Kolm astet sisemise rahu suunas (lühidalt)

Algselt mõtlesin, et panen selle postituse peakirjaks "kolm sammu sisemise rahuni", kuid pisut järele mõeldes tundus praegune peakiri täpsem. Asi selles, et alati pole kõik nii lihtne, et vaid üks samm ja oledki päral - vahel võid ühe astme peal tammuda mitu-mitu sammu ja enamasti see ju nõnda kipubki olema.

Hämmastav, kuidas tihtilugu erinevad teemad ühel hetkel kokku satuvad. Mina kui suht ülim skeptik nimetan seda rõõmuga endiselt juhuseks (aga mine sa tea, eksole).
Aeg-ajalt loen ikka ACIM raamatut. Olen alles u 100nda lehekülje juures ja seekord sattus ette sisuliselt kolmeastmeline tee sisemise rahuni (seal oli seda teisiti sõnastatud, kind-of religioosselt, aga...) - tunnetuslik mõte on mu meelest ilus, õige ja oluline:

1. aste: ego-tegude-omamise (having) tasand 

Perhaps you think fear as well as love can be communicated; and therefore can be shared. Yet this is not so real as it may appear. Those who communicate fear are promoting attack, and attack always breaks communication, making it impossible. (lk 105) 

Therefore: To have, give all to all.

See on kõige "algelisem" tasand. Inimesi on erinevaid, kuid ma ise olen sisuliselt alati leidnud, et "andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm" (eriti poksis, eksole:D). Ma ei tea, minu meelest on see elementaarne, aga vahel tundub, et vist siiski mitte alati. Keeruline aru saada kas see kipub üldiselt nii olema või elan lihtsalt mingi mulli sees kus valdav osa inimestest on ilusad ja head:)
1. aste puudutab andmist, saamist ja omamist ennekõike tegude tasandil: sa "pead" nautima andmist ja tundma rõõmu teiste rõõmust.
Tegelikult on see punkt seotud egoga selles mõttes, et: ego projetseerib, sildistab, lukustab, defineerib ja ühtlasi sulgeb; hing/vaim (nn soul, spirit) seevastu aga avab, laieneb ja laiendab. St niipea kui me ego midagi sildistab, hindab või defineerib, niipea suleb ta selle ühtlasi ka raamidesse.
Näiteks: millest pärineb hukkamõist ja ühtlasi ka alaväärsustunne? Kui laps sünnib, siis on ta iseenesest armastusväärne, sest keegi pole teda veel defineerinud ega sildistanud. Esimene samm ongi märgata seda erinevust ego ja hinge/vaimu vahel ning seda, et igasugune omamine, määratlemine ja füüsiliste asjade andmine/saamine piirdub üldjuhul vaid selle füüsilise reaalsusega milles need asjad parasjagu asuvad. Kui sa aga annad midagi ära, siis see muutub teatud määral vaimseks ning laieneb sinust kaugemale: sellest saab idee, mida see asi endaga kaasas kannab.

Esimese astme võti: The first step in the reversal or undoing process is the undoing of the getting concept. (lk 107)
Oluline on lahti saada ahnusest ja saada aru, et laiemas plaanis ei vii ahnus ja kadedus kusagile. Inimene on sotsiaalne olend ning inimesele pakub kõige enam rõõmus isiklik (sh vaimne) areng ning jagamine ja andmine ning panustamine.


2. aste: hinge-mõtlemise (being) tasand 

Eelneva jutu lõpuks võib olla ehk pisut keeruline aru saada 1. ja 2. tasandi erinevusest, kuid nende kahe tasandi puhul ongi tegu sisuliselt ühe mündi kahe poolega, sest paratamatult oleme mõlemaga seotud - nii hinge kui egoga.

