Küsimus on standardites...

...ja iseenda jaoks uute standardite loomises ja nende ületamises!
Sõnad sõnadeks, aga olen sellest üha enam aru saanud.

Tahan seda mingil hetkel põhjalikumalt kirja panna, aga hiljuti avanes minu jaoks seoses standarditega teatav paralleel. Nimelt kuulasin (siiani pooleli) pleierist Richard Dawkinsi äsja ilmunud elulooraamatu teist osa Brief Candle in the Dark: My Life in Science (2015) ja sealt jäi kõlama üsnagi huvitavad ja esmapilgul pisut vastuolulised mõtted.

Esiteks. Iseka geeni vaatepunkt näib rõhutavat teatavat individuaalsust: iga geen iseenda eest! Ehkki rangelt võttes - et 'üks geen' saaks edukalt edasi kanduda, siis on talle kasulik 'teha koostööd' teiste geenidega. Ses mõttes tähendab isekas geen ühtlasi ka altruistlikku geeni. Sel lähenemisel on oma võlu ja omal ajal aitas seletada müsteeriume nt selle kohta, miks mõned isendid (nt töömesilased) on valmis enda elu grupi nimel ohtu seadma - et üleüldine 'geenipank' (nn genepool) säiliks.

Teiseks. Samas oma teises raamatus The Extended Phenotype räägib Dawkins, et seda teooriat tuleks võtta laiemalt: laiemas mõttes on nt tammide ehitamine kobrastele 'sisse kodeeritud', sama moodi nagu nt linnupesadel võib olla oma jälg ehitajalinnu genoomis. Ses mõttes kandub geeni-isendi suhe pisut kaugemale kui lihtsalt geen-genotüüp (st geenid) ja sellest tulenev konkreetne fenotüüp (st lind, loom vms). Aga kui kaugele?
Nt inimeste ehitatud hoone või kunstiline geniaalsus seda tõenäoliselt ei ole, sest vaevalt, et nt oskus naela seina lüüa esineks konkreetse eelisena inimese vastavas geenitähtede järjestuses; laiem-konkreetsem oskus/võime võib seda aga olla, kuid ka selle väljendus on üldjuhul laiem ja abstraktsem. Sestap (kui Dawkinsist õigesti aru sain) ei ole konkreetseid kobraste-tammide-stiilis näiteid loodusest lihtne leida (siinkohal võib ilmselt öelda, et tamm on justkui kopra kehapikendus, mis aitab kopral paremini elus püsida ja evolutsiooniprotsessile kohaselt järglasi saada).
See selleks. Dawkins on palju rääkinud ka nn Evolutionary Stable Strategy'st (ESS) - see on huvitav, aga mu meelest pisut keerulisem teooria kui esmapilgul ehk näib.

Ja sealt läks mõte standarditele. Evolutsioonis on teatavad standardid mis aitavad elus püsida ja nt immuunsüsteemis haiguseid vältida (liialt 'valvel olev' süsteem ei ole kasulik; ega ka liialt 'vabalt võttev') - st teatav tasakaal ja kuldne kesktee on oluline. See kesktee aga areneb, laieneb ja ületab iseennast, liikudes aeg-ajalt sinna-tänna (nt viirused on hea näide: nad kohanevad, mis tähendab seda, et aastatuhandeid tagasi välja töötatud ravimeetodid võivad pärast pikka aega uuesti kasulikeks osutuda)...
Umbes nädala jooksul neid asju kuulates-vaadates hakkasid need teemad justkui üheks tervikuks kujunema (või meeldib mulle nõnda mõelda) ja kõlama jäi sõna isiklik standard ja selle standardi ületamine. Jah, see on parajalt filosoofiline mõte, aga ilus on ju mõelda, et elu võib küll saada alguse võrdlemisi "lihtsast" isekopeeruvast 'masinast', hakkab seejärel laienema, arenema, luues oma ellu uusi standardeid, õppides iseenda standardeid hindama ja paremaks arendama (evolution of evolvability) ja...

kolmandaks 
inimese puhul võiks ju seda 'uut taset' (st "uus tase" ilma igasuguse hea/parem hinnanguta, aga siiski!) imetledes kokku võtta nii nagu Tony Robbins seda teeb:

Jah, isegi kui meil ei ole kõik hästi ja keskkond ja elu pole ehk selline nagu see ideaalis võiks olla, oluline on luua iseendale tugevaid standardeid, "rituaale", neist kinni pidada, neid päev-päevalt arendada ja ületada ja justnimelt nõnda inimene kasvab ja areneb! mida tahes keegi kusagil ei ütleks või ei arvaks. Tugev on see, kel on küll empaatiavõime, kes on avatud suhtumisega, aga ometi jääb iseendale kindlaks selles mõttes, et ei kaota end ja vastupidi - areneb, õpib ja kompab iseenda võimalikkuse piire - st elab!

