ära uue kardina ja kui mu teele sattus küülik. Küsisin tema käest, et kas ta on sind näinud. Ainus, mida ta öelda oskas, oli: „Jänesekõrvade hallid tipud.“ Ma ei mõistnud teda ja kui nägin, et saan oma küsimuse peale ikka ja jälle sama vastuse, otsustasin sind edasi otsida. Sumasin läbi kardinatest valge udu. 

*

Just siis, kui olin lootust kaotamas, vaatasin ma üles – sinna suunas, kuhu olid suunatud need samad jänesekõrvade hallid tipud, ja nägin sind enda suunas alla vaatamas ja naeru kihistamas.

„Anna andeks, kallis,“ ütlesid sa. „Ma ei mõelnud seda paha pärast. Anna mulle tõesti andeks. Ja ma ei tahtnud end peita. Aga su üllatus tõi mind tagasi lapsepõlve, tegi mu sammud nõnda kergeks, et ma ei raatsinud sealt kuidagi alla tulla. Näed, nüüd olen ma jälle su kõrval tagasi. Ma lihtsalt ei suutnud ära imestada su pühendumust, kui sa mind leidmata ikka otsisid ja otsisid. Mitu aastat otsisid. Ja lõpuks said vist aru, mida jänes sulle öelda tahtis.“

 

Ma ei suutnud seda uskuda, kui sa mu ees seisid ja seda kõike mulle rääkisid, aga tundsin korraga, et mulle oli kasvanud pikk habe. Habeme otsad tõid mulle kusagilt kaugusest meelde jänesekõrvade hallid tipud – sedapuhku suunatud allapoole – ja mul oli hea meel, et seisid uuesti mu ees ja et meil on veel aega. „Aitäh,“ ütlesin sulle, millele sa vastasid samaga: „Aitäh.“ 

(21.02.2021)