The second step [...] is a step in the direction out of conflict, since it means that alternatives have been considered, and one has been chosen as more desirable. Nevertheless, the term "more desirable" still implies that the desirable has degrees. [...] Lack of order of difficulty in miracles has not yet been accepted, because nothing is difficult that is wholly desired. To desire wholly is to create, and creating cannot be difficult [...].
(lk 108) 

Teine samm on seotud esimesega ning nende kahe järel märkad või teadvustad sa ühtäkki (kui seda veel märganud/teadvustanud pole), et miski sinus on muutunud teiseks.
Teise sammu sisuks on armastav ja hooliv suhtumine ning ideede ja eeskuju jagamine. Need on need hetked, mil tunned rõõmu kui oled kellelegi midagigi head teinud ja näed inimest naeratamas ja korraga taipad: neid hetki võiks rohkemgi olla ja tegelikult pole ju selleks palju tarvis!
See pole muidugi alati lihtne: teine samm tähendab suuresti üle saamist kõiksugu süüdistavatest ja kaitsehoiakutest, kus ego kipub end liialt õigustama, teisi ründama, oma arvamust peale suruma, midagi/kedagi liialt endale hoidma, liialt tähelepanu vajama (tähelepanu põhjuseks on raamatu Loveability järgi sisuliselt see, et sa ei armasta end piisavalt ja seega vajad iseenda armastusväärsusele väljastpoolt kinnitust). Niisiis on siinkohal tegu ühe olulise sammuga teatava vabaduse ja sisemise rahu suunas. Kui lähtud tõepoolest armastusest, siis saad aru, et sul pole midagi kaotada, ja kui keegi peaks sind ära kasutama - siis nende endi viga. Armastust andes ei jää sa kunagi millestki ilma, vaid vastupidi: sa õpid, õpetad ja arened:

Niisiis, armastage üha rohkem ja rohkem ning te muutute üha rõõmsamaks ja rõõmsamaks. Ärge muretsege selle pärast, kas teie armastusele vastatakse või mitte; see pole üldse tähtis. Armastusega kaasneb automaatselt rõõm, ükskõik, kas armastus leiab vastuarmastust või mitte; kas armastusele reageeritakse või mitte. Rõõm ongi armastuse ilu, rõõm on armastusele loomuomane, ta on armastuse loomuomane väärtus. Rõõm ei sõltu vastuarmastusest, rõõm jääb üleni teile.
(Osho; Hingepalsam; lk 67) 

Teise sammu juures muutub su olemus teiseks - tervikliku(mak)s.


3. aste: tähelepanu-tundmise-olemise tasand 

Now you must be vigilant to hold its oneness in your mind because, if you let doubt enter, you will lose awareness of its wholeness [...]. [...] The third step, then, is a statement of what you want to believe, and entails a willingness to relinquish everything else.
(ACIM; lk 111) 

Kolmas samm - nii nagu mina sellest aru saan - tähendab sisuliselt tähelepanu ja praktikat, st seda, et vastav suhtumine saab su elu osaks ning üksikutest hetkedest saab ühel hetkel see, kes sa sisemas oled. Muidugi raamatu ACIM kontekstis ma ütleks, et sealt kumab läbi teatavat religioosset... no ütleme nii, et midagi ajupesu taolist (pühendu jäägitult jne), aga mõte on mu meelest hea ja õige: õnnelikkus ja sügavam rahulolu pole midagi kättesaamatut või müstilist, vaid täiesti saavutatav. Ja kõik tuleneb sisuliselt armastusest:

To create is to love. Love extends outward simply because it cannot be contained. Being limitless it does not stop. It creates forever, but not in time.
(lk 112) 

Ja eks ole huvitav kuidas armastus võib olla teatud mõttes ajatu ja püsida edasi põlvest-põlve nt oma järglaste ja kunsti näol. Jah, ja isegi kui see kõlab tänase päeva kohta ehk liialt läägelt, siis nii ju on. Psühhiaater Iain McGilchrist, raamatu "The Master and His Emissary" autor, räägib, et romantiline armastus on midagi, millest on tänapäeval puudu ja põhjuseks on asjaolu, et liialt lähtutakse vasaku ajupoolkerakesksest mõtlemisest (kõigel peab olema oma konkreerne otstarve jne), samal ajal kui armastus ja empaatiavõime lähtub paremast ajupoolkerast.