Paganama õige jutt! (laiskuse vastu!)

Hetkel olen pisut emotsionaalne, sest mõned asjad viskavad vahel tõsiselt üle. Kui vaadata seda videot, siis... paganama õige jutt:

- antud juhul eriti teine pool videost. See tundub mõneti ulmeline (nt ülikoolikeskkonnas ja teatud erialade puhul seda vist tihti ei märka), aga see 10% jutt näib mulle üha enam tõesena näima.
U 80%-90% inimestest teeb vist tõesti miinimumi, et elus püsida ja rohkem ei arenegi ega tahagi areneda. Ja ausalt öeldes: ma ei saa sellest aru! Ma lihtsalt ei mõista seda. Ma mõistan seda sõnades, aga mitte emotsionaalselt.
Tundub, et vabal ajal enamik inimesi lihtsalt on, nad ketravad suvalisi ajaviitmise saite või mänge, tunnevad igavust ja näib, et puudub igasugune natukenegi pikem eesmärk või KIRG! Ja neile läheb ilgelt korda see mida TEISED teevad (jah, nagu mulle praegu! aga vahel viskab üle kui sind ümbritseb säärane laiskus ja lollus; ehkki see on ka motiveeriv ja paneb ennast üha rohkem liigutama:)).
Üha enam olen aru saanud, et ma tõesti ei mõista laiskust ja üha vähem sallin seda.

Ja minu puhul... see ei ole mingi pingutus, vaid vastupidi: nii-nii palju põnevat on ju teha ja avastada ja ennast arendada, lugeda, juurde õppida, et peaaegu igal vabal hetkel ma kasutan selleks juhust... ja ma lihtsalt ei mõista seda, kuidas leidub neid kes vabal ajal lihtsalt... eksisteerivad, on, ja eelistavad mitte midagi teha. Kuidas saab nautida mitte-midagi-tegemist???

Mingil tasandil olen neid sõnu kirjutades 'jummala rahulik'. Päriselt. Kui inimene on iseendas kindel, siis on mõttetu teiste üle (liialt) ärrituda - see on nende elu ja tehku mis tahavad - aga vahel hakkab see ka iseenda vabadust piirama kui sääraseid liiga palju ette satub.

Võib-olla igatsen ideaalset maailma kus kõik inimesed oleksid ilusad ja head ja teeksid oma asja südamega. AGA seda enam näen oma teekonda ja tahet asja natukenegi muuta ja TEHA ASJU SÜDAMEGA, no matter what!
:)

Järgmise f***ing korrani! :)

Inspiratsioon läbi sõnade ja kirjutamise

Kirjutasin vahepeal inspiratsioonist, tegin seda võrdlemisi filosoofiliselt. Seekord lihtsalt tsitaat (laenatud:)) raamatust Wonderbook, alapeatükk Inputs for Inspiration:

[...] your imagination feeds on almost anything, like the most greedy of omnivores, and anything can become narrative. [...] Which is to say, if you reward your imagination by writing down your ideas and exploring them, even the slightest little fragment, your imagination will reward you with a more or less continuous stream of ideas. If you turn off or blunt the enthusiasm of your subconscious for engaging in creative play, the stream can dry up.
(lk 17-18) 

Ja:

The somewhat frightening and heady truth is that when you are in a certain mode of waking dream, of deep and sustained thoight about your story, your mind can transform anything into your current project and make it work.
(lk 20) 

Just: pisikesed sammud on niivõrd olulised! Ja kui õpid käima, jooksma, siis korraga üllatud, kuivõrd kõrgele nad sind tõstavad... ja ühel hetkel avastad, et oled lainel:)

The imagination is infinite - it can encompass all you want it to encompass, if you let it. Everything we see around us, whether functional or decorative, once existed in someone's imagination. Every building, every fixture, every chair, every table, every vase, every road, every toaster. In fact, the world we live in is largely a manifestation of many individual and collective imaginations applied to the task of altering preexisting reality. So the question becomes, How can you position yourself to dream well?
(lk 40) 

Teksti kõrval on raamatus järgnev pilt:

From the collection of Myrtle Von Damitz III, a note card by Cassandra N. Railsea (1970). A scene sketch for Railsea's novel The Incredible Sex Life of Boggie Crisper (1971). 

Ma pole küll teab-mis sulesepp (ehkki mõni vaidleks ehk vastu), eriti viimasel ajal, AGA mingi kirjutamispisik on siiski sees... võib-olla olen liialt perfektsionist ja seega ei taha kirjutada enne kui idee on peas piisavalt laagerdunud. Sellegipoolest: raamatus on vahva sõnastus nende kohta kes ei saa ilma kirjutamata:

I couldn't bear it anymore. I stopped writing. I shut up. It's the closest I've yet come to feeling dead.
(lk 36; by Matthew Cheney; artikkel pealkirjaga Writer's Block) 

P.S. Avastasin, et see raamat on siin (pisut teistsugune, aga sisu näib olevat sama) pdf kujul täiesti saadaval. Täiesti huvitav lugemine!

Jumalad, surm ja elu

Ma pole siia jupp aega miskit kirjutanud, aga see ei tähenda, et ma muidu asjadega ei tegeleks. Nii et tasapisi ja aeg-ajalt siiski jagan miskit kui on õige aeg. Täna tuli mõtteid mida mõtlesin, et võiks jagada ning märksõnad on postituse pealkirjaks.
Hakkasin huvipärast Game of Thrones'i vaatama (tegelikult paras aja raiskamine, aga vahelduseks miks mitte) ning esimese hooaja kuuendast episoodist jäi silma selline suurepärane mõte:

Videoklipina:

- Do you pray to the gods?
- The Old and the New.
- There is only one god, and His name is Death. And there is only one thing we say to Death: "not today".
―Syrio Forel and Arya Stark


***
Ning teisena kuulasin ööülikoolist Ly Seppel-Ehini loengut "Heast enesetundest". Teab-mis vaimustuses sellest ei ole, aga kirjutasin ümber ühe mõtte mis on mu meelest lihtsalt ilus:

Saa kõikide inimestega nii hästi läbi, kui see ennast salgamata on võimalik. Räägi oma tõekspidamistest rahulikult ja selgelt. Ja kuula ise teisi, ka rumalaid - neilgi on oma lugu rääkida.
Jää ikka iseendaks. Ära ironiseeri armastuse üle, sest tuisu ja tuimuse vastu on see nagu igavene rohi. Tervest enesedistsipliinist loobumata ole enda vastu leebe. Sa oled universumite, maailmakõiksuse laps, mitte vähem kui puud ja tähed, seepärast ela rahus jumalaga, olgu ettekujutus temast milline tahes.
Ja millised ka on sinu teod ja püüdlused, kesk elukära ja segadikku, säilita rahu oma hinges. Ole terane ja püüa olla õnnelik, olgu ettekujutus temast milline tahes. 

Ly sõnul pärinevat see 17. sajandist, kuid lähemalt uurides tuleb välja, et siiski 20. sajandist:
https://en.wikipedia.org/wiki/Desiderata

Selleks korraks kõik.

Järgmise korrani ja olgem tugevad!
:)

taasNÄGEMINE!

Eelmise postituse jätkuks: sain täide viia selle, mida tahtsin täide viia möödunud laupäeval. Teha trenni.
Ausalt, see on ülim tunne. Üks mu "kiiks" on olnud see, et ma pole sisuliselt kunagi teinud midagi välise keskkonna mõjul ja teeksin suht kõike ka (no mingit piirangud ühiskond siiski seab, eksole) siis kui elaksin nt üksikul saarel. Sama käib trenni kohta. Mulle on enam-vähem absoluutselt mõistetamatu ja sisu poolest vastumeelne see, kui tehakse miskit millegi-kellegi jaoks ja kui seda ise ei naudita. Säärane tegevus on justkui kest ilma sisuta, aga sisu on alati olulisem kui kest.