***

Olen pisut Eckhart Tollet kuulanud/avastanud ja siin videos võtab ta mu meelest need ego jne teemad hästi kokku (intervjuuerijaks Dan Harris, raamatu "10% happier" autor:)):

Ja veel:
Inimese keha on alati siin ja praegu, meel ei ole seda kunagi; selles ongi vastuolu. Sa hingad siin ja praegu; sa ei saa hingata homme ega eile. [...] Meel tuleb olevikku tuua, sest teist aega ei ole. 
(Osho; Hingepalsam; lk 60-61)

***

Lisaks sattusin paar päeva tagasi kuulama seda E. Hulse'i suurepärast intervjuud ja seal video lõpupool räägib ta hästi kuidas on omavahel seotud naermine, nutmine ja orgasmiseisund: need kõik on oluliselt seotud seeläbi, et eeldavad täielikku vabaks laskmist (millal sa nägid kunagi kedagi tõeliselt naermas nagu lapsed naeravad, nii et kõht kõveras!?!).
Täna sattusin sirvima Osho raamatut "Hingepalsam" ning ülla-ülla, sisuliselt sama teema pealkirja all:

Mõistuse juurest südame ja nabani 

Inimese tegevus võib lähtuda kolmest keskusest: üks on peas, teine südames ja kolmas naba ümber. [...] Õige koht on veel sügavamal kui süda, see on naba juures. See on olemise keskpunkt.
[...]
Mõtlemise asemel pigem laulge; filosofeerimise asemel pigem armastage; proosa asemel lugege pigem luulet. Tantsige, imetlege loodust; mida iganes te ka ei tee, tehke seda südamega.
[...]
Niisiis, lubage endale üha enam ja enam tundeid. See on esimene samm. Pärast selle sammu astumist on järgmine samm ülilihtne. Kõigepealt, armastage - pool maast on sellega käidud. Mõistusest südamesse minek on kerge, ja veel kergem on liikuda südamest nabani.
Seal on lihtsalt olemine, puhas olemine - ilma tunnete ja mõteteta, täiesti liikumatult. See on keeristormi silm.
Kõik ülejäänud liigub: mõistus liigub, süda liigub ja keha liigub. Kõik liigub; kõik on pidevas voolamises. Ainult sinu olemise kese, naba, on liikumatu, nagu rattarummu kese.
(lk 54-56) 

Ilus, kas pole!

Tõttöelda pole ma neile kolmele aspektile niimoodi varem tähelepanu pööranud, aga viimastel päevadel on need siit-sealt päris huvitavalt kokku sattunud ja sellest ka see postitus. Ühtlasi tekkis pisut sügavam huvi seda siit-sealt ning filosoofilisest ning praktilisest aspektist lähemalt uurida - seda läbi kõiksugu kirjanduse ja miks mitte nt jooga. Eks üht-teist siit-sealt tean, aga säärast terviklikku kolmetist süsteemi teadvustasin alles eile/täna (ehk on seal veel osi? - seda ma ei tea praegu öelda).
Seda tean, et viimase osa kohta ütleb E. Hulse oma kuulsa lause, et: "Breathe into your balls":D
Ühtlasi tekkis mõte, et võiks lähikuudel tellida Paul Cheki raamatu. Esmapilgul kõlab see ehk läilalt, kuid Paul Cheki videosid uurinu ja vaadanuna (ja siiagi üht-teist linkinud) tundub, et see on tõenäoliselt midagi ülimalt sisukat ja kasulikku. Eks kui ühel päeval (tõenäoliselt üsna varsti: kuu-paari jooksul ehk) ära tellin ja kätte saan, siis teen siia tõenäoliselt ka selleteemalise postituse.

Lõpetuseks üks video, kus üht-teist mainitust omavahel seotud on (ft A. Watts & E. Hulse). Ning lisaks:
1) üks imeline, rahulik ja ilus meditatsiooni (tausta)muusika; ning
2) veel midagi ilusat ja vaheldusrikkamat.

Eks ole ju põnev, et milliseid maailmu võib avastada ja uurida!?!

Soojust ja järgmiste mõteteni!
Kasvagem: nii vaimselt kui füüsiliselt:)