Oluline ongi teha tundega, ja isegi kui seda teha vähem või alustada vaiksemalt: hea ja jõuline emotsioon on oluline ja kõige alus ja justnimelt see määrab selle, millised reaktsioonid toimivad ajus ja kehas tervikuna - ja justnimelt see on miski, mis loob vundamendi.


*
Mõtlesin seda sõnastada ka kui omamoodi "taassündi" või "uuestisündi" (võrreldes tundega mida eelmises postituses kirjeldasin), umbes aasta eest mõtlesin sedalaadi kogemuste sõnastamise peale ja mõtlesin välja, et taasNägemine on täpsem: keegi pole iial surnud, et võiks uuesti sündida, pigem õpitakse uuesti nägema ja uue pilguga vaatama. Uuesti nägemine on ehk isegi täpsem - uue pilguga, sest iga pilk on uus kui ise tunned ja näed vaadates, et miskit on muutunud.

Lõpetuseks: Bruce Lee on endiselt üks mu eeskujusid ja sattusin sellisele videole:

Temast kumab minu arvates igal sammul läbi see enesekindlus ja jõud mis kannab sind edasi siis kui sul on selleks enesekindluseks põhjust. Iseenese ülehindamine on alati ohtlik, AGA kui oled tõepoolest tundnud ära oma tee, käinud mööda nii kuristikke kui kive, tundnud vastandeid ja õppinud tundma erinevaid pooluseid, ja oled ühel hetkel leidnud enda jaoks õige, siis pole kahtlusel enam mõtet ega asu - sellisel juhul ei anna kahtlus kunagi midagi juurde, vaid vastupidi, võtab ära.
Nagu öeldakse: see, kes usub, et ei suuda, ja see kes usub, et suudab - mõlemal on enamasti õigus!

Ja palun siin mitte valesti mõista: see pole uhkus või upsakus, vaid enesekindlus. Enesekindlus võtab rõõmuga vastu kriitikat ja "vaenlasi", et vastupanust ja oma nõrkusest õppida. Enesekindlusel pole vaenlasi, sest enesekindlus ei karda kriitikat, vaid armastab seda. Enesekindlus armastab kõike ja kõiki, on avatud ja muutub vastavalt iseenda vajadusele, samas oma sisimas jääb samaks ning teda jääb saatma teadmistahe.

Elame vaid korra, parem siis juba uskuda. Igal sammul. Pessimistid-realistid olla üldjuhul täpsemad, optimistid kipuvad tihtilugu eksima, aga justnimelt uskumine ja optimism ning sellest tulenev jõud on see, mis paneb elu särama ja lööb sädemed lõkkele. Ja tuld on tarvis, et nii mõnigi hoone võiks puruneda ja uued hooned selle najale kasvada. See uus hoone on tempel, nii kehas kui vaimus, ja justnimelt see:

  kasvatab tiivad,
  seejärel juured
  ja tõuseb lendu

sest tõeline vabadus peab saama alguse vabast vaimust, käima läbi raskustest, AGA vundament peab olema ehitatud mitte sunnist, vaid iseenda tahtest.
Seepärast on Nietzsche enda kohta öelnud, et on "heroilise natuuri vastand": ta ei pinguta, ta ongi selline - "Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi vaeva näinud - minu elus ei saa tuvastada mitte mingeid heitluse jälgi". Selline inimene on vaba. See ei tähenda allutamist või allutatust, vaid armastust; mitte vägivalda, vaid vabadust - vabat tahet iseendas liikuda sinna, kuhu jõud ja isiklik tahe suunda näitab. Õppida, kasvada, ja seejärel - kui vähegi võimalik - jagada ja anda ära nii palju kui võimalik.

Ma arvan, et see on inimeseks olemise suurim potentsiaal ja väljakutse.


**
Ning (tehes temaatikas pisut kannapööret) keda huvitab inglise-prantsuse keele iseseisev õpe, siis vaadake SIIA. Kuulsin sellest juba aasta-paar tagasi, kuid nüüd avastasin, et veebis olemas. Väidetavalt saab sellega u 200 tunni jooksul keele enam-vähem lugemistasemel ära õppida:

[...] peaksid pärast 1000 sõna õppimist ära tundma 71% sõnadest mis tahes tekstis. Nii lihtne see ongi! 90%-ni jõudes muutub keel sinu jaoks tõeliselt kasulikuks ja uute sõnade õppimine peaaegu automaatseks. Pärast seda avanevad sulle juba keele peenemad nüansid ja iseärasused. Õnn kaasa!

Mu pr keel on nii ja naa ning kui ei praktiseeri, siis kipub üht-teist kaduma. Igaljuhul olen ka selle taas kätte võtnud ja kui päris lugemistaseme juba vabamalt kätte saab, siis on edasi juba lihtsam. Õppevariante on muidugi mitmeid (nt filmid, ehk ennekõike lugemine). Kui otsida nt youtube'ist märksõnadega "learn languages fast" saab ka kahtlemata mitmeid häid nippe. Olen neid pisut uurinud, aga pole kaugeltki spetsialist. Eks ennekõike peab olema sügav huvi ja selleks aega varuma.
Siin on päris häid mõtteid.

Praegu taaskord kõik.
Järgmise korrani!

vahemõtteid

Ei, ma ei ole kusagile kadunud. Pidevalt tekib uusi mõtteid ja uusi avastusi ja tihtilugu võtan endale aega ja otsin sobivat hetke, mil neid jagada ja mil on tunne, et mul on midagi öelda.
Tunnen, et mu blogipostituste sisukvaliteet võiks oluliselt parem olla. Seda eriti viimasel ajal. Lõppude-lõpuks peaks mu blogi olema inspireeriv, innustav ning häid nippe pakkuv, mitte lihtsalt ja "ainult" teab-mis muljete jagamine. Vähemalt mu enda visioon on selline.

Igaljuhul miskit on justkui muutumas... muidugi paremuse poole (ja mitte, et varem halvasti oleks olnud, aga alati saab ju paremini). Ideid jätkub ja järgmise postitusega läheb ehk pisut aega, aga tahan kirjutada midagi konkreetsemat ja/või sisukamat.

***
Praeguse nädala lõpu kohta muidugi see naljakas lugu.
Plaan järgmine: laupäeval olla "asjalik" (mitte, et ma muidu ei oleks, aga vabal päeval on eriti mõnus võtta viimast!): teha taas trenni, lugeda, õppida pr keelt... - ühesõnaga tegevust leidub ja prioriteedid olen enda jaoks tegelikult selgeks mõelnud.

Reaalsus oli reede õhtul/öösel vastu laupäeva aga selline:

Ei, aga midagi pole öelda, vahelduseks oli tore ja seltskond super. Ainult mis te ise arvate, kas tegin hommikul trenni...? Haa!
Parem jätan selle vastamata. Igal juhul ma üha vähem mõistan neid, kes on pidevalt joobes - sest need hommikud on ju õudsed ja minul on küll säärasest kraamist praegu mõneks ajaks isu täis.
Ei, mitte, et ma teab-mis karsklane oleksin. Vein on vahel tore (ja Vana Tallinn piimaga - suht kange, aga maitselt hea!), aga minu puhul juhtub selliseid asju pigem harva. Ja see on tore. Vahel on tore.

Kui aga natuke liiale minna, siis mis tunne on hommikul...?
Ma ei kahetse peaaegu kunagi midagi, AGA ometi justkui kogu kehaga tunnetan seda mürki mis on kehasse sattunud ja naudin igat sekundit kui jõuvarud ja energia hakkab taastuma!
Siin ei ole midagi uut, aga kui vähegi enda tervise eest hoolt kanda ja ka füüsilist tervist arendada, siis on selliseid asju eriti selgelt tunda.
Ja seda enam tajusin teatavat mõnusat jõudu endas ja see on jõud, mis vahelduva eduga aastalt aastasse kasvab ja selle jõu kasvatamine ja üldse suht kõige vastu huvi tundmine on mind nüüdseks u 10 aastat huvitanud ja olen sedalaadi asja uurinud; ja pidevalt midagi muutub, tihtilugu avastan asjale hoopis uue nurga, jne. Ja nüüd tundub, et ka ise olen ehk isegi mingi suurema muutuse lävel. Ma loodan:)

Kusjuures Elliottil vist viimasel ajal midagi sarnast toimumas, ehkki teise nurga alt.

Teate, need imelised hetked mil korraga mõistad, et Kõik on võimalik, ja tajud ja näed oma tegelikku potentsiaali ja tunned tohutut vabadust, et miski ei hoia sind tagasi!
AGA see tunne võib küll olla, see teatav inspiratsioon, iseasi on seda reaalselt rakendada ning üks oluline märksõna on fookus. Seda eriti meie vilkuvate ekraanide ajastul, mis segajaid on liigagi palju.
Ja siis on hea lülitada kõik välja ja nautida mõnusat keskendumist. Selliseid "saarekesi" on mu meelest oma päeva hea ja oluline tekitada. Kes nt mediteerib (sellele pole ma endiselt veel väga pihta saanud: st mõistan, aga pole väga kogenud), kes loeb raamatut, läheb lugema, jooksma, või võtab lihtsalt enda jaoks aja maha. Kui sedalaadi hetki enda jaoks ei õnnestu tekitada, siis on mu meelest elu ja ühiskond sind endaga kaasa viinud ja sinu üle kontrolli saavutanud, mitte aga vastupidi.
Sestap ongi oluline hoida teatavat selget pilku, näha tervikut ja ühtlasi ka hetke.

Seekord sellised mõtted ning lõpetan postituse ühe Alan Wattsi videoga mille sisu mulle päris meeldib:

Järgmine kord loodetavasti-eeldatavasti juba asjalikem, konkreetsematel ja sisukamatel teemadel! Ühtlasi olen mõelnud, et võiks siit-sealt ka rohkem pildi ja miks mitte video-audiomaterjali lisada - st võtta eraldi ka blogi jaoks aega ja muuta seda sisukamaks. Eks näis. Üks on aga kindel: vaimu kasvatamine jätkub, kasvõi tasapisi, aga samm-sammult püüan/püüame avada uusi mõtteid ja uusi (mõtte)maailmu ning kogemusi...:)

P.S. Oma raamatuhakatisega tegelen ka tasapisi ja loodan, et aasta lõpus või järgmise alguses olen siiski esimesed paar-kolm peatükki enam-vähem valmis saanud ja miks mitte neid siin jagada.


Sisust lühidalt:
I osa algus 
1. Sissejuhatus (u raamatu 2-3 lk)
2. Sissejuhatav ja ülevaatlik peatükk: ajaloolisi vaateid (muuhulgas) 17. sajandi Inglismaale ning teatava paradoksaalsuse kirjeldamine;
3. Johannes Kepleri mõtteradadel (esimene sisulisem peatükk)
4. Kvantfüüsika ja 21. sajandi situatsioon (üleüldiselt; olgu öeldud, et kvant-temaatika on üsna ära leierdatud ja tihtilugu koguni kuritarvitatud (ennekõike esoteerika poolt), minu eesmärk on olla teaduslikult täpne ja KUI sellest kunagi aastate pärast peaks asja saama, siis võimalusel lasen ilmselt asjatundjatel vastavad peatükid üle kontrollida, et faktivigu ei oleks)
***
I osa keskpaik ja teema-arendus
5. ... "Elu imelisus" ja "ime" definitsioon; "Võimalikud maailmad", jne
- esimese poole eesmärk on luua kontekst ja heita pilk sellele, et kus ja mis ajastul me elame ja et miks see on imeline aeg; ning teise poole eesmärk oleks keskenduda küsimusele "kuidas?" ehk n-ö 'vaimu kasvatamise' pool. Esimest poolt võiks kirjeldada sõnaga "teadus" ning teist sõnaga "teadvus", ehkki vähemalt minu arvates on need omavahel oluliselt seotud ja läbi põimunud.
Olen ses mõttes perfektsionist ja võin ühe pisikese lause kallal kaua jännata (seda blogi kirjutan võrdlemisi chillilt, ehkki, tõsi, võiks olla korralikum) ja ilmselt kirjutan seda veel palju-palju üle, aga protsess on tore ning ühtlasi on mul tunne, et mul oleks miskit uut öelda, nii et... vaatab kuidas sellega läheb:)

Lõpetuseks üks ilus laul:

luuletus

* 

Iga silmasära 
iga südamest tulev sõna 
ja äratundmise naeratus 

koduukse lävel 
hooliva kallistuse ootel 


** 
Olen, helisen ja unelen 

kasvatan tiivad 
seejärel juured 
ja tõusen lendu 


*** 
Sa 
mu isiklik kodu 

mu päeva- ja ööhoidja 
õhtu- ja hommikusoojus 

ja tahe 
maailma päästa. 


2015